nõmm-liivatee, h kukehari, nurmnelk. Hiljem kujuneb männimets. Põõsastest kadakad, kibuvits. Moreeniküngastikud (Lõuna-Eesti) on mandrijää poolt segipaisatud pinnavormid koosnedes liivsavist, saviliivast ning kivimaterjalist. Künkad vahelduvad nõgudega. Nõlvade kallakus 8...12 . Leidub järvi ning järvesid mis on soostunud. Esinevad kõrgustike ja voorestike servaaladel. Kasutatakse põllumaana või on looduslike rohumaadena. Mõhnastikud. (Elva, Aegviidu, Kurtna, Ähijärve) Enamik pinnavorme koosneb liivadest, kruusadest, veeristest. Künkad on 50 m või rohkem, nõlvadega 30. Küngaste vahel asuvad üksikud nõod. Kõrgustikel esineb ebakorrapäraseid mõhnu, milles esineb järvesid ning need on selgeveelised, liivase põhjaga. Mõhnastikud on enamasti metsaalad nõmme-, palumetsad (mänd, sarapuu, kadakas, pihlakas, mägiristik, kassikäpp, nurmnukk, hobumaran, hunditubakas jt)
Pangodi maastikukaitseala (Tartumaa, Kambja vald) Pangodi maastikukaitseala asub vahelduva pinnamoega Otepää kõrgustiku servaalal Tartu-Otepää maantee ääres. Kaitseala põhiosa moodustab Pangodi järv, mida ümbritsevad mõhnastikud (keskmine kõrgus 125 m ü.m.p). Lõunakaldal asuv kahetipuline mõhn Palumäed on kaitseala kõrgeim osa (ca 145 m ü.m.p.), mille suhteline kõrgus on 40 meetrit. Väga liigendatud kallastega Pangodi järve pindala on umbes 115 ha. Pangodi maastikukaitseala on moodustatud Tartu Rajooni TSN Täitevkomitee 09.09.1964 otsusega. Looduskaitsealustest taimedest kasvab Palumägedel II kategooria liik võsu-liivsibul (Jovibarba sobolifera ).
on tekkinud mitme mandrijäätumise tulemusena. • Kõrgustikule on iseloomulik mitmete erinevate pinnavormide kooseksisteerimine, mille osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad, veeriselised kruusad või savid. • Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefi alast), järgnevad mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Otepää kõrgustiku kuppelmaastik Kliima • Kliimatiliselt toimib 100-150m kõrguse kühmulise mäena, millele on iseloomulik püsivam lumekate(novembri lõpust aprilli teise nädalani). • Mikroklimaatilised erinevused muust Eestist ja iseloomulik palju sademeid(üle 700mm/a). Mullastik Taimkate Vetevõrk Pühajärv Loodusressursid Turism Tehvandi spordikeskus Kuutsemäe puhkekeskus
rannikumadaliku, läänes Harju lavamaa ja Lääne-Eesti madaliku, idas Viru lavamaa, Pandivere kõrgustiku, Kesk-Eesti lavatasandiku, Sakala kõrgustikuga Kõrvemaa asend Kõrvemaa pinnamood Mitmesugused mandriliustiku- ja sulamisveetekkelised pinnavormistikud jääjärvetasandike keskel Enamus pinnamoest liivased tasandikud (33,4%) ja hiljem tekkinud sood (37,7%). Suurim Epu-Kakerdi soostik (364 km²) Kesk- ja kirdeosas mõhnastikud (Lelle-Viitna-Paide kolmnurk), edelas Paluküla mõhnastik Kõrvemaa veestik Järvi 120, maastikurajooni lõunaosa on järvedevaene Põhjaosa veestavad loodesse voolavad Loobu, Valgejõgi, Jägala Paunküla ja Soodla veehoidla Jägala, Soodla ja Pirita jõe veed on kanalite kaudu suunatud stabiliseerima Ülemiste järve veeseisu Lõunapoolsetel aladel on Pärnu jõgikond Taim- ja muldkate
Kõrvemaa tähendab muinasaegse väljendina iidset metsaala Seal asuvad Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala, Kõrvemaa maastikukaitseala ning osa Lahemaa rahvuspargist Maastiku eripära Rikkalik liustiku- ja liustikusulamisveetekkeliste pinnavormide kooslus Suur metsasus ja soostumine Esineb mandrijää sulamise tekkel kujunenud oose ja mõhnasid Pinnamood 33,4% on liivased tasandikud 37,7% on sood Paks pinnakate Leetunud liivmuldadega mõhnastikud: Valgehobusemägi 106m Pärnamäe 104m Click icon to add picture Valgehobusemägi Vetevõrk Järved on väiksed ning paiknevad oosistikes ja mõhnastikes või jäänukitena soodes Kokku on Kõrvemaal 120 järve Sood on tekkinud veekogude kinni kasvades Epu-Kakerdi soostik Suurimad sood Vonka soostik Ohepalu soo Suru Suursoo Suurimad veekogud on Paunküla ja Soodla veehoidla Kakerdaja raba Epu-Kakerdaja soostikus
Pandivere kõrgustik Pandivere kõrgustik ● Kõrgustik ja maastikurajoon Põhja-Eestis Viru lavamaa, Alutaguse madaliku, Kesk-Eesti tasandiku ja Kõrvemaa vahel ● Asub Eesti suurim karstiala (1375 km²) ● Kogupindala – 2145 km² ● Pinnamood tasandikuline, lausikuline (moreentasandikud,oostikud, moreenkünkad, voored, mõhnastikud, otsamoreenid) ● Suurima sademevee infiltratsiooniga piirkond Eestis (õhuke pinnakate ja lõheline pind) Asukoht Ajalugu ● Esmane uurimine - geograaf Karl Rathlef ja Christian Bornhaupt Geograaf Karl Rathlef Emumägi ● Pandivere kõrgeim tipp (166,5 m) ● Tekke poolest liitpinnavorm ● Emumäe maastikukaitseala - 536 ha ● Puidust vaatetorn (21,5 m) Mullastik ja taimestik
Vooremaad ilmestavad voorestikud ja nendevahelised nõod. Sealsete voorte omapäraks on nende suurus ja kuju: näiteks Koimula hiidvoore pikkus on 13km ja laius 3,5 km. Suurt osa vooremaa pinnast kasutatakse põllumajandusmaana. Geograafiline iseloomustus. Vooremaa asub Jõgeva, Palamuse, Tabivere, Saare ja Tartu vallas. Voorestiku moodustavad ligi 100 voort ning nende vahel asuvad piklikud jääkündenõod Kõrg Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud, mis on kokkuvõttes viljakamate muldade ja paremate metsakasvutingimustega kui Madal . Inimtegevus. Maakattes domineerivad Vooremaal põllumajandusalad, hõlmates 48% territooriumist. Vooremaal tänapäevani tänu üsna viljakatele muldadele kasvatatakse näiteks rapsi, teravilju ja vähesel määral loomasööta. Tööstusettevõtetest tegutseb siiani Tabivere vallas Äksi villatööstus lõnga ja vati valmistamisega. Inimmõju : pos. ja neg.
