Võrdlev õigusteadus eksami konspekt (0)

Võrdlev õigusteadus eksam 29.05.2011
1. Equity
14. sajandi Inglismaal, kuninglike kohtute arenedes, seisis kohtumõistmise süsteem veel erinevate probleemide ees- esines tunnistajate äraostmist ja hirmutamist, liiga jäika reeglite rakendamist ja erapooletuse mitte kasutamist tulenevalt menetluse osalise staatusest . Sellistele puudustele sooviti leida lahendust.
Kuna puudusid kindlad kirja pandud apelleerimisreeglid, hakkasid inimesed, kes arvasid, et neile on ühel või teisel viisil kohtuotsusega liiga tehtud, pöörduma otse Kuninga poole oma muredega, et saada arvamus oma tüli lahendamise kohta ja need pöördumised olid väga erinevas vormis, sest puudus ühtne alus.
Kuningas hakkas saatma inimesi, kes siis arvasid, et neid on kuidagi ebaõiglaselt koheldud Kantsleri, kui kõrge ametiisiku jutule, eesmärgiga võimaldada Kantsleril teostada kontrolli oma vastutusala piires. Praktikas hakkasidki osapooled pöörduma otse Kantsleri poole jättes vahele Kuninga audientsi taotlemise.
Alates 15. sajandist on Kantsleri poolt vastuvõetud otsused vaidlusküsmiustes pannud aluse Equityle, mille eesmärgiks on tagada poolte võrdne kohtlemine kohtumenetluses. Tänaseks päevaks on tegu reeglite kogumiga mis on täieõiguslik õigusmõistmise süsteemi osa ja mis rakendub kindlates menetlus­etappides vastavalt paika pandud reeglistikule.
Algselt ei olnud ka Kantsleril mingeid kindlaid reegleid mille alusel ta oma tegevuses toimis, kuid 16. sajandil sai esmakordselt Kantsleriks kirikuväline isik ehk jurist kelle eestvedamisel hakati Equity vaidlsute lahendamisl rakendama nii Common Law, kui ka kohtutes kasutusel olevaid protseduurireegleid mis viis ka „Equity menetluse“ oma sisult lähemale tänapäevasele olemusele- kohtuotsuste läbivaatamine eesmärgiga täpsustada lahenduskäiku või selle ümberlükkamise kaudu uuega asendamine. Tänu Equity menetluse allumisest Common Law protseduuri reeglitele kujunes Inglismaal välja uus õigusmõistmise intstitutsioom- The Court of Chancery mis koosnes algselt ainult Kantslerist, kuid peagi lisandus talle ka veel üks kohtunik , Master of Rolls, kes allus Kantslerile ja tema ülesanneteks oli algselt kohtmääruste registri pidamine ja hiljem seaduste ja kohtulahendite registri pidamine, samuti oli MR vastutav kõigi õigustmõistvate organite oluliste lahendite avaldamise eest tagades sellega kohtupraktika kättesaadavuse üldsusele. Nii Kantsler kui ka Master of Rolls on tänaseni Ühendkuningriigi õigusüsteemi olulised osad.
Equity institutsioon on olnud väga oluliseks common law arengu mootoriks:

