Kõrboja Peremees - kokkuvõte (20)

Kõrboja Peremees
Eile õhtupoolikul sai ta vabaks, sõitis linnast välja ja jõudis öösel koju, kus ta aidalakka magama puges, ilma isa või ema äratamata, tühja kõhuga ja rusutud meelel . Aga täna ärgates on ta rõõmus, isegi ei tea mispärast. Kuulab kase kohinat ja rõõmustab, kuulab lindude laulu ja rõõmustab veel rohkem. Ta võib kuulata, nagu poleks ta kellelegi teibaga pähe löönud ja nagu poleks ta vangis istunudki.
See oli Katku Villu. Lõpuks oli saanud ta vangist välja. Seal oli õppinud poiss tööd tegema. Nii ta rääkis vähemalt oma isale .
Ühel päeval jooksis Villu järvele. Ta märkas teel jalajälgi, mis teda kohutavalt huvitasid. Imelik, kuidas inimesel saab olla jalajälgede vastu selline huvi. Ta uuris neid aina lähemalt ja lähemalt ning aina nuputas, kelle omad need olla võivad. Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule metsanurga naabrite elust ja olust, nende töist ja toimetusist. Hakkasin aina kiiremini ja kiiremini seda lugu lugema, et teada saada kelle jäljed need on. Mina küll kunagi ei hakka uuristama jalajälgi ega mõtlema sellest kellele need küll kuuluda võivad. Võib-olla sellepärast see mind äkki nii huvitavama hakkaski. Raske seletada aga lõpuks jõudsin selleni välja, et need jalajäljed kuulusid naisele ja koerale. Lapsepõlve sõbra Kõrboja Anna ja tema vigase koera Mousi jäljed.
Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud. Villul oli ka olnud vend Juhan, kes sai sõjas surma. Alati oli olnud isa tema üle uhke. Ma sain sellest põhjusest aru, miks nende isa Juhanit rohkem austas. Villu oli ju vangis istunud. Kuid siiski tuleks mõlema poja üle uhke olla.
Villu küll rüsis tööd teha aga ta tegi seda Kivimäel. Kive togides, neid lõhkudes. Ehitas isegi uue keldri. Seda tööd tehes sai ta alati kõigest mõelda. Seal oli nii rahulik.
Hakkas lähenema jaanipäev. Kõrboja Anna isa Rein annab talu Annale. Kõrboja preili peab hakkama otsima talule peremeest . Ta korraldab jaanipäeva peo, kuhu ta loomulikult palju mehi kutsub, et see õige peremees leida. See oli küll jaanipäeva pidu aga tgelikult oli Annal ka sünnipäev. Sellest ei tahtnud ta eriti teistele rääkida.
Kõrboja preili saadab Jüri peost teistele rääkima. Katku Villu ei taha sinna eriti tikkuda. Hoidsin põialt, et ta sinna läheks. Seda ta tegigi, kuid jõi ennast seal täis. Tantsis ja tantsis koos Kõrboaja preiliga. Kui kaua nad nõnda oleksid tantsinud, ei tea, aga äkki juhtus nõnda, et Villu komistas ja pidi peaaegu kukkuma . Villu pidi just siis kukkuma, kui keegi külapoiss oma neiuga temast ligilähedalt mööda vuras, lähedamalt kui vast tarvis oleks olnud. Poiste suust kajas naer, aga see vaikis silmapilk, sest Villu andis sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kui kera veeres kirevate laternate alt läbi, kaugemale mändide alla. Tants lõigati kui noaga katki, pillgi vaikis kohkunult. Mis nüüd pidi sündima? Sellised asjad ei lõppe kunagi ju hästi. Ma vihkan neid kaklemisi. Selle kõige oli põhjustanud see alkohol , mida Villu oli mööda kõri alla lasknud.
Perenaine astus välja ning käskis kõigil edasi tantsida. Seekord lõppes kõik hästi. Tantsiti edasi. Kohe hakkas kergem, sest Villul juba üks silm oli pime. Kunagi ammu olid Anna ja Villu jooksnud ja Villu jooksis mingisuguse orgi otsa, mis tal silma läks.
Jaanipäev hakkas läbi saama ning Villu kutsus kõik Kivimäele. Ta pidi seal teistele tulevärki näitama. Villu hakkas siis kivimüraka juures meisterdama. Ja viimaks sünnib midagi, mille peale ükski pole ette valmistatud, Villu isegi mitte. Ilmkärakas käib enne, kui Villu kivist eemale on jooksnud koos oma abilise Mikuga. Villu langeb maha ja Kõrboja Mikk tõttab teda üles aitama , aga ei aitagi viimaks, teeb piduliste poole ainult abitu käeliigutuse. Paljud pööravad jälestusega silmad kõrvale, tüdrukud kiljatavad, ükski ei tea, mis teha, millest peale hakata. Ma ise hakkasin seda lugedas samuti paanikasse minema. Lõpuks tõttab Villule appi Kõrboja preili. Ta ei tee väljagi, et tema ümber seisavad külapoisid ja tüdrukud, ta näpib oma riiete kallal, nagu mõtleks ta Katku Villu juurde siia lõhutud kivide keskele magama heita, näpib seni, kuni ta saab kätte mingisuguse pehme, peene, valge ja kahiseva alusriide. Katsub seda lõhki käristada ja kui käed sõna ei taha kuulata, annab ta selle riidetüki Miku verisesse kätte ja näitab, mis see peaks tegema. Teised vahivad kui juhmid . Selline asi ajab mind nii närvi. Miks nad peavad seal lihtsalt vahtima? See ajab neid närvi, kes inimest aitavad. Katku Villu toimetatakse kohta, kus teda ravitsetakse. Ta üks silm ja käsi said kannatada. Kõrboja preili oli mures, et Villu nüüd täitsa pimedaks jääb. Õnneks arst ütles, et natukene ta veel näeb.
