Lydia Koidula Tammiste küla veskitondid

Kaasik, Kaili

Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid" (1)

5 VÄGA HEA

Tammiste küla veskitondid!
Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnat läbi, läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent , mille eide osav käsi kõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama – siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahyga oodata. Õues oli ma kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud. Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunenud varemetest mööda linna poole. Tee seisis täna veel tühi kui muidu, ja tuulevuhin puistas tuisku ja närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Seda teed mööda ei käinud isegi täiearulised inimesed hetkel. Varemetes , kus võisid Kiviveski tondid täna kõige paremini mässata. Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud. Keegi ei olnud nii kergemeelne. Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu. Ketrajate suud olid soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Kes ketrajate otsa vaatas , see arvas vist :„Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed.“ Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ette. Saardaru külas elas Tammiste Miina . Miina mõtted ei olnud Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid ta tuletas meelde ammust ajast sündinud lugu, mis oleks võinud meelest juba ära ununeda. Aga mine võta kinni. Miina arvas salaja , et vanal Pahja Maretil(kaalunaisel/külatargal) õigus võis olla, kui ta ütles, oled sa ära tehtud, siis tulevad sul mõtted toobiga ja lähvad rusikaga; oled sa õige, siis tulevad lusikaga ja lähevad toobiga. Miina mõtted olid peale poole aasta juba nii sassis ja segamini, et korraleajamiseks enam lootust ei võinud olla.Pool aastat ja kaks kuud tagasi oli Miina käinud eidega teise kihelkonna kirikus, kus õpetaja esimest korda jutlust tegi ja lauarahvast võttis. Kirik oli pungini rahvast täis. Kui kiriksand hüüdis, jumal on siit maailmast ära kutsunud Arusaame Tooma ja Malle poja Jaani(3,5a), siis Miina süda lõi sees nõrgaks, sinised ja kollased värvid tõusid silma ette hüppama ja enne kui pool issameiet ära oli loetud, vajusid ta silmad peas kinni, nõrkes kiriku pingil najal ja oleks maha langenus, kui kaks tugevat kätt teda toetanud pole. Miina ema ehmus ja küsis mis tal viga. Kui Miina palged valgeks ja silmad kinni lõid, siis see sama inimene kes teda toestas, võttis ta kanlasse ja viis uksepoole. Rahvas tõukas ja andis ruumi. Eideke püüdis järele minna, aga ei pääsenud läbi. Miina tuulekäes lõi silmad jälle lahti, aga Miina silmad ja nägu oli ühe võõra noore meesterahva päralt, kes tütarlast toominga all kirikukaasiku varjus pingi peal hoidis ja toetas. Miina püüdis püsti tõusta ja ütles, olge terve, ma võin nüüd jälle üksi kõndida. Võõras ütles, et võite? Tänu jumalale , mul oli hirm. Võõras ei lasknud Miinal aga üksi minna, ja jalutas kaasa, vaadates et kedagi ümberringi ei ole, hakkasid käed veel kindlamalt kena neitis kaelast kinni, surusid teda kõigest südamest kaenlas vastu rinda ja nagu õhk hingasid võõra mõlemad huuled tütarlapse suu peal. Nagu välk oli Miina jalul, öeldes mis aru teil on, häbenege niisuguse ülekohtuse teo üle. Võõras vabandas ja ütles et see täitsa kogemata juhtus. Miina seisis nagu elav tuli toominga tüve najal. Soo. Tema tohtis ennast veel vabandada . Võõras palus ikka vabandust , et ta ikka Miinat aidanud, et see talle palk, et võõras Miinat ära ei unustaks. Miina oli südame põhjast pahane, et võõras palgaks seda nimetas. Miina sai lõpuks aru, et niipalju oli mehel õigus et ta teda aidanud. Miina küsis kuhu ema siis jäi, nägu jälle pingipoole pöörates ja nüüd ta nägi, et pikk, sirge noormees tema ees seisis, viisaka ja lahke kombega, siit kihelkonna riides ; ilusa näoga pealegi ja silmad vaatasid ühtepuhku tütarlapse otsa. Miina punetas. Lõpuks sai eit ka rahvamassist läbi. Miina ütles, et jumalaga , olge terve avitamast, jooksis siis eidele vastu. Ja hakkas emakesele siis rääkima, mis tal kõik juhtunud oli. Võõra oli aga ära läinud, kuigi Miina silmadega üritas teda leida. Miina ei saanud võõra silmi silma eest ära, kuigi ta oli veel pahane. Südamel rinnus on sügavam kuristik kui kaljukaldal õues vee veerel. Miina ei näinud teda pikka aega, aga poissi ka unustada ei suutnud, Kui mina tööd tegi, vokirattaga tööd tegema hakkas, kuulis ta võõra häält, võõras vabandas ikka ja ütles kui palju tüdruk talle ikka meeldib. Kitkus ta rohtui nägi väljal, siis nägi ta teise sirget kuju toominga varjust välja astuvat, tuues allikalt vett siis vaatasid lainetes vastu kaks selget silma. Eidevastu, kes oli külas nõid ei lausunud Miina oma teost sõnakestki. Nõnda sai ka täna õhtu jälle kirikuesine juhtumine vuraja vokiratta linaheide sisse kedratud ja sala ohkamine Miina rinnust pani loole tipu taha.
Tammistu küla Riinu , kes oli kuuskümmend, mõtles kodukandi veski peale. Riinu oleks tahtnud, et Miina võtaks mehekes endale Karusta Hinnu, aga Miina ei tahtnud teda. Tammiste tuuleveski peremees Juhan oli juba surnud. Tema lesk oli sel ajal väikese veskiga ühes veel jalul küllalt, et mõni poissmees kahe käega Tammistesse peremeheks oleks heitnud. Riina oli nõistlik, ega tahtnud oma ainsale lapsele võõrasisa võtta. Miinal oli lühike päranduse aeg. Veski hakkas ta tasapidi vananema nt katus venis taha poole. Riina lootis, et kui Miina läheb mehele, saab ta endale veskisse, tugeva ja tööka mehe, kes siis veskit ülal pidama hakkaks . Hetkel töötas Riina sulastega. Üks oli joodik , teine pikasõrmemees, kolmandal veri sareve all jne. 15 aastat. Hinn aga asjatas Tammiste külas ja ehitas vana maja üles tagasi, arvati et ta teeb seda Miina pärast.Nii usin ja hoolas kui Hinn, ei olnud ükski veskiposs veel onud. Riina ikkagi lootis et saab endale hea väimehe nt Hinn. Hinn tegeles purjetamisega, ta oli osav puusepp , kes oleks ilma ehitustöölisi palkamata ka hakkama saanud. Ta oli Riinu suhtes väga abivalmis. Riina arvas et see oleks ilus olnud kui Hinnust ja Miinast paar rahvast oleks saanud. Aga sinna need Riina mõtted jäidki, sest äkitsi emal ja tütrel mõlemal lõng pooli peal katkes. Vanake pööras näo tütre poole ja küsisi et kas Miina teab mis uudist, aga Miina vastas et ei tea. Vanake ütles, et Hinn tahab ära minna, Miina ütles et Hinn, head teed, las ta joosta peale. Eide kulm lõi kortsu.