okasnahksed, rüükalad jt. Eesti territooriumi areng kvaternaariajastul. Mandrijäätumine. Kvaternaarsed setted. Tähtsamate pinnavormide iseloomustus:a) mandrijää setted ja pinnavormid -- moreenid, moreentasandikud, künklik moreenreljeef, otsamoreen, voored. Voolavate jääsulamisvete setted ja pinnavormid -- sandurid, oosid. Jääjärvede setted ja tasandikud, mõhnastikud. Liustikujõgede setted, ürgorud. b) Läänemere setted ja pinnavormid -- Balti jääpaisjärve, Antsülusjärve, Litoriina- ja Limneamere kõrgeimad piirid ja setted, paekallas. c) Maismaasetted ja -pinnavormid -- jõesetted, joaastangud, järvesetted ja -tasandikud, tuulesetted (luited), sood, karstivormid, meteoriidikraatrid. Loopealsed.Pinnakattes esinevad maavarad: savi, liivad, kruusad, ränikivid, soo- ja järvesetted (turvas, järvemuda,
Foto: Peep Kirbits Pilt 2. Vaade Sakala kõrgustiku kõrgeimale punktile - Härjassaare mäele. Foto: Mihkel Järveoja 3 4 Loodushoid Sakala kõrgustikul on kaitsealasid 36, mis hõlmavad kõrgustikust 24 %. Suurim pärandkultuurmaistutega Loodi looduspark, Viljandi-Raudna ürgorg, Sinialliku org, Loodi Põrguorg, Loodi Puistmäe (vana lehisepuistu), Polli mäed ja Holstre mäed (mõhnastikud), Nõmme liivik, Heimtali mõisapark, Rubina looduskaitseala Veisjärve ümbruses ja Muti järvesid ja Mäeküla järve hõlmav Muti maastikukaitseala. Järeldused Sakala kõrgustik omab suurt väärtust nii maastikurajooni kui ka inimeste elupaigana. Vaheldusrikas maastik ja metsaandide rohked metsad, kalarikkad jõed ja järved teevad elu maal vägagi nauditavaks. 5 2. KASUTATUD MATERJALID 1
Ka siin on karmid talved, ent naaberalaga võrreldes jahedamad suved, sest soode ja veekogude rohkuse tõttu kulub palju päikesekiirgust vee aurustamiseks.(galerii) (estonica) Pinnamood ja aluspõhi Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest. Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga. Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning voored. Aluspõhja moodustavad kesk-ordoviitsiumi setted.(estonica) Taimkate Siin valitsevad lodu-, soo- ja palumetsad. Puistutest on ülekaalus männikud ja kaasikud, kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis. Kõige sagedasemad liigid on mänd, kuusk, haab, lepp ja tamm. Palju on lagesoid ja väga vähe niite. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill, leseleht, ülane, jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest laanik.
