Inglismaa Kodusõda Referaat (0)

Põhikool - Ajalugu - Ajalugu

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

INGLISE KODUSÕDA

SISUKORD

SISSEJUHATUS…………………………………………………………3

KODUSÕJA PÕHJUSED…………………………………………..……4

KODUSÕJA VÄEJUHID……………………………………………..….6

Charles I……………………………………………………………..……6

Oliver Cromwell …………………………………………………….……7

OTSENE SÕJATEGEVUS……………………………………………….9
3.1. Sõjategevuse algus………………………………………………………..9
3.2. Parlamendi võit kodusõjas…………………………………………..…..10
3.3. Parlamendi ja sõjaväe konflikt……………………………………….….12

KUNINGA HUKKAMINE ………………………………………………14

INGLISMAA RIIGUIKORRALDUS SÕJA LÕPPEDES……………....15
5.1. Inglise Vabariik……………………………………………………….…15
5.2. Restauratsioon ……………………………………………………………15
KOKKUVÕTE……………………………………………………..…….16
KASUTATUD KIRJANDUS………………………………………………17

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis on uuritud Inglismaa ajaloo ühe suurima poliitilise kriisi – kodusõja (1642 – 1648) puhkemise põhuseid, sõja käiku ja tagajärgi. Sõjategevus kestis kokku 6 aastat ja kuninga väed said lõpuks lüüa. Kuningas hukati avalikult. Need sündmused tõid kaasa suuri muutusi Inglismaa riigikorralduses. Käsitletav teema on Inglismaa ajaloos murdelise tähtsusega, seega on materjal kergesti kättesaadav nii Internetis kui raamatutes.
Töö eesmärk on ülevaate andmine kodusõja põhjustest, väejuhtidest, kodusõja käigust, tulemustest ja mõjust Inglismaa riigikorraldusele.