Et jäävad heast töölisest ilma, Miina arvas et palkavad uue kui vaja. Eideke sai pahakseks, et tema palju vaeva näinud, ja lasevad lihtsalt heal töölisel minna. Eideke ei saanud aru mis Miinal Hinnu vastu on. Miina ei olnud Hinnu tööga aga rahul ja ta arvas et kui eideke tahab siis võib Hinn elu lõpuni sulaseks jääda. Eideke ütles lapsele, et sulaseks, sa mine häbene laps natuke. Hinn hea inimene, tõi Miinale põlletäie riiet, aga Miina arvas et ta oleks võinud selle toomata ka jätta. Eide nina läks punaseks peas. Ta rääkis Miinale pika jutu ja esitas oma arvamusi . Nüüd ootas eit miina arvamust. Miina aga pööras pea seina poole, nii et nägu ei nähtud, siis pidas ta voki kinni ja keeras näo eidepoole tagasi. Miina ütles, et ta oleks nõus ennem minema surma nt vette hüppama või veski ratastevahele jooksma , kui Hinnule naiseks . Eideke kohkus. Ütles Miinale et ta ajab lolli juttu ja eks ta siis ise tea mis teeb, kui kunagi vavatüdrukuks jääb ja keegi naiseks ei võta. Miina tõusis, pani voki nurka ja ütles, Eit seda lootust jäta jälle. Parem elan vaesuses üksi elada kui külluses niisugusega koos, keda mu süda ei jõua armastada ega austada. Tema viisaka kombe eest ei anna ma mitte poolt punast kopikat . Meie ees on ta päris lambatall , aga seestpoolt kiskja hunt. Ma olen näinud kuidas ta äärepealt oleks ühele mehele kirvega pähe löönud. Mina talle naiseks ei lähe tulgu, mis tulgu ütles Miina. Miina ja Riina hakkasin magama minema. Riina aga läks pööningule, kus sulase ase oli. Ase oli tühi.
Riina süda ei andnud tütre jutusuhtes rahu, ta oli ka kuulnud Hinnu liikumas , aga ta arvas et käib lihtsalt veskivahet. Eidel tuli meelde üks imelik lugu, kui ta kunagi Hinnu kutsuma oli läinud, nägi ta pööningul kirstu, mis oli lahti, tavaliselt oli see kinni olnud. Selles kastis olid aga riided. Riinu uuris seda natuke, aga siis hakkas kartma ja läks ära. Aga ometigi oli kirst kerge olnud, kui ta Tammistule tuli. Tema lugu sarnaneb natike Kiviveski möldriga, kellest rahvas ikka palju kõneles: ta oli ka tulihänd varakorjajaks. Hinn ei olnud kellegile endast lähemalt rääkinud. Riinu ise arvas et ta Muhumaalt, aga ta ei kõnelenud korralikku muhu murret. Riinu tahtis et Hinn läheks püüaks rebase kinni, aga Hinn läks selle jutupeale magama, öeldes eidele head ööd. Nüüd tuli eidele see lugu kõik jälle meelde. Äkitsi lõoi nagu noaga Riinu peast mõte ja hirm läbi, ta kuulis enne kuke laulu kuidas keegi inimese jalg redelilt alla tuli, varsti pärast seda heitis keegi voodisse pikali . Riinu arvas et eks tondid teavad, pani silmad kinni ja läks magama. Aegamööda jäi Miina ka magama, aga ta teadis et eideke sängis valmis.
Tammiste tuuleveskist tükk maad mööda viis tänav paksust metsas läbi alla Saardaru külasse. Siin tõusis maa natukene kõrgemale ülesse, ojalained kohisesid ja teekäijad sealtkaudu silla pealt metsa tõttasid. Oli kaunis kena koheke see Mäeotsa talu, rõõmsa ja rahuliku rahvaga, kes seal elanud olid. Enne kui Kaarna Peep paiga omale ostis ja sinna veski tegi. Nüüdsest oli jäänud uhketest hoonetest vaid mustad suitsenud varemed. Koht oli koledaks tehtud, nii et sinna minekuks ei olnud enam põhjust. Seal külas pidi olema ka rahaauk , aga keegi ei ole julgenud seda veel kaevama hakata. Kiviveski tondid ei teinud nalja , need kes kätte neile sattusid teadsid seda. Vanal kiviveskil mis seisis, tegutsesid kodukäijad. Inimesed palvetasid kui sellest kiviveskist möödusid, Üks üritas aga nalja teha ja sõitis öösel suure raha kotiga läbi. Ja nii ta kafus, nagu tina tuhka. Nõnda ei saanud kohus miskit teha. Inimesed eriti väljas ei käinud, seal Saardaru külas või ainult tegutsemas näha kodukäijaid. Mõned julged käisid ka nii öösiti seal kandis , ja sinna nad ka jäid, tondid olid oma töö teinud, inimeste hilbud olid maas , kõik raha olikotid ja asjad vedelesid, inimesed ise oli tiritud kuskile jõe kaldale, kust nad siis hommikul leiti, aga seda ei saa keegi kindlaks teha, kes seda tegid. Vanade kommete järgi ei kardetud tonte ega vaime, ja selle tagajärjel on mindud neid ka otsima ja küllap said tontide kiusamise eest katku ja kes teab mis haigused kaela. Kui rahvas nii hooletu poleks olnud ja võtnud õppust kurjategijast Kaarna Peebust siis oleks hetkel kõik korras. See oli ka oma naisega tondi jutte naernud ja irvitanud, kuni ühel hommikul võlad ja vaesus igast lagunud hoonenurgast sisse vahtinud, nii sai mees aru et ilma tulehännata ei saa. Kadaka Kaie ise oli näinud kuidas Kaarna Peep korstnast sisse koju lennanud. Rahapütte oli Peebul palju. Hurtsiku asemel tuli suur uhke hoone, oja äärde ehitati veski. Ta ei raatsinud rahvale miskit anda, oli kade . Kahe aasta pärast tuli kuri oma palgale järgi, mis teadupärast nimeta sõrme verega temale pidi kinnitatud olema , siis tõusnud Kiviveskil kära ja kiskumine , peale keskööd ajas tuleleeks taeva poole, hommikus ei olnud majast ega peremehest jälgegi. Hijlem suri ka Kiviveski möldri naine, põllud maad said võõraste kätte. Ehitati uus veski mis poole väiksen ja näotum. Nii käis kivimölder vanades põlenud majades kodukäijaks. Mitte üks talunik ei pistnud oma sõrme sinna kus see mees käinud, ei tahetud tontide küüsi sattuda. Tammiste Riinu uskus ka Kiviveski tonte. Küünlakuu öösel tõmbas Riinu hirmuga palaka üle pea. Miina tuline sõna Hinnu kohta hakkas tõele vastama. Riinu üritas oma mõtteist lahti saada, arvates et ta on liiga vana. Pühapäeval ütles veskieit tütrele, et ta pangu Hinnu lõunasöök ahjuauku sooja, et nad lõunaks tädi juurde ja seal võib kauem minna. Ema käsk sai ruttu täidetud. Eit ei andnud tütrele tööga aega külas käia. Ta tahtis Anniga väga kokku saada, Ann oli ju ka mõisas korratüdrukuks olnud kus need tarkused ometi alati käepärast olid. Miina südant vaevasid imelikud unenäod. Ilus taline ilm, ema ja tütar läksid kirikusse.Kiviveskist möödudes käisid Riinul judinad üle kere . Eit kiirustas suurema kiirusega eemale tütre juurde, tütar küsis eit sa mind üsna taha tahad jätta. Peale kirikut söödi tädi juures lõunat. Ann ja Miina sositasid omavahel, sest neil oli palju rääkida. Ann ütles Miinale et läheb Toomaru Liisut vaatama. Et ta kauaks ei jää, oota siin. Riinu tahtis väga teada mis linna Hinnust räägitakse. Veskieit võeti hea meelega vastu. Linnapea arvas et Miina ja Hinn lähevad paari. Riinu ütles Liisule et Miina ei taha Hinnu kuidagi võtta. Toomaru perenaine nikutas peaga. Liisu ütles, et Miinal on paremad silmad kui Riinul ja kub, tema nii noor oleks siis ega tema ka Hinnu ära ei võtaks. Riina tahtis teada miks ta nii arvab . Liisu vastas et Hinnu suguseid palju küll Miina veel leiab ega ta hallitama veel lähe. Ikka õitseb nagu maasikas murul . Riinu vastu, et Hinnul üks kirst seal palju raha sees, ja Hinn teeb head tööd ka ja jahu, mis sulle väga maitseb. Liisu sõitles, kuigi polnud abi, ta kõngutas pead selle üle, mis Riinu lõpetuses oli nimetanud. Liisu arvates on ka Hinn nagu hunt, tema silmad vahivad nagu rebasel, kui kanavargilt tuleb. Liisu on sama arvamusel nagu Miina Hinnust. Riinul lõi nagu noaga rinnust läbi. Ega sa usu et meie Hinn. Liisu räägi loo, kuidas Hinn ükskord tüli hoos, üritanud ära kägistada Kadaka Jütsi, aga siis rahunes maha nagu lambatall, jooksis uksele ja vaatams et rohkem pealtvaatajaid ei oleks olnud. Riinu juuksed tükkisid pea püsti. Riinu oli Hinnule veel 100 rubla võlga, aga Hinn ei olnud sellest rohkem rääkinud ja see kivi langes südamelt. Riinu ütles, et Kadaka Hinn korralik mees käib kirkikus, Liisu hakkas sellepeale naerma . Riinu ütles et mis naerad , et tema ise näeb seda kõike, ja et Hinn hiilib tuppa , vaga nagu vader. Vallavanema sisseastudes ei tahtnud Liisu ja Riinu sellest enam rääkida, et mitte tuhinat tekitada. Riinu läks ka üsna pea minema. Riinul tuli jälle hirm peale peale Liisuga rääkimist. Eideke palus vallavanemat et see Tammistul ka läbi astuks, kui liiga uhkeks ennast ei arva. Eidekesel oli pakkuda vaid seda mida maalt leidub. Riinu läks Miinat tädi juurest ära kutsuma. Miina rääkis kirikujuures juhtunud loo Annele täielikult ära, aga Anne arvas et see kahtlane, et nii kaua võõrast meest meeles peab. Kes teab kui kaugel see noormees elada võib. Ta arvas et poiss tunneb piinlikust oma teo pärast, sellepärast pole nägu ka näidanud. Tagantjärele oli Annel oma noomimisest kahju, sest kui ema tuppa kuuldi tulevat siis hakkasid Miinal pisarad mööda silmi alla voolama. Tüdrukud ei saanud kauemaks jääd, eit ajas kodu poole. Ema ja tütre südamed olid veel raskemad , kui tulle, mõlematel olid kahtlusohked.
Pärast ülemal jutustatud külaskäikuolid aja rüppe veerenud. Oli saabunud kevad, puud õitsesid, lilled ka, lumi oli ära sulanud, linnud laulsid. Tammiste veskil olid minevatalvised linad kujutud, uhutud ja kapsataimed istutatud. Õues oli soe ilm, päike säras ja kuivatas viimaseid talve veepiisku.Vana Riinuga oli teisiti , selle rinnus matsid paksud lumehanged rõõmu ja rahu kinni ja hirmu-ahastust mässasid vaese eidekese põues, nagu kesk parema talve aegadel . Hinn ajas ka aegajalt kosjajuttu selgemalt ja kindlamalt, poisi pea hakkas püsti ja kukklasse tõusma. Miina, aga ei saanud midagi aru, mis emal viga on, miks ta poisi vastuhaugutamist ja suur suud kannatas. Miina pani Hinnu proovile, ja küsis eidelt kas ta ikka on nii tasane ja hea, Miina hakkas suure häälega naerma, kui Hinnu paariminemisest nimetas, ning mida pahasekmaks Hinnu meel muutus, seda enam Miina naerma hakkas. Miina vihjas talle et ta võiks minema minna, aga otse ei saanud ta seda öelda, sest ema oli talle öelnud et see toob halva maine kaasa ja ei ole viisakas, Miina sai aru et see raske mure eite Hinnuga nõnda käskis ümber käia, nagu ta käis. Neiu meenutas minevat aastat , siis oli tal asja aru kauniste käes. Teise lihavõttepüha ajal hingas soe päike noore orase peale ja haljastas vana veskikese ja maja-hooned nagu kullaga üle. Ümberringi tõusis nagu ohvrisuits , lõokeste lõõritamine üles sinaja taeva sisse. Hinn astus õue, näh es perenaist kraavi ääres, läks ta sinna. Ta kitkus oksakest ja lükkas jalaga kive, jäi viimaks kivi lähedale seisma ja köhatas- Riinus süda lõi raskeks. Hinnu kulm seisis kortsus . Mis ma ütlema pidin perenaine ja Hinn kiskus kanarbikupõõsa kõige juurtega välja. Hinn on aru saanud et midagi kahtlast toimub, teda vaadatakse imeliku pilguga ja ta tahab teada mis on, et kui nad ei taha et ta seal, siis maksku raha ära, öelgu et peab ära minema ja ta läheb minema ka kohe, kelle pilgata ma niikaua olen. Riinu vaatas maha ja luges kapsataimi. Vastates aegamööda asjad käivad. Kes kannatab see kaua elab. Aga Hinn ei suuda kannatada ja oodata. Hinn tahab veskit ära osta, tahab et talle raha ostetaks ja eit endale uue sulase leiaks. Eit ütleb et Miinal aega vaja, ta noor veel. Hinn viskas pea kukklasse. Hinn leiab et Miina ei ole enam nii noor ja laps, et otsustada ei suudaks, Pigem arvab ta et nii eit kui ka Miina ei taha teda. Eidel hakkab hari punaseks muutuma . Öeldes, et neid häirib ainult see et Hinn öösiti kui Miina ja eit magavad kottu ära hulkumas käib. Hinn lõi järsku näost valgeks. Jalad muutusid nõrgaks ja ta pidi äärepealt istuma. Hinn püüdis kindlast nägu teha. Perenaine kogub hinnu ehmatusest julgust . Riinu tuletas talle meelde millal see kõik toimus, Hinn aga eitas kõike. Riinu hakkas aga asjast aru saama. Seletab Hinnule milles probleem on, miks Miina ei taha teda eriti, sest ta suhtleb mingite pättidest sõpradega, kes pole just eriti kasulikud, aga hirmuäratavad küll. Hinn nõuab raha ja tahab , minema minna. Hinn läks vihaselt minema, aga Riinu jäi kivile istuma ja mõtlema, kust saaks ta raha. Hetkel olid rasked ajad ja rahasid polnud kuskilt saada. Nii otsustas Riinu Miinale ka selles jutuajamise Hinnuga rääkida. Süües ei läinud Riinul toit alla, leivapuru purustas ta kanadele, Hinn vaatas teises laua otsas vihaselt, Miina ütles Hinnule et läheb pärastlõunaks külasse et kas ta jääb koju. Hinna ütles miks ei jää. Miina ei saanud aru mis Hinnul viga on. Eit ütles et Miina pärast ja siis eit tahtis Miinale kogu loo ära rääkida, aga linnast tuli tädi külla ja ta ei saanudki rääkida. Oodati Annet .Istuti veimekirstu juures, kuhu oli asju kogutud, aga ei teatud kudas neid veel jagada. Ei räägitud muus kui ainult Tammiste Miinast. Miina oli kohtunud Turuvere Taavetit, Miina ise nime ei teadnud . Ann jutustas Miinale jutu käte. Miina ei saa enad mõtteid Taavetilt ja ei tea mida teha, tal ei lähe meelest üks lause mida Taavet ütles sind ma ometi elades ära ei unusta . Miina vaatas üle põldude aasade, istus kaevu ääres, vaatas läbi luugiaugu sinist taevast ja tasane pisar hiilgas sõstrakarva silmis . Õues akna all keegi vilistas Miina kohkus, Miina vaatas kes see on ja see oli Hinnu sõber Kadaka Jüts. Hinnu vilistab, et ta veskis, siis Jüts küsib kas nad isekeskis ja Hinnu arvas et jah. Tegelikult Miina kuulas, Jüts küsis ka Hinnu täna varemetesse ka et head saaki oodata. Hinnu otsustas et ei lähe. Ja rääkis Jütsile mis tal viga. Õhtul pidi Taavet Miina juurde tulema , suure rahakotiga, ja Jõtsil on plaan see ära varastada ja poiss ära nülida. Jüts ei ole nõus ona sõbraga kahekesi minema, sest neil võib abi vaja minna, ning ütleb Hinnule et ta peab ka tulema. Jüts räägib Hinnule tegeliku põhjuse miks Miina teda ei taha, et ta tahab Taavetit, sellepärast on ka plaan tema maha nülida, et kui Taavet Miina juurde jõuab siis on homme juba kihluspidu. Mis sa kostad? Hinn otsustab ümber et ei jää ikka koju. Jüts räägib Hinnule plaani ära kus ta olema peab, milline on Taavet ja kus rahvas on, et ta teaks arvestad mida teha ja riided on tal ka veel eraldi kaasas. Hinn tegi oma töö ära, oli väga vihane prõmmutas ja paugutas uksi, ja siis jooksis metaspoole minema. Miina sai teada milline Hinn tegelikult on, ta ei uskunud alguses et kas ta tõeati ongi selline, aga ta oli ehmunud, eit tahtis teda ju Hinnuga veel paari ka panna. Miina mõtles mida teha, et Taavet ei saaks üksi nendega hakkama, tahaks ta abi sinna saata, aga kust abi saada seda ta ei tea. Ta ei saanud ju teistesse küladesse läbi metsa minna, sest Hinnu teadis et ta ju teises külas ja siis oleks ennast vahele tõmmanud ja enda elu ohtu seadnud ja oma tädi ja ema ta ka appi paluta ei saanud, sest nad ka vanad inimesed. Nii otsustas Miina minna Priidu juurde ja ära rääkida talle, kes tegelikult on need Kiviveski tondid, lootes et siis Priit aitab kuidagi abi saada ja tuleb ise ka appi. Miina läks kiiresti Priidu juurde, aga selgus et Priit mõisa läinud. Miina ei teadnud mida enam teha oli mures, eit jutustas temaga, aga mina ei saanud enam miskit aru e. Ei suutnud keskenduda, eit hoidis Miinat meeleldi oma jutuga kinni. Miina jättis jalapealt jälle jumalaga. Miina ruttas koju, ja ei teadnud mida teha. Emale ja tädile ka rääkida ei saanud need oleks muretsema hakanud, ja poleks lasknud tal erilist midagi teha. Miina kartis väga Tema pärast, sest ta oli röövlitte kätte sattumas. Miina pani käed silme ette ja värises, Pime oli juba vaikselt tulema. Ühekorraga tuli Miinale meelde Nudjaste kõrts, ta ei saanud aru miks see talle varem meelde ei tulnud, siis ta kiirusta kõrtsi, mis sest et see oli kaugel, veskist viis versta edasi, aga seal oli inimesi, kes vb alguses poleks uskunud ja oleks kartnud, aga Miinal ei jäänud muud üle ja ta läks sinna ikkagi.
Miina jooksis nii ruttu kui hing see andis. Päike hakkas juba loojuma, aga Miinal oli veel kolm versta käia. Miina pani käed risti ja tõmbas hinge, ning siis jooksi edasi. Ühekorraga kuulis Miina rattapõrinaid, inimeses, lootes ta abi saada. Lepiku otsast pööras vanker puie vahele, kui Miina okste varjust välja sai, lõid ta silmad särama, Toomaru peremees. Vallavanem peatus, vaatas piigale otsa ja tundis ära et see Tammistu Miina, ning küsis mis ta siin maanteel teeb, riided ligadi logadi seljas , ise lõõtsutades. Miina ütles et kui Talle kohe appi ei minda siis ta satub mõrtsukate kätte, aga vallavanem tahtis teada kes tema, ning Miina rääkis talle teepeal kogu tõe. Vallavanem pööras otsa ümber ja kihutas Nudjaste kõrtsi poole, ise rääkides teepeal et neilt kolmelt mehelt võis seda oodata, ja et nüüd saaks nad kätte, et Taavet alles voodist tõusnud, et pigem kannatagu mina kui Taavet ta veel nii noor, nii jõudsid nad lõpuks Nudjaste kõrtsi juurde ja Vallavanem jooksis kõrtsi et võtta endale mõned mehed appi ja ütles Miinale et see jäägu vankrisse ootama. Võttes mõned mehed kaasa, kes olid püha viha täis, sest veskitondid olid neile ka kuidagi liiga teinud, tahtsid nad väga neid kätte saada. Kihutati nii mis kole . Mindi kiriku juurest ringiga et jõuda sillale kus kodukäijad ennast peitsid. Õues oli pime. Taevas piiskas kerget udu, nagu kurbi mõtteid inimese südamesse. Taevas hakati noorkuud looma, see ei lubanud pilkaseks minna. Teepealt võeti mõni mees juurde kokku oli 5 meest+ vallavanem. Mindi Kiviveskile, aga tüdruk ei tahtnud kuidagi uuele veskile jääda, sundigu teised palju tahes, tema surra muidu hirmu ja ahastuse kätte. Vallavanem andis järele.Miina pidi suud kinni hoidma, sest see meest asi, kuhu naiste nina ei sünni. Lõpuks pidid kõik vait olema. Mindi silla lähedale jala, hobustele tõmmati kaelkotid, et need ei hirnuks ja nad pandi puu külge, aga oksi liigutada ei tohtinud, muidu hobused ehmuvad ja kes pätte teavad, kuidas need luusida ja otsida võivad nt ka mööda teed. Rauasepp on veel üle silla minemata. Tüdruk tundis hirmu ja tal kästi vait olla. Ühekorraga tuli Taavet valge hobuseda, vallavanem läks teepeale ja pidas ta kinni ning küsis kas ta Taavet. Miina tundis ta ära, tal oli see nägu meeles sealt kirikust toomingapuu alt, ta kartis väga. Miina oleks ta rahvaseat ka ära tundnud . Taavet vastas et mis teil sellest et ma Taavet, teil ei ole suuremat asja sellega, ning ta lõi hopbust ja ütles NÕÕ ja läks edasi. Siis vallavanem peatas ta, võttis ta hobuse pani talle kaelakoti, teised mehed tulid põõsast välja ja võtsid Taaveti, aga Taavet ei saanud aru mis toimub, sõimas vallavanemat et kuidas te julgete, veski varemed ju kaugemal, kui tondilori tõsi on. Vallavanem ütles et küll sa pojuke, kui ma su tahtmist täidaksin, küllap siis varsti aru sul käes oleks mis tondilori tähendab. Vallavanem rääkis Taavetile loo ära, siis Taavet tegi ettepaneku et ta läheb edasi, et laulab, siis teised mehed tulevad vaikselt järgi ja kuulevad kus ta on, aga Taavet tahtis vemmalt võitluseks kaasa, laulmine oli ka selle mõttega et mõrtsukad ka tema tulekut kuuleks ja siis valmis oleks. Ja nii Taavet läkski ja laulis , Miina oli näost valge ja mures, sest ta oli sellepoisi pärast kõike seda teinud ja nüüd ta läheb oma elule vastu. Eemalt paistsid müürid kõigile silma. Kõik ootasid põnevusega, et mis need tondid siis teevad, mees läks ja laulis, tehes nagu ei teaks mitte midagi. Laulu vahele ütles poiss äkisti lase mu hobune lahti. Valge rätt ümber keha, süsimust nägu peas, seisis keset tee peal suur pikk kogu, hoidis hobuse suust kinni ja nüüd ta vilistas, oksad kohasid kaks teist tonti astusid puie varjust välja ja kargasid üle kraavi oma vaimulikule vennale appi. Mees ütles et tahab nendega võidelda, lüües ühele nii tugeva hoobi, et see kukkus pikali maha, peast verd purskas, teised vennad olid Taavetil kallal, lõid talle kurikaga pähe ja Taavet kaotas meelemärkuse. Arvati et Taavet on surnuks löödud, joosti koos tontidele peale Miina ka kaasas. Tondid suruti maga, käed seoti rätiga kinni ja tuvastati kes nad on ja selgus et Soldati-Juhan, Kadaka Jüts ja Karusta Hinn. Vallavanem ütles et õpetab neile kodukäimist. Üleoja Enn sinud Kadaka Jütsi käed kinni ja rääkis et nüüd saad teada kuidas sa minule tegid ja mis tunne see on. Miina hoidis Taaveti pead süles, kõigest hoolimata jooksis Miina Taavetile appi. Taaveti otsa ees oli suurmuhk mis paisus. Poisil olid silmad kinni ja ta ei liigutanud ei jalgu ega käsi. Toomaru vanamees läks tütarlapsele appi. Mehed viidi jõe äärde, et nende haavu külma veega pesta. Miinat lohutati et kõik saab korda ja kurjategijat ei tasu haletseda ja nutta. Vangide valgeid rätte kasutati peahaava sidumiseks. Lõpuks viidi kõik Tammistule, aga Hinn viidi arstile , ja sealt edasi Tammistele ning kõik olid nõus kohtus nende vastu tunnistama, et nad õiglase karistuse saaks. Taavet teeb silmad lahti ja siis sulgeb need uuesti, talle räägitakse et ta viiakse Tammistele, et sinna saab ta jääda, poiss ütles et küll küll tahan. Poisi pea oli uimane . Taavet küsis et kas see keda ta poolunes näinud oli, et kas see Tammistu Miina. Õues oli pime, silmad olid nii segased ja pea valutas väga. Miina sõitis siis kahe haigeganemaga , Miinaga oli kaasas ka Enn, vallavanem võttis kaks kurjategijat, viis nad vahi alla ja lõpuks viidi linna kohtu alla , ja lõpuks olid need ammu oodatud kohtulised käes.
Haavatute voor seisatas veski ukse ees. Riinu tuli õue ja tädi ka, kes küsis kus sa ära jooksid, issand pojuke, kes seal. Tädile räägiti kogu lugu ära ja tädi oli ehmunud, et tahtis enda tütrekesele sellist meest ja see mees oli tema katuse all elanud ja teisi söönud. Riinul hakkas Hinnust kahju. Riina lõpuks ütles tädile, kes see teine mees on, sest Riinu teadid peaaegu et kõiki. Hinn pandi tema vanasse voodisse, aga tädil oli ikka hirm. Niikaua kui Hinnule voodit tehti ja ta pööningule magama pandi, puhastas Miina Taaveti pead. Taavet lasi endaga kõike teha, aga ta ei saanud ikka aru kas ta haigusega näeb und või on see tõsi et Miina tema juures. Enn tohterdas Hinnuga, kelle pea oli paistes nagu pakk, ta ei saanud ühtegi sõna suust. Riinu ei julgenud talle lähemale minna, kuigi ta käis teda vaatamas, sest ta oli ju ikkagi kurjategija . Hinnu ajas oiates röha rinnust nagu poolsurnud. Tohter jõudis Tammistule, esimesena läks ta vaatama Hinnut, suit ees, selgus et ´Hinnu on nii haige et ta pidi viima linna haiglasse, sest maa tohtril pole vajalikke ravimeid tema raviks ja muidu ta sureks, aga tohter ütles et on nõus ta ise linna ära viima. Tohter andis veel mitu käsku. Riinu kutsus tohtri alla.Taaveti kohta kiideti kõik heaks, kuigi