Absolutism (0)

Kordamisküsimused
1. Mis on õigusajalugu , tema koht õigusteaduse süsteemis 
Õigusajalugu on teadus, mis uurib, kuidas õigus on kujunenud ja miks see muutub
(möödanik  õigus, erinevate  õiguskordade kujunemise  protsess, minevikus   kehtinud
normid, arusaamad väärtustest, õigustegelikkus). See on tihedalt seotud tsivilisatsiooni
arenguga   ja   asetub   laiemasse   sotsiaalajaloo   konteksti.   Erinevate   õiguslike
kontseptsioonide   ja   protseduuride   areng   (miks   ja   kuidas).   Õigussotsioloogia,
-dogmaatika ja -filosoofia  ühisosa . Õiguslikke institutsioone vaadeldakse kui reeglite,
osalejate   ja sümbolite  kompleksi,  vastasikuses suhtes ühiskonnaga,  et seda  muuta,
kohandada ,   takistada   või   soosida   mõnda   arengut.   Sellest   arusaamast   lähtudes   on
analüüsitud   üksikuid   aspekte   statistiliste   meetoditega   (nt.   Kohtuskäijad
jmõigusprotsessis osalejad, protsesside sisu ja tulemused).  Üldistus  annab uusi teadmis
ühiskonna toimimise kohta.
Õpetamise  eesmärk  on mõista  õigust kui arenevat   tervikut ,  saada lahti  mõttest,  et
õigus saab valmis, saada aru erinevatest õigusest mõtlemise viisidest.
2. Erinevate   lähenemiste   võimalus   õigusajaloo    uurimisel    ja   õpetamisel,   õigusajaloo
periodiseeringute erinevad alused.
Uurimis  meetodid: allikakriitika (kes, millal, miks, vastuolud), süntees (analoogiad,
parim seletus), statistilised meetodid (kohtuskäijad)
Õpetamise  eesmärk  on mõista  õigust kui arenevat  tervikut,  saada lahti  mõttest,  et
õigus saab valmis,  saada aru  erinevatest  õigusest mõtlemise  viisidest,  teha  tutvust
põhiliste   ajalooliste   õigustekstidega,   tutvuda   meie   kultuuriruumi   olulisemate
õigusajaloo uurijatega.
Periodiseerimine pole absoluutne, ühes valdkonnas võivad toimuda kiired muutused ja teine 
võib püsida muutumatuna. Sõltub, mis aluseks võtta. 
Periodiseeringute erinevad alused:
 Universaalne 
o Kronoloogiline   (arhailine,   keskaegne,   varauusaeg,   valgustus,   saksa
õigusajalooline koolkond, industriaalajastu)
o Geograafiline (riigi, rahva, territooriumi)
o kultuuriline, 
o institutsiooniline (eraõigus,  protsessiõigus , krim.õigus, põhikorra ajalugu)
 Partikulaarne ehk osaline – inimsoo teatava osa õiguse ajalugu
3. Eesti õigusajalooline areng, põhiperioodid (muinasajast iseseisvuseni).
Eesti   õigusajaloolist   arengut   on   peamiselt   mõjutanud   riigi   geopoliitiline   asend,
kultuuripiirid   ning   vallutajad   ja   vallutatud.   Eesti   õigusajalugu   võib   partikulaarselt
võtta nii eestlaste õigusajaloona kui ka õiguse ajaloona Eestis ehk siin kehtinud vene,
rootsi, saksa õiguse ajaloona. 
Eesti   õigusajaloo   põhijooned:   partikulaarne   (eestlaste   õigusajalugu?   Siin   kehtinud
vene,   rootsi,   saksa   õiguse   ajalugu?,   lääneõigustraditsiooni   tunnused   (õiguslik
pluralism , õiguse autonoomsus, professionaalne juristkond, õigusharidus,  õigusteadus )
Mõjutegurid: geopoliitiline asend, kultuuripiirid, vallutajad ja vallutatud
 Muinas-Eesti - Eesti arhailine õigus, asukoht kaubateel, avatus võõrmõjudele, ristiusu
vastuvõtmisega seotud tavaõiguse üleskirjutust ei toimunud
 Vana   –   Liivimaa   (13.saj   algus   –   1558)   –   allus   paavstile,   Saksa- Rooma    keisrile,
keeruline   vertikaaltelg,   kultuuride    dialoog    ka   horisontaaltasandil,   ilmalik   võim,
vaimulik võim, linnade raed, Hansa, põlisrahvas oma tavaõigusega
 Kolme   isanda   valitsusaeg   (1558-1629)   –   religioonide   dialoog,   erinevad   ilmalikud
valitsejad
 Rootsi kuningriigi provints (1629-1710) – balti erikord, maariik, Tartu Ülikool 1632,
vahetu   kontakt   Euroopaga,   õuekohus,   kohalikud    juristid ,   õigusteadus,
talupojaühiskonna traditsiooniline katkemine, kirjalik õiguskaitse (vakuraamat)
 Vene keisririigi  koosseisus  (1710-1918) – baltierikord kuni 1881, säilis vaimne side
Lääne   –   Euroopaga,   1802   tartu   ülikool   oma   õigusteaduskonnaga,   õiguse
kodifitseerimine, talurahva vabastamine pärisorjusest.
 Eesti omariiklus (1918-1940) – veneseadused kehtisid kuni uutega asendamiseni, balti
Eraseadus   kehtis   kuni   1940,   lääne   õiguskultuuri   tunnused   –   juured   roomaja
kanoonilise   õiguse   uurimises,   korporatsioon,   leping,   omand   jne,   õigusteadus,
professionaalsed juristid 
4.  Arhailise  õiguse üldiseloomustus, arhailise õiguse erinevad tähendused.
 Arhailine – esialgne, varajane, algne, algupärane *Sugukondlikus korras kehtinud,
riigieelne   *Mittekirjutatud,    tavaõigus    *Ei   ole   tingimata   ajaliselt   kauge   (näiteks
suurlinnade  slummides  ka tänapäeval)  *Võib eksisteerida  kirjutatud õigusega koos
*Pole primitiivne, kuid on teistmoodi
 Iseloomulik:
o  Suuline  /  tunneme  üleskirjutuste ja etnograafia järgi
o Stabiilne / orgaaniliselt muutuv koos ühiskonnaga
o Eesmärk on rikutud õiguskorra taastamine,  mitte süüdlase karistamine
o Hüvitatakse tagajärge, mitte tegu
o Kasuistlik / võib olla väga detailne
o  Maagia  ja ordaalid (veeproov, tuleproov)
o Taliooniprintsiip, ehk silm silma, hammas hamba vastu
 “Arhailised   kultuurid   võivad   saada   väga   vanaks   ja   jääda   ikkagi   arhailiseks.   Pole
vähimatki põhjust arvata nagu muutuks iga arhailine kultuur millalgi kõrgkultuuriks.“
Hattenhauer
5. Arusaam   tõest   arhailises   ja   modernses   õiguses,     tõe   väljaselgitamine   erinevates
õigustes. 
Arhailises õiguses ei ole tõe või tahtluse  tuvastamine  oluline. Protsessi ülesandeks oli õiguse
taastamine   ja   õigusolukorra   muutmine.   Tänapäevane   tõendite   esitamine   oli   arhailisele
õigusele   tundmatu.   Arhailine   õigus   ei   toetu   jälgedest   ja   välistest   ilmingutest   tulenevale
tõenäolisele järeldusele ega määra kindlaks juhtumit, näiteks kui lehm varastati ja see lehm oli
isiku x käes, oli isik x varas. Kahtlustest võis süüdistatava vabastada vanne (kultusesemed,
algelemendid,   vandeabilised).   Lisaks   iseloomustavad   arhailise   õiguse   arusaama   tõest
