Iisraelist nende koor on süsivesikud kasutatakse ja greibi paks,valkjaskolla 9,6; vesi pagaritööstuses. ristamisel kas või -rohekas. 89%, saadud vili. energia 37kcal. Laim Mehhiko, Õitseb ja viljub vett 88%, sobib kookide, Lõhnav ja Lääne-India aastaringselt. vili valke 0,8 g, jäätise, sorbeti, mahlakas saarestik, on 2,5 - 5cm rasva 0,2g, troopiliste viljaliha on USA, India, läbimõõduga. süsivesikuid kokteilide aga väga hapu. Hispaania, tumeroheline, 10,6g, samuti kala, Itaalia sileda ja nõrgalt kiudainet ubade,
Rõõmu käed Ants Paikre Rõõmu käed on lühikesed, mure omad pikad, rõõmu hetked tihti vaesed, mure omad rikkad. Rõõm on nagu aeg, mis ruttab, siis, kui sul on kiire, mure on kui tusklik ootus, mis ei tunne piire. Rõõmu mõte nagu kaja, hääbub tasahilju, mure mõte langeb mulda, õitseb kord, ja viljub. Tükike loodust Ott Arder On meist igaüks tükike loodust. Meie ümber on lapike maad. Kliima Eestimaal pole just soodus, õige heitlik ja karm on ta laad Suveootuses kivises linnas möödub sajune sügis ja talv. Soojad villased hilbud on hinnas ja kollane Vietnami salv. Saabub kevad ja üürike suvi. Lokkab lopsakas rohelus taas. September on hall nagu tuvi ja peagi on halladki maas. On meist igaüks tükike loodust, mis elab kui hingata saab. On meist igaüks tükike loodust,
põldudel. Rahvameditsiinis on ürti kasutatud haavade raviks kiiretoimelise vahendina, samuti lahtistina, ka veterinaarias. Kariloomadele on mürgine, võib tekitada tugevat soolte ärritust ja kõhulahtisust. Eriti ohtlik hobustele. Süstemaatiline kuuluvus, eluvorm Kuulub sugukonda kassitapulised, perekonda kassitapp. Mitmeaastane suvehaljaste maapealsete osadega ühekojaline väänduv rohttaim. Pikkus 20¼80 (120) cm. Viljub alates teisest eluaastast. Kasvamine Sageli on aga kassitapp tüütu umbrohi nii lillepeenardel kui ka juurviljapõldudel. Tüütu seepärast, et kord sinna sattununa kasvatab ta kiiresti oma maa-alused osad mulla kõige sügavamatesse kihtidesse, nii et neid on pea võimatu kätte saada. Peale selle moodustavad nad mullas ka rohkesti harunenud võrgustiku, seega jääb osa temast alati mulda. Kolmandaks paljuneb ta väga kiiresti. Süüdlaseks on kassitapu maa all
Viljad ehk vaarikad saviliivmuldasid sügavuselt, vajadusel Varre eluiga kestab kaks lisada veel sõnnikut aastat Istutada võib kui ilmad Teisel aastal vars viljub on pikali soojad ja siis kuivab Multsitakse pärast, et Annab kergesti umbrohtu tõrjuda juurevõsu
3 3 Kännumampel (ladina k Kuehneromyces mutabilis) 3.1 Taksonoomia Riik: Fungi, Seened Hõimkond: Basidiomycota, Kandseened Klass: Hymenomycetes, Eoslavaseened Selts: Cortinariales, Vöödikulaadsed Sugukond: Strophariaceae, Värvikulised Perekond: Kuehneromyces Liik: Kuehneromyces mutabilis 3.2 Üldine iseloomustus Kännumampel on levinud põhjapoolkera parasvöötmes. Leida võib teda mai keskpaigast kuni oktoobrini, kuid massiliselt viljub septembris. Kännumampel kasvab okas-, leht-, ja segametsades, enamasti lehtpuupuidul. Kasvavad tiheda kogumikuna kännul või lamaval tüvel. Kännuamplit on lihtne ära tunda niiskuse toimel tugevasti värvi muutva kübara ja pruunisoomuselise jala järgi, millel on selgelt märgatav võru. Kübar on koonusjas, kuid
Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad. Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille paljudel liikidel on enam-vähem karedad lehed; ja tinctoria - värvimiseks kasutatav, värvainet sisaldav. Sugukond madaralised. Kasvukoht: värv-varjulill on lubja- ja kuivalembene mitmeaastane taim, ta kasvab loodudel, kuivadel niitudel, paeklibul; peamiselt Eesti loodeosas ja läänesaartel. Selle