KODUSÕJA PÕHJUSED

Kodusõja puhkemine Inglismaal oli 1641 – 42 aasta poliitilise kriisi otsene tulemus (4). Kriisi olid põhjustanud ülestõusud Šotimaal ( 1638 ) ja Iirimaal (1641). Šotimaal põhjustas protestantide ja rahvuslaste ägedat reaktsiooni Charles I toetus piiskoppide tugevamale võimule, kirikliku liturgia muutmisele, autokraatlik suhtumine Šoti huvidesse ning kuningliku soosingu ebavõrdne jagamine. Kompromissi otsimise asemel jäi Charles I endale kindlaks. Puhkesid Piiskoppide sõjad (1639 –1640). Kuninga rumalale jõuga ähvardamisele 1639 aastal järgneski 1640 aastal katse vägivalda rakendada. Charles I valis kehvad väejuhid ja rahanappus nurjas sõjaväe varustamise. Halvasti ettevalmistatud Inglise armee sai elukutseliste ohvitseride juhitud Šoti armeelt 1640 aastal rängalt lüüa. Piiskoppide sõjad nõrgendasid Charlesi positsiooni. Sõjad muutsid ka kuninga ja parlamendi suhteid Inglismaal. Charles I ainuvalitsus Inglismaal oli läbi kukkunud. Raha sõdade pidamiseks ei jätkunud. Raha kogumiseks kutsus Charles 1640 aasta aprillis kokku nn. lühikese parlamendi, ent kuna parlament ei olnud nõus hääletama enne kui nende kaebusi on kuulda võetud, siis saadeti parlament kiiresti laiali. 1640 aasta lõpus sõlmitud Riponi leping kohustas Charlesi maksma šotlastele igapäevast leppetrahvi, kuni jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Rahapuudus suurenes sellega veelgi. Charles oli sunnitud uuesti parlamendi poole pöörduma ja 1640 aasta novembris kokku tulnud nn. pikk parlament püsis elus kuni 1660 aastani, seega kauem kui Charles ise.
1641. aasta sügisel puhkes Iirimaal ülestõus, mida parlament kasutas koheselt ära kuninga vastu, väites, et selle taga on kuninganna ja teised katoliikluse restauratsiooni toetavad jõud
Algselt oli parlament ühtne oma kavatsustes, mille kõrval kuninga vaated tundusid vastuvõetamatud. Parlamendi otsusega võeti Iirimaa asevalitsejalt Straffordi krahvilt tema õigused ja ta hukati 1641 aastal kava eest tuua Iiri armee Inglismaale . Pärast Straffordi hukkamist muutus põikpäine Charles parlamendi suhtes vaenulikuks. Charles otsustas parlamendi vastu jõudu kasutada ja tungis 4 jaanuaril 1642 400 sõduri saatel parlamenti, et vahistada mõned oma kõige vihasemad vastased. Kuninga sõjakas plaan ebaõnnestus, sest otsitavad parlamendiliikmed olid jõudnud paadiga põgeneda Londoni Citysse. Charles I ettevõtmine osutus lootusetuks veel sellegi tõttu, et Londoni tänavad ja väljakud pulbitsesid rahvast, kellest osa oli relvastatud. Sellal kui mõlemad pooled sõjaks valmistusid, lahkus Charles vägede kogumiseks Londonist . See samm osutus saatuslikuks, sest kontroll pealinna ressursside üle on alati olnud elulise tähtsusega. Londoni kaitseks moodustati miilits – kodanike relvastatud omakaitse. 1642. aasta algul lahkus kuninglik perekond Londonist Hampton Courti. Varsti lahkus kuninganna maalt, võttes kaasa ka kroonijuveelid, et nende pantimise eest saadud rahaga kuningale sõjajõudusid värvata. Parlament aga tegutses omasoodu, nõudes kuningalt kõigi sõjajõudude üleminekut parlamendi kontrolli alla, samuti arvati Ülemkojast välja kuningale lojaalsed piiskopid. Sõjajõududest loobumisega Charles aga enam nõustuda ei saanud. Nõnda oli otsene konflikt vältimatu.
1642 aastal otsisid paljud rahumeelset lahendust ning mitmel pool sõlmiti kohalikke rahulepinguid. Kompromiss ja leppimine riigi tasemel jäid saavutamata, see oli Charles I poliitika ning tema poolt põhjustatud pingete ja hirmude tagajärg.
2. KODUSÕJA VÄEJUHID
2.1 Charles I
Charles I (19. november 1600 – 30. jaanuar 1649 ) oli Inglismaa ja Šotimaa kuningas 1625–1649 (1). Ta oli James I poeg ja Charles II ning James II isa.
Charles I isa, Kuningas Jamesi valitsusaega Inglismaa troonil iseloomustab favoriitidest ja nõunikest sõltumine. Kui oli vaja valida riigi huvide ja soosiku huvide kaitsmise vahel, siis kaldus kuningas James pigem eelistama viimast. Selline suhtumine riigi valitesmises tõi kuningale kaasa hulgaliselt probleeme. See joon kaldus üle ka tema pojale ja järglasele, Charles I-le. Sellest hoolimata oli James veendunud absolutismi pooldaja ning põlgas eriti parlamenti, millel oli Inglismaa valitsussüsteemis küllaltki suur roll, eriti maksude kehtestajana. James püüdis parlamendi rolli võimalikult vähendada, esinedes selle ees sageli ilukõneliste ja filosoofiliste mõtisklustega monarhi kõrgeimast rollist ning parlamendi absoluutse kuuletumise vajadusest. Ent tegelikult ei suutnud ta parlamendi mõjukust eriti piirata, tema kavatsused jäid enamasti teooriasse ning enamasti ei püüdnudki ta neid ellu rakendada.
Charles I tuli võimule 1625.a. peale oma isa surma. 25-aastane Charles I jätkas oma isa alustatud absolutismitaotluslikku poliitikat ning püüdis parlamendi mõju igati vähendada. Charles I osutus valitsejana mitmeti teistsuguseks valitsejaks kui olnud tema isa. Erinevalt James I-st oli ta väga järjekindel valitseja, kes ka reaalse võimu enda ja oma kitsama ringkonna kätte haaras, kuna James oli sageli piirdunud vaid teoretiseerimise, jättes reaalse valitsemise teiste teha. Ent Charlesi autokraatlik valitsemisstiil tekitas talle palju vastaseid. Aastatel 1625–1629 kutsus Charles I kokku kolm parlamenti, ent ei leidnud nendega üksmeelt. Seejärel otsustas ta absolutistliku valitsemissüsteemi praktikasse rakendada ning valitses 11 aastat ilma parlamendita.
Charles I ainuvalitsuse algusaastatel, 1630 aastatel, muutus elu Inglismaal isegi rahulikumaks. Buckinghami hertsogi surm, Charles I otsus valitseda 1629 aastast alates ilma parlamendita ning rahu Prantsusmaa ja Hispaaniaga aitasid pingeid leevendada. Neutraalsus ajal, mil enamik Euroopast oli haaratud kolmekümneaastasesse sõtta aitas Inglismaal jõukust kasvatada.
Charles I oli autoritaarne, mittesalliv ja polnud eriti kompromissialdis (4), ühesõnaga kehv valitseja, kuid 17 sajandi Inglismaal peeti riigikorraldust jumalikult määratuks. Mässu ja kodusõda peeti sarnaseks rahvuse keha vaevava katkuga. Vaid puritaanidest parlamendiliikmed pidasid kuningat avalikult türanniks, kes tuleb kukutada.
Pilt 1 : Chales I
2.2 Oliver Cromwell
Oliver Cromwell (25. aprill 1599 – 3. september 1658) oli inglise riigimees ja sõjaväelane, lordprotektor 1653. aastast kuni surmani (2).
Oliver Cromwell sündis 1599. a. rangelt puritaanlikus väikeeaadliku perekonnas, kus ta pärast kahe lapseeas venna surma kasvas üles viie õe seltsis. Tänapäeval tähistab puritaanlus pigem liialdatud usulist rangust ning silmakirjalikku kõlblust, kuid 17 sajandi Inglismaal olid puritaanid range usulise elukorraldusega kristlased (3). Kohalikus koolis omandas ta nii palju ladina keelt, et suutis hiljem riigimehena selles keeles välissaadikutega vestelda. Tugev impulsiivne noormees harrastas pallimängu, vehklemist, vibulaskmist, ujumist ja jahipidamist. Astunud Cambridge´i ülikooli, sai ta seal õppida vaevalt aasta, kui tal isa surma tõttu tuli õpingud pooleli jätta. Mõne aasta pärast abiellus ta Londoni kaupmehe tütrega. Ootamatult surnud emapoolse onu pärandus tegi Cromwelli rikkaks ja temast sai tüüpiline uusaadlik. Olles valitud pika parlamendi saadikuks, ei paistnud ta teiste seas esialgu silma. Ta ei olnud silmapaistev kõnemees, pigem maamees, kellele olid võõrad juriidilised peensused. Kui algas kodusõda, formeeris Cromwell oma kulul ratsasalga, mida ta kaptenina juhtis. Üksus paistis silma vastupidavuse ja löögivõimega, mistõttu seda hakati nimetama raudkülgseteks. Cromwell tõusis esile kui oskuslik ratseväekomandör. 1645. a. nimetati Cromwell parlamendi vägede ülemjuhataja asetäitjaks.
Pilt 2: Oliver Cromwell