• Appelatsioonisüsteemi tekkimine ja areng õigusmõistmises
  
• Käsundi- ja ühinguõiguse tekkimine ning süsteemne areng
  
• „Õiguskaitsevahendite“ institutsiooni teke
  

Equity reeglite omapära on nende sisu suunistes – reeglid on suunatud konkreetselt isikule, keelates või lubadest mingit kindlat tegevust või tegevusetust.
2. Writ
Enne tsentraliseeritud kohtusüsteemi teket oli määruste (writ) süsteem, mille alusel toimus erinevate eraõiguslike vaidluste lahendamine, see oli efektiivne lahendamaks majanduslikke ehk materiaalseid probleeme. Määruste süsteem ei kadunud aga areenilt peale tsentraliseeritud kohtusüsteemi tekkimist vaid eksisteeris edasi käsikäes sellega.
Määruse koostamise, välja anmise ja menetluse eest vastutas valitseja poolt ametisse määratud Kantsler. Kui kellelgi oli soov vaidlus lahendada Kantsleri abiga, siis pidi ta taotlema audientsi ehk luba jutuajamiseks kõrge ametnikuga, kus siis määruse taotleja esitas omapoolsed asjaolud , isikud kelle vastu määrus taotleti osaleda ei tohtinud jutuajamisel. Määrus anti välja peale riigilõivu tasumist. Selle süsteemi puuduseks oli see et isikul kelle vastiu kaebus esitati ei olnud võimalik oma huve kaitsta, samuti ei olnud nõutav tõendusmaterjali esitamine, seega esines juhtumeid kus aluseks oli kuulujutt .
Asjaajamise muutis Writ süsteem väga keeruliseks, sest iga määrus oli oma olemuselt spetsiifiline ja neid eksisteeris palju. Kuna neid oli palju, siis koondati need ühtsesse registrisse millest sai Registry of Writs. Kuna määrusi oli palju, pidi hageja juba audientsi taotledes teadama millist liiki määrust ta soovib, kuna reglemendi puudumise tõttu kehtisid määruse taotlemisel erinevad reeglid.
Sellise süsteemi juures kadus peagi selgus ja arusaadavus. Kui hageja oli valinud vale määruse liigi, jäi määrus väljastamata ja protseduur algas otsast peale, see tõi endaga kaasa Kantsleri koormamise ja ka isikute soovimatuse tema poole pöörduda kuna ei olnud teada mis asjaolud peaks olema täidetud määruse saamiseks.
Tsentraliseeritud kohtusüsteemi tekkimine tõi endaga kaasa uuesti usu õigusmõistmisse, sest inimesed hakkasid aru saama selle toimimisest. Kohtute eestvedamisel võeti kasutusele tõedite esitamise reeglistik ja vandmeestekogu kriminaalvaidlustes, see muutis õigusmõistmise süstemati­seeritumaks.
3. Millest koosneb pretsedent ja mis on selle sisu. Ratio decidenti ja Obiter dictum.
Pretsedent – kohtulahendid ning kohtunike arvamused.
Õigusakti ja pretsedendi konflikti puhul saab rohelise tule õigusakt ehk kui õigusakt ja pretsedent tõlgendvad mingit õiguspõhimõtet erinevalt, siis on suurem kaal õigusaktil.
Prentsedendi näol on tegemist, õigusaktis sätestatud reeglite, põhilise tõlgenduvahendina ja see annab ka aluse täiendava õigusakti vastuvõtmiseks.
Pretsedent koosneb kahest osast:

• Ratio decideni ehk kohtulahendi siduv osa, mis selgitab reegli või printsiibi olemust ehk osa pretsedenist kus kohus paneb paika reegli ja selle rakendusala.
  
• Obiter dictum ehk õiguslikult mitte siduv osa, mis kirjeldab kohtunike arvamust selle kohta mis on reegel ja milline on selle rakendusala antud kaasuses.
  

Eristada saab neid ka nii, et pretsedendi Ratio Decidendis on kasutatud mitmust ehk kohus otsustas ja Obiter Dictumis on välja toodud konkreetse kohtuniku arvamus. Otsusele võivad kohtunikud lisada ka eriarvamuse või kommentaari, mis annab neile võimaluse jääda teistsugusele arvamusele, kui seda on kohtunike enamus või kommenteerida mingit kindlat otsuse punkti või arutusekäiku mis kohtuniku arvates vaja eriliselt rõhutada. Eriarvamust on võimalik lisada ka kollegiaalselt.
Stare decisis (varasem otsus) on üldkehtivaks muudetud põhimõtete kogum mis sätestab lahendite siduvuse alamatele kohtutele. Alamatel kohtutel on ka kohustus järgida oma praktikas kõrgema astmete ja eriti riigi ülema kohtu praktikat, et vältida konflikte tõlgendamisel.
4. Pretsedendi tõlgendamine- kahte liiki

