Upwellingute piirkonnad ookeanides (0)

Tallinna Tehnikaülikool  
 
 
 
 
 
 
UPWELLING ’UTE PIIRKONNAD  OOKEANIDES  
Referaat 
 
 
 
 
 
 
 
Autor:  Natalia Novak 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 2015 
 
SISUKORD 
 
 
SISSEJUHATUS ........................................................................................................... 3 
1. 
UPWELLING’U MÕISTE JA MEHHANISM  ...................................................... 4 
1.1 Upwelling’u definitsioon ..................................................................................... 4 
1.2. Upwelling’u tekkimine ........................................................................................ 4 
2. 
UWELLING’UTE PIIRKONNAD ......................................................................... 6 
2.1. Ranniku lähedane  upwelling ............................................................................... 6 
2.1.1. Soome lahe upwelling .................................................................................. 7 
2.2. Ekvatoriaalne upwelling ...................................................................................... 8 
2.2.1. Ekvatoriaalne upwelling, El Niño ning La Niña nähtused ......................... 10 
3. 
UPWELLING’U MÕJU JA TÄHTSUS ............................................................... 13 
3.1. Biodiversiteet ja produktiivsus ......................................................................... 13 
3.2. Loomade liikumine ........................................................................................... 14 
3.3. Ilm ja kliima ...................................................................................................... 14 
 
 
2 
 
 
SISSEJUHATUS 
Upwelling’ute  piirkonnad  mängivad  tähtsat  rolli  maailmamere  elus,  kuna  avaldavad 
märkimisväärset  mõju  maailmamere  termilistele,  keemistele  ja  bioloogilistele  
protsessidele. See omakorda mõjutab Maa  elustikku , taimestikku ning kliimat ja seega 
ka  inimkonna  elu.  Antud  töös  ma  püüangi  välja  selgitada,  miks  ja  kuidas 
upwelling’ute  piirkonnad  mõjutavad  ookeanides  toimuvaid  protsesse,  millest  on 
upwelling tingitud ja miks see kõik on väga tähtis. 
 
3 
 
 
1.  UPWELLING’U MÕISTE JA MEHHANISM 
 
1.1 Upwelling’u definitsioon 
Upwelling  ehk   süvaveekerge   (ingl.  keelest,  up  –  ülespoole,  well  –  tulvama)  – 
süvakihtidest  pärineva  külma  vee  tõus  (ookeani)  mere  pinnakihtidesse  [4]. 
Süvaveekerke  piirkonnad  on  piiratud  alad,  kuid  tõusnud   veed   ning  nende  mõju 
okeanograafilistele  tingimustele  võib   levida   sadadele  kilomeetritele.  Süvaveekerke 
vastandnähtus  –   downwelling   on  pealisvete  sügavusse  sukeldumine.  Mõlemad 
protsessid võivad esineda igas maailmamere  alas , aga kõige iseloomulikumad on need 
nähtused  piki  mandrite  läänerannikut.  Upwelling  ja  downwelling  on  ühe  ja  sama 
nähtuse  erinevad  arenemisasted,   reaalsuses   toimub  järjepidev  vete  tõusu  ja 
sukeldumise vaheldumise protsess, st upwelling’u downwelling’uga asendamine. Selle 
nähtuse  tulemusena  tulevad  süvaveed  ookeani  pinnale,  pealisveed  lähevad  aga 
sügavusesse.  Kuna  basseini  pinnale  tulenevad  süvaveed  erinevad  pealisvetest 
temperatuuri  ning  biogeensete  ja  teiste  ainete  sisaldumise  poolest,  avaldub  see  selle 
pealisvete  karakteristirute  mahuliste  anomaaliate  kujul.  Peale  teadusliku  huvi 
upwelling’u  vastu on tekkinud huvi samuti sellepärast, et püsivad upwellingu alad on 
bioloogiliselt  produktiivsemad  ja  kalarikkamad  ümbritsevate  ookeani  aladega 
võrreldes.  Peale  selle,  anomaalse  temperatuuriga  vete  olemasolu  mõjutab 
ilmastikuolusid ning Maa kliimat. [2,7] 
 