OTSENE SÕJATEGEVUS

Sõjategevuse algus

Sõjategevus algas 1642 aasta juulis Manchesteris ja järgmisel kuul heiskas väejuhikogemusteta Charles vana keskaegse rituaali kohaselt Nottinghamis oma sõjalipu (4). Kuningat toetasid aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad . Kuninga poolehoidjad nimetati kavalerideks – uhkelt riietatud õukondlaste järgi. Selle leeri põhijõu moodustas vana feodaalaadel, kes teenis kuninga ratsaväes ja andis valitseja käsutusse ka oma lossid koos seal leiduva varustusega. Kuningat toetasid ka anglikaani vaimulikud ja privilegeeritud kaubakompaniide ladvik. Parlamendi poole jäid peamiselt kaupmehed ja tööndusega tegelevad keskkihid. Parlamendi leeri nimetati puritaanliku meestesoengu järgi ümarpeadeks. Parlamenti toetasid uusaadel ja linnad, usulisel alusel puritaanid. Puritanismi mõjul võitles parlamendi poolel ka suur osa talupoegadest. Teine osa neist läks aga vana kombekohaselt sõtta koos oma feodaalisandatega, sedapuhku kuninga poolel. Osa talupoegi püüdis aga jääda kodusõjast kõrvale, kaitstes oma talu ja peret mõlema poole vägede röövimise vastu.
Pärast esialgset segadust kujunes välja mõlema leeri vaheline territoriaalne jaotus. Kuninga leeri toetas Põhja- ja Lääne-Inglismaa, välja arvatud sealsed suured linnad Hull, Leeds jt. Parlamendi poolel oli kapitalistlikult enam arenenud Kagu-Inglismaa, mille peamine tugipunkt oli London. Kodusõja algul näitas kuninga ratsavägi oma üleolekut parlamendiarmeest, mis koosnes osalt palgasõduritest, osalt maakaitseväest. Maakaitseväelastel polnud küllaldaselt sõjalisi oskusi ega kogemusi. Mõju avaldas seegi, et esialgu polnud parlamendi juhid kaotanud lootust kuningaga kokkuleppele jõuda ning pidasid seetõttu sõda väga ettevaatlikult. Suureks lüüasaamisekski tuli valmis olla. Parlamendi leeri juhtide kaalutlused sõnastas üks juhtivaid poliitikuid lord Manchester : “Kui me ka 99 korda purustame kuninga, jääb ta kuningaks ja kuningaks saavad ta järeltulijad. Kui kuningas lööb meid ühe korra, puuakse meid üles” (4).
Kodusõja esimene suurim lahing Edgehilli küla juures 1642. a. 23 oktoobril lõppes kuninga vägede võiduga. Kavalerid vallutasid Oxfordi, kuid otsustusvõimetu väejuhina ei suutnud Charles ära kasutada soodsat seisu, et edasi tungida. Parim võimalus sõda võita oli sellega möödas. Oxford sai pikaks ajaks kuninga peakorteriks. Mõnda aega tegutses seal isegi kuningameelne vastuparlament, mis aga jäi tähtsusetuks moodustiseks. Prantsuse päritolu kuninganna käis oma kodumaalt abivägesid hankimas. 1643 aastal saavutasid kuninga väed edu suurel osal Inglismaast, eriti maa lääneosas, kus vallutati Bristol. Parlamendi leeri seisukord muutus kriitiliseks.
Parlamendi vägede etteotsa asusid sir Thomas Fairfax ja ratsaväe ülemjuhatajana Oliver Cromwell (1599-1658), kes kuulus äärmuslike puritaanide hulka. Oliver Cromwelli nõudel viis parlament läbi armee reorganiseerimise. Krahvkondade poolt ülalpeetavate üksuste asemele loodi ühtne sõjavägi, mille tuumiku moodustasid talupoegade ratsaväeüksused. Enamik ohvitsere pärines uusaadlist, kuid mõned kolonelid olid pärit ka lihtrahva seast. Uues armees kehtis range distsipliin , nii et keelatud oli isegi vandumine. Relva kaotamise või vahipostil uinumise eest ootas surmanuhtlus. Võitlusvaimu pidi sisendama puritaanlik eluhoiak. Päev algas ja lõppes palvusega. Cromwell sai tuntuks juhtlausega: “Looda Jumala peale, kuid hoia püssirohi kuiv.” (4)