vormikindel maagia tõe säilitamiseks, kindlad vormelid ja ordaalid. 
Modernses õiguses on peamiseks ülesandeks välja selgitada, mis täpselt juhtus. Seejärel tuleb
asjaolud  kirjalikult tõendada. Tõde on minevikus toimunud tegevus, mille alusel saab määrata
teole õiguslikud tagajärjed. Vajalik on argumenteerimine  ning tunnistajate ülekuulamine. 
6. Kirjutatud õiguse kujunemine. 
Õiguse ajalugu võib jagada üldjoontes kaheks  ius non scriptumi   perioodiks  ja  ius
scriptumi perioodiks – ehk kirjutatud ja kirjutamata õiguse periood (õiguse eelajalugu
ja õiguse ajalugu). Enne kirjutatud õiguse kujunemist: sugukondlik õigus, õigus kui
sotsiaalne   kord   pole   piisavalt   eraldatud   tava-   ja   moraalikorrast,   normatiivsed
üldistused olid lihtsad.
Ius scriptumi näol on tegemist kirjapandud õiguse  ajalooga , mis on seotud riigi kui
institutsiooni tekkega. Huvitav on ius scriptumi juures see, et vanimad kirjapandud
õiguse   allikad   eri   regioonides   on   sisult   sarnased.   Esmased   õiguse   allikad
sanktsioneerisid hulgaliselt tavasid ja ka tabusid. (seejuures tabu on üldkohustuslik
keeld).   Ius    scriptum    kujunes   millekski   väga   oluliseks,   sest   ta   on   formaalselt
määratletud ja lähtub riigist kui institutsioonist. Õiguse normide läbi nõutakse igalt
õiguslikus elus osalejalt vastavalt normis seisnevale regulatsioonile käituda
7. Õiguse esmase üleskirjutuse tähendus õiguse ajaloolises arengus.
8. Erinevate õiguskultuuride vanimad kirjalikud õigusallikad.
Ur-Nammu seadus (2050 eKr) on ainult osaliselt säilinud. Sissejuhatuses ülistatakse
kõigepealt    kuningat,   keda   kujutatakse   nõrkade   ja   kaitsetute   patroonina.   Seaduses
kasutati ka Jumala otsuseid ehk  ordaaliaid  (nt katel – kui mingi asja palja käega
väljavõtmine keevast veest või õlist proovitava ära kõrvetas, oli too süüdi, samuti
veeproov, ristiproov jne) ning nähti ettevalurahaga lepitust vägivallategude korral.
Hammurapi   seadus  (1800   eKr)  tekst   koosneb   sissejuhatusest,   282   artiklist   ja
lõppsõnast. Samba ülaosas on kujutatud Hammurapit, kellele annab seadustiku õiguse-
ja päikesejumal Šamaš. Seadused on temaatiliselt rühmitatud, valdavad on  kriminaal -
ja tsiviilõiguse küsimused. Üldine karistuspõhimõte oli talioon ("silm silma, hammas
hamba vastu"), rohkesti oli ette nähtud surmanuhtlust.
Hetiidi   seadus  -  babüloonlaste   eeskujul   kirjutasid   nad   üles   ka   oma   seadused.
Hattušast on leitud tänapäeval palju hetiidikeelseid kiilkirjatahvleid. Nende hulgas on
kroonikaid, mis räägivad kuningate sõjaretkedest, seaduste kogusid ja  lugusid  hetiitide
jumalatest.
Moosese seadus pärineb 8 saj. eKr, see on üks primitiivsemaist arhailistest  seadustest ,
kuna on loodud lõdva hõimuliidu (tugevad sugukonnad, nõrk keskvõim) ja ühiskonna
poolt, kus domineeris peamiselt karjakasvatu s. Tegemist oli uusi maa-alasid vallutava
rahva õigusega.
12 tahvliseadused pandi kirja arhailise Rooma õiguse algusaastatel. Rooma keisririigi
ajal   (527-565   eKr)   suurenes    bürokraatia    ja   muutus   ametkond,   poliitilise   võimu
raskuspunkt kandus senatist keisrikotta. 
Corpus  Iuris Civilis on Rooma õiguse kogu, mille  tellis  Bütsantsi  keiser   Justinianus  I
528. aastal ning mis valmis 534. aastal. Kogu tuntakse ka Justinianuse koodeksi nime
all, kuid see nimi kuulub pigem kogu esimesele osale Codexile.
Šariaat  - on Koraanil ja sunnal põhinev islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogum.
Arhailist õigust ei pandud kirja õiguspraktikast tulenevalt, vaid ainult sellisel juhul kui
seda soovis valitsev kuningas või  kirik . Arhailine õigus on kirja pandud antiikkirjanike
poolt, olulisim on LEX SALICA (“Saaliõigus”). Õigust pandi kirja et seda selgemaks
muuta, reformida ja ühtsustada.
Russkaja pravda - Kiievi Venemaa õiguskoodeks, mis pandi kirja 12. sajandi alguses.
Vanim säilinud tekst 1284. Koosneb umbes 100 käsikirjast. Esmakordselt publitseeris
August Ludvig v. Schlözer 1757. Kasutati Vene õiguse alusena väga pikka aega. Kuigi
Vana-Vene riik oli Bütsantsiga tihedates sidemetes, on seadustes Bütsantsi mõju vähe.
Koosneb Jaroslavi õigusest (1016), mis on kirjutatud Jaroslav Targa pool ning sisalsab
palju   slaavlaste   tavaõigust   ja   Jaroslavitshite   õigusest   ( 1054 ),   mis   on   olemasoleva
õiguse täiendused.
9.  Heebrea  õiguse ajalooline areng (juudi  õigussüsteem )
Judaism on vanim tänapäevani püsinud monoteistlik usund. See tekkis 2. aastatuhandel eKr.
Tänapäeval tugineb see Tanahile (eriti Toorale) ning talmudile. Judaism on Iisraelis valitsev
usund. Judaismist on välja kasvanud kristlus  ja  islam . Heebrea õiguse üldiseloomustus:
1. religiooni   ja   õiguse   väga   tihe   seos.   Õiguse   tugev   sotsiaalne   toetus.   Ilmne
väiketalupoegliku   ühiskonna   mõju,   milles   on   säilinud   segmentaarse
ühiskonnakorralduse egalitaarsed jooned, näiteks sabbati aasta ümberjagamised;
2. võrreldes teiste Vana-Ida monarhiatega on juutide monarhid küllaltki nõrga võimuga;
3. õiguse isepära - sabbati- ja juubeliaastad. Sabbati aastal, s.t igal 7. aastal pidi maa
puhkama, põllusaadused tuli anda vaestele, tuli  kustutada   võlad , vabastada võlaorjad;
4. veel   iseloomustavad   heebrea   õigust   mitmesugused   orjade   kaitse   eeskirjad,
laenuintressi võtmise keeld, varaste pehme kohtlemine. 
Heebrea õigussüsteem  on  kantud  lepingu  ideest  (Noa leping, Aabrahami leping, Moosese
leping). Heebrea õigussüsteem koosneb Moosese seadustest ja üleskirjutustest teise templi
perioodist (7. sajand eKr). Kõik viis Moosese raamatut, mis on juutluse aluseks moodustavad
toora . Toora sisaldab endas loomislugu ja lepinguid  Jumalaga . Heebrea õigus kui mitteriiklik
õigus – juutidele  e usukaaslastele  suunatud õigus. Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu
pole. Heebrea õiguse põhiallikaks on Vana  Testament .
Talmud  ehk judaismi pärimuste kogu 5. sajandist eKr. Talmud on koostatud kirjatundjate ehk
rabide   poolt   ja   sisaldavad    seletusi    ja   juhiseid   mitmesuguste   elusituatsioonide   jaoks,   mh
