Kasvatusteooria konspekt (0)

17.veebruar.2018 Kasvatus Mõistekaart: keskne mõiste – kasvatus Fookusküsimus: Mis on kasvatus? Raskused defineerimisel  - Tavakeel/tavamõisted - Laenatud teistest valdkondadest - Ajalooline arusaam Sõna   „kasvatama“   tuleb   sõnast   „kasvama“   ja   tähendab   kasvama   panemist.   Kasvatamine   kuulub
kasvamise reaalsesse nähtusesse, aidates loomulikku kasvamist. Järelikult – mõistame kasvatuse all
seda, mil määral arengu suunamine on võimalik. Areng – järjestikused muutused, mis kulgevad organismi elu jooksul elu algusest küpsuse saavutamise
suunas kuni surmani Kasvamine – igasugusele arengule kuni täiskasvanuks saamiseni on aluseks kasvamine Järelikult peegeldab arengu terviklikkust ja arengu spontaanset/loomulikku kulgemist; muutus saab
toimuda siis, kui miski kasvab suurenevad suunas ehk muutuse põhjustab see, kui kasvamine jõuab
suurenemise tippu. Kas on olemas kasvatusiga? Kasvatuse   põhifunktsiooniks   on   taotleda   kasvandiku   jõudmist   iseseisva   enesesuunamiseni   oma
tegevuses ja käitumises; ehk kasvandiku ettevalmistamist iseseisvaks toimetulekuks elus.  Toimetulek on inimese teadlik tahe hakkama saada ja tähendab enda jõupingutusi. Järelikult,   kui   kasvatuse   lähtekohaks   on   inimese   kasvamine   jõudmaks   teatavale   arenguastmele   –
iseseisev   toimetulek   elus,   siis   peaks   kasvatusega   seotud   olema   teatud   kasvatusiga   –   täiskasvanu
küpsuseni   jõudmine   –   iseseisva   toimetuleku   saavutamine   on   iseseisvas   elus,   millest   peale   tuleb
inimene toime enesejuhtimise ja ka enesekasvatusega.  Kasvatusiga lõpeb täiskasvanuikka jõudmisega – ehk kasvatus toimub lapse ja noorukieas. Kasvatus loob tingimused inimesele toimetuleku omandamiseks nii väljastpoolt pealepandud kui ka
oma soovide täitmisel. Millal on inimene kasvatatav? Enesekasvatus on inimese teadlik ja sihipärane töö, mille eesmärgiks on oma isiksuse täiustamine.
Kasvatus eelneb enesekasvatusele. Kasvatus aitab kaasa enesekasvatusele. Kasvatus aitab kaasa enesekasvatuse tekkele, kui on täidetud järgmised tingimused: 1) Kasvatuses   aidatakse   määrata   lapse   potentsiaalseid   isiksuseomadusi   ja   teid   puudustest vabanemiseks; 2) Kasvatuses   väärtustatakse   lapse   reaalseid,   potentsiaalseid   isiksuseomadusi   ja   puudusi kompenseerivaid   omadusi;   st   lastele   kindlustatakse   teave   sotsiaalselt   väärtustatud
isiksuseomadustest.


15.märts Väärtuste internaliseerimine kasvatuses
Afektiivne aspekt kasvatusest ehk kasvatuse väärtushinnanguline alus. Sisuliselt on see 
internaliseerimise protsess. Kasvatuse eesmärgid liigitatakse 1)kognitiivseteks (teadmised) 2)psühhomotoorseteks (tegevus) ja 
3) afektiivseteks Internaliseerimine- mingi idee, tegevusviisi, normi, väärtuse, suhtumise jne sisemine omaksvõtmine 
isiku poolt Sotsialiseerumine- normikohase käitumise omandamine seoses sotsiaalse situatsiooniga Väärtus- see, mille suhtes tekib inimesel positiivne hoiak, mis omandab tema jaoks positiivse 
tähenduse Väärtushinnang- hinnang selle kohta, mis inimest eriti rahuldab ja mille pärast ta eelistab üht teisele 
kui paremat Väärtustatav- inimesele oluline ja tähenduslik nähtus või suhe Afektiivne aspekt kasvatusest koosneb viiest põhikategooriast:  *tähelepanemine  *reageerimine  *väärtustamine väärtuste süstimatiseerimine  *väärtuste kompleksi alusel eelistamine (need lähenevad järjest aina internaliseerimise poole) 1.Tähelepanemine- selleks, et midagi saaks sisemiselt omaks võtta, peab olema inimene vastuvõtlik 
millegi suhtes – kujutlus objektist või nähtusest; inimese tähelepanu peab olema juhitud sellele 
nähtusele/objektile.  Alakategooriad:  *märkamine- Inimene on millestki teadlik, märkab, võtab arvesse nähtuse/objekti olemasolu *valmisolek tähelepanuks- Inimene soovib olla tolerantne nähtuse/objekti suhtes, mitte vältida seda - 
neutraalne suhtumine *kontrollitud tähelepanu- nähtuse/ objekti olulised tunnused eristatakse teistest muljetest; teatud 