Tekstipõhisel tõlgendamisel lähtutakse tekstist ehk mis on kirjas ja arvesse võetakse sõnade tavatähendusi, ka kirjavahemärkidel on oluline koht siin. Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest. Tekstipõhise tõlgendamise juures kasutatakse tihti ka õigusakti väljatöötamisega kaasnenud ettevalmistusmaterjale ja neid kasutatakse olukordades kus on vaidlus seadusandja sõnade sisu ja tähenduse üle, kuid peab arvestama kas sellega, et ka nende tõlgendamisel lähtutakse tekstipõhisest tõlgendamisest.
Rekstipõhise tõlgendamise puhul on tekkinud kohtupraktikas nö ruskiareeglid:

• Kuldne reegel ehk kohus eirab õigusaktis sõnastatud reeglit või printsiipi juhul kui selle rakendamine toob kaasa praktikas näiliselt absurdse tagajärje.
  

Üleannetuse reegel ehk tekst jäetakse kõrvale olukorras kus selle rakendamine tooks kaasa ühiskondlikult nagtiivse tulemuse.
Sama liigi reegel ehk tõlgendamisel lähtutakse sõnade ja terminite liigist, mitte ei üritata ühte kokku panna eriliigilisi termineid. Nt „ Koerad , kassid ja muud loomad“ tähendab koduloomade loetelu , mitte ei kuulu sinna gruppi ka leopardid, lõvid ja ninasarvikud.
Ühene välistab vastupidise reegel ek reegel või mõiste ei saa omada rohkem kui ühte tähendust.