kujunenud eriline territoorium: Alutaguse metsade- ja sooderikas ning väga hõreda inimasustusega loodusmaastik. Naaberaladest valdavalt madalam (vaid 30 40 m üle merepinna) Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest. Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga. Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning voored. Alutaguse suuremaid kuhjevorme on IisakuJõugaIlluka oosideahelik. 21 km pikkune kirde edela sihis orienteeritud vallseljakute rida on üsna keeruka ehitusega. Kõrgeim on edelaots Tärivere mäega (94 m üle merepinna). Jõuga ümbruses jaguneb oosidesüsteem mitmeks paralleelseks
Koos Pandivere kõrgustikuga moodustavad nad justkui suure komeedi, mille peaks on kulumiskindlatest lubjakividest koosnev Pandivere ning sabaks läbinisti pudedatest setetest koosnev Vooremaa. Voored koosnevad peamiselt moreenist, vähem leidub nende koostises kruusa ja liiva. Viimati mainitud setted on iseloomulikud teist tüüpi väiksematele pinnavormidele, mis on harilikult kuhjunud kas voorte nõlvadele või lagedele. Neist olulisemad on mõhnastikud Kassinurmes, Kukemetsas, Saarel, Toljasel jm. Voorte lagedesse on sageli lõikunud kohalike jääpaisjärvede ülevooluorud, millest sügavaim on Kudina org (26 m). Vooremaa viirulist maastikupilti aitavad rõhutada voortevahelised jääkündenõod ning nendes olevad piklikud järved. Nad on sageli üsna sügavad, näiteks Saadjärv kuni 25 m. Järved on enamasti rohketoitelised, tublisti mudastunud ning aeglaselt kinni kasvavad
Pindala 827 km2 Kõrgeim koht Küllätüvä ümbruses ~ 120 m Geoloogilised iseärasused Palumaa põhjaosa asub Gauja ja lõunaosas Amata lademe peenteralise liivakivi ja aleuroliidi avamusel. Lõuna pool Võru-Petseri ürgorus esineb kohati arvestatavas paksuses savikihte Aluspõhi-Devoni ajastu liivakivid, aluspõhi paljandub paljudes kohtades-jõgede ääres ning oruveerudel Pindkate-punakaspruun liivsavimoreen Pinnamood Palumaa on üldkujult tasandik Mõhnastikud, sood, järved, jõed, niidud, metsatukad, liivikud ja põllumaad Palumaa madaldub 60-70 m kõrguselt keskosalt ida-kirde Pihkva järve poole 40-50 meetrile Obinitsast kagus Küllütüvä ümbruses kerkib maapind kõrgemale Jõeorgudes on hulgaliselt liivakiviseid kaldakaljusid Ida pool asub Mustoja mõhnastik (22 km²), mis kõrgub 96 meetrini Härma müürid Eesti kõige kõrgemad ja maalilisemad Devoni liivakivipaljandid
Pindala 827 km2 Kõrgeim koht Küllätüvä ümbruses ~ 120 m Geoloogilised iseärasused Palumaa põhjaosa asub Gauja ja lõunaosas Amata lademe peenteralise liivakivi ja aleuroliidi avamusel. Lõuna pool Võru-Petseri ürgorus esineb kohati arvestatavas paksuses savikihte Aluspõhi-Devoni ajastu liivakivid, aluspõhi paljandub paljudes kohtades-jõgede ääres ning oruveerudel Pindkate-punakaspruun liivsavimoreen Pinnamood Palumaa on üldkujult tasandik Mõhnastikud, sood, järved, jõed, niidud, metsatukad, liivikud ja põllumaad Palumaa madaldub 60-70 m kõrguselt keskosalt ida-kirde Pihkva järve poole 40-50 meetrile Obinitsast kagus Küllütüvä ümbruses kerkib maapind kõrgemale Jõeorgudes on hulgaliselt liivakiviseid kaldakaljusid Ida pool asub Mustoja mõhnastik (22 km²), mis kõrgub 96 meetrini Härma müürid Eesti kõige kõrgemad ja maalilisemad Devoni liivakivipaljandid
Lainjas moreen · Pandivere ja Sakala kõrgustik · Pinnakate paks ja savikas · Viljakad mullad palju põlde Künklik moreen · Eesti suurimad kõrgustikud · Paks pinnakate · Vahelduvad pinnakatevormid · Leet ja soomullad Vooremaastik · Vooremaa ja Võrtsjärve ümbrus · Kamarmullad - Hea põllumaa · Pinnakate kruus ja liiv Metsarohked kõrgustikud · Saarema keskosa jne · Palju metsi, vähe põldu · Lesotunud ja leetmullad Mõhnastikud · Jääjärvetekkelised · Järvederohke · Kamar-leetmullad Sandurimaastik · Võrtsjärvest lõunas, Männiku · Pinnakattes liiv ja kruus Viirsavitasandikud · Peamiselt Lääne-Eesti · Maapind madal ja tihti üleujutatud · Soostunud mullad Jääpaisjärved · Võrtsjärve ja Peipsi nõgu · Maapind tasane ja tihti üleujutatud · Soostunud mullad Mereliivatasandik · Esinevad rannikul · Kohati taimkate puudub(deflatsioon)
Eesti suurimad suhtelised ja absoluutkõrgused. Kõrgeimaks mäeks on Suur-Munamägi 318 m, aga ka ülejäänud 20 E kõrgeimat mäge asuvad Haanja kõrgustikul. Küngastevahelistes nõgudes on ligi 170 järve (Tuuljärv) ning sood, mis on tekkinud vanade järvede asemele. Vällamäel on mõõdetud turba rekordpaksus – 16,7 m. Haanja kõrgustikul domineerib irdjääs kujunenud reljeef: paksu moreenkattega mõhnad ja fluvi- ja limnoglatsiaalsed mõhnad (1/3 on mõhnastikud ja servaaladel on lainjad orgudega liigestatud moreentasandikud ning sandurid ja jääpaisjärveliivikud). Kõrgustiku keskosast lähtuvad radiaalselt jää sulamisvee äravooluorud nagu Kütiorg, Pärlijõe, Rõuge ja Piusa org (ürgorud asuvad kõrgustiku servaaladel). Haanja kõrgustik nagu Pandivere kõrgustik, on veelahkmeala: siit algavad Piusa, Pedetsi, Koiva, Pärlijõgi... Otepää kõrgustik – künklik, kuhjeline saarkõrgustik. Samuti keeruka
tek liustiku külgedel või ees. Moreen- mandrijää või liustiku sulamisel mahajääv sete, koosneb sorteerimata ja ümardumata osadest,on segakoostisega. Oos e. Vallseljak- liivast, kruusast, veerisest koosnev järsunõlvaline ja kitsa harjaga vall, tek mandrijää sulamisvete voolusängidesse settimise teel (esinevad ahelikena Neerutis, Porkumis, Uljaste järve ääres, Aegviidu-Nelijärvel jm). Mõhnad- mandrijää sulamisel tekkinud kruusast, liivast koosnevad rühmiti paiknevad künkad. Mõhnastikud- vastavate pinnavormide kooslused. Voor- leivapätsikujuline liustikutekkeline 5-50 m kõrgune ja mõnesaja meetri kuni mitme km pikkune kõrgendik,on tekkinud jää kulutava, kuhjava tegevuse koostoimel. Voorestik- rühmiti paiknevad voored (Vooremaa). Moreentasandik- mandrijää kuhjeline pinnavorm, valdavalt moreenist koosneva pinnakattega tasandik. Luide- tuiskliivaalal püsiva suunaga tuule toimel moodustunud liivakuhjatis.