stiimulite grupist teatud nähtuse/objekti väljavalimine; valmisolek tähelepanuks kasvab üle aktiivseks 
tähelepanuks (toimuvad samas järjekorras) 2.Reageerimine- tegevus, mis koosneb kolmest alakategooriast, mis kajastavad üha sügavamalt 
tegevuse sisemist vastuvõtmist.  Alakategooriad:  *aktiivne reageerimine- Kui tähelepanu on olemas, inimene on nõus tegevusega ja teatud vastupanu ja 
vastumeelsuse elemendid võivad esineda; reageeriv, kuid ei pruugi aktsepteerida (vastuvõetavaks 
tunnistada) reageeringu vajalikkust või kui näiteks kontroll puudub, siis võib ka teistmoodi reageerida  *soov tegutsemiseks- teatud määral vabatahtlik reageerimine, puuduvad vastupanu ja vastumeeluse 
elemendid; reageering on kooskõlas inimese sisemise valikuga 


*rahulolu tegutsemisest- tegevusega kaasneb rahuldustunne, emotsionaalne läbielamine – see on 
sisemine kinnitus tegevuse sooritamisel ja viib iseendast selle tegevuse sagedasemale esinemisele või 
reageeringu tugevdamisele 3.Väärtustamine- väärtuse omistamine inimese poolt mingile nähtusele, millel on sotsiaalne taust –
inimene väärtustab reeglina seda, mida ühiskonnas väärtustatakse.  Koosneb astmeliselt toimuvast protsessist:  *väärtuste aksepteerimine (vastuvõetavaks tunnistamine, heakskiit)  *väärtuste eelistamine- väärtus on muutunud sisemiselt omaks, inimene on väärtusega niivõrd seotud, 
et püüab praktiliselt väärtust realiseerida, leida selleks võimalusi  *sisemine kohustus- puuduvad kahtluse momendid väärtusega seoses, tugev veendumus, mis seondub 
emotsionaalse aktsepteerimisega mitteratsionaalsel alusel (absoluutne lojaalsus), inimene veenab ka 
teisi; internaliseeritakse üksikud väärtused 4.väärtuste süstematiseerimine- kui internaliseeritakse üksikud väärtused, siis hakatakse märkama, et 
paljudes olukordades on võimalik juhinduda mitmetest erinevatest väärtustest; elu pakub võimalusi 
väärtuskonfliktideks, kus tuleb valida, millise väärtuse järgi toimida. Protsessis kaks astet:  *väärtuste süsteemi paigutamine- paigutada olemasolevad väärtused enda jaoks süsteemi koos nende 
omavaheliste seoste ja suhete määratlemisega  *domineerivate väärtuste määratlemine- domineerivate, läbivate väärtuste määratlemise enda jaoks. 
Ideaalsel juhul on tegemist väärtuste harmoonilise kooskõlaga 5.väärtuste kompleksi alusel eelistamine- Domineerivate, läbivate väärtuste määratlemise enda jaoks.  Ideaalsel juhul on tegemist väärtuste harmoonilise kooskõlaga:  *väärtusorientatsioonid- väärtuste kooskõla igaks ajamomendiks, mis tingib talle omased isiksuse 
karakteristikud, see on nagu üldistatud väärtuste kobar  *elufilosoofia- mingid printsiibid ja ideaalid, mis aitavad inimesel integreerida ja kooskõlastada oma 
käitumist erinevates situatsioonides; mis on internaliseerimise lõppaste: isiksuse vaade kogu 
maailmale – väärtussüsteem, mille objektiks on sisuliselt kõik, mis on teada või mida on võimalik 
teada saada 16.märts Vanemlus ja vanemate rolli hindamine
Vanemlus ja lapse heaolu: lapsevanem ehk vanem (parent) on isik, kellel on õigus ja kohustus 
kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest (EV põhiseadus, 1992) ning tagada nende õigused ja 
heaolu (Lastekaitseseadus, 2014). Lisaks bioloogilistele vanematele loetakse vanemaks ka lapsendaja 
ning kasuvanem (Avaliku teenistuse seadus, 2012). Lapsevanemaks olemine on suur vastutus, sest 
vanemast sõltub lapse heaolu ja areng.  Lapse heaolu (child well-being)- lapse hüveolu, õnnelikkus ning elukvaliteet, mis 
väljendub/peegeldub  selles, kuivõrd on talle tagatud tema inim- ja kodanikuõigused, sotsiaalne õiglus 
ja kodanikuühiskonnas osalemine ;positiivne mõiste.  Lapse heaolu tagavad kolm omavahel seotud võrdselt olulist süsteemi: *lapse arenguvajadused 
*vanemlikud oskuseid neid vajadusi tagada *perekondlikud ja keskkondlikud tegurid. Esmane 
vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamisel on lapsevanemal või last kasvataval isikul.