Teleoloogiline ehk eesmärgipõhine tõlgendamine, siin pööratakse tähelepanu reegli või printsiibi mõtte ja eesmärgi leidmisele, jättes sõnade tähenduse tahaplaanile. Siin on ettevalmistusmaterjalil palju kandvam roll, kuna need on ainsad allikad lisaks intervjuudele autoritega, mis annavad võimaluse leida õigusakti sätete mõte ja eesmärk.
5. Solicitor vs Barrister
Ajalooliselt jaguneb Ühendkuningriikide juristkond kaheks:
Barristerid ehk advokaadid kes võivad klienti esindada kohtus ja neid saab valida õigusmõistmisega seotud ametitesse. See amet on päritav ehk käib isalt pojale.
Solicitorid ehk õigusnõunik/jurist ei või klienti kohtus esindada, ta vastutab kogu kohtumenetlusega seotud dokumentatsiooni ettevalmistamise ja haldamise eest ja on lüliks kliendi ja advokaadi vahel.
Tänaseni on säilinud jagunemi, kus solicitorid on jäänud õigusnõunike ja varahaldajate rolli ja sellest tulenevalt on solicitoride hulk palju suurem kuna vajadus nende teenuste järele on laiahaardelisem. Barristerid on tänaseni säilitanud enda püha õiguse kliendi esindamiseks kohtusaalis. Sellest tulenevalt on S teenustasud väiksemad ja B saavad küsida oma eksklusiivse teenuse eest sellist hinda mis ise tahavad.
Barristoride teine roll lisaks oma põhilisele ehk klientide esindamisele kohtus on avalikus teenistuses juriidiliste ja õigustmõistvate ametikohtade täitmine, erandiks siin on House of Lord kuhu saavad kuuluda vaid aadlikud kes omavad lordi või barunessi tiitlit, kuid praktikas on võimalik tähtsale barristerile see tiitiel omistada. Tänapäeval on võimalik kaotada barristori tiitel ja hakata solicitariks, aga vastupidi mitte. Kui oled barristorina praktiseerinud 10 aastat, saad taoleda enda nime kandmist Queens Counseli mis annab aunime ja tunnustuse , lisaks võimaluse küsida veel suuremat honorari ja ka võimaluse olla määratud kõrgetele juriidilistele ametikohtadele. Just QC’d on need, kes määratakse kohtunikuks, prokuröriks, kõrgetele administratiivkohtadele, jne. Solicitoridel sellist võimalust ei ole. Samuti ei ole võimalik sooritada erialaseid eksameid kohtunikuks saamiseks, nagu seda tehakse näiteks kontinentaaleuroopas. Selline traditsioon on tekitanud olukorra kus olulised positsioonid jagatakse kitsa ringi isikute vahel ja see omakorda võib olla nii kasulik kui ka kahjulik, kõik oleneb sellest kui konservatiivsed või liberaalsed on nende vaated. Selline kitsas ring võib tugevalt mõjutada kohtupraktikat ja kirjutatud õigust, sest võib tekkida olukord kus ühe kindla kitsa grupi poolt vastuvõetud arusaamad surutakse peale kogu ühiskonnale kasutades selleks aktsepteeritud mehhanisme .
6. Mis vahe on UK ja Ameerika õigusharidusel
Inglismaa juristkond on ajalooliselt kujunenud läbi praktika ja töökäigus õppimise protsessi mitte akadeemilise hariduse kaudu. Akadeemilist õigusharidust on hakatud Inglismaal väärtustama alates 18. sajandil. Sinnamaani on õigusmõistmise valdkonnas tegutsenud isikud oma teadmised omandanud läbi praktika, asudes õpipoisi kohtadele kohtute ja advokaatide juurde. Tänapäeal õigusharidust õppima minnes peate te teadma kumbaks te soovite saada kas S või B. Pikem ja kallim protsess on saada B. Kõige pealt astute õigusteaduskonda ja omandate bakalaureuse kraadi, siis on kaks valikut, kui otsustate S kasuks siis tuleb teha nende juristide liidu eksam mis on u sama keeruline kui meil kohtuniku eksam ja seejärel on võimalus praktiseerima hakata S-na. Teine variant on saada B, siis kõigepealt peale õigusteaduskonda peate astuma advokatuuri õigusteaduskonda BVC, ehk tegema veel aasta aega täpselt seda sama mis olete teinud juba kolm aastat, aga süvendatult, seal on põhirõhk esinemisoskustel ja Case study ehk kuidas õigesti lugeda kaasusi. Peale seda kui BVC on läbitud avaneb võimlaus kandideerida õpilase staatusesse ja see on kohustulik ja kestab kaks aastat. Kui õpipoisiamet on läbitud, siis olete noor algaja jurist B perekonnas.
Ameerika Ühendriikide õiguse kujudamisel on jällegi olnud suur roll juristide akadeemilisel õigusharidusel. Õigusteaduskondades õpetati seadusesõna ja sellest arusaamist, olulisel kohal oli õiguse praktilisest kasutusalast arusaamine ja oskus kasutada pretsedenti kui õigusallikat ja töövahendit. Ameerikas on olulisel kohal Case study ehk kaasuse analüüsi meetod, mille eesmärgiks on õpetada tulevasi juriste mõtlema ja rääkima nagu juristile kohane. Case study hõlmab endas kaasuse asjaoludega tutvumist ja lühikokkuvõtte tegemist sisust kus peab olema välja toodud kaasuse asjaolud, poolte nõudmised ning kohtu poolt rakendatud reeglid ja printsiibid koos kohtu selgitustega. Õppejõud peab kommenteerima ja parandama analüüsi ja tagama selle, et tudengil tekib arusaam sellest mis on oluline ja mis mitte.