Eeterlikku õli sisaldavad ka sidrunipuu õied ja lehed. Laim Ovaalse kujuga, väike heleroheline tsitrusvili, milles on rikkalikult sidrunhapet ja vitamiine. Seda kasutatakse samuti paljudes suvejookides. Laimiõlid levitavad värsket, kihisevat, eksootilist lõhna. Tsitruseviljadeõlisid kasutada: · hingamisteede haigused; · unehäired; · keskendumisraskused. Ta kodumaa on tõenäoliselt India ja Malaisia vahel. Laimipuu kasvab 3-5m kõrguseks. Õitseb ja viljub aastaringselt. vili on 2,5 - 5cm läbimõõduga. Lõhnav ja mahlakas viljaliha on väga hapu. Kvaliteedinõuded: laim peab olema tumeroheline, sileda ja nõrgalt läikiva kestaga. Vältige tuhmi kestaga, pehmeid ja liigselt läbikuivanud laime. Pruunid täpid kestal laimi maitset ei riku.Ereda valguse käes muutub laim kollaseks ja kaotab iseloomuliku hapu maitse. Pomelo Suur, pirnikujuline, värvuselt kollane, kareda kuiva viljalihaga tsitrusvili. See on sarnane
valgete pehmete karvadega. Õied on valged, umbes 1 cm läbimõõduga, viietised, koondunud väikesearvuliselt õisikutesse. Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased. Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Õied meeldivad mesilastele. 1.3 Kasvatamine Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna. Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi. 1.4 Kasutamine Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju
meenutav vili, mis valminuna lõhkeb. Tuul kannab laiali sadu imekergeid seemneid. Kuldkinga seeme on imetilluke, umbes 1,3 mm pikk ja kuni 0,26 mm lai. Munakujuline embrüo ise on läbimõõduga vaid 0,2 mm ja kaaluga üksnes miljondik grammi. Embrüot ümbritseb kõva, pruun seemnekest. Seal on ava, mille ääriserakud tagavad ava lahtihoidmise ja seega on võimaldatud idanemiseks vajaliku vee sissepääs. Kahjuks aga tolmeldajateks on vaid mõned sobiva suurusega mesilaseliigid ja õitest viljub tavaliselt ainult alla veerandi, sest idanemiseks, on vaja mikroseente osavõttu, seega on seened kuldkingade elus väga tähtsal kohal. Pisike toitekoeta seeme ei suuda idaneda ilma seenesümbiondi kaasabita. Sümbiondiks nimetatkase osalejat vastastikku kasulikus kooseluks. Seen nakatab seemne ja seeme saab seene kaudu vajalikke toitaineid, mis tal omal toitekoe puudumise tõttu vaja on. Seeme paisub ja mõne kuu jooksul omandab ta pisitillukese vurrkanni kuju
tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 1. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg 14.04.2011) Lõikamine Terve kevade, suve ja sügise võib lõigata põõsa võrast välja kuivanud ja poolkuivanud oksi, naaberpõõsasteni ulatuvaid oksi kärpida ning eemaldada võrale mitte iseloomulikke oksi. Siiski 2
Harilik toomingas: · tuum, toom, meied · sugukond: roosõielised; perekond: toomingas · kuni 10 m · puu või põõsad, elliptilised lihtlehed, sakkidega · lehti ja koort hõõrudes eraldub iseloomulik lõhn; Koor- mustjashall, tuhm, oranzikad täpid, tüvi: rohkesti harunev · Himaalajas kasvab 3600 m · puisniitudel, talub varju, vajab piisavat niiskust, vähenõudlik mulla suhtes · õitseb ja viljub päikesepäis · mulla parandaja(tekitab huumust lehtedega), pesitsus ja varjumispaigast, toit(kuldnokad) · vili: mari(sisaldab parkainet, jahune) · rahvameditsiin: kõhulahtisus, palavik · Norras aetakse likööri · nikerdamiseks, vanasti tehti tööriistu, tekstiili värvi saamiseks, head korvivõrud · amügdalii (lõhnaaine, viljades)- loomad ei söö · VÕRGENDKOI! · viljad on c-vitamiini rikkad · Eestis aasta puu 2010