Heaolu saab jagada kolmeks valdkonnaks:  1. Individuaalne heaolu- see seisund eeldab sellist hetke, kus indiviidi kõik vajadused on rahuldatud 
(reaalsuses raske kajastada, kuna lisaks vajadustele on inimestel ka soovid, unelmad, tujud ja palju 
muid aspekte, mille kas olemasolu või puudumine heaolu taset mõjutab)  2.psühholoogiline heaolu  3. Sotsiaalne/kollektiivne heaolu- selle loob individuaalsete heaolude kooslus; erinevad sotsiaalsed 
grupid mõistavad ka heaolu erinevalt.  Heaolu võib olla materiaalne (individuaalne heaolu) või mittemateriaalne (psühholoogiline ja 
sotsiaalne heaolu).  Kuna iga inimese hinnang oma heaolule on subjektiivne, saame individuaalse heaolu puhul rääkida 
subjektiivsest heaolust. Subjektiivne heaolu on empiiriliselt uuritav. See väljendab erinevaid aspekte 
inimese elus: materiaalsete, sotsiaalsete ja psühholoogiliste vajaduste rahuldamise astet, sotsiaalse 
keskkonna ootusi ja nõudeid, inimese personaalseid iseärasusi, maailmavaadet, suhtumisi ja soove- 
ühendades nii kognitiivse (rahulolu), emotsionaalse (õnnelikkus) ja globaalse (elukvaliteet) aspekti. Lapse heaolu hindamise kolmnurk lisalehel. Vanemlus- protsess või eesmärgipärane tegevus, mis sisaldab endas interaktsioone ja tegevusi lapse 
kasvatamiseks ja harimiseks, ning, mille eesmärk on tagada lapse kasvamine ning arenemine, 
sealhulgas ka tervis. Vanemluse mõiste on laiem kui kasvatus, sest sisaldab ka harimist ja tervist. Vanemlust mõjutavad: *lapsevanema isiklikud psühholoogilised ressurssid (vanemlik kompetentsus, 
vanemlikud oskused) *lapse eripära (lapse arenguvajadused) *stressi- ja toetuse allikad (pere- ja 
keskkondlikud tegurid) Positiivne vanemlus (positive parenting)- vanemlik käitumine, mis on hoolitsev ja enesekindlust 
andev, vägivallavaba, tunnustav ja suunav, piire seadev ning arvestab igati lapse huvidega; selle 
eesmärk on soodustada lapse täielikku arengut; see on vanema soe, stimuleeriv ja järjepidev hoolitsus, 
mis tekitab lapses empaatiat, usaldust ning heaolu; positiivne vanemlus eeldab, et lapsevanemal on 
piisavalt teadmisi ning oskusi, et lapse heaolu tagamisega toime tulla; positiivne vanemlus on 
vanemluse positiivne aspekt (käitumine), mis vanemluses peegeldub. Uurimus: enamik eesti elanikkonnast (lapsevanemad) arvab, et iga vanem peaks ise teadma, kuidas 
lapsi kasvatada ja peaks probleemidega ise toime tulema; 1/3 vastanutest oli aasta jooksul tundnud, et 
lapsevanema roll käib neil üle jõu. Vanemlik kompetentsus (parenting competency)- teadmised, oskused võimed, suutlikkus ja 
harjumused, mis võimaldavad lapsevanemal edukalt täita oma vanemlikke kohustusi ja ennetada ning 
toime tulla kriisiolukordadega viisil, mis toetab lapse arengut.  Vanemlikud oskused(üks vanemliku kompetentsuse komponent)- lapsevanema oskus tagada lapse 
põhivajadused, turvalisus, emotsionaalne lähedus lapse ja vanema vahel, lapse stimuleerimine, lapse 
suunamine ja piiride seadmine ning stabiilsus; need sisaldavad endas ka võimet empaatiliselt ja 
sensitiivselt reageerida lapse individuaalsetele arenguvajadustele; vanemlike oskuste tase on suuresti 
mõjutatud lapsevanema teadlikkusest efektiivsete vanemlike oskuste osas ja seetõttu on erinevate 
sekkumisprogrammidega võimalik vanemlike oskuste taset parandada; vanemlikud oskused on need, 
mida hinnatakse; vanemlikud oskused: stabiilsus, põhihooldus, turvalisus, emotsionaalne soojus, 
stimuleerimine, juhendamine ja piirid. Kõik oskused on õpetatavad/õpitavad: võimed (neid oleneb tegevuse sooritamise edukus) → 
tegevus: õppimine, töö → oskused (oskus- tegutsemine uutes tingimustes vastavalt püstitatud 
eesmärgile(lisalehel ka); oskuse puhul me ei saa eesmärgistatusest lahti; vanemlus puudutab mõistena 


kõige rohkem käitumuslikku aspekti, oskused jagunevad: *liigutuslik- praktilised *tunnetuslik- 
üldoskused( intelligents) *sotsiaalne interaktsioon- sotsiaalsed oskused. Vilumus- tegevuse 
automatiseerumine harjumuste teel. Kasvatuspsüholoogia mõiste= tajutud vanemlik kompetents: (oskused olid käitumuslikud, 
kompetents aga kognitsioonide põhjal)- vanema uskumus, et ta tuleb efektiivselt vanemlike 
ülesannetega toime.  Tajutud vanemliku kompetentsuse dimensioonid (2): *lapsevanema enesetõhusus *rahuolu 
seoses vanemliku rolliga.  Lapsevanema poolt tajutud vanemlik kompetentsus võib erineda tegelikust vanemlikust 
kompetentsusest. Lapse eest hoolitsemise kvaliteet on tugevalt seotud vanemliku enesetõhususega, mis
omakorda mõjutab seda, kui rahul on lapsevanem oma vanemliku rolliga hakkama saamisega.  Tajutud
vanemlikku kompetentsi saab muuta kui arendada enesetõhusust ja suurendada rahulolu – kompetents 
suureneb. Seos tajuga. Vanemlik rahuolu (parenting satisfaction)- rõõmu- ja naudingutunne, mille lapsevanem saab 
lapsevanemaks olemisest ning lapse kasvatamise protsessist. Vanemlik madal rahulolu peegeldab 
lapsevanema frustratsiooni, madalat motivatsiooni ning ärevust. Vanemlikud oskused, enesetõhusus 
ning rahulolu on omavahel tugevalt seotud. Vanemlik enesetõhusus (parenting self-efficacy)- lapsevanema usk oma võimetesse organiseerida 
ning saavutada teatud ülesandeid, mis võimaldavad saavutada edu lapse arengus ja tema kasvatamisel. 