Ülikoolid saavutasid tähtsa koha õigussüsteemis kuna nende poolt antavad baasteadmised võimaldasid kohtutel eeldada, et jurist valdab vähemalt minimaalsel tasemel kohtusaalis vajaminevast treminoloogiast ja metoodikast. Case studist saadud analüüsivõime tagas ka selle, et praktikud ja kohtunikud suutsid püsida ühel lainel vaatamata sellele, et nende eesmärgid kohtusaalis ei olnud alati samasse kategooriasse kuuluvad.
7. Aasia lepitumenetluse tähtsus
Aasia õiguskord paneb üksikisikule kohustuse arvestatada teistega ning vajadusel jätta oma huvid tahaplaanile. Tänu sellele on lähenemine vaidluste lahendamisele oma olemuselt erinev läänelikust õigussüsteemist. Kui common law ja kontinentaalsüsteemis on arusaam, et vaidluste lahendamine peab olema kooskõlas paika pandud reegelitega, mis on õigussüsteemi lahutamatu osa ja annab seeläbi subjektidele rollid vaidluste lahendamisel, siis aasia õigussüsteemis pööratakse tähelepanu tavaõigusele ja ajalooliselt välja kujunendud vaidluste lahendamise liikidele millest populaarseim on lepitusmenetlus .
Ajalooliselt on lepitus aasia õigustraditsioonis toimunud poolte suhtlemise abil või lepitaja kaasamisel. Lepitajaks ei pea olema õigusteadmisi omav isik vaid esmatähtsaks on isiku staatus kogukonnas ja oskus vastavalt staatusele käituda. Esmane valik lepitajaks on perepea , erandiks on olukord kus perepea on tüli pooleks siis sai lepitaja rolli kogukonna vanim liige või kõrgelt austatud isik.
Administratiivüksuste tasandil olid tihti vaidluste lahendajateks ametnikud, kuid peanb nentima , et ajalooliselt oli just ametnike kaisn kvaliteet vaidluste lahendamisel määravaks põhjuseks lepitusmenetluse esilekerkimiseks aasia õigussüsteemis. Ametnikud võtsid tihti altkäemaksu ja tegid vahet sotsiaalsel staatusel, millest olenes ka menetluse kiirus. Erinevalt lepitusmenetlusest võis kohtumenetlus aega võtta kuid või aastaid. See oli lisapõhjuseks miks ajalooliselt kogukonnas tekkis vastumeelsus kohtumenetlusse kui vaidluste lahendamise vormi.
Kogukonna kui terviku huvidega arvestamine on aasias jätkuvalt oluline ja on oma olemuselt kõigi teiste huvide ees. Aasia õigukord on suutnud säilitada süsteemi kus pööratakse suurt rõhku kultuurilisele pärandile,kuigi nende formaalne õigussüsteem on hästi arenenud.
Tänapäeval võib aasia õigussüsteemis vaidluste lahendamise korral kohtusse pöördumine lõppeda kogukonnast välja heitmise ja sotsiaalse staatuse langusega.
8. Islami ja hinduismi vahe õiguse ja religiooni vahel
Islami õiguskord
Islami õiguse puhul on tegu õigussüsteemiga mille keskmeks on Islami pühakiri Koraan . Islami õigus on ülesse ehitatud ideele, et pühakirjas sisalduv on absoluutne tõde ja sellest kõrvale kaldumine on karistatav ja taunitav.
Isalmi riikides tuleb vahet teha nn puhtal õigusel- tegu on otseselt Koraanil baseeruva reeglistikuga, mis paneb aluse igale Islami riigi sisekorda reguleerivale reeglistikule ja iga riigi enda õigussüsteem mis on sisult ja otseselt seotud puhta õigusega, kuid võtab siiski arvesse kaasaegse maailma realiteete ja poliitilist ning sotsiaalselt olukorda riigis millse siseelu ta reguleerib.
Puhas õigus on ideaal mille poole peab iga riik püüdlema läbi õigukorra korrastamise, riik pannes paika oma siseelu reguleerivaid seadusi ja muid õigust reguleerivaid akte peab meeles pidama eeskätt Koraani.
Isalmi õiguskorras on raske vahet teha religioonil ja õigukorral, sest moslemid ise näevad neid kahte ühena. Nad usuvad, et kõige vägevama poolt antud õigukord on igavene ja muutumatu ja inimesed peavad kohandama oma elu vastvalt sellele mitte õigus ei arene inimeste järgi.
Kui Lääne õigukorras saab välja tuua 3 põhilist käitumismudelit milleks on lubatud, keelatud ja juriidiliselt neutraalne , siis Islami õigukord lisab juurde veel kaks: soovituslik ja hukkamõistev.
Erinevus tuleb sellest, et kui Lääne õiguskord lähtub indiviiduaalsest huvist, siis Aasia, Islami ja Hindu õiguskord lähtub kogukonna huvist tervikuna .
Hukkamõistvad normid informeerivad isikuid sellest, mis juhtub siis kui ideaalist kõrvale kaldudakse ja soovitavad normid juhendavad inimest kuidas ühes või teises olukorras käituda, et vastata ideaali pool paika pandud nõuetele ja jumala tahtele. Kaasaegsetes isalmi riikides on need normid kasutusel eesmärgiga tagada inimeste poolehoid õiguskorra sutes. Iga hukkamõistva normi jaoks on vastukaaluks paika pandu soovituslik norm.
Islami õiguse põhiallikateks on Koraan- pühakiri, Sunna , Taqlid.
Islami õiguskorras on tähtsal kohal analoogia põhjal järelduste tegemine, oluline roll on pretsedendil, taval ja avalikul huvil.
Hindu õiguskord
Hindu õigus kujutab endast hinduistide n-ö isiklikku õigust, mis on fikseeritud vastavates (kasti) seadustes , mis reguleerivad tavanormidega nii kastisiseseid kui ka kastidevahelisi suhteid. Igal kastil on oma seaduste kogumik - tšastra. Kuna hinduismi järgi määravad inimese käitumist kolm liikumapanevat jõudu- heategevus , huvi ja rahulolu -, siis sellest tulenevalt eksisteerib hindu õigust sisaldavates õigussüsteemides ka kolme liiki tšastraid, mis on suunatud vastavatele adressaatidele (s.o kastidele):