3.2. Parlamendi võit kodusõjas

Charlesi on süüdistatud otsustamatuses ja võib-olla õigustatult, sest kiire tegutsemise korral oleks ta võinud Londoni juba 1642. aastal vallutada ning kodusõja enda kasuks lõpetada (4). Kuid nüüd konflikt üha venis ning parlament sai aega vägesid koondada ning neid reformida.
Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada ei Londonit ega saavutada muul moel strateegilist võitu, mis oleks parlamendi alistuma või järele andma sundinud. Charles ise muutus üha ebalevamaks, sest ta pidi muretsema oma Inglismaale naasnud raseda naise tervise pärast ning ei suutnud riigiasjadele kuigivõrd mõelda. 1644. aastal lahkus Henriette -Maria aga taas Inglismaalt ning kuningas ei näinud teda enam kunagi. Samal ajal said rojalistid üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell, osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator, oli loonud parlamendi eliitüksused, raudpead, ning reformis aegamööda ka muid väeosi. Samal ajal vähenes rojalistide hulk pidevalt, kuningal polnud ka piisavalt raha, et uusi vägesid soetada. Samal ajal laastasid parlamendi väed rojalistidele lojaalseid piirkondi üha enam ning šotlased hoidusid otsustavalt sekkumast.
1645. aastal said kuningaväed Nasby lahingus ränga kaotuse osaliseks, parlamentääride kätte langes ka kuninga kirjavahetus , kus vähegi kompromiteerivat materjali kohe monarhi vastu kasutama hakati. Rojalistide väed olid laiali löödud ning üksteise järel langesid nende vastupanukeskused parlamendi vägede kätte. 1646 . aastal langes ka Oxford. Kuningas püüdis kokkuleppele jõuda šotlastega, ent keeldus endiselt neile täielikult presbüterlikku kirikukorraldust andmast. See maksis talle valusalt kätte, kuna parlament ja šotlased leppisid omavahel kokku ning esitasid kuningale omapoolsed nõudmised. Sama aasta lõpus anti kuningas parlamendi esindajatele üle ning šotlased lahkusid Inglismaa pinnalt. Charlesist oli saanud vahialune. 1646. aasta märtsis lõppes kodusõda parlamendi vägede võiduga. Edasisi sündmusi hakkasid mõjutama lahkhelid parlamendi ja ta enda sõjaväe vahel.
Pilt 3: Lahing kodusõjas