Vanemlik enesetõhusus on aga tihedalt seotud vanemlike oskustega. Vanemlik enesetõhusus mõjutab 
lapse kujunemist nii otseselt kui ka kaudselt läbi kasvatustegevuste ning käitumise. Vanemlikku 
enesetõhusust saab tõsta vanemlike oskuste parandamise ja vanemluse toetamise läbi. Madalama 
enesetõhususega lapsevanemal on keeruline olla efektiivne vanem ning tulla toime lapse 
kasvatamisega seotud väljakutsetega.  Uurimistulemus: isad tunnevad suuremat vanemlikku rahulolu kui emad- isade jaoks on olulisem 
rahulolu vanemliku rolliga ning emade jaoks pigem vanemlik enesetõhusus. Kasvatusstiil- vanemlik tegevus (käitumuslik aspekt, korduv muster), muster kuidas lapsevanemad 
laste kasvatamisel käituvad; see kirjeldab püsivaid hoiakuid, mida vanemad kasutavad lapsega 
suheldes oma kasvatuslike eesmärkide täitmiseks ning emotsionaalset kliimat, mis kaasneb vastava 
käitumisega.  Vanema käitumine hõlmab nii eesmärgipäraseid tegevusi, mille kaudu vanem täidab oma vanemlikke 
kohustusi, kui ka mitte-eesmärgipäraseid tegevusi, milleks võivad olla žestid, hääletoonimuutused või 
spontaansed emotsioonid.  Baumrindi (1966) mudel lisalehel. Nõudlikkus- nõuded, mis vanemad lapsele esitavad, et suunata 
last perekeskkonda sobituma; lisaks nõuete esitamisele hõlmab see lapse jälgimist, korrale kutsumist, 
piiride seadmist. Käitumuslik kontroll- 1 kõrge nõudlikkuse viis; vanemad reguleerivad lapse 
käitumist vastavalt kodus või ühiskonnas kehtivatele reeglitele; kui käitumuslik kontroll on 
ebaadekvaatne, siis võib ette ennustada eksternaliseeritud probleeme. Psühholoogiline kontroll- 1 
kõrge nõudlikkuse viis; süütunde tekitamine, oma armastuse ja hoolimise keelamine; erinev järelvalve 
mõistest; kui psühholoogiline kontroll on kõrge, ennustab see ette internaliseeritud ja 
eksternaliseeritud probleeme. Ülemäärane kontroll-  liigne osalus lapse igapäevastes rutiinsetes 
tegevustes Tundlikkus- soojus kui vanema armastuse emotsionaalne väljendus, vastastikkus lapse ja 
vanema suhtluses, sünkroonimise ja häälestumise protsessid, selge kommunikatsioon, kiindumus, 
autonoomia toetus. Uurimistulemus: lapsevanema kasvatusstiilil on oluline roll lapse heaolu, sotsiaalse
kompetentsuse, akadeemilise soorituse ja psühhosotsiaalse arengu tagamisel ja probleemse käitumise 
vähendamisel. Me ei hinda lapsevanemate kasvatusstiili vaid nende oskusi. Erinevas vanuses ja 


olukorras erinev kasvatusstiil. Kasvatusstiili mõju kõige tugevam imikueas ja varajases lapseeas 
(mõjutab arengut), noorukieas väheneb (suureneb eakaaslaste mõju). Vanemad mängivad kriitilist rolli 
nooruki sotsiaalses arengus (sotsiaalne kohanemine, kuritegevus, uimastite kasutamine).  Hindamine- järjepidev protsess, mille käigus jälgitakse, kogutakse, salvestatakse infot, et vastata 
küsimustele ja teha otsuseid inimese psüühilise ja sotsiaalse funktsioneerimise osas. Laste ja noorukite
hindamine aitab koguda süstemaatilist infot lapse arengu kohta kindlatel arenguetappidel ning 
hindamistulemused informeerivad spetsialiste edasiste sekkumiste vajaduse osas. Konkreetse 
mõõtevahendi valik sõltub eesmärgist ja millisel valimil hindamine läbi viiakse, ent 
hindamisvahenditele esitatavad psühhomeetrilised nõuded on siiski üsna universaalsed. 
