"Villu võitlused" Eduard Bornhöhe (0)

VILLU VÕITLUSED Eduard Bornhöhe
Kõik pidasid Sepp Villust lugu. Ta oli kõige priskem, jumekam, tugevam, ausam ja rõõmsam mees kogu Viljandimaal olnud. Ta nägi umbes selline välja: üle kuue jala pikk, keha nagu tamme tüvi, käsivarred päris karu käpad, reied kui samblad , nägu rõõsk ja hästi joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Villu vanemad olid pärisorjad ja seega oli ka tema noorena pärisori. Kuid oma rammu tõttu võeti ta sõjaväkke ja ta aitas oma peremehe vaenlaste käest kätte saada. Tema peremees komtuur Herike oli aus mees ja mõistis tänulik olla. Ta ehitas elupäästjale sepapaja ja jättis selle täiesti Villu hooleks. Kuid keset linnamüüre Villule ei meeldinud ja talle ehitati linnast eemale uus sepapada. Kuna ta oli väga hea sepp siis paljud tähtsad isikud pöördusid tema poole ja pidasid temast lugu.
Hea õnn ja usin töö oli Villu jõukaks meheks teinud. Välispidist jõukust ta aga välja ei näidand, kandis talupojariiet. Ta käis iga aasta välismaal reisimas ja ostis alati palju ilusaid asju kaasa. Ta oskas ka saksa keelt.
Oli südatalv kui Villu pani parimad riided selga , pesi näo puhtaks, võttis marjaviina kaenlasse ja asus teele. Tee viis Risti tallu kus elas noor neiu nimega Maria, tema vend Priidu ning nende ema Krõõt. Villu tuli Mai kätt paluma. Kosjapalumise rikkus ära Krõõt kuna ta oli nii vihane Villu peale, sest Villu peletas Mai aadlisoost kosjalise ära paar päeva tagasi. Villu sai jällegi Krõõda peale vihaseks ja läks ära.
Priidu oli poiss kellele meeldis mööda metsi ja külasid luusida. Ükspäev sattus ta Jõemäe külla. Seal olles õhutas Priidu külamehi komtuurile vastu hakkama sest see nõudis neilt liiga palju makse. Korraga astus rahva keskele munk kes rääkis, et asjatu on minna rüütleid ärritama, sellega toovad nad ainult pahandusi kaela omale. Korraga ilmusid välja ordurüütlid. Viljandi komtuur süüdistas neid selles, et nad tema sõna ei kuula. Nõuti süüdlasi. Priidu astus ette ja ütles et tema on süüdlane. Valiti välja paar meest keda taheti piinama hakata. Munk võttis sõna. Komtuur vihastas aga veelgi munga sõnade peale ja munk seoti kinni. Korraga sai aga Priidu oma käed vabaks, võttis hobuse ja põgenes. Mitu meest hakkasid teda jälitama, ülejäänud ordurüütlid läksid teise külasse edasi.
Priidu põgenes hobusega Villu majast mööda ja hüüdis Villule, et ta ei reeedaks teda. Natukese aja pärast jõudsid taga ajajad ka kohale. Päriti kuhu Priidu läks. Villu venitas hästi kaua ja siis näitas vale suuna neile kätte. Natukese aja pärast jõudis ka Komtuur Villu maja juurde. Villu hoole alla jäeti Munk. Tükk aega ei tulnud Villule munk meelde kuid kui ta teda vaatama läks siis avastas ta, et munga käed ja jalad polegi enam seotud ja ta on vaba. Munk ütles Villule, et ta polegi munk vaid tasuja . Tasuja palus Villu abi iseseisvuse saavutamisel.
Villu ei tahtnud mitu päeva tööd teha sest toimunud sündmused olid talle rängalt mõjunud. Koju saabudes avastas ta Maie eest, kes ütles et Priidu on vangis .
Kui ta oli Maie koju saatnud siis edasi läks ta metsa ühele lagendikule kus kogunesid inimesed ta ümber. Mindi maa alusesse ruumi. Räägiti orjusest ja vabadusest. Räägiti ka sõjaplaanist, ühel teatud ööl, pidi maarahvas valmispandud sõjariistad kätte võtma, terve võõra tõu lagedal maal hävitama, ennast seatud kohtadel koguma ja siis ühise jõuga kindlate losside ja linnade kallale tungima . Villu kätte jäeti Viljandimaa eestvedamine.
Priidu lasti nädal hiljem koju, tal oli keel ära lõigatud.
Kevad hakkas lähenema. Priidu veetis enamiku ajast sepa juures. Kuna keegi teda peale Villu ei mõistnud siis ta üldse ei proovinudki rääkida enam. Maie oli koguaeg kurb. Krõõt ootas pikkisilmi Maiele kosilasi aga pettus üsna pea. Ühel päeval läks Mai metsa alla lilli otsima ja ei tulnud enam tagasi. Priidu saadeti sulastega teda otsima. Kuid teda ei leitud. Krõõt läks Villu maja juurde, kahtlusega et Maie on seal. Kuid Villut polnud kodus. Krõõt ootas kaua, kuni lõpuks Villu koju jõudis. Kuid Villu ei teadnud Maiest midagi. Mindi uuesti Maiet otsima. Korraga leiti Maie jalajälg. Saadi aru et Maie on röövitud. Röövija oli Goswin Herike, kes oli komtuuri vennapoeg. Maie oli Puidu mõisasse viidud . Kuid Villu sinna sisse ei saanud, sest see oli kindlus .
Samal ajal maarahvas valmistus ülestõusuks. Nädal enne jüripäeva tuli Eestimaalt saadik Sepp Villu juurde ja kuulutas, et mäss jüripäeva ööl teatud viisil pidi algama. Sepp raputas pead, sest ta tundis Viljandi rahva mõtteid kuid kutsus rahva kokku. Küll kõneles ja manitses sepp, et nad parajat aega mööda ei laseks minna, kus kõik maarahvas esimest korda ühes nõus oli ja ettevõtmisele vähegi kordaminekut võidi loota . Aga talupoegade julgus oli kadunud, nad jäid leigeks ja otsustasid vaadata kõigepealt kuidas teistel läheb. Nõnda lõppes see koosolek.
Jüripäev läks mööda ja tema kannul tulid Eestimaalt koledad sõnumid. Talupojad olid ühe ööga peaaegu terve sakste ja taanlaste sugu lagedal maal ära hävitanud, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, mis Tallinna alla tõttas. Selle sõnumi peale tegid siin ja seal ka Liivimaa eestlased üksikuid mässukatseid, millest aga ordurüütlid kiiresti jagu said ja talupojad niimodi ära hirmutasid, et nad vaevalt veel hingata suutsid.
Sepp Villu mõtles ööd ja päevad Maie päästmisele, mõtles nii kangesti, et peaaegu lolliks läks, aga ei tulnud ühtegi head mõtet. Ühel päeval läks sepp Priidu seltsis Viljandisse ja tahtis komtuuri jutule saada. Komtuur teda vastu ei võtnud aga ja nad otsustasid minna kõrtsi. Kõrtsi tuli ka Puidu mõisa sulane . Tuli välja, et sulane vedas puusärki vanahärra jaoks. Villu otsustas peita end puusärki, et saada Puidu mõisasse sisse. Peale tund aega kestnud sõitu jõudis ta Puidu mõisa õue peale. Äärepealt oleks võetud kaas maha kuna sulased otsustasid et võibolla on siis kergem kanda seda väga rasket puusärki kuid nende isand keelas seda teha. Kui kõik olid ruumist lahkunud siis tuli Villu puusärgist välja ja asus Maiet otsima. Juhuse tahtel sattus ta tuppa mis oli Maie toa kõrval. Ta kuulis Maiet ja preili Adelheidi rääkimas sellest, et miks Maie preili Adelheidi venda Goswinit ei armasta. Korraga läks jutt üle aga selle peale et ka preili Adelheid on märganud Sepp Villut kuid selle peale Maie hakkas punastama ja preili Adelheid sai aru, et Maie armastab Sepp Villut. Kuid jutuajamine jäi pooleli sest Goswin tuli sisse ja üritas Maiet endale naiseks saada. Villu aga lõi ta oimetuks ja nad Maiega põgenesid. Nad hüppasid rõdult alla ja põgenesid kraavist läbi minnes. Mõisa alalt väljas olles andis Priidu teada kus ta on ja nad hakkasid kolmekesi põgenema. Priidu aga ei jõudnud sepa tempoga kaasa joosta ja jäi maha. Otsiti peidupaik ja Priidu ning Mai läksid sinna. Sepp jäi valvama. Natukese aja pärast jõudsid kohale ratsamehed, Goswin ja jahikoerad. Goswin ja Villu asusid võitlusesse. Ülejäänud üritasid peiduurkasse sisse tungida. Korraga aga hüüdis Maie hääl, et võitlus katkeks. Ta nõudis, et kui tema vend ja Villu elusana ära minna lastaks, siis tuleks ta mõisasse tagasi. Nii juhtuski, Sepp oli äärmiselt kohkunud ja ei suutnud uskuda mis oli juhtunud. Järgmise asjana läksid nad risti tallu Krõõdale uudiseid rääkima. Krõõt aga pooldas Maid ja pahandas Villuga, et Villule see ei sobind. Korraga aga sekkus vahele Priidu kes otsustas lahti öelda oma emast ja õest ning minna koos Villuga ära.
Sepp Villu ja Priidu olid sest päevast saadik kadunud. Keegi ei teadnud kus nad olid. Vahepeal oli mässavate eestlaste õnn kaduma läinud. Kaotati lahinguid ja paljud inimesed langesid . Nende hulgas ka Tasuja. Viimaks tuli Sepp. Ta oli aga tohutu muutuse läbi teinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat. Temaga oli tagasi ka Priidu.
Risti Krõõda südamerahu oli täielikult rikutud peale Priidu lahkumist . Ta nuttis päevad läbi ja ootas lapsi tagasi. Ta käis ka Viljandi Komtuuri palumas, et näha Maiet aga see keelati ära.
Ühel õhtul nägi Krõõt seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt järgnes. Jõuti valliriismete juurde. Sinna punkrisse oli kogunenud palju inimesi. Krõõt kuulas pealt. Ta sai teada, et Villu oli käinud Pihkvas, Venemaal ja leedulaste juures veenmas, et nad eestlaste sõtta appi tuleksid. Tema vaev polnud asjata. Edasi räägiti sõjaplaanist. Kui Krõõt kuulis, et tema poeg Priidu läheb sõtta karjatas ta ja põgenes.
Üks päev läks Sepp komtuuri juurde tervitusvisiidile. Samal õhtul tuli ka Krõõt komtuuri juurde, et rääkida mis plaanid Villul ja Priidul on. Vastutasuks plaanide räääkimise eest tahtis ta, et Priidu ellu jäetaks. Komtuur oli osaliselt selle tingimusega nõus ja ta sai teada mis toimumas on.
Villu võeti komtuuri jutule peale seda. Algul mängiti sõpra ja lasti ta pärisorjusest vabaks, hiljem aga viidi ta ruumi kus korraga põrand alt ära kukkus ja Villu langes maa alusesse vangikongi.
Mässu päev jõudis kätte. Nagu plaan oli, pidid mässajad lossi alale sisse saama vankrites kottide sees. Kuid kuna komtuur teadis plaani siis olid sõjamehed selleks valmis ja probleem likvideeriti juba alguses. Kuna Priidu pidi olema esimeses kotis siis esimene kott jäeti esialgu terveks. Kuid kui Krõõt välja lasti vangist ja selgus et Priidu oli hoopis taga pool kotis juba surnud siis sai Krõõt närvivapustuse. Tuli välja, et Komtuur on Priidu ja Maie pärisisa.
Eestlaste suur mäss lõppes hoopis õnnetul viisil. Mõõk, nälg ja katk murdsid poole rahvast maha; järelejääjad paindusid veel raskema ikke alla. Kõige kauem võitlesid saarlased aga neidki võideti.
Sepp Villul oli küll priiusekiri põues, aga ta oli igavene vang, kes elu otsani enam päevavalget ei saanud näha. Sepal oli vilets elu, talle anti vähe ja viletsat toitu, aga ta ei surnud ära.
Veel mitu ja mitu aastat pärast suurt mässu käis üks vanatüdruk, keda Risti Maieks kutsuti ja lollakaks arvati kord nädalas lossis ja alati päris kas vang Villu on veel elus. Ühel päeval öeldi aga et Villu on surnud. Mai puhkes nutma . Ta palus, et kas ta saaks vangi keha endale võtta. Kodu poole teel olles mõtles ta, et tegelikult ta siiski väga väga armastas Villut aga ta ei tahtnud, et Villu oma eluga riskiks tema pärast.