Parlamendi ja sõjaväe konflikt

Pärast võitu kuninga vägede üle kavatses parlament saata osa armeest juba revolutsiooni eel mässama hakanud Iirimaad vallutama, teise osa aga otsustas demobiliseerida. Demobiliseerimiskorraldusele astusid vastu sõdurid, kellel oli palk saamata ja kes olid rahulolematud ka parlamendi tagasihoidliku poliitikaga uuenduste läbiviimisel.
Sõdurid valisid esindajad, nn. agitaatorid, kes moodustasid nõukogud, mis kujunesid ohvitseride kõrval rügementide juhtorganiteks. Selles olukorras ei kuuletunud sõjavägi laialimineku korraldusele ning marssis 1648. a. augustis Londonisse. Oli alanud armee vägivaldne sekkumine parlamentlikku valitsemisse. 1647. a. kujunes revolutsiooni toetava rahva seas välja demokraatlikku arenguteed otsiv levellerite liikumine. Nende ideoloogiline juht oli John Lilburne, kes juba enne revolutsiooni oli puritaanina võidelnud anglikaani kiriku vastu.
Levellerite toetajaskonna moodustasid armees sõdurid, linnades käsitöölised, kaupmehesellid, õpipoisid jt. väikekodanlikud kihid , nende programmi pooldas aga ka osa talupoegi. Levellerid nõudsid kõigile kodanikele võrdseid õigusi. Ühiskonna ümberkorraldamise aluseks pidi olema üldine valimisõigus kõigile meestele ja iga-aastased parlamendivalimised. Parlament pidi koosnema ainult Alamkojast . Ülemkoda (Lordide koda) tuli likvideerida . Samuti tuli kaotada kuningavõim. Majanduse alal nõudsid levellerid kirikukümnise, kaubanduslike ja tööstuslike monopolide ning muude eesõiguste kaotamist ning abi osutamist vaesele. Eesmärk oli seega kodanlik demokraatlik ühiskond. Sõjaväe juhtkonna arvates olid levellerite nõudmised liiga kaugeleminevad. Nende eneste esialgne programm nägi ette parlamentaarse monarhia kehtestamist. Parlamendi valimised pidid toimuma iga kahe aasta tagant ja valimisõigust pidi piirama varanduslik tsensus . Viimast põhjendati väitega, et ainult nendel inimestel on maal huvisid, kellel on varandust.
Üheks parlamendi ja armee tülide põhjustajaks olid erinevad usulised veendumused. Sõjaväes ülekaalus olevad äärmuslikud puritaanid soovisid kiriku täielikku sõltumatust riigist. Kui sõjavägi nõudis vangistatud kuninga hukkamist, siis parlament püüdis kuningaga kokkuleppele jõuda.
Monarhismi idee oli Inglismaal väga sügavalt juurdunud ning seetõttu ei saanud parlament temast täielikult mööda minna. Lisaks sellele olid seal ka sügavad lähed ning paljud saadikud soovisid monarhiga kokkuleppele jõuda. Vaidlused kestsid aastaid, kuni Cromwelli juhitud äärmuslased viimaks peale jäid ning kuninga kõrvaldada otsustasid. Enne seda viidi kuningat üle lossist lossi, teda koheldi erinevates kohtades küllaltki erinevalt, karmist vangistusest kuni lihtsalt piiratud liikumisvabadusega resideerimiseni. Samuti sattus ta erinevate parlamendifraktsioonide meelevalda, kuid alates 1648. aastast valvas teda sõjavägi ehk tema saatuse üle otsustas Cromwell. Charlesil oli mitmeid võimalusi põgeneda, kuid kas tema kõhklemise või asjaolude õnnetu kokkulangevuse tõttu ei õnnestunud neist ükski. 1648. aasta lõpus hakati tema üle kohut mõistma.

KUNINGA HUKKAMINE

Kohtumõistmine kuninga üle oli küllaltki farslik (4). Et suur osa parlamendisaadikuid pidas monarhi isikut ikka veel pühaks ja puutumatuks, siis korraldas Cromwell seal tõsise puhastuse, misjärel jäid sinna vaid radikaalid, kes olid valmis kuningat ka surma mõistma. Seda parlamendi osa on nimetatud Puhastatud parlamendiks. 1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus.
Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile (1). Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti lähedale ei lastud, sest kardeti tema põgenemist või rahutusi. Pärast seda, kui kuningal oli pea maha löödud, ei suudetud rahvast siiski tagasi hoida ning inimesed püüdsid endale suveniiriks koguda kuninglikku verd. Järgneval päeval õmmeldi Charlesile pea tagasi ning ta maeti Windsorisse. Alles Charles II võimule tõustes toodi ta põrm Westminster Abbeysse.
Pärast Charlesi surma ilmus tema mõtiskluste ja palvete kogumik "Eikon Basilike", mille koostajaks oli tõenäoliselt John Gauden (1). Seal kujutati teda süütu märtrina ning teda võrreldi lausa Jeesus Kristusega. Hiljem kuulutati Charles anglikaani kiriku märtrina pühakuks. Ta on siiani viimane isik, kelle anglikaani kirik on kanoniseerinud.

INGLISMAA RIIGUIKORRALDUS SÕJA LÕPPEDES

5.1. Inglise vabariik

Pärast kuninga hukkamist 1649 jaanuaris kuulutati Inglismaa vabariigiks eesotsas Cromwelliga. Parlament saadeti laiali ja kogu võim läks Cromwellile, keda hakati kutsuma lordprotektoriks. Riigis seati sisse karm kord, keelatud olid lõbustused. Rahva hulgas Cromwelli pigem kardeti ja vihati. 1658.a. Cromwell suri. Võim läks esialgu Cromwelli pojale, kes aga loobus valitsemisest. Taas kutsuti kokku parlament, kes otsustas kuningriigi taastada.