Psühhomeetriliselt tugev hindamisvahend peab olema standardiseeritud, sellel peavad olema 
eakohased ja soolised normid ning nõuetele vastavad reliaablus- ja valiidsusnäitajad.  Hindamisprotsessi 4 astet: *hindamise ettevalmistamine *info kogumine (sündmuste kronoloogia, 
perekonna ajalugu, vanemate taju, vaatlus/koduvisiit, spetsialistide hinnangud) *info analüüs 
*tegevuse planeerimine. Skriinimine erineb hindamisest selle poolest, et on enamasti ühekordne tegevus ning aitab tuvastada, 
kas lastel on risk arenguliseks mahajäämuseks või vaimse tervise probleemide tekkeks. Võib olla ka 
mitmekordne (süstemaatiline) tegevus, aidates tuvastada need lapsed ja noorukid, kes vajaksid 
põhjalikumat psühholoogilist või psühhiaatrilist hindamist (et eristada riskigruppi). Hindamisega tegelevad spetsialistidest 4 valdkonda: haridus, meditsiin, sots valdk, õigus valdk. 
Esimene tegevus: sekkumine. Hindamine on efektiivse sekkumise ja efekt tugisüsteemide arengu 
ülesehituse aluseks. Vanemlikke oskusi hindavad: koolipsühholoogid, eripedagoogid, logopeedid, 
kooliõed, õpetajad, sotsiaalpedagoogid. 80ndatest hindamine liikus ennetuse poole, sellele ja 
sekkumisele pöörati tähelepanu, kuid siis hinnati vaid riske lapse puhul. 90ndatel ka eestimaal tekkis 
poleemika: institutsionaalne kohtlemine lastele ei ole kõige tõhusam (tõsiste probleemide korral  ei 
tööta), kasutusel individualistlik mudel: lapse heaolu kui peresisene heaolu, alles 90ndate lõpust 
hindamisel tuleb kõne alla kogu võrgustik (põhineb lapse vajadustel ja tugevustel).  Hindamisraamistik- lapse heaolu terviklik hindamine, sh lapse kaasamine hindamisprotsessi ja 
vajaduspõhiste sekkumiste planeerimine. Hindame vanemlikke oskusi! Hindamise eesmärk on välja 
selgitada toetuse ja teenuste vajadus →see on efektiivse sekkumise alus. Hindamisel tuleb mõista ka 
lapse ja pere olukorda. See on võimalik ainult siis kui uuritavad ise on kaasatud hindamisprotsessi 
(usalduse loomine kliendiga+ kliendi aktiivne osalus). Milline on minimaalne vanemaks olemise standard (neis valdkondades võiks vanemaid hinnata):
*elementaarne füüsiline hoolitsemine *turvalisuse kindlustamine *emotsionaalne soojus *lapse 
arendamine *lapse suunamine ja piiride seadmine *stabiilsus peres *stimulatsioon (lapse võimete 
arendamine) *vanema abistamine lapse emotsioonide ja käitumise suunamisel (sh mõistlike piiride 
seadmine) Vanemluse hindamine: mida hindavad erinevad spetsialistid (lisalehtedel). Miks need spetsialistid ei tee koostööd:  *strukturaalsed barjäärid- teenuste fragmentaarsus seoses vastutusega erinevate agentide siseselt ja 
vahel, organisatsioonide vaheline keerukus  *protseduurilised ja finantsilised barjäärid- protseduurid-metoodikad erinevad erinevates 
valdkondades, erinevad finantsmehhanismid  *proffesionaalsed barjäärid- erinevad ideoloogiad ja väärtused lähtudes professionaali enese huvist, 
konfliksetest huvidest ja rollidest, erinev terminoloogia, erinevus info jagamise tajumises ja lävedes 
rakendada sekkumist 


*barjäärid seoses staatuse ja seadusandlusega- organisatsiooni hirm kaotada autonoomia ja oma 
valdkond (nt isikuandmete kaitse seadus) *personaalsed barjäärid- sugu, vanus, diagnoosi mittetundmine, enda taju ja kogemus seoses kasvatuse
ja lapse väärkohtlemisega, tajutud tagajärjed seoses juhtumi fikseerimisega, huvipuudus – kõigi 
professioonide hulgas need olemas, tähtsaim neist on diagnoosi mittetundmine (info jagamisel 
negatiivne mõju)  *info jagamine: mitmete agentide poolt (hindamise sisu ja konfidentsiaalsus seoses info jagamisega, 
kindlasti meditsiiniline ja kriminaalne), kui infot jagatakse, siis lapsevanem peab teadma 
(professionaalidevahelise info jagamine on hädavajalik); juba valdkonnasiseselt ei saada koostööga 
alati hakkama. Hindamisvahendid Eestis: *The Modifies Checklist For Autism in Toddles Revised (M-CHAT R/F)- 