teravaharjalised vallid, mis võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkuseid oosiahelikke (oosistikke). Eesti suurimad oosistikud · Pandivere kõrgustiku oosistikud · Iisaku-Illuka Rakvere oos Mõhn Mõhn kruusast ja liivast künkad, mis paiknevad harilikult rühmiti, moodustades mõhnastikke. Moodustusid mandrijäätumise lõpul surnud jää e. irdjää lõhedesse ja teistesse süvenditesse sulamisvee poolt kantud setteist Eesti suurimad mõhnastikud · Männikvälja mõhnastik (18 km 2) Lääne-Virumaa · Kurtna mõhnastik (15 km2) Ida-Virumaa · Selgise mõhnastik (23 km2) Tartumaa Liivikud · Liivikud on Eesti paljudes kohtades esinevad kruusa- ja liivatasandikud. · Nende pind on suuremalt osalt tasane, harvem lainjas. Kaleste liivik (Hiiumaa) · Neid on palju Põhja- Eestis ning Lõuna- Eestis kõrgustike äärealadel ja orundites.
nurmnelk. Hiljem kujuneb männimets. Põõsastest kadakad, kibuvits. Moreeniküngastikud (Lõuna-Eesti) on mandrijää poolt segipaisatud pinnavormid koosnedes liivsavist, saviliivast ning kivimaterjalist. Künkad vahelduvad nõgudega. Nõlvade kallakus 8...12 . Leidub järvi ning järvesid mis on soostunud. Esinevad kõrgustike ja voorestike servaaladel. Kasutatakse põllumaana või on looduslike rohumaadena. Mõhnastikud. (Elva, Aegviidu, Kurtna, Ähijärve) Enamik pinnavorme koosneb liivadest, kruusadest, veeristest. Künkad on 50 m või rohkem, nõlvadega 30. Küngaste vahel asuvad üksikud nõod. Kõrgustikel esineb ebakorrapäraseid mõhnu, milles esineb järvesid ning need on selgeveelised, liivase põhjaga. Mõhnastikud on enamasti metsaalad nõmme-, palumetsad (mänd, sarapuu, kadakas, pihlakas, mägiristik, kassikäpp, nurmnukk, hobumaran, hunditubakas jt)
Maakonna lõunaosa ilmestavad Türi väikevoorestik ning Kabala kandi männimetsad ja põlislaaned. Maakonna loodeosas asuv Kõrvemaa on suuremalt osalt soostunud tasandik. See piirkond on praeguseni ka kõige vähem inimtegevusest puudutatud maakonna osa. Seda peegeldab ka Kõrvemaal asuva Albu valla elanike arvu ja pindala suhe: asustustihedus on kõigest 5,5 elanikku ruutkilomeetri kohta. Sealse pinnamoe muudavad vaheldusrikkamaks voored, otsamoreenid, mõhnastikud ja oosiahelikud, mida kohalik rahvas ka väljamägedeks kutsub ning mida Järvamaa ning Albu kandi kuulsaks kirjutanud Anton Hansen Tammsaare kirjeldas järgmiselt: siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas... Albu valda jääb ka 106,5 meetrini merepinnast ulatuv Valgehobusemägi. Järvamaa on suhteliselt õhukese pinnakattega ja tugevalt karstunud. Suuremad karstialad jäävad JärvaJaani valda (Kagavere Kuksema), Ambla valda (Lüsingu), Türi valda (Kurla) ja Kareda valda.
Narva linnani. Lavamaad piiritlev paekallas on siin sirge, ilma klindilahtedeta ja kogu pikkuses pinnamoes väga selgelt märgatav. Kesk-Eesti tasandik- Kesk-Eesti tasandik hõlmab mandri-Eesti keskosa. Pinnamood on küllalt tasane, kohati esineb madalaid voorjaid künniseid, näiteks Põltsamaa ümbruses. Pandivere kõrgustik- Pandivere kõrgustiku lainja pinnamoega maastikku ilmestavad metsased oosiahelikud ja kõrgustiku äärealadel paiknevad mõhnastikud[3] 7 Lääne-Eesti maastikuvaldkond Hiiumaa- Lisaks nimisaarele kuulub sellesse maastikurajooni veel Vormsi ja teised Hiiumaad ümbritsevad saared. Hiiumaale on iseloomulikud merelised pinnavormid: mereliivadest koosnevad tasandikud, rannavallid, luited ja rannaastangud. Saaremaa- Suure liigestatuse tõttu on Saaremaa rannajoon pikk ja rannad mitmekesised.