5.2. Restauratsioon

Endise poliitilise korra taastamist nimetatakse restauratsiooniks. Stuartide dünastia tuli taas võimule. 1661.a. krooniti kuningaks Charles II (1660- 1685 ) (5). Charles II järglaseks sai James II (1685-1688). Mõlemad kuningad püüdsid taastada absolutistlikku korda ja katoliku kiriku ülemvõimu Inglismaal. Kõrgaadel sõlmis kuninga vastu vandenõu pakkudes trooni Hollandi Oranje printsile Wilhelmile. 1688.a. nov-s saabus Oranje Wilhelm laevastiku ja sõjaväega Inglismaale. James II põgenes Prantsusmaale. 1689.a. algul kirjutas William III alla „Õiguste deklaratsioonile“ ning ta krooniti uueks inglise kuningaks Willam Vallutaja nime all. „Õiguste deklaratsioon“ määras kindlaks parlamendi ja kuninga võimupiirid. Parlament andis välja seadusi ning kehtestas makse. Kuningale anti täitevvõim. Ta valis ministreid, määras kohtunikud , juhatas armeed ja korraldas välispoliitikat. Parlament sai õiguse esitada valitsusele arupärimisi ning võimaluse valitsusele umbusaldust avaldada. Inglismaal kehtestati trükivabadus, kuid usuvabadus puudus veel aastakümneid. Riigiteenistusse võeti vaid anglikaani kiriku liikmeid. Tekkis võimu lahusus – kuningas valitses edaspidi riiki koos parlamendiga.
KOKKUVÕTE
Töös kasutatud materjali läbitöötamise ja töö kirjutamise tulemusena said palju arusaadavamaks Inglismaa ajaloo ühe pöördelisema sündmuse põhused ja tagajärjed. Minu arvamus Inglismaa kodusõja tulemuste kohta on see, et sõda oleks saanud vältida, kui kuningas Charles I oleks olnud valmis läbirääkimisteks parlamendiga. Sõda iseenesest oli mõttetu verevalamime. Rumala Kuninga uhkuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Pean õigeks, et kodusõja tulemusena piirati tugevalt Inglismaa kuninga võimu. Esimese riigina Euroopas kehtestati Inglismaal parlamentaarne monarhia- riigivorm, kus kuningas jagab oma võimu parlamendiga. Selline riigikord ja Stuartite dünastia kestavad Inglismaal tänapäevani. Charles I avalik hukkamine 1649 aasta jaanuaris oli hoiatuseks kõigile Euroopa valitsejatele. Euroopa riikide kuningad pidid hakkama arvestama rahva soovidega.
KASUTATUD KIRJANDUS

http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_I

http://et.wikipedia.org/wiki/Oliver_Cromwell

http://et.wikipedia.org/wiki/Puritaan

Black , Jeremy. Briti Saarte Ajalugu, Tallinn: 2004

http://en.wikipedia.org/wiki/Charles_II_of_England
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 54 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti

54 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

WhiteSpider Õppematerjali autor

Kuna see on referaat ,siis on siin kõik vajalik ja oluline ,et täpselt teada mis ,millal ,miks ja kuidas juhtus.Siin on veel palju muudki peale selle väikese näite...
Sissejuhatus:
Käesolevas referaadis on uuritud Inglismaa ajaloo ühe suurima poliitilise kriisi – kodusõja (1642 – 1648) puhkemise põhuseid, sõja käiku ja tagajärgi. Sõjategevus kestis kokku 6 aastat ja kuninga väed said lõpuks lüüa. Kuningas hukati avalikult. Need sündmused tõid kaasa suuri muutusi Inglismaa riigikorralduses. Käsitletav teema on Inglismaa ajaloos murdelise tähtsusega, seega on materjal kergesti kättesaadav nii Internetis kui raamatutes.

Töö eesmärk on ülevaate andmine kodusõja põhjustest, väejuhtidest, kodusõja käigust, tulemustest ja mõjust Inglismaa riigikorraldusele.

Kodusõja Põhjused
Kodusõja puhkemine Inglismaal oli 1641 – 42 aasta poliitilise kriisi otsene tulemus (4). Kriisi olid põhjustanud ülestõusud Šotimaal (1638) ja Iirimaal (1641). Šotimaal põhjustas protestantide ja rahvuslaste ägedat reaktsiooni Charles I toetus piiskoppide tugevamale võimule, kirikliku liturgia muutmisele, autokraatlik suhtumine Šoti huvidesse ning kuningliku soosingu ebavõrdne jagamine. Kompromissi otsimise asemel jäi Charles I endale kindlaks. Puhkesid Piiskoppide sõjad (1639 –1640). Kuninga rumalale jõuga ähvardamisele 1639 aastal järgneski 1640 aastal katse vägivalda rakendada. Charles I valis kehvad väejuhid ja rahanappus nurjas sõjaväe varustamise. Halvasti ettevalmistatud Inglise armee sai elukutseliste ohvitseride juhitud Šoti armeelt 1640 aastal rängalt lüüa. Piiskoppide sõjad nõrgendasid Charlesi positsiooni. Sõjad muutsid ka kuninga ja parlamendi suhteid Inglismaal. Charles I ainuvalitsus Inglismaal oli läbi kukkunud. Raha sõdade pidamiseks ei jätkunud....