autismispektri häirete esinemise riski hindamiseks *Parenting Sense of Competence (PSOC)- vanema 
toimetuleku hindamiseks *Gibaud-Wallston ja Wandersman- imikute vanemate enesekohane meetod 
*Modifitseeritud Johnston & Mash- erinevas vanuses laste vanemate tajutud vanemliku kompetentsuse
uurimiseks (sellega saab mõõta vanemlikku enesetõhusust ja lapsevanemate rahulolu oma vanemlike 
oskustega. Haridusvaldkonnas kasutatavad hindamismeetodid: Õpetajad ei kasuta oma igapäevatöös 
standardiseeritud mõõtevahendeid, ehkki rahvusvahelises praktikas on mitmete lastele mõeldud 
enesekohaste küsimustike ja testide puhul paralleelselt kasutuses õpetaja-versioonid. Eesti keelde on 
kohandatud SNAP-IV õpetaja versioon aktiivsus- ja tähelepanuhäirele iseloomulike sümptomite 
hindamiseks. Logopeedide kasutuses alates 2013a: standardiseeritud test 4,5 kuni 6,5 aastaste laste 
kõne arengu hindamiseks ja 3-4 aastaste laste kõne arengu hindamise test logopeedidele ja 
eripedagoogidele (hääldamine, sõnavara, grammatilised vormid, lause, kõne mõistmine) ning 2-3 
aastaste laste kõne arengu esmase hindamise küsimustik lapsevanematele (McArthuri Suhtlemise 
Arengu testi lühiversioon). Koolipsühholoogide praktikas on kasutusel 117 erinevat testi, millest 
kutsesobivuse ja vaimsete võimete hindamine moodustavad kõige olulisema osa: Kaufmani- ABC, 
Hollandi kutsesobivuse test, Raven’i progressiivsed maatriksid, WISC-III. Tervise ja sotsiaalvaldkonnas kasutatavad hindamisvahendid: Perearstid ja pereõed: laste heaolu 
ja vaimse tervise hindamiseks ei kasutata üldjuhul standardiseeritud mõõtevahendeid; esmatasandi 
tervishoius sihipäraselt lapse vaimse tervise ja heaolu hindamist läbi ei viida. Kliiniline psühholoog: 
kliinilises praktikas on kasutusel ligi 70 testi meeleolu, emostionaalse seisundi, kognitiivsete 
funktsioonide ja isiksuseomaduste hindamiseks. Kasutusele on jäänud ka nõukogude koolkonna 
eksperimentaalse patopsühholoogia hindamismeetodid. Suur osa kliinilises praktikas kasutusel 
olevatest hindamisvahenditest ei ole kohandatud eesti keele ja kultuuri kontekstile sobivaks. Ei olegi 
ühegi erialaühenduse või institutsiooni poolt välja antud vanemlike oskuste (stabiilsus, emostionaalne 
lähedus, turvalisuse tagamine, piiride seadmine) hindamiseks kasutatavaid mõõtmisvahendeid. 5.aprill Sotsiaalne areng. Sotsiaalsed staatused. Sotsiaalsed oskused:   Sotsiaalne kompetents  Isikutevaheline intelligentsus
 Suhtlemisoskused Inimese võime teiste inimestega edukalt suhelda.


Sotsiaalsed oskused – üksikud, õpitud käitumisviisid, mida inimene kasutab mingi üledande täitmise
eesmärgil Sotsiaalne kompetentsus – puudutab peamiselt teiste hinnanguid. Kätiumise mõju teistele inimestele. Enesekohased oskused – oskused ja võimed, mis seonduvad emotsionaalse arenguga, enese omaduste
ja oskuste kirjeldamisega, enesetõhusus, eneseregulatsioon Saat ja Kanter (2004). Enesekohased ja sotsiaalsed oskused.  Kaaslastepoolne aktsepteerimine – käitumisviisid, mis tagavad heakskiidu ning populaarsuse eakaaslate hulgas  Käitumuslik – suurendavad positiivse kinnituse tõenäosust, vähendavad negatiivse, karistuse tõenäosust  Sotsiaalselt   kohane   –   situatsioonispetsiifilised   käitumisviisid,   mis   ennustavad   ja/või koostoimivad   oluliste   sotsiaalsete   väljunditega   (kaaslaste   aktsepteerimine,   õpetaja   hinnang
käitumisele) Caldarella & Merell (1997) sotsiaalsed oskused  Sotsiaalne  mõistmine  –  teiste  inimeste  tunnete  ja  mõtete  mõistmine,   nende  vaatenurgast. Arusaamine ning võime teiste seisukohti respekteerida.  Suhtlemine eakaaslastega – oskus luua ja hoida suhteid eakaaslastega, koostööoskused, oskus suhelda vastassugupoolega.  Prosotsiaalne käitumine – abistamine, jagamine Sotsiaalse kompetentsi areng Sotsiaalselt kompetentse lapse arendamiseks olulised valdkonnad: 1) Emotsionaalsus ja emotsioonide kontrolli tõhusus
2) Käitumise planeerimise ja kontrollimise tõhusus