ta manitses ka, sest Taavet oli olnud just tema haige, kes sai terveks, aga muidu on tal korras, lihtsalt peab paar päeva voodis pikali olema ja ravima rohtudega. Tohter läks oma teed. Halli peaga vanamees oli tark mees, aga kõike ta ka ei teadnud ja aru ei saanud, kui Taaveti silmad ahjupoole pöörasid tohtri jutu ajal, siis Miina punastas ja siis muutusid valgeks ja siis punastas jälle. Riinu ei saanud õiget märku pähe et tema tütar abiellub, aga Taavet oli nii rikaste vanemate poeg, et Riinul sedasugu mõtet eemaltki meelde ei tulnud. Öö läks valvselt mööda, hommikul oli kuulda rattavurinat, Taaveti ema-isa tulid, ütles tädi Leenu . Riinu võttis külalised vastu, ta ei saanud aru miks talle just sellised asjad kaela sajavad. Silmad vesised astus ema pärast teretamist poja aseme äärde, Taavet ka nuttis. Taavet tundis ennast kõige rahulikumalt, võrreldes teistega , ta oli rahul, et teda nii hästi koheldud . Lõpuks tuli Miina ka tuppa. Riinu läks kööki kõpsetama, kutsudes Leenu ka, öeldes et Taaveti vanematel alati pudel taskus . Leena pidi kahjuks ära minema. Riinu läks välja ja enne kuke kiremist tuli kukk talle vastu ja kõristanud, see tähendas et kosilased majastläbi pidid minema. Siis kutsus Riinu Miina kööki ja rääkis talle mida nad Leenaga rääkinud oli, jättes siis tüdruku kööki ja minnes ise tuppa.Miina tänas jumalat et eit ta lahti lasi. Miina jäi köögis mõttesse, mis teised toas teevad ja mis imelikke küsimusi Miina kohta küsitakse, Leem hakkas pajas tõusma, siis sai Miina alles aru miks ta sinna kööki seisma pandud oli. Riinu kutsuti Taaveti vanematejuurde istuma, et mis te ikka siin veskis koguaeg rügate, et meil kõht täis ja leib ja vesi ju ometigi toit, mida teil siin põhiliselt saab. Siis küsiti kas Miinal siin ikka kosilasi ka käivad, et kas Riinu ise ka aitab valida, ja ta kohendas oma põlle ja ütles, et las tüdruk valib ikka ise, et tema valitud ei sobi. Küsiti kas tal teine, Riinu nägu läks tõsiseks. Ta arvasb et ta laps ei peaks sellist saladust.Siis Taaveti ütles et Riinu valesti aru saanud et ta vanemad ei mõelnud halba ja siis vanemad seletasid lahti mida nad mõtlesid. Lõpuks ema ütles välja et Taavet soovib Teie Miinat naiseks. Äkitselt oli kõik vaikne. Riinu mõttes ei saanud paigastki, mis mis te ütlesite. Taavet tahtis et ema Riinule kõik loo ära räägiks, nii ta ka tegi, Riinu sai kogu tõe teada et Taavet teda varem ka näinud. Nüüd sai Riinu ka asjale pihta, miks tütar kosilast võtta endale ei tahtnud, et tal juba salaja oli olemas, ja miks teda täna selline saatuslik päev tabas. Riinu oli nõus et ta tütar Taavetile naiseks läheb, kui ta ise seda soovib. Miina küsis eidelt kas vaja kalja tuua, aga ennem kui Miina ukse kinni sai panna karjus Taavet uksevahelt et Miina tule siia, kätt talle sirutades. Miina oleks jooksma pannud , aga ema kutsus ta ka sinna. Miina nägu õhetas, emal tulid pisarad silma, ja ta ütles et Taavet tahab Miinat naiseks võtta et kas ta nõus, et Taaveti vanematel viinad ka kaasas tähistamiseks. Alguse vastamine oli raske, sest tuba oli rahvast täis, aga kui Miinale käsi anti, e. Taavet talle käe andis ja lausus Miina kas sa ikka pahane, kas sa mulle ei taha tulla. Miina nuttis voodi kõrval, sest tal oli raske, poolsurnud Hinnu viidi haiglasse linna, ja siis tal kosilased ka. Ennem kui Enn ära läks tuli ta tuppa hüsati jätma ja siis Enn ütles, et rohud mõjuvad sulle tõesti hästi Taavet, et nagu tohter ütles, pulmadeks saad terveks. Arstil oli õigus olnud. Kui ta teisel päeval Taavetit vaatama tuli siis poiss oli kaunis ergu nägu olevat. Riinu ja Miina tänasid koos võidu jumalat. Oodati kuna need kohtu tülid kaelast ära saavad. Enne koht käidi kõikide varaste kodud läbi, küsitleti sõpru ja Hinnu kirst võeti kaasa. Hinn oli kõrges palavikus, mitu korda jooksi haiglast välja külakätte. Isa oli õnnelik et ta poega peaaegu et ei teadnud enam, Poegi viidi kohtu ette silmad kinni seotud otsust kuulama. Varsti läks Hinnu isa ka mulda. Tondid saadi kätte, kius ja kurjus kadus , Miina sai õnnelik olla, Miina oli tark tüdruk oskas kõike, vaeslapsest sai veel suur sepikoja noor perenaine ja rikka Turuvere pere minia ! Ei tea kas Riinu jäi sinna Tammistele elama või rentis selle ära. Maja anti rendile, raha jagati korralikult võrdselt ära, Hinnu võlg mis oli, see annetati lastekodule. Riinu ei suutnud Miinast lahus olla ja koli tema juurde. Kui lehekuu lilleõilmed ja ööbikulaulu üle maailma puistas, kui kevadine õnn loodust õue ja südant rinnus paisuma ajas, siis astus Miina Taavetiga altari ette. Kus nad teineteise kõrvale kinnitati. Neile sooviti päikselisi päevi, õnne jne. Tonditest vana Kadakas pandi vangi sest nede onnis oli osa riisutud asju. Kadaks pandi vangi keldri, kus ta oma teole sai järele mõelda. Hinnu kastist leiti puhast raha, sest ta oli ihnus laekalõhkuja. Kohtus tunnistasid Jüts ja Juhan, kuidas nad ühe inimese tapsid , et Hinn pani räti ümber kaela, et mees vait jääks ja hoidis seda, aga hoidis liiga kaua nii et mees suri ja nad lohistasid ta jõekaldale puu alla, kuhu nad ta matsid ja kus ta pidi täna alles hingama. Mees lasti üles kaevata ja leiti et see kõik oli tõsi, raha oli aga mõrtsukate kätte läinud. Kaks kuud kinni istunud saadeti Jüts ja Juhan Siberisse kus nad eluaeg olid töösse mõistetud. Karusta Hinnul oli õnneks surm ta enne seda juba kõrgema kohtu ette kutsunud. Kadaka Kai õpib veel vana ea sees vangikojas. Kiviveskist on alles ainult varemed. Vallavanem ja sealsed inimesed on tondid nii ära hirmutanud, et need põgenesid sellest kohast üldse minema ja nüüd on Saardaru-Raduvere igaleühele jälle lahti , kes vahest Taavetit ja Miinat sepikotta külastama tahab minna.

.ODT Laadi alla originaalfail 8 lk · .odt · 3 allalaadimist

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #1

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #2

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #3

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #4

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #5

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #6

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #7

Lydia Koidula-Tammiste küla veskitondid #8

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-05-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

3 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kaili Kaasik Õppematerjali autor

See materjal räägib ühe raamatu sisust, mida võibolla mõned õpilased koolis refereerima peavad.

lydia koidula "tammiste küla veskitondid"

Sarnased õppematerjalid

rtf

Lydia Koidula - Tammiste küla "veskitondid"

Tammiste küla "veskitondid" Oli küünlakuu, väljas oli pime ja tuul puhus. Veskivaremetest, mis asusid Tammistekülast paari versta kaugusel metsas, ei julgenud keegi mööda käia, sest just sel ajal võisid veskitondid liikvel olla. Saardaru küla mäeotsa talu oli vana ja must, kuid enne olid siin inimesed jõudsalt elanud. Seal maa all olevat rikkust palju, kuid keegi ei julgenud sinna otsima minna, kardeti Kiviveski tonte. Maanteest versta kaugusel, teisel pool silda oli uus saeveski, mis vähema ruumi ja veejõuga tööd tegi, kui vana. Kui teekäija küsis külamehelt miks vanaveski üles ehitamata jäi. Seepeale külamees, et seal Kiviveskil käivat kodukäijad. Teekäija naeratas, kuid sedamaid oli jutt lõppenud