KOKKUVÕTE

Töös kasutatud materjali läbitöötamise ja töö kirjutamise tulemusena said palju arusaadavamaks Inglismaa ajaloo ühe pöördelisema sündmuse põhused ja tagajärjed. Minu arvamus Inglismaa kodusõja tulemuste kohta on see, et sõda oleks saanud vältida, kui kuningas Charles I oleks olnud valmis läbirääkimisteks parlamendiga. Sõda iseenesest oli mõttetu verevalamime. Rumala Kuninga uhkuse tagajärjel hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Pean õigeks, et kodusõja tulemusena piirati tugevalt Inglismaa kuninga võimu. Esimese riigina Euroopas kehtestati Inglismaal parlamentaarne monarhia- riigivorm, kus kuningas jagab oma võimu parlamendiga. Selline riigikord ja Stuartite dünastia kestavad Inglismaal tänapäevani. Charles I avalik hukkamine 1649 aasta jaanuaris oli hoiatuseks kõigile Euroopa valitsejatele. Euroopa riikide kuningad pidid hakkama arvestama rahva soovidega

inglismaa kodusõda oliver cromwell charles i inglise vabariik

Kasutatud allikad

Sarnased õppematerjalid

docx

Inglise kodusõda 17. saj.

Inglise kodusõda Inglise kodusõda on koondnimetus konfliktidele, mis leidsid rojalistide ja Inglise parlamendi vahel aset aastatel 16421651 peamiselt Inglismaal, ent ulatusid ka Sotimaale, Iirimaale ja Walesi. Mõnikord peetakse Inglise kodusõja alguseks ka 1639. või 1640. aastat, mil kuningas Charles I-l tekkisid vastuolud sotlastega ja kutsuti kokku nn Pikk parlament. Kodusõja lõpuks on loetud ka 1649. aastat, kui Charles I hukati või 1652. aastat, mil Oliver Cromwell vallutas Iirimaa

Ajalugu

doc

Charles I

· Sissejuhatus..............................................................................2 · Noorus....................................................................................2 · Astumine poliitikasse.................................................................3-4 · Aastad ilma parlamendita...............................................................5 · Pikk parlament...........................................................................6 · Kodusõda ja hukkamine................................................................7 · Kokkuvõte................................................................................7 · Lisa .......................................................................................8 · Kasutatud kirjandus.....................................................................9 1 SISSEJUHATUS Charles I oli Inglismaa kuningas

Ajalugu

ppt

Charles I & Kodusõda

Parlament sõlmis liidu kuninga seisukohalt mässuliste sotlastega ning hakkas kuningriigi sõjajõudusid enda kontrolli alla võtma. Parlament võttis enda kätte ka usuasjade korraldamise. Parlament võttis vastu "Suure ramonstrantsi", kus monarhilt võeti sisuliselt ära kõik õigused, muutes riigi teoreetiliselt parlamentaarseks monarhiaks. Kuningas seda ei tunnistanud ning vastasseis muutus üha pinevamaks. Nasby lahing Kodusõda Kodusõda puhkes augustis 1642 a. Kaks leeri: kuningat toetasid aadlikud ja anglikaani kiriku pooldajad; parlamendi poolele jäid kaupmehed ja tööndusega tegelevad keskkihid, parlamenti toetasid ka puritaanid. Kodusõja esimestel aastatel olid edukamad kuningameelsed, kuid nad ei suutnud vallutada Londonit. Rojalistid said üha rängemaid tagasilööke, sest parlamendi väejuht Oliver Cromwell oli osav strateeg ning nutikas sõjaväereformaator. 1645

Ajalugu

doc

Valgustusajastu

reformatsiooni. [1] Usk mõistusesse kui maailma tunnetamise peamisesse allikasse, oli valgustuse juhtmõtteks. Valgustusliikumine leidis tuge nii Prantsuse ratsionalismist (René Descartes), mis rõhutas mõistuse ja kriitlise mõtlemise tähtsust ning ka Inglise empirismist(Francis Bacon), mis vaatles kõigi teadmiste allikana kogemust: vaatlust, mõõtmist, eksperimenti. Kuigi valgustus on seostatud enamati just prantslastega, on valgustusliikumine tegelik kodumaa siiski Inglismaa. Prantsuse valgustajatele andis tõuke vahetu kokkupuude Inglismaaga. Jean Baptiste d´Alembert ja Denis Diderot avaldasid 35-köitelise ,,Entsüklopeedia ehk teadusi, kunste ja ametioskusi seletava sõnaraamatu". [1] Uus käistus riigivõimust ja selle kujunemisest kujunes koos valgustusega. Thomas Hobbes, kes oli inglane, väitis, et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. Hobbesi käsitus monarhi võimust ei erinenud väga Jean Bodini omast. [1]