3) Sotsiaalne mõistmine, sotsiaalne info töötlemine
4) Sotsiaalsete reeglite mõistmine Sotsiaalsed reeglid:  Sotsiaalsed   tavad   –   sõltuvalt   kontekstist   tõekspidamised,   kuidas   on   kombeks.   Rikkumise tagajärjeks halvakspanu  Moraalireeglid – üldistavad hinnangud: õige/vale  Enese ohutust puudutavad reeglid – ohutus, tervis. Füüsilised tagajärjed ja üldine ohutus Suhted eakaaslastega Sotsiaalne aktsepteeritus grupis (populaarsus ja tõrjutus)
Nähtavus (positsioon) Domineerivus
Kaaslastepoolne tajumine Paarisuhetes: sõprus, kiusaja-ohver, vastastikune antipaatia Sõprus – kahepoolne lähedane suhe kahe indiviidi vahel Kaaslastepoolne aktsepteerimine ja lähedased, usaldusväärsed sõprussuhted on olulise tähtsusega lapse
arengus. Vaenlased- ei meeldi teineteisele ja tajuvad üksteist ohuna ihaldatud eesmärkide saavutamisel Grupis: võim, tähelepanu, staatus Sotsiaalne eelistamine grupis:  Sotsiaalne   aktsepteeritus   –   otsene   hinnang,   mil   määral   laps   kaaslastele   meeldib (sotsiomeetriline populaarsus)  Tajutud populaarsus – sotsiaalne mõjukus, staatus grupis Agressiivsus seotud tajutud populaarsusega, mitte aktsepteerimisega. Sotsiaalne   staatus   –   sotsiaalse   mõjukuse   tase,   mida   indiviid   kaaslaste   hinnangul   omab;   kuidas
kaaslased tajuvad indiviidi grupis Sotsiaalsete staatuste hindamine Sotsiomeetria   –   grupi   liikmete   sotsiaalse   staatuse   hindamine,   eesmärgiga   uurida   kaaslastevahelisi
suhteid grupis Jacob Levy Moreno – 1932 I laiaulatuslik uurimus  Info hankimine grupi sotsiaalse struktuuri kohta
 Suhete emotsionaalse poole uurimine – sümpaatia, antipaatia Sotsiomeetrilised meetodid:  1) Kaaslaste hindamine
2) Nominatsioon ehk nimetamise meetod
3) Järjestamine
4) Paarisvõrdlus Sotsiomeetriliste meetodiga saadud tulemused lähtuvalt dimensioonidest:


 Aktsepteerimine – positiivsed valikud  Tõrjutus – negatiivsed valikud
 Sotsiaalne eelistamine – populaatsus kaaslaste seas (pos-neg)  Sotsiaalne mõju – kui märgatav on inimene grupis (pos+neg) Kõrge sotsiaalne mõju nii populaarsetel, tõrjututel, vastuolulise staatusega lastel. Sotsiaalsed staatused: populaarne, tõrjutu, isoleeritu, vastuoluline ja keskmine. 6.aprill.2018 Moraalne areng Tähtsaks arenguliseks ülesandeks on õppida vahet tegema õigel ja valel, heal ja halval. Moraalne areng puudutab reeglite ja kokkulepete õppimist, mida indiviid peab tegema interaktsioonis
teistega. Moraalsusel on kolm aspekti: 1. Moraalne   otsustamine   –   kuidas   indiviidid   mõtlevad   eetilisest   käitumisest   ehk   kognitiivne komponent 2. Moraalne   enesehinnang   –   kuidas   indiviid   tunneb   ennast   käsitledes   moraaliküsimusi   ehk afektiivne/emotsionaalne komponent 3. Moraalne käitumine  – kuidas indiviid käitub, kui puudub kokku moraalidilemmadega ehk käitumuslik komponent Moraalsust võib vaadelda mitmetelt tasanditelt lähtuvalt: a) Moraalsust   tagavad   ühiskonna   sots.institutsioonid,   mis   kehtestavad   inimkäitumise   jaoks reeglid b) Moraalsuse juured on inimsuhetes, millel on kolm komponenti: 
- emotsionaalne- tegeleb psühhoanalüüs - kognitiivne – tegeleb kognitiiv-käitumuslik - käitumuslik – tegeleb käitumuslik Moraalse arengu teooriad Võib jagada kolme fundamentaalse suuna alla: 1. Moraalsuse juured on inimloomuses – bioloogiline perspektiiv  Jaean Jacques Rousseau – lapse olemus on hea, suunab sümpaatia, hoolimine
Sotsiobioloogia. Tugineti etoloogiale. Kooperatiivsus, aitamine, eneseohverdamine, empaatia
jt prosotsiaalse käitumise liigid on kõikidel liikidel sünnipärased. 2. Moraalsus on kohanemine sotsiaalsete normidega S. Freud ja biheivioristid; 
Freud   –   teadvus   juhib   moraalset   kohanemist;   Oidipuse/Elektra   kompleksi   lahendamine;
Superego koosneb kahest komponendist: südametunnistus (5-6.a) ja ego ideaal
Mõistuse   tasand,   lähtub   reaalsuseprintsiibist,   impulsside   kontroll   arvestades   Superego
reeglitega.