 
1.2. Upwelling’u tekkimine 
Kolm  peamist  tegurit,  mis  põhjustavad  süvaveekerget  on  tuul,   Coriolise   jõud  ning 
Ekmani transport [1].  
Piki  randa  puhuvate püsivate tuulte korral (kui  rannajoon  jääb tuule suunast vasakule) 
põhjapoolkeral   tekib  olukord,  kus  Ekmani  transport  (mis  on   Coriolis ’i  jõu  tõttu 
4 
 
pööratud  90º  tuule  suunast  paremale)  on  suunatud  avamerre,  see  tähendab,  et  vee 
pinnakiht  hakkab  liikuma  rannikust  avamerre,  merepind  ranniku  lähedal  hakkab 
langema,  mille  tulemusena  rõhu  gradient  tekitab  süvaveevoolu  ranna  suunas,  et 
taastada  tasakaalu.  Kui  tuul  on  vastassuunaline   tekkib    vastupidine   protsess  ehk 
pinnakihi  veed  hakkavad  liikuma  ranna  suunas,  merepind  rannikul  tõuseb,  tekib 
rõhugradient ,  mis  paneb  pealisveed   sukelduma .Tuulest  põhjustatud  veekerke  maht 
oleneb  tuule  karakteristikutest,  täpsemalt  tuule  kiirusest,  suunast,  kestusest, 
puhangulisusest, hoovõtust. [7,9]  
Upwelling  võib  olla  tingitud  samuti  pealisveemasside  rannikust  ära  kihutamisest, 
lahknevatest  või  maismaalt  äraminevatest  hoovustest.  Suured  ning  väikesed 
tsüklonaalsed  keerised  võivad  põhjustada  vee  vertikaalset  liikumist  ja  samuti  viia 
veekerkele. [7] 
 
5 
 
 
2.  UWELLING’UTE PIIRKONNAD 
2.1. Ranniku lähedane upwelling 
Ranniku  lähedane  upwelling  on  kõige  rohkem  tuntud  upwelling’u  tüüp,  mis  on 
põhjustatud  piki  randa  puhuvate  tuultest  ja  Ekmani  transpordist,  mis  viib  pinnakihi 
veed  avamerre  ning  tekkib  upwelling  (joonis  1.)  ehk  ranniku  lähedal  tõusevad 
sügavamad  külmad  veekihid  veepinnale  asendades  Ekmani  transpordiga  ära   viidud  
vett. [7,9] 
 
 
Joonis 1. Ranniku lähedase upwelling’u tekkimine (Allikas:  Noyo news, 
 
Upwelling.  http://noyonews.net/?p=133  ) 
 
 
Siin upwelling on väga aeglane protsess. On arvutatud, et  California  ranniku lähedase 
veetõusu vertikaalne kiirus on ligi  20 m kuus. Selles spitsiifilises ookeani piirkonnas 
pinnakihtidesse jõudnud veed tulevad suhteliselt väikest sügavusest, tavaliselt vähem 
kui 200 m.  Kõige ilmekam ranniku upwelling esineb USA,  Peruu , Marokko, Lõuna-
Aafrika  ja   Austraalia   läänerannikutel  (Joonis  2.).  Mõned  ranniku  lähedased  süvavee 
tõusud on tingitud hooajalistest mussoontuultest, näiteks Kagu-Aasiarannikul ( Bengali  
laht).  Selle  ala  tuuled,  mis  suvel  puhuvad  edela  suunas,  muutuvad  talvel 
kirdesuunaliseks. Mussooni püsivus, eriti edelast, ja ranniku  orientatsioon  põhjustavad 
upwelling’u  üle  suure  ala  piki  India,  Tai  ja  Lõuna-Vietnami   idaranniku .  Suurema 
6 
 
intensiivsusega  upwelling  on  täheldatud  Somaalia poolsaare rannikul ( Araabia  meri). 
[7,18]  
Vertikaalset  vee  ringlust  on  märgatud  ka  Antarktilise  mandri  ranniku  lähedal. 
Tugevad  läänetuuled  ning  Coriolise  jõud  tekitavad  Ekmani  transpordi,  mis  lükkab 
ülemist  veekihti  põhja  suunas  põhjustades  sellega  sügavamate  külmade  veekihtide 
kerkimist  ehk  tekib  tugev  upwelling,  mida  nimetatakse  samuti  Lõuna-Jäämere 
upwelling’uks. [8] 
 