Ajalugu

doc

Inglismaa uusajal

INGLISMAA UUSAJAL 16.saj 1) Reformatsioon: Henry VII a) Mary üritas taastada katoliku kirikut b) Usutülid jätkuvad ka veel 17.saj 2) Elisabeth I ( 1558-1603) a) Inglismaal taastati anglikaani kirik. See tagab stabiilse sisemise arengu b) Inglismaast sai tugev tööstusriik c) Inglismaa ei sõltu enam teistest tugevatest Euroopa riikidest d) Kultuuri õitseng 3) Puritanism a) Oli ideoloogia, mis nõudis anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliku kiriku nõuetest. b) Tekkis palju erinevaid suundi c) Puritaanid rõhutasid vagadust, tagasihoidlikkust, ülimat distsipliini. 17.saj · Troonile sai sotimaa valitseja James I. ALGAB STUARTITE DÜNASTIA · James I üritas taastada katoliiklust, üritab valitseda absolutistlikult

Ajalugu

doc

Kodusõda Inglismaal 1642-1660

Kodusõda Inglismaal Inglismaa Struartite ajal 1. Charles esimese soov valitseda sõltumatult parlamendist *Parlamendi laiali saatmine *Soov asendada anglikaani kirik katoliku kirikuga 2. Puritaanide tagakuisamine *Puritaanid Inglismaa kalvinistid *Töökad ja kokkuhoidlikud *Loobumine lõbustustest ja pidustustest 3. Kuninglik teater *Puritaanidele ei meeldinud asjatud lõbustused *Teatris tulid nüüdsest lavale ka naised ja isegi kuninganna *Puritaanid nägid kõlbluse langust ja liitusid kuningavastastega *Osa puritaane lahkus kodumaalt Pikk parlament 1. Sotimaal puhkes mäss *Kuningas oli sunnitud parlamendi tagasi kokku kutsuma *Kuningalt võeti palju õigusi ning selle tagajärjel ta lahkus pealinnast

Ajalugu

docx

Kodusõda Inglismaal

*Kuulus puritaanide hulka. *Sõdurid hästi varustatud ja regulaarne palk. *Charles I põgenemine Sotimaale. *Sotlased andsid kuninga raha eest parlamendile. 3. Kuninga hukkamine. *Sõjavägi nõudis vangistatud kuninga hukkamist. *Parlament püüdis kuningaga kokkuleppele jõuda. *Cromwelli ja ´´puhastatud`` parlamedi poolt mõsteti Charles I hukka. *30. Jaanuaril 1649 tapeti kuningas. CROMWELLI VALITSUS(1653-1658). 1. Inglismaa vabariigina. *Võim Oliver Cromwelli ja sõjaväe käes. *Suruti maha Soti-ja Iirimaa rahvuslik vastupanu. *Iirlastest võeti ära maa, anti ohvitseridele. 2. Cromwelli ei austatud, teda vihati. *Pühapäeviti olid teatrid ja kõrtsid kinni. *Jõuluajal ei põlenud ühtegi kollet. *Inglismaa=pühakute maa, inglastele oli see vastuvõetamatu. *Cromwell suri 1658. aastal. STUARTID TULEVAD TAAS VÕIMULE(1660). 1. Stuartite tagasitulek.

Ajalugu

doc

Parlamentarismi areng Inglismaal

Independentide juht Cromwell hõivas oma vägedega 1648. Londoni, korraldas parlamendi puhastuse: koha säilitasid vaid alamkoja independendid nn. päraparlament. Päraparlament mõistis 1649. kuninga Charles I kui rahvavaenlase surma. Päraparlamendi reolutsioonid: -Rahvas, keda juhib Jumal on õiglase võimu allikas -Inglise alamkoda, esindab rahvast, on riigi kõrgeim võim -Kõik seadused mida alamkoda seaduseks kuulutab, on seaduse jõud. Cromwelli diktatuur 19. mail 1649 kuulutati Inglismaa vabariigiks. Parlament oli muutunud vähemuse esinduseks, tegelikult kehtis Inglismaal sõjaväeline diktatuur. Valimisi ei korraldatud, 1653. saadeti ka päraparlament laiali. Korraldati valimised, kui valida said ainult indenpendentide kogudusele. Cromwell nimetas end eluaegseks lordprotektoriks. Uus parlament tegutses lühikest aega, 1655. saatis Cromwell ka selle laiali. Cromwell oli rahva hulgas ebapopulaarne, keelati tantsida, teatris käia, ja kanda tärgeldatud kraesid.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid