Vaatamisväärsused Pärnumaal (0)

Olustvere Teenindus ja Maamajanduskool
Vaatamisväärsused Pärnumaal
Koostas: Liis Kingisepp
2009
Sisukord
Sisukord...........................................................................................................................2
Sissejuhatus.....................................................................................................................3
Tori põrgu........................................................................................................................4
Tõrvanõmme mänd..........................................................................................................6
Pärnad Kai, Mai. Riiu......................................................................................................7
Päkapiku mänd.................................................................................................................8
Kurgja mesilakuusk.........................................................................................................9
Koobas Oidrema Pangamäel..........................................................................................10
Kuke koopad Pärnu jõe ääres.........................................................................................11
Kokkuvõtte.....................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus.......................................................................................................13
Sissejuhatus
Selles töös tutvustan lühidalt Pärnumaa vaatamisväärsusi. Juttu tuleb lühidalt puudest , koobastest ja orgudest .
Tori põrgu
Toris paljandub ülem- devoni liivakivi Pärnu lade (lihtsamalt-devoni liivakivi). Jõe vasak kallas moodustab silla juures kalmistu kohal umbes 500m pikkuse, kohati üle kümne meetri kõrguse järsaku. Liivakivi alumises osas leidub kolmsada miljonit aastat tagasi elanud rüükalade luutükikesi ja primitiivsete taimede (psilofüütide) jäänuseid. Tori paljand on üks väheseid devoni taimede leiukohti Baltimaades. Kohati võib liivakividel näha ka mergeldolomiiti püriidipesakestega.
Allikad uuristasid liivakivisse kõrge ja sügava koopa. Eelmise sajandi keskel võis minna mööda koobast mitusada meetrit maasügavusse. Et käik oli suur ja ulatus kaugele, hakati seda kutsuma Tori põrguks.
Laiemalt hakkas Tori põrgu kuulsust koguma möödunud sajandi teisel poolel :ilmusid mitmesugused jutustused põrgust "Sakala" jutulisas(1878) ja "Postimehe" lõbulisas (1889). Tori põrgust ei pääsenud mööda ka siinkandis elanud kirjanik Andres
Saal oma ajaloolistes jutustustes.
Tori põrgu langes sisse 1908. a. See käinud nii. Põrgu kohal olnud mõisa põld. Sulane äestanud põldu, kui põrgu õhukeseks ja nõrgaks jäänud lagi sisse langenud. Hobused jäänud kindla maa peale ja tõmmanud sulase koos äketega august välja. Teine suurem varisemine oli 1937.a., suue langes sisse 1974 aastal.
Tori põrgu ja vanapaganaga on seotud äärmiselt palju rahvajutte ja muistendeid . Tori kodu-uurija Mihkel Tilk kogus neid üle saja.
Rahvasuu tunneb kolme põrguvürsti : Kurat - see on tõesti kurjuse sümbol, tige ja julm; Sarvik - suur ja imposantne, tema on põrgu pärisperemees; Vanapagan - tema on oma tegutsemise järgi kõige rahvalähedasem, Tori rahvajuttudes on enamikus tegemist just Vanapaganaga. Vanapaganat on Tori kandis nähtud mitmel pool ja mitmel korral: hirmutanud reisilisi, kiusanud teisel pool jõge põrgu vastas naisi, olnud kõrtsis viina viskamas. Alljärgnevalt mõned lood.
Tori põrgu asub tori kihelkonna keskel. Varema arvamise järgi ka maakera keskel, sest siit algas telg , mille ümber pöörleme. Telje teine ots ulatub siis taeva. Tori rahval on suhteliselt lihtsam minna kunagi põrgu, see on käepärasem. Pealegi on surnuaed üleval ja põrgu all.
Mees läinud hobusega Tori põrgust mööda. Ise kartnud, et siin neid põrgulisi hulgub. Äkki hakatud kuube seljast ära rebima. Teinud hirmuga nööbid lahti ja andnud hobusele piitsa. Kuub tõmmatud seljast ära. Jõudnud suure vaevaga koju. Seal poeg leidnud, et kuuehõlm oli jäänud hoopis rattavahele.
Teelisedjõudnud hilisel sügisõhtul Torisse ja jäänud põrgusse öömajale. Teinud lõkke maha. Süüa pole olnud, saatnud ühe mehe mõisa karjaaeda lammast varastama. Tori kirikuõpetajal olnud jalad haiged, käinud üle jõe rahvaarsti juures tohterdamas. Ei saanud ise mäest alla lootsiku juurde, kutsar kandis seljas . Mehed põrgus näinud, et keegi tuleb midagi seljas, arvanud et kaaslane lambaga, hõiganud: "Kas on hästi rasvane !" Kui õpetaja seda kuulnud , arvanud, et kuradid platsis tema hinge tahtmas, karanud kutsari seljast maha ja jooksnud mäest üles. Jalad korrapealt terved !
Vanapagan kiusanud põrgu vastaskaldal oleva Tõia küla naisi. Kui naised pesu pesnud, määrinud vanapagan pesu ära ja kuivatamise ajal lasknud vihma sadada. Kui naiste kannatus otsa lõppenud, võtnud märja pesu ja pesukurikad, läinud põrgusse ning hakanud märja pesu ja kurikatega Vanapaganat peksma. See jooksnud põrgust välja ja Kikepera raba poole.
Tõrvanõmme mänd
Tõrvanõmme mänd on Tõstamaa vallas Tõlli külas Tõrvanõmme talu juures kasvav looduskaitsealune põlispuu. Mänd on 8-haruline. Puu kõrgus on 14,5 meetrit, võra läbimõõt 24 meetrit ja tüve ümbermõõt 90 sentimeetrit kõrguselt üle 4,5 meetri.Mänd võeti looduskaitse alla 1991. aastal.
Puuga seoses kõneldakse lugu, mis seostud tuntud väliseestlasega. Anna Maria Murdochi, maailma mõjuvõimsa ajakirjandusmagnaadi Rupert Murdochi endist abikaasat,  on peetud rikkaimaks praegu elavaks eesti soost naiseks . Ta on edukas ajakirjanik ja avaldanud inglise keeles menukaid romaane. Selle naise isapoolne suguvõsa olla pärit Tõrvanõmme talust. Tema isa Jakob Tõrv olevat enne Teist maailmasõda talust lahkunud ja läinud elama Inglismaale . Seal abiellus ta śotlannaga ja 1944. a. sündis tütar, kellest sai hiljem Austraalias elades Rupert Murdochi abikaasa. 
Vanemad inimesed mäletavad veel neid aegu, kui Anna Maria isa elas Tõrvanõmme talus . Nende pere liikmeid tunti külas kui väga suure tahtejõuga ja kitsi iseloomuga inimesi. Arvatakse, see võib kuidagi olla seoses Tõrvanõmme männiga. On ju mändki kuulus selle poolest, et suudab kehval pinnasel visalt kasvades sageli võimsaks puuks sirguda.
Pärnad Kai, Mai ja Riinu
Pärn Kai kasvab Halinga vallas Vahenurme külas Allika talu lähedal. Puu ei ole kuigi suur. Tema kõrgus oli 1998. a. mõõtmisel 14 m ja tüve jämedus rinnakõrguselt 308 cm. Tüves on õõnsus. Puu varasema mõõtmise kohta on andmeid 1960. aastast. Siis saadi tüve ümbermõõduks einnakõrguselt 280 cm. Niisiis on pärn poole sajandiga vaid 28 cm jämedamaks muutunud.
Kuigi puu ei ole kasvult kuigi võimas, jätab ta oma kummalise , täisnurga all käänduva tüvega üksikuna lagedal künkal kasvades mõjusa mulje. Puu nime seletuseks rääkis 1998. a. maikuus Allika talus elav 83-aastane Hendrik Vahenurm sellise loo.
Kord rändasid siin kolm naist, kellest kaks surid siinsamas ära. Nendest said pärnad nimedega Kai ja Mai. Kolmas naine rändas edasi. Tema nimi oli Riinu. Ta jõudis välja praeguse Pärnu-Jaagupi lähedale Uduveresse. Seal muutus ka tema pärnapuuks.
On huvitav, et lugusid kolme naise rändamisest ja pärnadeks muutumisest on kohalikud inimesed rahvaluule kogujatele jutustanud korduvalt juba õige ammu . Üks vanemaid kirjapanekuid pärineb rohkem kui sajandi tagant. 1895 . a. Pärnu-Jaagupis elanud 80-aastase Hendrik Sõrmuse suust on lugu üles kirjutatud nii.