mõni seenhaigus kallale tulnud. Hanevits Õied on valged ja omapärase kelluka või (Chamaedaphne kupu kujuga. Pohl on igihaljas taim ja tema lehed elavad kuni neli aastat. Pohl paljuneb risoomidega. Põõsake kasvab kolm- neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist Pohl tulnud mullapinnale veel mitmed noored (Vaccinum vitis-idaea) põõsakesed. Talvel näeme, et
võivad kahjustuda viimase aasta võrsed ning isasõisikud. Kiiresti kõdunevate lehtede tõttu parandab ta mullaviljakust. Sarapuu armastab värskeid viljakaid sügavapõhjalisi parasniiskeid huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab ka kruusase aluspinnnasel, kuid soostuvatel ja liigniisketel kasvukohtadel sarapuud ei leia. Suhteliselt varjutaluv liik. Sarapuid leiab tihti nii tee- ja metsaservadel, metsahäiludes kui ka lagendikel-raiesmikel, kus ta kasvab jõudsalt ning viljub rikkalikult. Niisugustes kasvukohtades võib ta muutuda ka valitsevaks liigiks ja saada ebasobivaks konkurendiks metsa peapuuliikidele. Varjulistes kuuse- laialehiste puistute alusmetsas on sarapuu aga väikese viljakandvusega Sarapuud on tuultolmlejad taimed, kes õitsevad varakevadel, enne lehtimist. Isasõied asuvad ilma õiekatteta kattesoomuste hõlmas rippuvates urbades. Kuivõrd hallikaspruunid pikad peened urvad talvituvad väljakujunenutena põõsal
‘Fuscorubra’. Eriti ilus on selle puna kevadel puhkedes, suvel pääseb rohkem esile pruunikas toon. Sort on vana ja väga levinud. Vana sort on ka keerdoksine ‘Contorta’ ja sellega sarnane, kuid punaste lehtedega ‘Red Majestic’. Meil on need levima hakanud alles hiljuti. Mõlemad on veidi külmaõrnad. Uuematest punaste lehtede ja viljadega sortidest tasuks katsetada ‘Moskovski Rubini’. Põõsas on tugevakasvuline ja viljub pea igal aastal. Laiümarad pähklid on keskmise suurusega. 10 Üsna harva näeb parkides lõhislehist harilikku sarapuud ‘Heterophylla’ (tuntud ka kui f. laciniata). Tema lehed meenutavad veidi halli lepa lõhislehise vormi omi. Veel haruldasemad on teised sarapuuliigid. Kõrgetüveline sarapuu (C. colurna) kasvab ilusaks väikeseks puuks (suupärasem nimi võikski olla kõrge või sale sarapuu)
maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea pohladele ja ka
Kasvab ka kehval mullal. Talub hästi ümberistutamist (Calmia Istikuäri OÜ). Hooldus Hariliku lumimarja lõigatakse suvel, kohe peale õitsemist. Sügiseks arenevad tugevad oksad uute õitepungadega. Harvendatakse varakevadel 2-3 aasta tagant või ainult liiga tihedaks muutunud põõsaid. Õitsevad rikkalikult aastaid ka ilma lõikamata (Kärner ja KO). Põõsas talub hästi pügamist, kuid vabalt kasvav korralikult harvendatud üksikpõõsas õitseb ja viljub paremini kui pügatud hekk. Harvendamisel lõigake välja kõik 45 aasta vanused oksad (Sander, 2010). Kuna lumimari annab palju juurevõsusid, tuleb need regulaarselt välja lõigata, et takistada põõsa metsistumist (Calmia Istikuäri OÜ). Lumimarjale sobib ka nn. osaline noorendamine. Seda tehakse harvendades, lõigates järk-järgult põõsast välja kõik vanad oksad. Teine noorendamise viis on kõigi okste tagasilõikus korraga 5-10 cm kõrguselt maapinnast (Kärner ja KO).