(Arold 2005: 191). Kõrgustikule on iseloomulik mitmete erinevate pinnavormide kooseksisteerimine, mille osi võivad moodustada kivised liivsavid, liivad, veeriselised kruusad või savid, mis on settinud jääalustes tühimikes, jääpankadevahelistes järvedes või jõgedes (Arold 2005: 191). Kõige suurema osa Otepää kõrgustikust hõlmavad moreenkõrgendikud ja moreenkattega mõhnad (nn künklik moreenreljeef, üle 60% kogu künkliku reljeefi alast), järgnevad mõhnastikud (24%) ja keeruka reljeefiga suurvormid (12%). Muldade lähtekivimiks on üle 80% alast moreen (Arold 2005:191). 5 Pühajärve ümbrusele iseloomulik reljeefitüüp hõlmab kõrgustiku läänetiiva kõrgema osa, kus on 40-50 m suhtelise kõrguse ja kuni 30 kraadise nõlvakaldega kõrgendikke. Neid esineb ka idatiival, kuid seal on nad madalamal. Paljudel suurtel kõrgendikel (Kuutsemägi,
orustikke kui ka nendevahelisi madalaid küngastikke Viljandist lõuna pool. Loodusparki kuuluvad Viljandi-Raudna ürgoru kirde-edelasihiline lõik (Viljandi lossipargiga) ja sellesse suubuv Sinialliku org (5,6ha järv, allikad ja oosid, millest ühel on olnud linnamägi) ja kuni 23 meetri kõrgune liivakivist kaljujärsakuga Loodi Põrguorg. Viimasest põhja pool kasvab Loodi Püstmäel 1820. a külvatud lehisepuistu. Looduspargi idaosas asuvad metsased mõhnastikud: Polli mäed ja Holstre mäed ning nende kirdepiirile jääv Nõmme liivak. Kõige loodepoolsema osa moodustab Heimtali mõisapark ja liigirikas ürgseilmeline mets. Ivar Arold ,,Eesti Maastikud" Tartu Ülikooli kirjastus 2005, lk 224 6 Kokkuvõte Sakala kõrgustik tõuseb Võrtsjärvest lääne pool ürgorgudest läbitud lavamaana. Sakala
omakorda pea peale talumaastiku. 2.2 EESTI MAASTIKUTÜÜBID Tüpoloogilised ja regionaalsed maastikuüksused ning nende eristamise algused. Reljeefi, pinnakatte, mullastiku ja taimkatte arvestamine maastikuüksuste piiritlemisel. Paigastikud kui Eesti peamised maastikutüübid ja nende levimus: a) tasandikulistel aladel: paetasandikud, moreenitasandikud, jääjärvetasandikud, meretasandikud, sootasandikud; b) liigestatud reljeefiga aladel: voorestikud, mõhnastikud, oosistikud, moreenküngastikud. 3 2.3 EESTI MAASTIKU LIIGESTATUS Eesti maastikuline liigestatus. Eesti ala on küll väike, kuid maastikuliselt mitmekesine. See tuleneb maastike aluseks olevate, viimase mandrijäätumise ajal ja järel moodustunud, erineva kivimilise koostise ja kujuga pinnavormide rohkusest. Vee liikumine ja ainese ümberpaiknemine ning sellest lähtuvalt muld- ja taimkatte kujunemine on neil toimunud erinevalt
lõunanõlva karstiallikate säilitamiseks. Rahvuspark - Rahvuspark on kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. - Rahvusparke on Eestis kokku 6. - Viimane neist, Alutaguse rahvuspark, moodustati novembris 2018. Rahvuspargi tuumiku moodustavad ulatuslikud soo- ja metsamaastikud. Üldiselt tasase pinnamoega alal loovad vaheldusrikkust mõhnastikud ja oosistikud ning luitestikud. Läbi Alutaguse kulgevad paljude liikide, sh hundi, karu ja ilvese ränded Eesti ja Venemaa vahel. 3. Elupaikade taastamine - Paljud liigid on hääbunud enamasti seetõttu, et nende elupaigad on hävinud. Seepärast kaitstakse neid liike elupaikade taastamise kaudu. - Elupaikade taastamine ja nende kvaliteedi parandamine on kujunenud tänapäeval üheks oluliseks liigikaitse meetmeks kogu maailmas.
tugevasti lainja pinnaga. Soostiku osi eraldavad madalad ja väiksed rühmiti paiknevad mõhnad ning lame moreenseljak, mis on igast küljest ümbritsetud suurte metsadega. Suur- ja Väike-Apja järv on mõlemad madalad ning kiiresti kinni kasvamas. Ähijärve tasandik Karula suuremad järved on kujunenud kunagiste jääpankade sulamisnõgude kohale. Maastikuliselt on Ähijärve lähiümbrus muutlik. Kui põhiliselt ulatuvad järveni oosid ja mõhnastikud, loodekaldal ka moreenkünkad, siis ida suunas kohati kuni kilomeetri laiuselt on lainjas moreentasandik. See on Karula kõrgustikul harvaesinev maastikutüüp. Ümbritseva ala liigestatud pinnamood jätkub ka järve kohal vahelduva põhjareljeefiga. Kunagine kaldaastang on jäänud järve pinna mitme alandamise tõttu praegusest veepiirist veidi eemale. Peamised maastikke ohustavad tegurid on traditsioonilise maakasutuse vähenemine, ebaseaduslik