biheiviorism – modelleerimine ja kinnitamine; kinnitus ja karistamine; vaatluslik õppimine –
(7-8.a) internaliseerimine. Verbaliseerib normi: abstraktsioon korduvast tegevusest. 3. Moraalsus on ratsionaalne arusaamine sots.õiglusest – kognitiiv-käitumuslik perspektiiv Immanuel Kant – inimest suunab nii egoistlik kui ka heatahtlik soov; 


J.Piaget (1932) „The moral judgement of child“  - Moraalne realism e sunnimoraal e heteronoomne moraal 5-6.a  Reeglid on absoluutsed ja muutumatud;  on sunnitud neid järgima  reeglid on väliselt reguleeritud täiskasvanud autoriteetide poolt   reeglid ei  saa  muuta  sellepärast,  et laps kuuletub autoriteedile ning ta on
egotsentriline, sest arvab, et kõik mõtlevad samamoodi kui tema  reeglid   on   permanentselt   fikseeritud   nagu   füüsikaseadused   (mitte
subjektiivselt internaliseeritud, mida saab muuta)  peab   käitumist   halvaks   lähtudes   objektiivsetest   tagajärgedest   (mitte
subjektiivne kahju) - Autonoomne moraal e kooperatiivne moraal 10.a  Hakkab aru saama, et moraalses otsustamises on inimestel erinev perspektiiv
ning et objektiivsed tagajärjed ei määra ära teo õigust või ebaõigust üksinda;   reeglid kui vastastikused kokkulepped inimeste vahel;   reegleid saab modifitseerida kui selleks on sotsiaalne vajadus;  teadlikkus vastastikkusest (teise in. Heaolu eest hoolitsemine, samuti nagu
hoolitsetakse enda heaolu eest, ehk fraas: tee teistele seda, mida sa tahaksid,
et sulle tehtaks);  reegleid   ei   vaadelda   fikseerituna   ja   muutumatuna,   vaid   paindlikena   –
sotsiaalse kokkuleppe teel paika panduna, mida saab muuta, kui enamus seda
aktsepteerib;  õiglus – vastavalt sellele kuivõrd tahtlikult halb oli väärkäitumine  järgib reegleid selle tõttu, et on austus teise inimese vastu L.Kohlberg (1989) „The philosophy of moral development“ – ainus viis käituda moraalselt, on
lähtuda õigluse, õiguse ja aususe printsiibist Moraalses arengus toimub rohkem progressiivseid kui regressiivseid muutusi: Kehtib laste ja noorukite puhul 1-4 astmeni, ei kehti täiskasvanute puhul. 5-6 astme puhul toimub
rohkem regressiivseid kui progressiivseid muutusi. Regress: skisofreenikutel ja teistel institutsionaliseeritud patsientidel. Progressiivsed muutused moraalsete otsuste arengus toimuvad aste astmelt: Tendents, et mehed liiguvad otse 2-lt 4-le ning naised liiguvad otse 2-lt 3-le. Oletus, et 3 ja 4 aste on
paralleelsed astmed, vastavalt soole domineerib kas 3 või 4. Moraalse arengu astmete järjestus on sama kõikide kultuuride puhul: Ei kehti Bahama saartel, Honduras, Taiwanis, Nigeerias, Türgis, Iisrealis. Leidis   kinnitust   Lääne   kultuuri   kohta:   1-2-3-(4-5).   Lääne   kultuur   on   orienteeritud   õiglusele,   ida
kultuur lepitusele ja harmooniale. Moraalse arengu astmed on samad mõlema soo puhul Soolised erinevused moraalses arengus, mehed saavutavad kõrgemaid astmeid. C.Cilligan: kui naiste haridustase ja positsioon on kõrge, siis soolisi erinevusi pole. 


Kohlbergi moraalse arengu astmed pole täies ulatuses saavutatavad lääne kultuuri naiste poolt. Arvas,
et   lisaks  võrdsuse   printsiibile,   on  olemas   moraalsete   otsuste   arengus  veel   üks  element:   hoolitsus,
hoolivus, kaastunne. Mehed   kalduvad   mõtlema   abstraktsetes   õigluse   terminites,   naised   kalduvad   mõtlema   rohkem
vastutusest.  Kohlbergi teooria lähtub Lääne kultuurist ja on orienteeritud meestele, naiste moraal on kompromiss ja
vastutus teiste eest. Piaget   –   kognitiivse   arengu
aste Selman   –   perspektiivi
võtmise aste Kohlberg   –   moraalse
otsustamise aste Operatsioonieelne Mittediferentseeritud   ja egotsentriline   perspektiivi võtmine Eelmoraalne Üleminek   operatsioonieelselt
konkreetsele Diferentseeritud ja subjektiivne
perspektiivi võtmine Karistuse ja allumise moraal Konkreetsed operatsioonid Enese-reflektiivne   või vastastikuse   perspektiivi võtmine Naiivne hedonistlik Varajane formaalne operatsioon Kolmas   osapool   või   mitmese perspektiivi võtmine Hea   poisi/hea   tüdruku
orientatsioon Konsolideeritud   formaalsed
operatsioonid Sügav   sotsiaalse   perspektiivi
võtmine Sotsiaalse korra säilitamine Sotsiaalne kokkulepe
Universaalsed
moraaliprintsiibid KK faktorid, mis mõjutavad moraalsete otsustuste arengut:  Interaktsioon eakaaslastega - Seotud eakaaslaste populaarsusega - Eakaaslastega diskusioon, rollimängud moraalsete probleemide lahendamisel  Vanemate kasvatuspraktika - Demokraatlik  - Premoraalidiskusioonides osalemine - Vanemate mudel ja internaliseeritud väärtused - Madal tase sundi ja kõrge soojust, seotust suhetes?! - Induktiivsed kontrollimeetodid  Formaalne haridus - Tähtis faktor: haridusaste tõuseb – tõuseb ka moraalse otsustuse aste  Kultuur - Traditsioonilised 4 astet - Kultuurispetsiifiline   teooria   –   rõhuasetus   kas   individuaalsele   õigusele   või hoolivusele, kollektiivsusele

Document Outline

• Väärtuste internaliseerimine kasvatuses
• Vanemlus ja vanemate rolli hindamine