Eesti keel

docx

Mahtra sõda Eduard Vilde

kirikusse kaasa tulla. Nii nad siis läksidki koos kohtunikuga kirikusse. Kirikus palusid nad kirjutada haagikohtule, kuid kirikuhärra ei kirjutanud. Ta ütles, et ainult siis kirjutab, kui mehed teevad mõisale tööd. Nii siis pöörduski Ants koos meestega tagasi kõrtsi. Seal nad pidasid nõu, et mis teha. Ants läks minema kindla plaaniga Liivimaale jõuda ning palus meestel tema naisele ja lapsele öelda, et nad ei muretseks. Ants läks alguses Atla küla poole, et sealt hobusega edasi minna. Atla külla tuli kirikuhärra saadetud vanker, kes otsis Antsu. Tallipoiss ütles, et ta ei tea kes Ants on ja kus ta võiks olla, sest tema pole ühtgi antsu näinud. Külas sel ajal mõeldi minna metsa redule, sest muidu saavad nad asjata piitsa. Seda nad tegidki. Kui kohtumõistjad tulid külla, siis nägid, et külas on haudvaikus ja, et kedagi ei ole seal. Võimsad mõjud

Kirjandus

doc

Mahtra sõda kokkuvõte

Kirjandus

doc

Mahtra sõda, kupja-prits, vinter, rehepapp

Mahtra sõda Mõisasundijad: Kupja-Prits, Vinter, rehepapp Kupja-Prits Kupja-Prits ehk Pärtli Prits oli mõisa sundija ja talupoegade kohta pealekaebaja. Ta käitus talupoegadega väga julmalt ja karistas neid palju. Tegelikult oli temagi kunagi olnud samasugune talupoeg, keda oli sunnitud täitma kõiki kohustusi, mis ette anti. Kuid pikk "pugemine" mõisnikule andis tulemust ja ta sai ametikõrgendust. Prits oli väga kahepalgeline, alles mõni aeg enne kupjaks saamist kirus ta mõisahärrat nagu kõik talupojad, kuid peale kupjaks saamist karistas ta aga julmalt sääraseid kirujaid. Ta kaebas kõik teomeeste "laisklemised" parunihärrale ära ja irvitas nende üle, kes tema kaebamise tõttu mõisa tallis julmalt ihunuhtlust said. Ta karistas oma alamaid piitsalöökidega, kui nad millegagi hakkama said. Kubjas ei sallinud vasturääkimist ning vihkas seda, kui tema üle naerdi. Kui Kaie leiba süües magama jäi, andis k

Kirjandus

rtf

Mahtra sõda kokkuvõte

See töö koosneb neljast failist. 2 neist on sarnased üldiseloomustused teosest. 2 teist faili on samuti omavahel sarnased. Need räägivad Juliette Marchandist. Näiteks võib tuua materjalist ühe lõigu: Teoses oli mitmeid tegelasi. Paljud olid neist talupojad, kuid suur osa oli ka mõisainimesi. Peamised neist oleksid: Võllamäe Päärn, kes oli kangekaelne mees, kuid samas oli igati õigusearmastaja ja aitas teisi hädasolijaid. Veel võiks ära mainida Huntaugu peret eelkõige Miinat, sest Miina nimelt mängis teoses suurt rolli olles mõisa kupjale ja ka Päärnile armastatuks. Mõisa kupja nimi oli Kupja-Prits, kes oli ise kunagi talupoeg olnud, kuid nüüd vihkasid teda kõik alluvad. Parun Riidiger oli mõisnik, kelle alluvuses enamik selle teose tegelasi töötasid. Tal oli poeg Herbert, kellest pidi saama uus mõisnik. Mõisasse oli tulnud uus õpetaja - Juliette Marchand, kes oli noor ja ilus. Muidug

Eesti keel

rtf

Mahtra sõda

Kirjandus

doc

Tammsaare "Tõde ja õigus" ülevaatlik kokkuvõte

Krõõt ja Andres tulevad Vargamäele, mille jaoks oli Andresel piisavalt raha ja mida ta oli enne vaatamas käinud. Eespere ehk Mäe ehk Andrese talu. Tagapere ehk Oru ehk Pearu talu. Lehm jääb sohu kinni kevadel, maapind on niiske. Andres tahab Pearuga kahasse kraavi ehitada, kõik arvavad, et tuleb kallim. Pearu on nõus, kui kraav on tema maal ning vall on tema pool. Tehakse palju tööd, Andres tahab sellest mõnusa ja tulusa koha teha. Minnakse kõrtsi sulast ja talutüdrukut otsima. Pearu tahab seal juba rammu katsuda ja juua. Krõõt tutvub Aaseme perenaise ja teistega. Pearut oodatakse mitu päeva koju, teisipäeval, kui ta tuleb, läheb kismaks. Pärast rahunetakse maha, kuna Pearu Murakas tõi saia ja joogipoolist. Pearul 2 last. Nelipühad. Kirikus käimine, tutvumine Andrese talus, Pearu sulane Kaarel katsub Andresega rammu, Andres on tugevam. Sõnnikuveotalgud, Kaarel ja Andrese talutüdruk Mai teevad lähemalt tutvust. Veesõda. Palju tööd,

Kirjandus

odt

"Mahtra sõda" seal esinenud armukolmnurk

E.Vilde raamatus ,,Mahtra sõda" toimus armukolmnurk kolme noore inimese vahel. Nendeks olid Miina, Päärn ja Prits. Miina ja Päärn armastasid üksteist, aga Miina isa tahtist Pritsule mehele panna, et mõisas ise paremat kohta saada. Kupja Prits oli salakaval ja kuri. Tal oli vähe sõpru ja palju vaenlasi. Kuid hoolimata sellest ta armastas Miinat. Pritsu õnnetuseks ei armastanud Miina aga teda. Miina vihkas Pritsu. Prits üritas Miinat iga hinna eest endale võita. Ta mõjutas Miina isa, et see tütre temale annaks. Vastutasuks lubas siis Prits igal viisil Mihklit aidata. Esiteks pidi muidugi Mihkel parema talukoha saama. Mihkel hakkaski seetõttu omakorda tütart mõjutama, et too Pritsule läheks. Miina aga polnud sellega nõus ja jooksis kodust mõneks ajaks ära. Kui Prits Miinale kosja läks siis Miina oli alguses korralikult Pritsu juures, aga siis mingil hetkel põgenes Pritsu eest oma õe juurde. Ka teised katsed Miinat endale saada läksid Pritsul luhta. Miina ei läinu

Kirjandus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

tanel123: Liiga pikk ja palju kirjavigu. Korduvaid lõike. Vahepeal on Riinust saanud Riina.

14:08 10-01-2011

Kõik kommentaarid

.ODT Laadi alla originaalfail 8 lk