Kesk-Eesti lavatasandik (Kalda & Ilves 2008). Vooremaa pindalaks on määratud 977 km2. Kogu Eesti territooriumist moodustab see 2,15%. Üldiselt väljatuues kujunes see maastikurajoon Saadjärve voorestikul (Arold 2008). 2.2 Tekkelugu Selle maastikuprovintsi kujunemise eelduseks on olnud jääajaeelsed aluspõhjakõrgustikud, suurkühmud ning lavamaad. Eeltoodud asjaolude tõttu on Kõrg – Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud. Vooremaa kuulub Kõrg- Eesti maastikuprovintsi alla. Voorestikest on saanud ühed viljakamad ja paremate metsakasvutingimustega maastikurajoonid, kui need on näiteks Madal-Eesti tasandikel (Arold 1991). 3. LOODUSLIKUD TINGIMUSED 3.1 Iseärasused Nagu maastikurajooni nimigi ütleb, on sellega seotud voorestikud. Vooremaad peetakse Suuremaks ja ilmekamaks mandijää tekitatud voorestikuks Ida-Euroopa lauskmaal. Üheks omapäraks võib
26. Mis on voor? Madal sujuvate joontega leivapätsi meenutav moreenist koosnev positiivne pinnavorm. Vooremaa. Tekivad mandrijää kulutus-kuhjelise tegevuse tulemusena. Pikitelg on tavaliselt liustiku liikumisega ühes suunas. 8-60 m. Emumägi. 27. Mis on mõhn? Kujunenud passiivses või irdjääs. Korrapäratu põhijoonega künkad. Mõhnadel võib olla moreenkate. E- s leidub lihtmõhnu, mõhnaahelikke, mõhnakomplekse, mõhnastikke, mõhnamassiive. E mõhnastikud suhteliselt väiksed. Suurim Illuka mõhnastik. Enimlevinud E-s küngasmõhnad. Koosnevad kihitatud liivadest ja kruusadest. Limnoglatsiaalsed/fluviaalsed. 28. Mis on sandur? Pealt lauge liiva ja kruusa kuhjatis, on tekkinud tavaliselt liustikujää servamoodustisena. Kruusa-liiva tasandik. Lainjas. 29. Mis on paetasandik? Paetasandik ehk alvar. Mullakihi paksus on üldjuhul vähem kui 20 (30) cm, paepragudes ja -lohkudes laiguti ka rohkem
m pikkusi) väikevoori. Kõige enam on neid Türi voorestikus. Valdavad liivatasandikud ning hilisjääajal liustike sulamisvee toimel kujunenud veeriselisest kruusast ja liivast, enamasti 10 15 m (kohati üle 25 m) kõrgused ridamisi asetsevad rähksete rendsiinadega (veerismuldadega) oosid. Maastikurajooni kõrgemas kesk- ja kirdeosas (LelleViitnaPaide kolmnurgas) lisanduvad neile veeriseliste rendsiinade ja leetunud liivmuldadega mõhnastikud, mis on Kõrvemaa kõrgeimad pinnavormid. Suurimad neist on Valgehobusemägi (106 m), Taganurga (102 m), Pärnamäe (104 m), Viitna (98 m) ja Uku mõhnastik (100 m). Kõrvemaa edelaosas Harju lavamaa piiril paikneb Paluküla mõhnastik. Mõhnastikke moodustavad omavahel liitunud seljakud, lavajad kõrgendikud (Jussi järvede ümbrus) või ka lohkudega vahelduvad kuplid. Pikimad on AegviiduPaukjärve (pikkus üle16 km, kõrgus üle 90 m), KulliKoitjärve
Mis on antiklinaal? kihtide kurd, milles kihid on kõige kõrgemal kurru keskosas. Kuidas on tekkinud ja mille poolest erinevad oosid ja voored? Voored on tekkinud mandrijää kulutus-kuhjelise tegevuse tagajärjel, oosid on tekkinud liustikualustes voolavate jõgede poolt. Oosid koosnevad jämedamast liivast ja kruusast, voored koosnevad peamiselt moreenist. Voored on leivapätsikujulised laugete nõlvadega, oosil on järsemad nõlvad. Kuidas on tekkinud mõhnad? Mõhnastikud moodustuvad enamasti liustikust eraldunud irdjää pangaste vahel voolavast sulaveest välja settivast materjalist, mis jää sulamise järel moodustab ümbritsevaist aladest kõrgemaid pinnavorme. Mis on firn? ehk sõmerlumi on omadustelt lume ja jää vahepealne materjal, mis esineb peamiselt liustike ülaosas. Mis on liustiku toitumisala? Ala, kust liustik saab lund juurde ja kasvatab ennast. Mis on liustiku ablatsiooniala? jää sulamine ja aurustumine on väiksem lume kuhjumisest
loodudel leidub arvukalt muinasasustusele ja põlluharimisele viitavaid kivikangruid, kultusekive, muinaspõlde ning linnamägede asemeid. Lahemaa Rahvuspargi lõunapoolne osa ulatub Kõrvemaa metsade ja soodeni.Tegu on jääpaisjärvetasandikku, mis on tekkinud viimase jäätumise lõpul suures jääsulamisveekogus, koosneb valdavalt liivast ja viirsavist ning on suures osas soostunud.Lisaks soodele ilmestavad maastiku ka veel mõhnastikud ja oosid. Tuntumad neist on Tapa-Pikasaare, Ohepalu-Viitna ning Pühamäe-Kemba oosideahelikud. Et tutvustada Lahemaa Rahvuspargi mitmekülgset ning ilusat loodust,on loodud mitmed loodus ja kultuuriloolised õpperajad. Rannikumadaliku maastikega saab tutvuda Käsmu ja Majakivi looduse õpperajal. Rannaküladest ning nende ümbrusest annab hea ülevaate Altja õpperada. Siin asub ka Eesti ainus vabaõhu-geoloogiamuuseum, kus on eksponeeritud peamised meil rändrahnudena esinevad kivimitüübid
