MADALIK
Lühireferaat
Asukoht, kirjeldus ja ajalugu
Narva jõe läänekaldal Mustajõe valgalal
Pandivere kõrgustikust kagu ja lõuna pool asub ulatuslik
paealuspõhjaga
tasandik , mis on laugelt kaldu
Peipsi ja Narva jõe
suunas. Sellisel aluspõhjal on välja
kujunenud eriline
territoorium : Alutaguse metsade- ja sooderikas ning
väga hõreda inimasustusega loodusmaastik.
Naaberaladest valdavalt madalam (vaid 30–40 m üle
merepinna )
Alutaguse oli jääaja lõpul üle ujutatud jääpaisjärvede vetest.
Seetõttu domineerivad pinnamoes nõrgalt lainjad liiva- ja
viirsavitasandikud, mis on suures osas kaetud turbaga.
Tugevaks kontrastiks sellele on ootamatult esile kerkivad mandrijää
servakuhjatised: oosiahelikud, mõhnastikud, otsamoreenid ning
voored .
Alutaguse
suuremaid kuhjevorme on
Iisaku –Jõuga–
Illuka oosideahelik. 21 km
pikkune kirde–edela sihis orienteeritud
vallseljakute rida on üsna
keeruka ehitusega. Kõrgeim on edelaots
Tärivere mäega (94 m üle merepinna). Jõuga ümbruses jaguneb
oosidesüsteem mitmeks paralleelseks ahelikuks, mille vahel asuvad
sügavad ja
kaunid Jõuga järved. Samas,
oosi harjal ja nõlval,
asub Eesti suurim kääbaskalmistu, mis pärineb 11. sajandist ning
tähistab kunagist vadjalaste
asuala . Oosiaheliku kirdepoolseks
jätkuks on
Kurtna mõhnastik.
Kurtna järvestik Alutaguse madalikul
Tüüpiline Alutaguse alustaimestk
Taime- ja loomakuningriik
Mets sügiskasukas
Alutaguse on Eesti üks ürgsema loodusega metsarikkamaid
piirkondi, mis meenutab taigat. Siin valitsevad
lodu -, soo- ja
palumetsad soo-,
glei - ja mitmesugustel liivmuldadel. Suurte rabade
soosaartel kohtab ka laialehist
salumetsa . Puistutest on ülekaalus
männikud ja
kaasikud ,
kuuske kasvab siin vähem kui mujal Eestis.
Palju on lagesoid ja väga vähe
niite .
Lopsakad
salumetsad vastavad kõige paremini inimeste kujutlusile
ürgmetsast, niisama puutumatud
laane -, palu- ja
rabametsad jätavad
aga vähem "ürgse" mulje. Laanes on alusmets hõre ja
liigivaene. Rohurindes on tunnusliikideks laanelill,
leseleht ,
jänesekapsas, sõnajalgadest laane-sõnajalg, sammaldest
laanik .
Väga omapärane
taimkate on kujunenud Agusalu rabas, kus griivadel
kasvavad nõmmemännikud ja nende vahele jäävad rabakooslused
moodustavad viirulise mustri.
Alutaguse faunas meenutavad taigat juhuslike tulnukatena
registreeritud taigale iseloomulikud liigid: ahm ehk
kaljukass ,
laanenäär ja habekakk. Alutaguse suurtele metsaaladele on
iseloomulik ka lendorava esinemine ja karude
rohkus . Suhteliselt
arvukalt pesitseb siin kalju- ja merikotkast. Suurem osa umbes 40
paarist Eestis pesitsevaist kalakotkaist on koondunud Alutagusele.
Vetevõrk
Alutaguse lääneserv ulatub Pandivere kõrgustiku idajalamini.
Viimast iseloomustab veerohkete allikate vöönd, millest saavad
alguse Alutaguse suuremad jõed. Jõed kuuluvad kolme erinevasse
vesikonda : Avijõgi, Rannapungerja, Tagajõgi ja Alajõgi suubuvad
Peipsisse; Purtse ülemjooks ehk
Oandu jõgi suundub Soome lahte;
Mustajõgi ja Poruni ehk Borovnja jõgi suubuvad Alutaguse idapiiril
Eesti veerohkeimasse Narva jõkke.
Alutagusel on ka palju järvi, mis aga paiknevad ebaühtlaselt.
Suurim järvede koondumisala on Kurtna mõhnastikus, kuid järvi on
rohkesti ka Iisaku–Jõuga–Illuka oosideaheliku piires (Jõuga ja
Kõnnu järved). Nimetamisväärsed on ka kaugemal
soodes asuvad
Arvila ehk Ratva, Tudu ja
Imatu järv ning
Puhatu järved.
Seos inimkonnaga
Alutagusel on traditsiooniliselt tegeldud
soomaagist raua
tootmisega (Rebu, Rääsa), kalapüügiga (Narva jõe ja Peipsi
ääres), metsalangetamise, parvetamise ja puutööndusega. Viimane
on olnud eriti iseloomulik
Avinurme ümbruse küladele. Kuna põldu
oli vähe, metsa aga palju, siis pärandati puutööoskust põlvest
põlve. Ajapikku kujunesid välja teatud toodetele spetsialiseerunud
külad. Avinurme laadad on tuntud üle Eesti.
Seega peaksime Alutaguse madalikku hoidma ja
hindama , sest ta on lahutamatu osa meid ümbritsevast keskkonnast.
Kasutatud kirjandus
5
Kõik kommentaarid