Arsti juurest ära saades räägib Villu isa oma pojale, mis jutud külas ringi liiguvad. Räägitakse, et Villust saab uus Kõrboja peremees. Kõik sellepärast, et Anna oli Villuga jaanipäeval terve õhtu tantsinud. Oh neid inimesi küll aga samas minulgi tekkis kahtlus .
Kuid Villul oli juba poeg Eeviga. Kuidas ta saab tema jätta? Katku Villu mõtles juba temaga abiellumisest. Aga Kõrboja perenaine ei jätnud jonni. Ta tahtis Villut Kõrboja peremeheks.
Eevi arvas, et ta peaks minema Annaga rääkima. Sellepärast tõmbab ta esimesel parajal silmapilgul poja sülle ja pistab temaga Kõrboja poole. Eevil pole minnes midagi meeles kui aga Villu ja poeg. Villu vangiviimisel oli tal kergem, sest vangist saadakse ju ükskord ometi lahti, tal oli ka kergem, kui ta teada sai, et Villu on verise käe ja silmaga linna laatsaretti sõitnud, sest laatsaretist võib vigasena tagasi tulla. Aga kui Eevi mõtles selle peale, et ühel ilusal päeval sõidab Villu ühes Kõrboja preiliga õpetaja juurde ja istub vedruvankris, millel kaks hobust ees, siis lõi ta silme ees äkki kõik mustaks ja selles mustas polnud midagi näha.
Eevi jõudis preili juurde. Seal küsis Anna nii palju küsimusi, millele Eevi pidi andma ainult vastuseid. Eevi ei tahtnud enam sellest rääkida, miks ta Kõrbojasse üldse tikkus. Ta hakkas nutma . Kuni rääkis preilile oma ema haigusest. Ta ema oli raskelt haige. Tal olevat olnud sees valus ning suus kõrvetab, kui midagi sööb. Eevi ei rääkinudki Kõrboja preiliga sellest, et ta Katku Villu rahule jätta võiks tema poja pärast.
Lähenemas oli uus püha- pähklapüha. Pähklapühale tahtis ka Kõrboja perenaine minna. Ta kahtles kaua, aga kui Kuusiku sauna Eevi oma pojaga ära läks, siis oli kahtlus kadunud. Katku Villu oli metsas. Vaevalt korjas ta pähkleid, sest tema hädine silm ei seltanudki neid hästi. Aga kui ta kuulis Lõugu Kusti pillimängu, siis ei saanud Villu enam muidu, kui pidi minema otseteed pilli hääle peale. Jõudis peole ning seal hakkas ta jälle jooma. Täis olles hakkas ta tantsima. Ta tantsis niisuguse hooga , et ta isegi seda tähele ei pannud , millal Kõrboja perenaine pähklapühale ilmub. Lõpuks tantsis Villu jälle Annaga. Mis siis nüüd saab? Eevi on ju täiesti unustatud. Päris selgelt on näha juba ette, et lõpp tuleb preili ja Villu vahel lilleline. Aga sellepärast ma lugemist ei lõpetanud.
Villu ja Kõrboja preili läksid järve äärde. Seal palus preili Villul hakata uueks Kõrboja peremeheks. Villu läks meeletumana koju kui kunagi enne ja viskles asemel hullemini, kui laatsaretiski ning ei leidnud ega leidnudki und.
Pählapüha öösel vastu Esmaspäeva kadus Kõrboja Mousi ning ükski ei mõistnud alguses arvata, kuhu tema küll võis kaduda. Teda otsiti ning ka leiti, kuid ta oli suremas. Ta lamas pikuti pöölmädanenud pingi all ning Mikk hakkas tooma labidat, millega koer ära matta, kuid preili kuulis kusgilt kaugemalt teise koera ulgumist. Perenaine seisis ja kuulas, kuulas veel siis, kui Mikul koera haud juba kinni aetud , kuulatas kambrist läbi aknagi, kuni enam midagi kuulda ei olnud. Tal oli imelik rahutu tundmus , nagu peaks ta Katkule vaatama minema, mis nende koer küll ulub. Perenaine ei saanud enne rahulikku meeleolu tagasi, kui Jaan pärast lõunat veskilt koju koju tuli ja sõnumi tõi, et Katku Villu lasknud enda öösel maha. Nüüd oli rahu Kõrboja perenaise südames.
Kõrboja perenaisel polnud miskit enam Kõrbojas teha, peremeest ta ju enam ei leia. Ta tahtis põgeneda. Ta oli jõudnud juba kaugele, kui märkas Eevit oma pojaga. Eevi nuttis kuis jaksas. Tema poja isa oli surnud ning ka tema ema. Midagi ei olnud tal siin maailmas enam teha aga Anna aitas teda. Ta andis talle Kõrbojal koha, kus ta saab oma pojaga elada. Eevi poeg, kelle nimi oli samuti Villu pidi saama Kõrboja uueks peremeheks.