!!!!!!! Pandivere kõrgustik · Jalam u 80 m kõrgusel · Lubjakividest aluspõhja katab moreen vaid 2-5 m paksuselt · Tegelikult on tegemist suure aluspõhjaga kühmuga kõige iseloomulikum, lubjakivist hiigelsuur kühm · Küllaltki tasane · Valdavalt lainjas, oosiahelikke ja mõhnastikke · Kõrgustiku keskosas Porku-Vao ürgorg negatiivne pinnavorm · Karstumine, kõrgustiku kesosas u 1000 m2 veekogud puuduvad · Mõhnastikud Pandivere põhjaosas Sakala kõrgustik · Jalam 65 m kõrgusel · Pinnamoes domineerivad Devoni liivakividesse ulatuvad ürgorud: Tänassilma-Viljandi- Raudna, Auksi-Võistre-Karula, Ärma, Õisu-Rimmu, Kõpu, Loodi-Sinialliku, Halliste. Kõrgustevahed võivad olla ca 30 m. · Väikevoored ja oosid künklikum on Holstre, Hummuli, Tuhalaane ja Kärstna ümbrus. Väikevoored eelkõige kõrgustiku servaalal. Sinialliku oos asub ürgoru põhjas
põikoosid Lääne-Eestis. 26. Mis on voor? Madal sujuvate joontega leivapätsi meenutav moreenist koosnev positiivne pinnavorm. Tekivad mandrijää kulutus-kuhjelise tegevuse tulemusena. Emumägi. Vooremaa 27. Mis on mõhn? Kujunenud passiivses või irdjääs. Korrapäratu põhijoonega künkad. Koosnevad kihitatud liivadest ja kruusadest. Mõhnadel võib olla moreenkate. Eestis leidub lihtmõhnu, mõhnaahelikke, mõhnakomplekse, mõhnastikke, mõhnamassiive. Eesti mõhnastikud suhteliselt väiksed. Suurim Illuka mõhnastik. Enimlevinud Eestis küngasmõhnad. 28. Mis on sandur? Pealt lauge liiva ja kruusa kuhjatis, on tekkinud tavaliselt liustikujää servamoodustisena. Lainjas. 29. Mis on paetasandik? Väga õhukese pinnakattega, eriomaste muldade ning kuiva- ja lubjalembese taimkattega paepealne ala. Leidub ainult Põhja- ja Lääne-Eestis. Tüüpe taimkatte järgi: lagelood (puudeta,
suhteliselt heades loodusliku drenaazi tingimustes, sest lisaks suuremale absoluutsele kõrgusele (Kõrg-Eestis üle 60 m) on seda soodustanud reljeefi liigestatus arvukate orgude ja nõgudega. Selle maastikuprovintsi kujunemise eelduseks on olnud jääajaeelsed aluspõhjakõrgustikud, suurkühmud ning lavamaad. Eeltoodud asjaolude tõttu on Kõrg Eestis ulatusliku levimusega lainjad moreentasandikud, moreenkattega mõhnastikud ja voorestikud, mis on kokkuvõttes viljakamate muldade ja paremate metsakasvutingimustega kui Madal - Eesti veesetteist või turbast pinnasega tasandikud, mis vajavad kuivendamist (Arold 1991). 3. Looduslikud tingimused 3.1. Maastiku eripära Vooremaa üks suuremaid ja ilmekamaid viimase mandrijäätumise aladel tekkinud voorestikke Ida-Euroopa lauskmaal. Saadjärve voorestiku omapära seisneb suurvoorte rohkuses. Suurim neist, Koimula hiidvoor on 13 km pikk ja 3,5 km lai ning 26 m kõrge
Vooremaa. Tekivad mandrijää kulutus-kuhjelise tegevuse tulemusena. Pikitelg on tavaliselt liustiku liikumisega ühes suunas. 8-60 m. Emumägi. 28. Mis on mõhn? (teke, siseehitus, kuju, suurus, levimus Eestis, näited) Kujunenud passiivses või irdjääs. Korrapäratu põhijoonega künkad. Mõhnadel võib olla moreenkate. E-s leidub lihtmõhnu, mõhnaahelikke, mõhnakomplekse, mõhnastikke, mõhnamassiive. E mõhnastikud suhteliselt väiksed. Suurim Illuka mõhnastik. Enimlevinud E-s küngasmõhnad. Koosnevad kihitatud liivadest ja kruusadest. Limnoglatsiaalsed/fluviaalsed. 29. Mis on sandur? (teke, siseehitus, kuju, suurus, levimus Eestis, näited) Pealt lauge liiva ja kruusa kuhjatis, on tekkinud tavaliselt liustikujää servamoodustisena. Kruusa-liiva tasandik. Lainjas. 30. Mis on paetasandik? (teke, siseehitus, liigitus, levimus Eestis, näited) Paetasandik ehk alvar
oosistuid. Nt: Iisaku, Neeruti, Põhja-Pärnumaa. Mõhnad künkad ja kuplid, mis on kujunenud irdjää tulemusena. Irdjää pankade vahel, kuid ka jääpankade peal või sees kujunesid väikesed järvekesed, kuhu jäistelt nõlvadelt kuhjus liiva ning savi, mis pärast ümbritseva jää sulamist kattis varemkujunenud moreenkünkaid või tasaseid alasid. Mõhnad moodustavad järvederohkeid mõhnastikke. Nt: Kaiu, Kurtna, Selguse, Kõrvemaa mõhnastikud. Sandurtasandiku teke. (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja- Eestis). 15 Oosi teke (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis). 16 Mõhnastiku teke. (Raukas & Karhima, 2007. Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja- Eestis).
Alustaimestikus valdavalt puhmastaimed. Hästi on arenenud sambla-samblikurinne. Põhjavesi enamasti sügavamal kui 3 m. 1.2.2. kanarbiku kkt.- reljeef nõrgalt künklik. Ülekaalus keskmise ja jämeda terasuurusega liivad, põhjavesi 1-2 m. Alustaimestikus puhmad, kasvab lehtsammalde osatähtsus. Levinud Põhja-Eestis, saartel ja Peipsi põhjakaldal. 1.3. Palumetsade tüübirühm- kasvavad maapinna kõrgematel osadel (mõhnastikud, kühmud). Muld on perioodiliselt kuiv, põhjavesi harilikult sügavamal kui 2 m. Levinud peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis, vähem Kirde- Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel. 1.3.1. pohla kkt.- mikroreljeef tasane või veidi mätlik. Lähtekivimiks peeneteralised liivad. Mulla ülakiht on perioodiliselt kuiv. Heakasvulised männikud, teises rindes kuused. Põõsarinne puudub või on liigivaene (kadakas, vaarikas, pihlakas)
liustikujõetekkelistest setetest või vastupidi. Mõnikord vahelduvad nimetatud setted läbilõikes paljukordselt. Kohati on nende peal ka moreeni ja selliseid pinnavorme nimetatakse moreenkattega mõhnadeks.Fluviomõhnad seevastu koosnevad rahutuilmelistest põimkihilistest setteist ja on korrapäratu põhijoonisega künkad või lühikesed künnised. Harva leidub neid üksikvormidena, enamasti moodustavad nad koos nendevaheliste sopiliste ja soostunud põhjaga nõgudega mõhnastikke. Mõhnastikud on arvatavasti kujunenud aktiivsuse kaotanud liustiku jäämassiivis. Jääsulamisvesi voolas jääpankade vahelistes lõhedes ja lahvandustes. Vesi kandis endaga kaasa ja setitas moreenist väljapestud materjali. Jääpankade sulamisel jäid nende asemel nõod, lohud ja sopilised orud. Settekuhjatiste kohal kujunesid aga kõrgendikud – mõhnad oosid ehk vallseljakud - vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid. Eestis on nad kuni 35 m kõrged, 60-80 m
11 Kaitsealale jääb kaks servamoodustiste vööndid: Aegviidu-Paukjärve ning Kulli- Koitjärve. 4. Mis on kaitsealal erilist, omapärast? Ürgsed sood, silmapiirini ulatuvad metsad, inimtühjad loodusmaastikud see on Kõrvemaa. Kõrvemaale annavadki näo metsad ja sood. Suure sooderohke tasandiku muudavad vaheldusrikkamaks väikevoored, oosid, mõhnastikud, otsmoreenid ning metsajõed ja järved. Esindatud on nii oosid, mõhnad kui pealt tasased lavad. Oma suurte kõrguskontrastide tõttu on siinset piirkonda ka "Eesti Sveitsiks" kutsutud. Oosid ulatuvad kuni 100 m kõrguseni, nõlvad on järsud, kohati kuni 40 kraadi. Poole kaitseala pindalast moodustavad sood, peamiselt rabad. Neist suurimad on Koitjärve raba, Kõnnu Suurso ja Võhma raba. Metsadest domineerivad okasmetsad. Omapärane on inimtekkeline (sõjaväe tegevus) Jussi lagedik
Boniteet nõmme- männikutes on IV V. Siin kasvab ohtralt põdrasamblikke, samblaid ja kanarbikku ning vähe rohttaimi. Põhjavesi ulatub harva kõrgemale kui 2 m ja seepärast on mulla pindmised kihid väga kuivad. Nõmmemetsad ei talu tallamist ning on väga tuleohtlikud. Nõmmemetsades eristatakse kaks kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku. 2.1. SAMBLIKU KASVUKOHATÜÜP ( Sm) Reljeef: ümbrusest kõrgemad pinnavormid rannikuluited, mõhnastikud, liivikud; mikroreljeef tasane või nõrgalt kühmuline. 16 Muld: õhukesed kuni keskmise sügavusega leedemullad LII. Kõduhorisont on 2-6 cm tüse, järgneb kuni 15 cm tüsedune valkjashall leethorisont. Sisseuhtehorisont on nõrgalt kuni selgelt välja kujunenud (tumepruunid pesakesed). Muld on happelise reaktsiooniga (kõduhorisondi pHKCl 3,0-4,5) ja madala küllastusastmega
teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Alustaimestiku moodustavad põhiosas mitmesugused samblikud ja kanarbik, rohttaimi vähe, või puuduvad hoopiski. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esinevad enamasti leedemullad, põhjavesi sügaval. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Sambliku kasvukohatüüp (sm) Nõmmemetsadele kõige iseloomulikum kasvukohatüüp. Asub mitmesuguse päritoluga kõrgematel pinnavormidel: rannikuluited, mõhnastikud, sandurid jne., kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, (LI kuni LII), mulla lähtekivimiks on mitmesugused liivad, muld on happeline, pHKCl 3,0-4,5. Kõduhorisont on õhuke 2.....6 cm tüse, huumuslik ja kuiv. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Boniteet IV-Va. 100 aastase samblikumänniku keskmine kõrgus on 16 m ja tüvepuidu maht 165 m3. LU teke on puudulik
Maastike paleogeograafiline areng. EESTI MAASTIKUTÜÜBID Tüpoloogilised ja regionaalsed maastikuüksused ning nende eristamise algused. Reljeefi, pinnakatte, mullastiku ja taimkatte arvestamine maastikuüksuste piiritlemisel. Paigastikud kui Eesti peamised maastikutüübid ja nende levimus: a) tasandikulistel aladel: paetasandikud, moreenitasandikud, jääjärvetasandikud, meretasandikud, sootasandikud; b) liigestatud reljeefiga aladel: voorestikud, mõhnastikud, oosistikud, moreenküngastikud. EESTI MAASTIKULINE LIIGESTUS Maastikulise liigestuse põhiüksused. Maastikuprovints ja allprovints, valdkond, rajoon ja paikkond. Eesti maastikuline asend Euroopas ja Ida-Euroopa lauskmaal, Baltikumi maastikuprovints. Madal-Eesti allprovints: 1) Põhja-Eesti valdkond (Soome lahe rannikumadalik, Harju lavamaa, Viru lavamaa); 2) Lääne-Eesti (Lääne-Eesti madalik, Hiiumaa (koos ümbritsevate saartega, sh
annaabi.ee 