Kord tulnud kolm pärna Mihkli kihelkonnast Jaagupi kihelkonda. Kui nad Kõima raba alt möödunud, jõudnud nad Vee valda Naartse küla põllu peale. Pärnade nimed olnud Riinu, Kai ja Mai. Naartse küla põlluaia kohal jäänud Riinu teistest maha ja hüüdnud: " Kaie , Maie ! Riinu ribupaelad läksid katki." (Ribupaeltega seoti sääremähiseid.) Sinna kohta ta kasvama jäänudki. Rahvas hakanud seal ohverdamas käima.
Kui Kai ja Mai jõudsid Vahenurme mõisa juurde kõrge mäe peale, valinud Kai endale selle paiga elamiseks. Ka see saanud pühapaigaks. Mai läinud hommiku poole ja laulnud minnes kurblikku laulu, kuidas ta õdedest peab lahkuma . Viimaks jõudnud ta Uduvere juurde ja jäänud sinna pidama .
Jutustaja Hendrik Sõrmus mainis veel, et varem mäletas ta ka Hiiepärna Maie laulu, kuid nüüd on selle unustanud. Nagu näha, on vanem lugu palju üksikasjalikum. Erinevalt uuemast versioonist ei rända mitte naised, vaid puud. Ka kolme puu asukohad on vahetunud. Vaid Kai on mõlemas loos sama koha peal.
Kas kaks ülejäänud pärna, Mai ja Riinu, on praegu alles? Looduskaitsealune puu nimega Mai asub Kaiest mõnesaja meetri kaugusel, künka all võsatukas. Ta on Kaiest veidi tüsedam, ümbermõõduga rinnakõrguselt 329 cm ja ka pikem - 19 m. Tema tervis on Kaie omast märksa viletsam. Tüve sisemuses on suur õõnsus ja puu kaks haru mahakukkumise vältimiseks trossiga kokku tõmmatud. Looduskaitsealune puu Riinu asub Kaiest ja Maiest ligi 7 km ida pool, endises Uduveres, nüüdses Pärnu-Jaagupis. Puu kasvab otse maantee pervel. Ta on kolmest pärnast suurim. 1998. a. oli puu ümbermõõt rinnakõrguselt 463 cm ja kõrgus 20 m.
Meie tuntud rahvaluule koguja ja uurija Matthias Johann Eisen on toonud oma 1920. a. ilmunud raamatus "Esivanemate ohverdamised" Kai, Mai ja Riinu kõrval ära hulga teisi rahvajutte üle kogu Eesti, kus kõneldakse rändavatest puudest või inimestest, kes paigale jäädes puudeks muutunud. Ta teeb tähelepaneku, et inimese või puu peatumine rändamisel, et paelu siduda, tähendab peaaegu alati, et puu jääb sinna kohale kasvama. Kuigi lugudes seda alati otsesõnu ei öelda, tähendab puu rändamine enamasti ka seda, et puud peetakse rahva seas pühaks. Kas rändaja oli enne puuks saamist inimene või puu, ei ole jutustajate silmis omanud erilist tähtsust. Mida muud siit järeldada kui seda, et selliste lugude sündimise ajal olid inimeste ja puude vahel sedavõrd tihedad sidemed, et nad võisid rahvajuttudes vabalt kohad vahetada.
Päkapiku mänd
Päkapiku mänd kasvab Tori vallas Jõesuu küla juures, kust tee keerab Soomaa rahvuspargi suunas. 1998. a. oli männi kõrgus 4 m ja tüve rinnasümbermõõt 138 cm. Nii tüve jämedus kui ka paks korp viitavad puu üle 100- aastasele vanusele. Puud kutsutakse Päkapiku männiks. Igaühel, kes teda näeb, tekib küsimus, miks on puu sellise kääbusja kasvuga.
Niisugust puud võiks kohata kusagil rabas, kus kasvutingimused on eriti karmid . Siin, põllu servas ja tee ääres ei saa põhjus olla ometi viletsas kasvukohas. Madala männi naabruses on teised puuliigid täiesti normaalse suurusega. Kena tiheda võraga puuke sarnaneb bonsaiga, mille kasvatamisega jaapanlased tohutult vaeva näevad.  Siin on samasugune miniatuurne kunstiteos tekkinud aga lihtsalt looduse armust .