• tšastrad, mis õpetavad end jumalale meelepäraselt ülal pidama (suunatud vaimulikele kui lugupeetuima kasti liikmetele );
  
• tšastrad, mis õpetavad, kuidas rikastuda ja teisi juhtida (kaupmeestele ja sõjaväelastele);
  
• tšastrad, mis manitsevad rahulolule ja allaheitlikkusele (teenijatele, käsitöölistele)
  

Kastisüsteem on tänaseni hindu ühiskonna alustalaks, vaatamata sellele, et hinduisimi järgijad on läinud sotsiaalses suhtlemises modernsemaks on moderne õiguskord sunnitud arvestama ajalooliselt välja kujunendud kastisüsteemist tuleneva käitumismalliga.
Tsiviilõiguses tähendab see piiranguid tehingute ja lepingute sõlmimise vabadusele, karistusõiguses karistuste raskusastmete erinevust olenevalt kastilisest kuuluvusest. Perekonnaõiguses on variatsioonid mõeldavad vaid liberaalsemalt meelestatud hinduistlikes kogukondades – samas on tänase päevani säilinud kogukondi, kes ei aktsepteeri kastide vahelisi abielusid vaatamata nende legaalsusele formaal-juriidilises mõttes. Hindu õiguskorra – nagu ka aasia süsteemi ja islami õiguskorra – suurim probleem on modenrse lähenemise ja ajalooliselt välja kujunenud tavakorra harmooniline ühendamine. Kogukonnas levinud tavad on rasked murduma ja seadusandja peab alati olema valmis selleks, et tema poolt soovitud tulemus on tugevalt mõjutatud kogukonnas levinud käitumismallidest.
7