jumalateenistuse ja judaistlike pühade pidamiseks. Talmude  osadeks  on:
1. Mišna  - palved ja õnnistused, sabat ja pühade pidamine, abielu ja lahutus, tsiviil- ja
kriminaalõigus, toit ja riitused, kehaline ja toidu  puhtus ;
2. Gemara - rabide kommentaarid Mišnale.
Ajalooline areng: 
1. vana-testamendi   aegne   õigus   –   2-5   moosese   raamat.   10   käsku   kui    põhiseadus .
Maaeraomand oli olemas. Põlluharijate õigus. 
2. diasporaa   aegne   õigus   –   tekkis   kui    juudid    aeti   nn   tõotatud   maale,   7-6saj   eKr.
Kinnisvara ei lastud omada. Suunatud pigem kaupmeeste huvidele. Heebrea õigus kui
jumalik  õigus – juutide poolt loodud õigus. Hommikumaal usk ja õigus lahutamatult
seotud. Usu norm on õiguse norm ja vstupidi, õigus on jumalikku päritolu, vhendavad
rabid  – targad mehed. Vanatestament on õiguse allikas. Leping jumala ja juudi rahva
vahel.
10. Piibli ja tema struktuuriosade tähendus erinevate õiguskultuuride ajaloolises arengus.
Vana Testament, ennekõike 5 Moosese raamatut on olulised nii judaismile, kristlusele
kui islamile, kõigi ühine esiisa on Aabraham (Ibrahim)
Uue Testamendi Jeesus Kristuse halastuse ja armastuse õpetus on mõjutanud kristliku
õhtumaa õigust ja õiglust (kristlik  eetika )
Pauluse   kiri   roomlastele  pani   aluse   kristliku   riigikiriku   loomisele   (kirikuisa
Augustinus, pärispatt)
Protsessiõiguse   alal   oli   kanoonilisel   õigusel   suur   tähtsus.   Tsiviilprotsessis   tõstis   kirjalike
tõendite   tähtsust   ning   kriminaalprotsessis   arendas   välja   nn   inkvisitsiooniprotsessi   ehk
uurimismenetluse, kus protsessi juhtis kohus ja ametisse seatud eriline süüdistaja. 
Tavaarusaama järgi on  piibel  mõjutanud Euroopa õigust kahes suunas: inimelikkus ja õiglus.
Piibli mõju oli palju mitmetahulisem, ka karmistav mõju õigusele. Piibel on ilmalikku õigust
mõjutanud ka otse, ilma kanoonilise õiguse vahenduseta:
1. Corpus Iuris Civilis’es on piibli mõju selgelt näha. CIC sisaldab palju norme kristluse
kui riigiusu kaitseks, riiklik karistus paganluse eest;
2.  Alfred suure seaduste kogu algab kümne käsuga Vanast Testamendist;
3. Saksa talurahva sõjas ja reformatsioonis oli 10 käsku aluseks. Ühtegi karistust, mida
Mooses pole kehtestanud, ei tohi kehtestada. Inimene ei tohi karistada karmimalt kui
jumal, Vana Testament on kehtiv õigus. 
Piibli mõju moraaliõpetusele, moraaliteoloogia - õigus allutati uuele eetikale. Õiguse eeskuju
pidi olema armastus. Jeesuse õpetuse järgi pidi õigus olema kristliku halastuse ja Jumala armu
vili. Keisri  käsk ehk õigus oli kristlastele kohustuslik. 
11. Religioosne õigus, erinevad religioossed õigussüsteemid. 
Religioosne õigus ehk religioosset päritolu õigus.
Religioossed õigussüsteemid:
1. Islami õigus - šariaat ehk islami usu-, õigus- ja moraalinormide kogum;
2. Kanooniline   õigus   -    roomakatoliku   kirikus   tekkinud   eeskirjade   kogum,   mis   on
kujunenud   kiriku   kaanoneist,   kirikukogude   otsustest   ja   paavstide   käskkirjadest,
katoliiklikel maadel kasutusel alates 4. sajandist;
3. Heebrea   õigus   -  mitteriiklik   õigus   –   juutidele   e   usukaaslastele   suunatud   õigus.
Maaharijate õigus. Tugevat keskvõimu pole;
4. (Hindu õigus).
12. Islami shariaat tänapäeval
Šariaat tegeleb kõigi võimalike moslemi elu aspektidega. Tema seadused jaotatakse
reeglina   kahte   suurde   rühma,   mis   omakorda   jaotuvad   väiksematesse   rühmadesse.
Praktilises   kasutuses   on   šariaati   tänapäeval   väga   raske   defineerida.   Osad
islamiteadlased usuvad, et jumalikke seadusi on võimalik deriveerida vaid Koraanist ja
Sunnast. Teised jälle  arvavad , et šariaadi kokku panemisel on võimalik kasutada ka
fiqhi   (islami   õigusteaduse)    allikaid ,   st   erinevate   islamiteadlaste    arvamusi    ja
deriveeritud seadusi, kokkuleppeid islamimaailma religioossete juhtide vahel. 
Šariaat   on   termin    jumaliku    seaduse   tähistamiseks,   see   ei   ole   kindlasti   lõplik
seadustekogu, ühtne läbi terve islamimaailma. Enamik islamiriike toimib tänapäeval
kaksiksüsteemiga – religioosne ja ilmalik seadus, religioosne ja ilmalik kohus.
Šariaadi järgi jagunevad inimese teod  viide  kategooriasse:
 1) keelatud; 
2) mittesoovitatavad, kuid mitte keelatud;
3) neutraalsed, mille puhul ei ole nende tegemine ega tegemajätmine oluline; 
4) head ja Jumala poolt tasutavad; 
5) kohustuslikud, mille tegemata jätmine on patt.
13. Rooma õigusajaloo erinevad periodiseeringud. Perioodide üldiseloomustus.
 Kreeka   –   eellugu?   Vana-Kreeka   seadusandjatest   teame   hilisematelt   autoritelt
(aristoteles,   planton);   linnriikide   maa,   suurim   panus    hilisemale    Euroopale:   polis,
demokraatlik   põhikord,   nomos   –   hüvede   õiglane   jaotamine,    kohut    mõistab   linn,
omaabi taunitav, seadused kehtestab rahvakoosolek.
PÕHIPERIOODID RIIGIKORRA JÄRGI
1.   753-510  kuningriik  –   senat   +   rahvakoosolekud   (hääletusorgan,   endamusotsus).
Seadustest vähe teada. Arhailine, vormelid, haldasid preestrid
2. 510-31 eKr  Vabariik  510 kihutati  kuningas minema  ja roomast  sai  res Publica  –
eeskuju kõigile hilisematele Euroopa vabariikidele. Vahetatav ametnikevalitsus ja õigus,
mille   autoriteet   on   inimeste   omast   kaalukam.   Magistraadid:   konsul,   preetor,   tsensor,
rahvatribuun,   senat,   plebistsiit.   Ius   civile   (rooma   kodanikele),   ius   gentium   (teistele
rahvastele), ius naturale ( filosoofiline )
3. 31 eKr – 284 pKr Printsipaat – juristide  seisus, kaasustest  tuletatud  õigus
4. 284 pKr – lõpuni Dominaat ehk ainuvalitsus – neli keskust, sõdurkuningad, kristlus
CIC
PROTSEDUURISÜSTEEMID
 Vanarooma:   Legis   actio,  müütilisest   linna   algusest   kuni   Puunia   sõdadeni   (u.   200
eKr).   Põllumajanduslik,   perekonnakeskne.   Patriitsid   ja   plebeid.   Formaalne
legisaktsiooniline   protsess   (2   astet:   preetor   otsis   hagi   vormi,     seejärel     valitava
kohtuniku ees; hageja, kostja, kohtukohustus, täitevmenetlust pole)
 