Ühene vastus küsimusele, miks Päkapiku mänd niisuguse kuju on omandanud , puudub. Võib-olla saab teda pidada hariliku männi üheks erivormiks. Igatahes on puu võetud looduskaitse alla. Nagu näha, ei pea puu tõusma imetlusväärsete sekka alati seetõttu, et ta on väga võimas. Vastupidi, ta võib ka olla kõikidest väiksem
Kurgja mesilakuusk
Kurgja mesilakuusk kasvab Vändra vallas Kurgja külas C. R. Jakobsoni talumuuseumi õuel. Puu asub väikese taluhoone juures, mille lähedal oli varem mesila ja kus hoiti mesindustarbeid. Seepärast tunneb kohalik rahvas teda mesilakuuse nime all. Suurel ja uhkel puul on tihe ja laiuv võra. Alumised oksad kaarduvad maani , nii et jämeda tüve ümber moodustub nagu avar ja hämar püstkoda. Selle kuuse juures seistes saad aru, miks mitmed maailma etnoloogid on oletanud, et Põhjala metsavööndi rahvad võisid esimese inimelamu - püstkoja tegemisel saada eeskuju just põliskuusest.
2000. a. mõõtsin Kurgja mesilakuuse kõrguseks 32 m ja tüve rinnasümbermõõduks 304 cm. Kui asusin ümbruse inimeste käest uurima rahvajutte kuuse kohta, jõudsin viimaks välja talumuuseumi vanima töömehe juurde. 82-aastane Eduard Hiis ütles, et on sündinud endises popsikohas siit mõnesaja meetri kaugusel ja elanud selles kandis kogu elu. Ka tema isa Kristjan , kes sündis 1876. a., oli veetnud siin kogu elu. Isa mäletanud oma lapsepõlvest Carl Robert Jakobsoni. Kui meie rahvusliku ärkamisaja suurkuju suri, oli Kristjan 16-aastane.
Lugu mesilakuusest polnud Eduard Hiis kuulnud siiski oma isalt, vaid C. R. Jakobsoni tütrelt Lindalt. Linda meenutanud, et kui ta oli plikatirts, võtnud isa ta kord kukile. Nad seisnud kuusekese ees, mille isa äsja koos teiste puudega istutanud. Isa sõnanud: "Ükskord kasvab see puu kõrgemaks kui sina ja mina kokku." Nagu näha, läksid need sõnad kuhjaga täide. Kuusest sai koguni kõrgeim puu talus ja kogu ümbruskonnas.
Koobas Oidrema Pangamäel
Lihula -Pärnu maantee läheb Oidrema bussipeatuse lähedal üle Pangamäe. See peamiselt sarapuuvõsaga kaetud mägi koosneb Jaagarahu lademe kõvadest, osalt biohermsetest peeneteralistest dolomiitidest. Pinnakate on siin väga õhuke, kohati alla 10 cm. Mäe põhjanõlval esineb 1-2 m kõrgune astang väiksemate aluspõhjapaljanditega, millest ühes mustendab väike koopaava laiusega 2 ja kõrgusega 0,5 m. See on 2 m pikk vana abrasioonikoobas, mis kulgeb horisontaalselt , tagapool on ta veidi madalam kui ava kohal ja põhi on paeklibuga kaetud. Koopalae paksus on kuni 1,2 m. Maapinnal laiub loopealne , kus esineb avalõhesid ja pisikesi karstilohke.
Varem on Pangamäel olnud teisigi koopaid.
E. Kildemaa kirjutab 1938. a., et Pangamäes on "juudaaugud", kus rahvajutu järgi elanud juudalased ehk juudalapsed. Nendele viidud eksinud tüdrukuid orjadeks. Teise rahvajutu järgi olnud Pangamäel vanasti kirik , mis maa alla vajunud.
Kuke koopad Pärnu jõe ääres
Sindi linna piirist umbes 500 m kirdes on Pärnu jõe kõrges vasakus kaldas Kuke talu lähedal kolm hästi säilinud puhast tehiskoobast. Need kaevati pärast II maailmasõda klaasiliiva varumisel, mida veeti siit Järvakandi tehasele. Käesoleval ajal on üks kolmest koopast kinni varisenud. Kuke koopad on tugeva laega. Seintes paljandub keskdevoni Pärnu lademe helehall põimjaskihiline liivakivi, milles esineb kohati roostevärvi kihikesi ja pesakesi.
Kuke koobastest sadakond meetrit allavoolu esinevad Pärnu jõe ääres mõned väikesed koopad. Need on uuristanud jõevesi.
Kokkuvõtte
Selles töös sain teada palju uut ja huvitavat Pärnumaast. Pärnumaal on väga palju ilusaid kohti, mida soovitan kinglasti külastada.
Kasutatud kirjandus
Hendrik Relve. Põlispuud. Tln., 2003
Eesti NSV koopad. Tln., 1987
13