värskeid liivsavimuldi. Võrdlemisi põuakindel. Kodumaal varjutaluv, Magus kirsipuu roosõielised mujal valgusenõudlik 20-35 m Aed-õunapuu roosõielised eelistab viljakaid muldi kuni 10 m Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid viljub paremini viljakatel, värsketel muldadel. Kasvab ka poolvarjus, kuid viljakandvuseks vajab Harilik pirnipuu roosõielised täisvalgust 20 (30) m Valgusnõudlik. Eelistab viljakat Jaapani ebaküdoonia roosõielised kergemat mulda. 0,6-1 m Küllaltki varjutaluv, kuid varjus
seemneline paljundamine sobib LIIKIDE (mitte sortide) paljundamiseks; võimalik on seemneliselt paljundada ka mõningaid aedvorme (nt. punaselehisus antakse järglastele hästi edasi) Seemneline paljundamine ei ole võimalik juhul, kui: on vaja paljundada sorte (sorditunnuseid üldjuhul seemneliselt ei anta edasi) kui tegemist on küll liigiga, aga see ei vilju meie oludes või siis pole seeme idanemisvõimeline (on tühi) kui liik küll viljub, aga seemneline paljundamine on aeganõudvam kui vegetatiivne 2. Seemneline paljundamine. Omanda allpool toodud terminid: Lüdimine…………………………………………………………………………………… Iduleht……………………………………………………………………………………… Juurekael……………………………………………………………………………………
ogalised. 1830. Võrsed: suure säsiga, tugevad, kaetud tugevate ogadega. Lehed: okste tippudesse kinnituvad kolmetisulgjad, kuni 100 cm pikkused liitlehed, lehekesed jämesaagja servaga, peaaegu istvad, piklikmunajad, kuni 13 cm pikad ja kuni 6 cm laiad. Õied: koondunud suurtesse tipmistesse pööristesse, õied kollakas valged, 5 tolmukaga, väikesed, VIII. Viljad: marjataolised luuviljad, kuni 6 mm läbimõõdus, 5 luuseemnega, X. Meil on kasvatatud mõnel pool, kus ka viljub (Järvselja, Sangaste, Luua, TBA, erakollektsioonid). Talub varju ja on väga dekoratiivne. Soovitav oleks kasvatada soojematel kasvukohtadel ja kasutada rohkem haljastuses, eriti üksikpõõsana või väiksema rühmana. Harilik luuderohi (Hedera helix L.) [héliks] Helissein tähendab kreeka k. ronima, pöörlema. Haardjuurte abil kuni 30 m kõrgusele ning kuni 20 cm tüvediameetriga roniv või mööda maapinda väänduv igihaljas tugevakasvuline liaan
haljastusefekti kui harilik mänd 13. Makedoonia (Pinus peuce) ja valge mänd (Pinus strobus) Pinus peuce - Kasvab exJugoslaavias (Tsernogoorias, Makedoonias), Bulgaarias, Ida- Albaanias, Põhja-Kreekas 750-2200 m kõrgusel mägedes. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt ning on külmakindel, viljub regulaarselt. Koorepõletiku suhtes immuunne. Väga dekoratiivne. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis, Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA- s jm. Kõrgus 20...25 m. · Okkad 7...10 cm pikad, asuvad pintslina tihedalt (5-kaupa), kolmetahulised, õhulõheridadest hallrohelised, saagja servaga, püsivad võrsel 3 aastat. Okaste läbimõõt 0,5...1,0 mm. · Käbid 8...15 (20) cm pikad, läbimõõt 3...4 cm, avanenult 5...7 cm, sageli
isegi linnahaljastuses. Meil on magnooliad pigem dendroloogilised haruldused huviliste aedades. 3.1. kasutamine Magnooliad on meie puittaimede hulgas ühed arhailisemad – umbes sama vanad kui hõlmikpuud ja kindlasti on nad esimesi õistaimi maismaal. Magnooliaid kasvab looduses harva, kuid haljastuses on need suurte kaunite õitega puud väga menukad. Lõuna-Eestis Maaritsa lähedal Vastse-Pranglis kasvab Eesti suurim magnoolia – tema ongi teravalehine magnoolia. Puu õitseb ja viljub regulaarselt. Ta on ligi 20 m kõrge, puu rinnasümbermõõt oli juba aastaid tagasi 120 cm. Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. (Maakodu). 3.2 Istutamine Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maapeal pottides kasvavad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad magnooliad väga halvasti. Seetõttu tuleb istutamisel magnooliate juuri võimalikult vähe liigutada ja puutuda. Pärast istutamist
Käbid: 6...15 cm pikad, enam-vähem silinderjad. Laiade kumeratipuliste seemnesoomustega, valminult kollakad, seemned varisevad kohe sügisel pärast käbide valmimist. Rumeelia m. on kahtlemata viimaste aastate haljastajate poolt üks enamkasutatud lemmikuid, kuna sobib ka linnatingimustesse. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt, viljub regulaarselt. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis (4 tk, hmax = 26 m; dmax = 80 cm; Laas, 2004), Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA-s jm. Valge mänd (Pinus stróbus L.)Strobus; strobos kreeka k. pöörlev, tiirlev; viitab selle puu koore kasutamisele teatud religioossete rituaalide puhul. Võib kasvada 30...50 m kõrguse ja 1...1,5 m tüveläbimõõduga koonusja kuni kuhikja võraga puuna. Tüve koor siledam kui meie h. männil. Tsoon III. 1705.
Meil on magnooliad pigem dendroloogilised haruldused huviliste aedades. Magnoolia kasutamine Magnooliad on meie puittaimede hulgas ühed arhailisemad – umbes sama vanad kui hõlmikpuud ja kindlasti on nad esimesi õistaimi maismaal. Magnooliaid kasvab looduses harva, kuid haljastuses on need suurte kaunite õitega puud väga menukad. Lõuna-Eestis Maaritsa lähedal Vastse-Pranglis kasvab Eesti suurim magnoolia – tema ongi teravalehine magnoolia. Puu õitseb ja viljub regulaarselt. Ta on ligi 20 m kõrge, puu rinnasümbermõõt oli juba aastaid tagasi 120 cm. Praeguseks on puu arvatavasti tublisti kosunud. Teravalehise magnoolia õitsev eksemplar on ka Tallinna Botaanikaaias, kus ta kasvab 1993. aastast. Esimesi õisi nägime alles mõni aasta tagasi. Istutamine Magnooliate juurestik on väga habras ja õrn, mistõttu hukkuvad maapeal pottides kasvavad taimed juba -10 kraadi juures. Ümberistutamist ja juurte kahjustamist taluvad magnooliad väga halvasti
lehed. Ravimina kasutatakse ju ainult korralikke rohelisi lehti. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta.
lehelaba pikkune või pikem. Leherood väga tihedalt. Kuivatamisel lehed mustuvad. Õied ja viljad:õitseb mais lehtede puhkemise ajal. Õied valged, 6-9 kaupa kännastes, õied suured, kuni 3 cm läbimõõdus. Viljad valmivad septembris- oktoobris, pirnikujulised või ümmargused, rohelised või kollased, 3-4 cm pikad, lihakad. Viljaliha sisaldab kivisrakke. Seemned tumepruunid, piklikud, ümardunud tipuga. Kasvutingimused:mõõdukalt külmakindel. Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid viljub paremini viljakatel, värsketel muldadel. Kasvab ka poolvarjus, kuid viljakandvuseks vajab täisvalgust. Juurestik hästi arenenud, sügavale tungiv. Eluiga kuni 300 aastat. Kasutamine:puit on kõva, hinnatud nikerdustöödeks. Kultuursorte kasvatatakse viljade saamiseks. Vähesel määral ka haljastuses. Kasvatamine Eestis:karmimatel talvedel esineb külmakahjustusi. Kultuursorte kasvatatakse viljade saamiseks. Kasutatakse ka haljastuses. Siberi nulg.
Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, tüvi on nn. täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem. - Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu. - Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul. Erinevusi põhjustab asjaolu, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise v õ r a s t i k u, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt ja
Koor hallikaspruun, kestendav. Okkad lineaalsüstjkad, 3-kaupa männaseis. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on roheline, hiljem kirmega sinakasmust, sisaldab 1-3 seemet. Puit tihe, sitke, aromaatne - kasutatakse treimis- ja nikerdustöödel. Kadakamarju kasutatakse alkoholitööstuses. Harilik jugapuu Taxus baccata Laikoonusja võraga puu või põõsas. Okkad pealt tumerohelised. Koor pruunikashall sile, vanemas eas kestendav. Viljub rikkalikult, vili punane, munajas, otsast avatud (käbimari, marikäbi). Seemned, võrsed, okkad ja koor mürgised. Väga aeglase kasvuga, eriti noores eas. Mullastiku suhtes on nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Hästi varju taluv, kasvab edukalt teiste liikide turbe all. Puit väga väärtuslik, pruunikaspunane, tihe, hästi töödeldav. Okaspuudest ainuke vaiguta puuliik. Tumerohelise tiheda võra tõttu kasutatakse palju haljastuses.
kõik omavahel maa-aluste varte ehk risoomidega ühenduses. Kuidas see eluring siis käib? Alustame ühest väikesest taimest. See kasvab algul ilusasti neli või viis aastat. Seejärel tekivad tema varre alusel olevatest pungakestest külgvõsud, mis hakkavad maa sees taimest eemale kasvama. Mõnekümne sentimeetri kaugusel emataimest tekib risoomile üks haru, mis pöördub otse üles. Sellest saab uus põõsake. Põõsake kasvab kolm-neli aastat ja siis viljub. Viljunud vars aga hukkub. Siiski ei ole see veel põõsakese lõpp, vaid tema varre alumisest osast kasvavad uued püstised varred. Kuid samal ajal on risoomist tulnud mullapinnale veel mitmed noored põõsakesed. Nii on ühest emavarrest saanud juba kümneid uusi kääbuspõõsaid. Seega on aeg emal koht noorematele loovutada. Niisugune elutsükkel on ka kõigil arenevatel osapõõsakestel, ükski neist ei ela üle viieteistkümne aasta. Nii on hea
Okkad on pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, 1,8...3,5 cm pikad, kuni 0,25 cm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga. Okka all väga kahvatud õhulõheread. Püsivad puul 4...8 aastat. Võra ülaosas okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel kamja asetusega. Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel. Isaspähikud on kollakad, kerajad, asuvad okaste alusel ja moodustuvad sügisel, seemnealgmed moodustuvad samuti sügisel ja asuvad üksikult võrse tipu lähedal. Viljub igal aastal. Vili on punane, munajas, otsast avatud. Seemet ümbritseb helepunane mahlakas magusamaitseline seemnerüü (arillus), mis on söödav. Seeme, võrsed, okkad ja koor ja puit on mürgised. H=15 m kõrge puu. Maksimumkõrgus 40 m (Kaukaasias), Euroopas hrl. 10...15 (25) m kõrgune puu. Eestis kasvab harilik jugapuu looduslikult Saaremaal (Sõrve ja Tagamõisa poolsaar), Hiiumaal (Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Nõva ja Audru ümbruse metsades). Arvuliselt
Kui sama nissi täidab korraga mitu liiki, puhkeb nende vahel konkurents. Konkurentsi välistamise printsiip: kooselu on võimalik vaid lähedaste liikide ökoloogilisel eristusel, mis vähendab kui välistab konkurentsi. Võsukonkurents avaldub taimede maapealsete osade võitluses valguse ja ruumi pärast. Tähtis on varajane ja kiire kasv, taime kõrgus, võsude jäikus jne. Osa taimi on kohastunud sellele. Hea vegetatiivse uuenemise korral taim viljub vähem. Nõrgem laienemisvõime kompenseeritakse suurema seemikute arvuga. Juurekonkurentsi otseselt vaadelda ei saa. Katsete põhjal on näha, et taimeliikide võime võtta mullast vett, toitesooli ja õhku ja mõjutada nii teiste taimede elu, on erinev. Kuid mõnede niidutaimede kombinatsioonid annavad paremaid saake kui puhaskülvid, seega on koos kasvamisel ka positiivseid suhteid. Vastastikust mõjutamist toimeainetega nim allelopaatiaks.
Raviotstarbel kasutatakse peamiselt köömnete vesi- või alkoholtõmmiseid. Vee- või piimapõhine köömnetee aitab leevendada soolegaasidest tingitud valulisi vaevusi: siin avaldub köömnete kui looduslikku päritolu kohaliku tuimesti mõju. Kõhuvaevuste leevendamisele aitab kaasa seegi tõsiasi, et köömnetes leiduvad ühendid lõõgastavad sooleseinte silelihaseid, mille kokkutõmme ja lõdvestumine meie tahtele ei allu. Eestlastele on köömen oluline juba selle poolest, et kasvab ja viljub täiesti rahuldavalt siinses kliimas. Üks köömnete menu põhjus on kindlasti selle taime ulatuslik levik ja muude looduslike maitsetaimede vähesus meie looduses. Eesti keeles on seda taime ristitud paljude nimetustega: keemled, keemlid, köemlid, köömlid, kömmlid, köömlad, köömred, küümlid, küömned, küümned jne. Arvatavasti on kõik need nimetused ja kirjakeeles kasutusel olev sõna köömen tulnud saksakeelsest sõnast Kümmel.