 Klassikaline periood:  formulaarprotsess, II saj eKr – keiser Alexander  Severuse
surmani 235 pKr.  2 astet, aga lihtsam
 Kaubandus, tööstus, raharinglus, hellenistliku õiguskultuuri saavutused, maailmariik.
Kreeklastelt   laenati   õigusfilosoofia,   mõisted,   juriidiline   tehnika.   Dokumentide
kasutamine muutus üldiseks ja lepinguõigus viidi vastavusse majanduselu vajadustega.
ius gentium ja formulaarprotsess (eelnes edictum perpetuum)
 212 pKr keiser Caracalla andis rooma kodaniku õigused kõigile vabadele.
 
 Hilisklassikaline   periood:  cognitio   ectra   ordinem,   keiser   Alexander   Severuse
surmast  235  pKr  –  kuni  rooma   kokkuvarisemiseni.  1  aste,   sama  ametnik   uuris  ja
otsustas.
 Õiguselu   allakäik,   vulgariseerumine.   Poliitiline   võim   koondus   printsipaadi,   senati
eesistuja ehk keisri kätte. Keiser Diocletianusest alates (284) kadusid vabariiklikud
instituudid   ja   võim   läks   keisrile,   kellest   sai   jumalkuningas.   Õppeasutused   ja
õigusteadus. Kohalike õiguste mõju. Rullraamatute asemele tulid  lehtedega  koodeksid.
Mõju keskaegsele kirikukohtule
14. Rooma õiguse olulisemad allikad. 
1. 12 tahvli seadused - vabariigi ajal 496 a eKr plebeide streik, 10 autoriteeti saadeti
kreeklastelt õppima ja seadused pandi kirja – koos täiendustega olid tulemuseks 12
tahvli seadused. 12 pronkstahvlile kirja pandud tavaõiguse normid, mis on säilinud
rekonstruktsioonina. Sisaldab veel arhailist õigust ja Ateena õiguse elemente. Kuna
tavaõigust   tõlgendasid   preestrid   tehti   otsuseid   sageli   lihtrahva   kahjuks.   Lihtrahvas
nõudis  kindlate  seaduste   kirja   panemist.   451  eKr  valiti  kümneliikmeline   komisjon
seaduste kirjapanemiseks. 
 Codex Theodosianus 438-439 pKr – koondas konstitutsioone ehk keiserlikke seadusi
 CIC   –   impeeriumi   tugevdamise   vahendiks   valiti   õiguse   ühtlustamine.  Moodustati
keiserlik   ettevalmistuskomisjon,   töö   tulemused   legaliseeriti   529-533.   Osad   codex
justianum   12   raamatut   sh   theodosianuse   oma,   digesta   50   raamatut   teiste   tsitaadid
kokku koondatud, institutiones õpik, novellae justianuse eluajal valminud seadused
 Lex, leges regiae (kuningate, preestrite seadused
 Ius Papirianum
 Gaius  Institutiones  - Rooma eraõiguse ja protsessi õpik algajatele. Sisaldas nii  ius
civile kui ka ius honorarium. Pani alguse tsiviilõiguse institutsioonilisele süsteemile. 
 Codex Theodosianus - välja antud 438. a. imperaator Theodosius II ajal. Koosnes 16
raamatust. Teos kavandati ja koostati Ida-Rooma impeeriumis, kuid koopiad saadeti ka
Lääne-Roomasse. Kehtis mõlemas Rooma riigis. 
15. Religiooni  roll rooma õiguse ajaloolises arengus
 Roomlased  pidasid end väga religioosseks, jumalatega hästi läbi saada oli tähtis
 Eliit täitis nii valitsusameteid kui vaimulikukohti
 Kodus oli perepea ka ülempreester
 Printsiip  “do ut des”. Oluline oli  rituaal , mitte usk ega dogma.
 Õiguse juured etruskide religioonis
 Võtsid omaks teiste rahvaste jumalad
 Keisrivõimu ajal kristlus kui ainujumalaõpetus
a. 313 Constantinose tolerantsusedikt
b. 324 Konstantinopol ( paavst , patriarh)
c. 325 Nikaia  kirikukogu , usutunnistus
16. Kristlik  kirik  ja rooma õigus. Kanoonilise õiguse varasem areng.
Ida (Kreeka-katoliku) kirik - 324.a alustas keiser  Constantinus  Bütsantsi väljaehitamist
enda residentsiks. Kirikust sai bütsantsi stiilis riigiasutus koos patriarhiga, kes toodi
sinna Roomast. Keisrile jääb õigus otsustada kirikliku õpetuse üle jättes enesele ka
dogmaatiliste vormelite ametliku  kinnitamise  õiguse. Kirik avaldab ilma vastuseisuta
austust   keisrile.   Lääne   (Rooma-katoliku)   kirik   -   paavstile   alluva   maailmakiriku
autonoomia  riikide suhtes on kiriku õiguse peamine idee ning rooma-katoliku kiriku
riigiõpetuse alus. Kirikuõigus sai alguse Roomast.
Juba   I   sajandil   kujunesid   kristlikes   kogudustes   välja   mitmesugused   juhised,   mis
väideti   pärinevat   otse   apostlitelt.   Neid   juhiseid   nimetati   kaanoniteks  (kr.k
karjasekepp), mida peetakse kanooniline õiguse  (ius canonicum) kui õigussüsteemi
alguseks.  Hiljem   lisandusid   neile   veel   Uuest   ja   Vanast   testamendist   pärit   reeglid.
Ristiusu tunnistas lubatavaks keiser Constantinus I 313.a Milano tolerantsuse diktiga,
Theodosius I valitsemisajal saavutas kristlus 380.a ametlikult riigiusu seisundi. 
496.a   tunnistas   ristiusku   ka   Frangi   riigi   kuningas   Chlodovech.   Algselt   koosnes
kanooniline õigus põhiliselt pühakirjast tulenevatest ettekirjutustest, siis VIII ja IX
sajandil   hakkasid   tooni   andma   paavsti   normatiivaktid  scriptum   bullatum   -  bullad.
Kirikutegelased allutati kirikuõigusvõimule ka nende tegude eest mis olid kuriteod
riigiseaduste järgi.  614.a alates allutati kirikliku   õiguse mõistmisele kõik vaimulike
süüasjad
Rooma   pärandi   võtsid   Läänes   üle   kristlik   kirik   ja   germaanlased.   Rooma   pärandit
kandis Idas edasi Bütsantsi riik ja sellega tihedalt seotud kristlik kirik.
Kristliku kiriku edu põhjusi:
 Kirik seisis sõltumatunajuutide ja roomlaste vahel
 Relogioon, mis kuulutas kannatuse mõttekust (rist). Rahu võib olla üksnes seal, kus
inimene on valmis kannatama talle osaks saanud ebaõigust kui mõtestatut.
 Süütult surma saadetud tõusevad ristilt üles. Uus  eetika . Õigus on kristliku halastuse ja
jumala armu vili.
 Kristlane ei tõsta mässu jumala vastu
 Õigus ja kirik kindlustavad rahu ja täidavad seega jumala tahet
 Kristlus tõi leevendust moosese käskude rangusse. Vabadus ja arm on olemas, jumala
kätes, sõltub tegudest.
 Kirik ja õigus  - algselt alamkihtide seas levinud kristlus sai arenedes ja muutudes
järjest enam ka haritud rahvakihtide pärusmaaks, seda eriti 3/4.saj. Sel perioodil olid
haritud kihtide seas olulisel kohal juristid ja retoorikud. Haritud juriste haarates allutab
ristiusk õiguse järk-järgult uuele eetikale – õigus peab olema jumala armu ja kristliku
halastuse segu.  Andes  õigusele uue eetilise aluse, ei vaidlusta kristlus samas õiguse
(s.t. paganlikuRooma riigi õiguse) olemasolu ega selle kehtivust. Õiguselt ei tohtinud
võtta tema kehtivust, sest kui korra tagamiseks ei piisanud ligimese armastusest, siis
pidi sekkuma õigus, mille taga seisis sund. Jumalik seadus on kõigile inimestele antud
jumaliku ilmutusega, mis pidi ilmnema ka Rooma riigi õiguses, hoolimata asjaolust, et
jumala   ilmutatud   õigus   oli    konkreetsel    juhul   paganliku   keisri   tööriist.   Õigus   ja
(isegipaganlik) riik täidavad rahu kindlustajatena vahetult Jumala tahet isegi siis, kui
nad   kristlastega   vaenulikult   ringikäivad.   Jumalalik    tahe    ilmnes   inimlikul,   seega
paratamatult ebatäiuslikul kujul. Kristlane riigivastase mässajanaoli  apostel  Pauluse
jaoks kujuteldamatu. Sõltumata sellest, kas antud põhjendus on kooskõlas roomaliku
seletusega   õigusest,   on   selle   käsitluse   tulemus   ühitatav   roomlaste   õigusemõistega.
Algselt on õpetusel õigusest ja koostöövõimaluse loomisel tähtsus kiriku enda sees.
Kirik kujundas riigist sõltumatu isikliku õiguskorra, võttes samas Roomalt paljugi üle.
Andestamise ja armastuse käsk kehtis eelkõige kristlaste endi vahel. Näit. konflikti
puhul ei tulnud minna riigiilmaliku, s.t. paganliku kohtu ette. Ei saa väita, et Rooma
riik   oleks   kergesti   leppinud   uue   autonoomsusele   pürgiva   õiguskorra   kujunemisega
ning kristliku kiriku kasvava mõjuvõimuga. Samas oli rooma õiguses endas olemas
dualistlik alge (ius civile ja ius gentium), millele lisandus provintsides (näit. Egiptus)
toimiv õiguslik pluralism.
17. Kanoonilise õiguse ajaloolise arengu etapid. Erinevate  etappide  iseloomustus.
Õigusest lähtudes
a. jus   antiquum   –   kuni   8.   saj   –   apostlite   koodeksid,   millel   polnud   tegelikku
õigusjõudu,   tähtsaimad   idas   –   Johannes   scolasticus,   Nomocanon   (sisaldas
valiku kirikuseadusi ja justianuse novelle); läänes – Dionysius Exiguus võttis
kasutusele AS; itaalias kirjutati üles ja tõlgiti kirikukogude otsuseid, aafrikast
tuli breviaare –ükski neist ei saanud keskajal üldkehtivaks. Kirikuisand 
b. Jus novum – 9. saj 
c. Jus novissimum – 16. saj 
Koodeksist lähtudes 
jus vetus (enne koodeksit)
jus novum (koodeksi õigus,  jus codicis)
1. Varajane periood  - kuni 324.a.
2. Kanooniline   õigus   Rooma   õiguse   ja   kultuuri   piirkonnas     -   325   -   692     (Nikaia
kirikukogust   kuni   Trullo   kirikukoguni   (Trullanum).   Tugevnes   rooma   õiguse   mõju
kujunevale   kanoonilise     õigusele,   sai   alguse   kiriku   integreerimine   keisririigi
struktuuridesse, mille ulatus on Idas ja Läänes erinev.
3. Hommiku- ja õhtumaise  mõtteviisi  kujunemise periood - 692 – 1054. 692.a. toimunud
Trullo   kirikukogu   järel   jäi   kiriku   ühtsus,   samuti   kanoonilise   õiguse   ühtsus   veel
püsima, kuid arengutendentside erinevus Ida ja Lääne vahel järjest suurenes. Idas jäi
kanooniline õigus staatiliseks, Läänes oli areng dünaamilisem, mida mõjutas germaani
ja keldi faktor.
4. Õhtumaise kristluse kanooniline õiguse periood   - 1054 – 1517. 1054.a. leidis aset
lõplik   kirikulõhe   Ida   ja   Lääne   vahel.   Kanoonilise   õiguse   areng   hoogustus,   tema
arengut
 
iseloomustasid:
•
kanonistika
 
algus
 
ja
 
õitseng
•
kiriku   aktiivne   seadusandlik   tegevus,   eelkõige   paavstide   dekreetide   ja
dekretaalide
 
näol,
 
kirikukogude
 
otsused
 
on
 
vähemolulised.
•
kiriku püüded universaalvõimu saavutamiseks
Kanooniline   õigus   muutus   õhtumaise   kristluse   universaalseks   õiguseks,    saades       
esimeseks   uusaja   läänelikuks   üleeuroopaliseks   õigussüsteemiks,   mis   hakkas
partikulaarseid   õigusi   tahaplaanile   suruma.   Õpetatud   juristid   (kanonistid)   said
mõjutusi  järjest  kasvavast  rooma  õiguse  retseptsioonist,   integreerisid   rooma   õigust
kanoonilise õigusega. Kanooniline õigus ulatus praktiliselt kõikidele elualadele, näit.
kriminaalõigus,   protsessiõigus   (inkvisitsiooniline   protsess!),   pärimisõigus,
sotsiaalhoolekandeõigus.
Paavst Innocentius III seadustas 1215.a. inkvisitsiooni¬menetluse, koos IV Lateraani
kirikukoguga keelas ordaalid ja kohtulikud kahevõitlused. Kohtumenetluse eesmärgiks
sai   tõe   väljaselgitamine,   süüdlase   kindlakstegemine.   Menetluse   senine   eesmärk   -
kokkuleppe saavutamine hakkas taanduma. Kanoonilise kohtupidamise reeglid võeti
üle   ka   ilmalikku   kohtupidamisse,   samuti   tsiviilmenetluse   õigusnormidesse.  
Kanooniline   õigus   oli   kiiresti   arenev   avatud   õigussüsteem,   erinedes   juba
“valmisolevast” Rooma õigusest.
5. Uusaja katoliiklik kirikuõiguse periood – 1517 – kaasaeg. Evangeelse kirikuõiguse
kujunemise   periood.   Kanoonilise   õiguse   aeglane   taandumine   toimus   pärast
reformatsiooni.   M.   Luther   pooldas   uue   õiguse   loomist,   kuid   juristid-reformaatorid
nõudsid   kinnipidamist   kanoonilisest   õigusest.   Vastuolud   usule   ja   õigusele   truuks
jäämise vahele tingisid kõnekäänu “Juristen sind bösen Christen.
Trento kirikukogu (1545-1563) püüdis kanoonilist õigust reformides mõju säilitada,
kuid see õnnestus ainult osaliselt. Ta ei suutnud kodifitseerida kanoonilist õigust kui
tervikut   (mida   oodati),   kuid   võttis   vastu   olulisi   otsuseid   vaimulike   kohustustest,
benefiitsidest,  vaimulikest  ordudest,  abielust,   pihtimisest   ja protsessiõigusest.  Tänu
kirikukogu otsustele kasvas kirikus paavsti võimu tsentraliseeritus ja laienes kuuria
jurisdiktsioon.
Samal ajal kasvas kanoonilise õiguse geograafiline levik maadeavastustega kaasnenud
misjoni tõttu, eriti tuntav oli kanoonilise õiguse roll Ladina-Ameerikas. Ka anglo-
ameerika maades säilitas kanooniline õigus veel oma mõju, eelkõige protsessiõiguses.
Paljuski säilisid kanoonilise õiguse normid sekulariseeritud  ilmaliku  õiguse normidena
või   vastureformatsiooni   ning   valgustuse   ajal   kehtestatud   riiklikes   kirikuseadustes.
Lõplikult taandus kanoonilise õiguse mõju pärast Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika
Iseseisvussõda.
18. Kristliku kiriku ja ilmaliku riigi suhete ajalooline areng.
I - keelatud sekt, distantseerub ilmalikust võimust ja ootab kannatades selle lõppu
(varakristlus)
II-    riigikirik ,   mida   kristlikud   valitsejad   juhivad   ka   kiriklikes   küsimustes.
Tsesaropapism alates Constantinosest (hilisantiik)
III   -   kirik   peab   end   riigi   ühendavaks   vaimulikuks   võimuks,   paavst   määrab
maailmavaadet  ja poliitikat (kõrgkeskaeg)
IV - kirik kui vaimulik võim  vastandab  end ilmalikule, päästab hingi, kuid ei oma
otsest võimuambitsiooni ( reformatsioon )
V . Riik ühendab kõiki kodanikke, pole eriõigusi
a. A) cuius regio, eius  religio  – riigikirikud
b. B) religioon  eraasi, riik lahutatakse kirikust (valgustus, Pr. Rev.)
VI   -   Riik   on   totalitaarne   ühest   maailmavaatest    juhitud    ühendus,     seaduste   ja
propaganda   abil   püütakse   kaotada   religioosne   ja   ideoloogiline   autonoomia
(natsionaalsotsialism ja stalinism)
VII   -   Riik   mõistab   end   kui   demokraatlik   õigusriik,   kus   erinevad    religioonid    on
seaduste raames kaitstud. Kirik määratleb end kui usuühendus
Kristlik   kirik   kui   riigikirik  -   3.saj.   tagakiusamised   ei   murdnud   ristiusku   ning   keiser
Constantinus leidis võimaluse ja jõu viia Rooma riik koostööle kirikuga. 313.a. ilmus Milaano
tolerantsusedikt,   mis   tunnistas   ristiusu   lubatuks   kogu   riigis.   Veel   enam,   kuna   riik   vajas
ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse
eest.   Constantinus   pani   aluse   traditsioonile,   mille   kohaselt   impeerium   hakkas   osalema
usuvaidlustes   (Nikaia,325.a.),muutes   kiriku   olulisel   määral   poliitilise   võimu   teostamise
vahendiks.   Constantinus   lasi   end   ristida   vahetult   enne   surma   337.a,   olles   seega   esimene
kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides
nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal.
19. Kanoonilise õiguse roll ja tähendus Lääne õigustraditsiooni kujunemisel. 
Kirikuõigusel   oli   oluline   roll   ja   tähendus   abieluõiguse   ja   seksuaalmoraali
kujundamisel. Kõikides õiguskultuurides on kehtinud kõigutamatu kooskõla avaliku
korra   ja   abieluõiguse   vahel.   Kristlik   abieluõigus   üritas   läbi   suruda   isiku   õiguse
eelistamist   ja   tema    isiklikku    otsustamisvabadust   (patriarhaalne   eeskoste)
sugulasühenduse   suhtes.   Samuti   kehtestas   kirik   abielurikkumise   keelu   ühtviisi
mõlemale nii abielunaisele kui -mehele, varasemalt oli abielurikkumine keelatud vaid
naisele. 
Tänu   kristlikule   kõlblusõpetusele   toodi   sisse   selline   mõiste   nagu    halastus    -
eelkristlikus õiguses oli vastav mõiste tundmatu. Iga tavalise õigusnormi juures küsis
kirik,   kas   see   vastab   tema   õpetusele    heast    ja   kurjast.  Piibli   eetikast   sai   õiguse
mõõdupuu.
Tsiviilprotsessis oli kirikuõigusel oluline tähtsus kuna tõstis kirjalike tõendite väärtust
ning   krim.   protsessis   arendas   välja   nn   inkvisitsiooni   ehk   uurimismenetluse,   kus
protsessi   juhtis   kohus   ning   ametisse   seatud   eriline   süüdistaja.   Inkvisitsioon   –
kriminaalprotsess oli välja kujunenud 1215 aastal. Oli antud õigus kirikule algatada
kriminaalasi kui oli info isiku kohta, kes oli toime  pannud  kuriteo.  Kohtunik  hakkas
tegelema juurdlusega. Ette oli nähtud ka tõendamine ja ka  kuritegu  uuriti ning kutsuti
tunnistajaid. Leiti, et kõige parem tõendus oli isiku  ülestunnistus. Algul oli kiirik
piinamise vastu. Kui inimest piinati, andis ta enamasti lõpuks siiski tunnistuse. 13
sajandil pooldas seda juba ka kirik. Piinamine oli loomulik protsess.
Kanooniline   protsess,   mille   eesmärgiks   oli   tõe   välja   selgitamine,   tähendas   suurt
muudatust   protsessiõiguse   ajaloos.   Seni   oli   olnud   eesmärgiks   kokkuleppe
saavutamine,   nüüd   allutati   pooled   kohtulikule   juurdlusele,   mille   eesmärk   oli
süüdioleku kindlakstegemine. Vastavalt ilmaliku keskvõimu tugevnemisele, mis lubas
tõsta   ühtlasi   kohtu   positsiooni,   hakati   kanoonilist   protsessi   kasutama   ka   ilmalikud
õiguspraktikas.   Sama   oluline   kui   oli   kiriku   mõju   protsessiõigusele   oli   kirku   mõju
haldussüsteemi   kujundamisele.   Oma   organisatsioonilise   tõhususe   poolest   oli   kirik
kaugelt üle ilmalikust võimust. 
20. Õigussiirded   (legal    transfer )   õiguse   ajaloolises   arengus,   s.h   retseptsiooni   mõiste   ja
liigid.
 Mehaanilised metafoorid (näeb õigust kui tehnilist vahendit) -  laen, eksport , ringlus 
 Orgaanilised metafoorid (näeb õigust kui midagi elusat) - õitseng, nakkus, siirdamine,
juurdub, õitseb, on viljakas
 Diskursiivsed metafoorid  – õigus kui kommunikatsioon, narratiiv, müüt
Õigussiirete edukus sõltub sellest, kas ühiskond on valmis uuendusteks, kas tuntakse
nende   järele   vajadust,   millised   on   varasemad   ajaloolised   kogemused,   ja   seaduse
rakendajatest. Õiguse uuendamise kaudu sotsiaalsete  muudatuste  saavutamine ei sõltu
loomulikult   ainult   juristide   valmisolekust   uut   seadust   õigesti   rakendada,   vaid   ka
reguleeritavate   ühiskondlike   suhete   osaliste   valmisolekust   oma   käitumist   muuta.
Õiguse mõiste ei piirdu ainult ühtlustatud reeglitega ja reegli tegelik tähendus ei tulene
reeglist endast, vaid on kultuuriliselt ja ajalooliselt determineeritud. (I. Kull
Retseptsioom laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või
võõra   kultuuri(hüve)   ülevõtmises   ja   läbitöötamises   uute   kultuurikandjate   poolt.   Õiguse
retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist,  teiselt  territooriumil või teisest ajast pärit
õiguslikufenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas.
Retseptsiooni liigid:
1. vajaduse ehk tarbe  retseptsioon  - riik lähtub sellest, et norme läheb vaja kui juriidilisi
konstruktsioone. Kaobside algse õigusallikaga.
2. autoriteedi retseptsioon - lähtutakse sellest, et konkreetne õiguse allikas on väga tähtis.
21. Rooma õiguse retseptsioon, selle tähtsus Euroopa õigusajaloos.
Rooma õigust   (CIC)  oli seaduste kogu, mis pärines 6. sajandist ning oli koostatud Rooma
keisri Justinianuse korraldusel. Õiguse ajaloos nimetatakse taolist Rooma õiguse uurimise ja
leviku protsessi Rooma õiguse retseptsiooniks.
Retseptsioon laiemas tähenduses on sotsiaalne protsess, mis seisneb kas traditsioonilise või
võõra   kultuuri   (hüve)   ülevõtmises   ja   läbitöötamises   uute   kultuurikandjate   poolt.   Õiguse
retseptsiooni all mõistetakse teisest õiguskultuurist, teiselt territooriumil või teisest ajast pärit
õigusliku fenomeni ülevõtmist uues õiguslikus keskkonnas.
Rooma õiguse kõrval kujuneb teiseks tähtsaks distsipliiniks kanooniline õigus, mis erinevalt
„surnud ja suletud” Rooma õigusest on avatud ja arenev õigussüsteem. Alles hilisemal ajal
muutus   ühes   või   teises   piirkonnas   kehtiv   ilmalik   õigus   teadusliku   uurimise   ja   õpetamise
objektiks .
Rooma õiguse retseptsioon Euroopas on pidev, läbi sajandite toimuv protsess, mille arengus
eristatakse mitmeid arenguetappe:
1. Glossaatorite koolkond – 12.-13. saj;
2. Konsiliaatorite koolkond – 14.-15. saj;
3. Humanistlik jurisprudents – 16. saj;
4. Usus modernus pandectarum – 17. saj;
5. Ratsionalistlik loomuõigus – 18. saj;
6. Ajaloolina koolkond – 19. saj.   
Rooma õiguse retseptsioon ehk taaskehtestamine algas Itaalias, kandus sealt üle Hispaaniasse,
Prantsusmaale, Inglismaale, haarates seega peaaegu kõik Lääne-Euroopa maad. Kõige viimati
tungis Rooma õigus Saksamaale, kus ta aga saavutas kõige ulatuslikuma rakenduse. Üheks
peapõhjuseks, miks Rooma õiguse retseptsioon Saksamaal erakordse  ulatuse  saavutas, on see,
et nn. Saksa rahvuse Püha Rooma riik luges end Rooma impeeriumi järglaseks.
15.   ja   16.   sajandil   eksisteeris   Rooma   õigus   koos   nn.   kanoonilise   õigusega.   Sellise
kooskehtivuse allikateks olid “Corpus iuris civilis” ja “Corpus iuris canonici”, mille nimetus
on võetud “Corpus iuris civilis´e” eeskujul ja mis sisaldab endas roomakatoliku kiriku õiguse
allikaid. Oluline on see, et juba algul muutus Rooma õigus feodaalriikide üldiseks õiguseks.
Selle aja kohta on Rooma õiguse retseptsioonil progressiivne tähendus selles mõttes, et ta
kõrvaldas   feodaalühiskonna   õigusliku   killunemise   ja   soodustas   kaubandust   ja   tööstust.
Vastandina korporatiivsele ja seisuslikule õigusvõimele püstitas Rooma õigus õigussubjektide
formaalse võrdsuse põhimõtte.
Germaanlaste   kuningaõigused,   nn   leges   barbarorum,   kanooniline   (kiriku)   õigus
(mõjutas   eriti   protsessi),   linnaõigused   (eeskujuks   hilisematele   rahvusriikide
kodanikuõigustele).
Ülikoolid
 