iseseisvuse ning sõltub tervenisti sporofüüdist Ontogenees Taimede individuaalne areng sügoodist kuni loomuliku surmani Koosneb kolmest perioodist: ◦ Looteelne ehk proembrüonaalne ◦ Looteline ehk embrüonaalne ◦ Lootejärgne ehk postembrüonaalne Ontogeneesi kestus erinevatel taimerühmadel väga erinev – bakteritel kümned minutid, sekvoial tuhandeid aastaid Vegetatiivsete elundite kasvu ja viljakandmise suhe ontogeneesi kestel võib olla väga erinev ◦ Monokarpne: taim viljub kord elu jooksul ◦ Polükarpne: taim viljub korduvalt Ontogeneesi ajal läbib taim teatavad kindlad faasid, mis on omavahel kindlas järjekorras Fülogeenes Taimede arengulugu alates ürgaegkonnast kuni nüüdisajani ◦ Taksoni fülogenees ◦ Struktuurielemendi fülogenees ◦ Taimede füsioloogiliste omaduste fülogenees Evolutsiooniprotsessi kindel järjekord Fülogeneesi ja ontogeneesi vaheline seos Haeckeli biogeneetiline reegel: ◦ Ontogeneesi vältel
võrsel horisontaalne või rippuv). Seemned oranzpruunid, koos tiivaga kuni 2(2,5) cm pikad. H=20...25 (30)m. Kasvab exJugoslaavias (Tsernogoorias, Makedoonias), Bulgaarias, Ida- Albaanias, Põhja-Kreekas 750-2200 m kõrgusel mägedes. Areaali üldpindala on kuni 30 000 ha. Noorelt aeglasekasvuline ja mäestikupuuna väga valgusnõudlik, seetõttu tuleks teda kultiveerida üksikpuudena või väiksemate gruppidena. Talub meie kliimat normaalselt ning on külmakindel, viljub regulaarselt. Koorepõletiku suhtes immuunne. Väga dekoratiivne. Suuremaid puid on kasvamas Viljandimaal Olustvere pargis, Valgamaal Taagepera pargis, Järvseljal, Tallinna BA-s jm. Eestis max. kõrgus kuni 26 m. Pinus strobus L. valge mänd © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 34 Kuulub alamperekonda Haploxylon ja sektsiooni Strobus.
Taime välislaadi kirjeldus: püstise kasvu ja tiheda võraga põõsas. Lehed: elliptilised, teritunud, kuni 5 cm pikkused, läikivad, tumerohelised, sügisel purpursed. Õied või õisikud: roosad, koondunud kohevatesse, 3-8 õiest koosnevatesse kilpjatesse õisikutesse. Õitseb mais- juunis kuni 30 päeva. Liigi eritunnused: dekoratiivsed on ka viljad, mis on peaaegu kerajad, mustad, läikivad, pruunikas-punase maitsetu viljalihaga, ning püsivad põõsastel hilissügiseni. Viljub alates 4-ndast aastast. Talvekindel. Kasvukoha nõuded: mulla suhtes vähenõudlik, varju taluv. Kasutamine haljastuses: hekitaimena, grupina murus, metsaveerel alustaimena, linna haljastuses. Joonis 69. Läikiv tuhkpuu (http://www.bylands.com/plant/hedge-cotoneaster-cotoneaster- lucidus) Joonis 70. Läikiv tuhkpuu Kasutatud kirjandus: Juhani puukool. Läikiv tuhkpuu. Kättesaadav http://juhanipuukool.ee/? et/istikute_nimekiri/hekitaimed/cotoneaster_lucidus_l%C3%A4ikiv_tuhkpuu.html
Enamasti tumerohelised lehed muutuvad sügise tulekul punaseks. Lehekuju on ümmargune kuni munajas, ning 3 või 5 terava tipuga hõlmaga, rootsuga, sõrmroodne ja pealt paljas, alt pehmete karvakestega. Lehe pikkus on 5-10 cm ja laius 5-8cm. Õied on valged, roheka või punaka varjundiga, ning paiknevad suurtes, u 15cm läbimõõduga, lamedates kännastes, mille servmised õied on sageli suuremad ja steriilsed putukate meelitamiseks. Õitseb taim mai lõpus ja juunis, ning viljub septembris. Viljad on marjataolised pikliku kujuga lihakad luuviljad, ühe lapiku seemnega. Maitselt mõruhapud, kuid söödavad, ning värvuselt erepunased (bio.edu.ee). Harilik lodjapuu kuulub sugukonda kuslapuulised ja perekonda lodjapuu. Rahvapäraselt kutsutakse teda veel õispuuks, koerõispuuks, lodjapiks, leedripuuks, hullukoeramarjapuuks, hundimarjapuuks (bio.edu.ee), pitsipuuks, õitspuuks, leivamarjaks ja mürgimarjaks (Aialehe koduleht). 4.22.2. Hooldus
Täisvalgus lagedal pole samuti sobilik. Kuldking on pikaealine taim. Imepisikesed toitekoeta seemned idanevad vaid seenehüüfide kaasabil ning arenevad mullas mitu aastat enne, kui suudavad kasvatada maapinnale esimese rohelise lehe. Sellistest noortest taimedest jääb ellu ja saab täiskasvanuks vaid tühine osa. Õitsemisikka jõuavad nad 10-15 aasta pärast. Õisi tolmeldavad vaid mõned mesilaseliigid ja õitest viljub alla veerandi. Mullas on risoom, mis võib püsida puhmikuna üle saja aasta. Kuldkinga ohustavad metsaraie ja võsastumine. Põõsarinde vohamine ja poollooduslike koosluste puisiitude ja kadastike kinnikasvamine vähendab kuldkinga elujõulisust ja hävitab need sootuks. Lageraie tulemusena kuldkinga populatsioon hävib. Abiootilised tegurid Biootilised tegurid Antropogeensed tegurid 1. 1
Täisvalgus lagedal pole samuti sobilik. Kuldking on pikaealine taim. Imepisikesed toitekoeta seemned idanevad vaid seenehüüfide kaasabil ning arenevad mullas mitu aastat enne, kui suudavad kasvatada maapinnale esimese rohelise lehe. Sellistest noortest taimedest jääb ellu ja saab täiskasvanuks vaid tühine osa. Õitsemisikka jõuavad nad 10-15 aasta pärast. Õisi tolmeldavad vaid mõned mesilaseliigid ja õitest viljub alla veerandi. Mullas on risoom, mis võib püsida puhmikuna üle saja aasta. Kuldkinga ohustavad metsaraie ja võsastumine. Põõsarinde vohamine ja poollooduslike koosluste puisiitude ja kadastike kinnikasvamine vähendab kuldkinga elujõulisust ja hävitab need sootuks. Lageraie tulemusena kuldkinga populatsioon hävib. Abiootilised tegurid Biootilised tegurid Antropogeensed tegurid 1. 2. 1. 2. 1. 2. 9.8. Nimetage üks biootiline ja üks abiootiline tegur, mis mõjutab olelusvõitlust
- erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mullastiku korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve ladvamõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõtväheneb aeglaselt: tüvi läheneb omakujult rohkem silindrile. Tüve vormiarv on metsas kasvaval puul suurem. - erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu. - ka juurestik on vabalt kasvaval puul arenenud. Erinevused on tingitud sellest, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise võrastiku, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Võrastik laseb lähestiku kasvatele puudele vähe valgust läbi. Mõndades kohtades on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, mis toob kaasa neid kandvate okste kuivamise, aga
poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, tüvi on nn. täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem. - Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu. - Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul. Erinevusi põhjustab asjaolu, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise võrastiku, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused, kui vabalt kasvavatel puudel
Okkad on pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, 1,8...3,5 cm pikad, kuni 0,25 cm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga. Okka all väga kahvatud õhulõheread. Püsivad puul 4...8 aastat. Võra ülaosas okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel kamja asetusega. Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel. Isaspähikud on kollakad, kerajad, asuvad okaste alusel ja moodustuvad sügisel, seemnealgmed moodustuvad samuti sügisel ja asuvad üksikult võrse tipu lähedal. Viljub igal aastal. Vili on punane, munajas, otsast avatud. Seemet ümbritseb helepunane mahlakas magusamaitseline seemnerüü (arillus), mis on söödav. Seeme, võrsed, okkad ja koor ja puit on mürgised. H=15 m kõrge puu. Maksimumkõrgus 40 m (Kaukaasias), Euroopas hrl. 10...15 (25) m kõrgune puu. Eestis kasvab harilik jugapuu looduslikult Saaremaal (Sõrve ja Tagamõisa poolsaar), Hiiumaal (Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Nõva ja Audru ümbruse metsades)
34,3% kõigist puistutest on männikud või männi püsivad puul 4-8 aastat. Koor enamusega. Täiesti külmakindel aga väga pruunikashall sile, vanemas eas kestendav. valgusnõudlik, laasub hästi ja varakult algab puistu Õitseb mais, seeme valmib sügisel. Viljub isehõrenemine. Mullaviljakuse ja -niiskuse pn rikkalikult, vili punane, munajas, otsast väga tolerantne - kasvab kuivadel kasvukohtadel avatud (käbimari, marikäbi). Seemned, (luiteliivad, looalad), samuti liigniisketel aladel võrsed, okkad ja koor mürgised. Paljuneb
4 koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, nagu ütlevad metsateadlased, tüvi on täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem. - Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu. - Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul. Erinevuste põhjused on selles, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise v õ r a s t i k u, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt ja sunnivad seega üksteist
annaabi.ee 