ja
 
õigusteadus
Inglise common law (uuriti kodumaist õigust, 1215 Magna Charta)
22. Õiguslik pluralism Euroopa õiguslikus arengus, eriti keskajal (sh Lex salica, common
law  jt)
Õiguslik   pluralism,   s.t.   olukord   kui   ühel   ja   samal   territooriumil   ühes   ja   samas
ühiskonnas kehtib ja konkureerib omavahel üheaegselt mitu erinevat õigussüsteemi.
Õiguslik   pluralism   tulenes   olulisel   määral    vaimuliku    ja   ilmaliku   võimu
diferentseeritusest. Õiguslik pluralism ühtaegu peegeldas poliitilist ja majanduslikku
pluralismi, samaaegselt tugevdas seda. 
Tavaõigus, kanooniline õigus,  linnaõigus , rüütliõigus (ennekõike aadlike lääniõigus,
kasvas välja barbarite õigustest), maaõigus (territoriaalvalitsejate, Püha Rooma riigi
maahärrade antud õigus, enamasti karistus-, lääni-, pärimis- jm õigus). Valitses kirja
pandud   õigus   ning   samal   ajal   oli   ka   tavaõigus.  Üheks   põhjuseks   oli   nt   see,   et
kirjaoskajaid oli vähe
Saaliõigus  – lex salica – kuulub Lõuna – Germaani hõimudele. Üks vanimatest germaani
hõimude kriminaalõigusnorme, kui ka  tsiviilõigus  norme. Karistusnormid on üksikasjalikud,
nimetati seda trahvikataloogiks. Terve peatukk koostatud vargusele. Olid kirjas kõik loomad,
mida ei tohtinud varastada ja hinnad olid kõrval, kui palju tuli varastatud looma eest maksta.
23. Keskaegsed linnaõigused Euroopas ja Eestis. Lüübeki linnaõigus
Linna õiguste kujunemine:
 Vaja oli kiiret protsessi
 lepingute poolitamine
 Linn kui vandekogukond (kodanikuvanne)
 Maahärra privileeg
Magdeburgi õigus (Hamburgi)  → Riia õigus – Tartu, Pärnu, Viljandi, kuni 17. saj
Haapsalu
Keskaegsete linnade elu toimus erilise  linnaõiguse  alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra
või   valitseja,   kelle   vasalliks   maahärra   oli.   Linnaõigus   oli   valitseja   või   maahärra   poolt
linnakogukonnale antud eesõigused ja õigusnormid. Tuntum oli  Lübecki  linnaõigus. 
Linnaõigus Lääne-Euroopas alates 11. sajandist. Määratleti privileegi linna ja linnaelanike
jaoks. Eesti keskaegsete linnade linnaõigused pärinesid Saksamaa linna õigusest. 
Lübecki   õigus   oli   keskaegne   Mandri-Euroopa   õigusnormide   kogumik,   mis   oli   kehtiv
ühtekokku ligi sajas linnas. 
Linnaõiguse järgi jagunevad linna:
● linnriigid- omasid iseseisvat sise- ja välispoliitikat
● vabalinnad- omasid laiaulatuslikku omavalitsust
● riigilinnad- kõrgem haldus- ja  kohtuvõim  kuulusid maahärra esindajale
Linna õiguskord Liivimaal kujunes naaberlinnade eeskujul:
● Lübecki õigus- Tallinn, Narva, Rakvere
● Riia õigus- Tartu, Viljandi, Paide, Uus-Pärnu, Haapsalu
● Piiskopiõigus- Vana-Pärnu
Lübecki õigus – Tallinn, Rakvere, Narva, 17. saj teisest poolest ka Haapsalu. Lübecki õigus
oli keskaegse mandrieuroopa õigusnormide kogumik. 15. mai 1248. a andis Taani kuningas
siinsetele kodanikele “kõik õigused, mis Lübecki kodanikel”. Lübecki õigus andis Tallinnale
vabalinna staatuse. Lübecki õigus sisaldas endas nt raadi ja maahärrat puudutaviad sätteid,
tsiviil- ja kriminaalõiguslikke norme, ehitus- ja heakorraeeskirju. 
Lübecki  raad  oli Tallinnale kuni 1584. a apellatsiooniinstantsiks, kuhu võis kaevata Tallinnas
langetatud   kohtuotsuste   peale.  Lübecki   õiguskord   säilis   Tallinnas   kuni   19.   saj   viimase
veerandini. 
24. Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid.
Rooma   õiguse   uurimise   objektiks   olid  Institutiones  ning   eelkige  Digesta,    niisiis
Corpus iuris civilis`e see osa, mis sisaldas antiikaja juriidiliste autorite teoste ja otsuste
tsitaate. Uuurimistegevuse raskuspunkt asus Põhja-Itaalias, mida võib pidada Euroopa
kõige arenenumaks nurgaks XII sajandil. Põhja-Itaalia linnadest said õpetatud juristide
asupaigana  kuulsaks  Pavia, Ravenna ja eriti  Bologna , mis paiknes tähtsate kaubateede
ristumiskohal ning sai juriidilise ülikoolihariduse  hälliks . 
12. ja 13. sajandil tekkisid esimesed moodsad ülikoolid. Antiikajast ei ole tuua ühtegi
näidet selliste üksuste kohta, nagu seda olid keskaegsed ülikoolid oma privileegide,
kindlate   õppeplaanide   ja   kraadidega  (baccalaureus,   licentiatus,   magister,  doctor).
Sõna ülikool ei tähendanud universitas litterarum (teaduste ühisus), vaid üliõpilaste ja
õppejudude korporatsiooni (societas magistrorum et discipulorum). Vanim on Bologna
ülikool, mis sai oma privileegid keiser Friedrich I-lt 1158. aastal.
Bologna juriidilise kooli kasvandike hulgas eristatakse kaht koolkonda: glossaatorid ja
postglossaatorid.
Glossaatorid – tegid teksti vahele märkusi – glossasid. CIC oli ülim tõde, seal ei
saanud   olla   vigu.   Vead   võisid   olla   lugejas.   Selline   lähenemine   iseloomustas  kogu
tollast teadust – skolastiline meetod. Õigusteaduses nimetati mos italicus. Vastuolu
tuli ületada tõlgenduste abil. CIC ei olnud ajalooline allikas, puudub allikakriitika,
uuritakse teksti,  keeleline  analüüs on väga põhjalik.Glossaatorid loovad CIC sisemise
ühtsuse.
Teine   koolkond   postglossaatorid   ehk   konsiliaatorid   (1250-1500).   Palju   nimetusi   –
praktikud jne neid peeti glossaatorite jäljendajateks, kes ise CIC tekstiga  ei tegelenud
Varajane   ülikooliharidus   kasvas   ja   arenes   glossaatorite    hoole    all.   Selle   üheks
eesmärgiks oli anda üliõpilastele oskus rakendada rooma õigust ehk täpsemalt öeldes
glossaatorite poolt tõlgendatud Justinianuse õigust igapäevastes õiguslikes vaidlustes.
Väitlustel,   mille   algatajaks   näib   olevat   Bulgarus,   oli   korduvaks   teemaks   argielus
ettetulevate õigusjuhtumite (casus) lahendamine (solutio) rooma õiguse abil või sellele
vähemalt
 
näiliselt
 
toetudes.
 
Menetluse
lõppeesmärgiks   polnud   sugugi   õpilaste   pühendamine   tegelike   igapäevase   elu
konfliktide lahendamisse, sest varasematest Bologna kasvandikest said kohtunikuks
vähesed.
Tuntuim   kontsiliaator   on   Bartolus   de   Saxoferrato.   17-aastasena   kaitses   Bartolus
Bolognas   väitekirja   ning   hakkas   19-aastaselt   samas   ülikoolis   õpetama.   Ta  koostas
Corpus   iuris  civilis`e  täielikud   kommentaarid,   mis   tõttu   kontsiliaatorite   koolkonda
vahel kutsutaksegi kommentaatorite koolkonnaks.
Bolognast sai  juristide  Meka (õigust saab  ja tuleb  käsitleda  ratsionalistlikult).  Uut
õigust vajasid peale linnade ka riigid.