 
 
  Joonis  2.  Ranniku  lähedase  upwelling’u  piirkonnad  (Allikas:     Green   Sea  Upwelling, 
  Upwelling.  http://www.greenseaupwelling.com/Upwelling.html   ) 
 
 
2.1.1. Soome lahe upwelling 
 
Upwelling  on  tavaliselt  tuvasatav   merepinna   temperatuuri  (SST)  satelliitfotode  või 
temperatuuri  /  soolsuse  väljade  kaardistamise  abil.  Kuna  Soome  lahel  on   kitsas  
bassein,  kaasneb  piki  üht  rannikut  upwelling’uga  downwelling  piki  vastast  rannikut. 
Seega võimaldab see ühendatud mehhanism, tuginedes upwelling’u tunnustele Soome 
rannikul,  mis  on  satelliiti  SST  piltidel  nähtavad,  järeldada  downwelling’u  olemasolu 
Eesti rannikul. [10]  
Soome  lahe  ranniku  lähedane  upwelling,  mille   tekitajaks   on  piki  randa  puhuv  tuul, 
toob tavaliselt endaga kaasa termokliinilist fosforirkast vett, mis omakorda soodustab 
lämmastikku siduvate tsüanobakterite kasvu. [11] 
7 
 
 
2.2. Ekvatoriaalne upwelling  
On  teada,  et  ekvaatori  lähedal  on  Coriolise  jõud  väga  väike.  Külmade   ookeanite  
süvavete upwelling  ekvaatoril  on näide olukorrast, kus Coriolise jõu mõju, kuigi see 
on suhteliselt väike, on oluline. [6] 
 
Piki  ekvaatorit  puhuvad  stabiilsed  ida  tuuled  -   passaadid   (joonis  3.)  .  Kuna  Ekmani 
transport on Coriolise jõu tõttu pööratud  tuule suunast  vasakule lõunapoolkeral ning 
paremale  põhjapoolkeral,  tekitab  see  tuul  mõlemal  poolkeral  pinnakihi  vee  hoovust, 
mis on suunatud ekvaatorist eemale ja on sellega risti. [6] 
 
Joonis 3. Ekvatoriaalse upwelling’u tekkimine (Allikas:  Equatorial upwelling.  http://www -
  das.uwyo.edu/~geerts/cwx/ notes /chap11/equat_upwel.html ) 
 
 
Lahknevad  pealisveevoolud  loovad  lahku  piki  ekvaatorit  (joonis  4.),  nagu  juustesse 
tehtud  lahk.  Sellele  järgneb  vee  tõus  sügavusest,  kus  temperatuurid  on  madalamad, 
ning tekitab ekvaatoril  jahedama ülemise kihi veega tsooni (joonis 5.). [6] 
8 
 
 
Joonis 
4. 
Ekvatoriaalse 
upwelling’u 
tekkimine. 
(Allikas: 
 
http://earthguide.ucsd.edu/virtualmuseum/images/EquatorialUpwellingDiagra m.
  html) 
  Joonis  5.  Ekvatoriaalne  jahedama  pinnakihi  tsoon.  (Allikas: 
   http://www.atmos.washington.edu/~robwood/papers/Peru/Peru_MODIS.html  ) 
 
See  idealiseeritud  ekvatoriaalse  upwelling’u  mehhanismi  pilt  esineb  harva,  sest 
idatuuled  võivad  mitte  olla  piisavalt  tugevad,  või  sellepärast,  et  piisavalt  tugevad 
tuuled puhuvad  mandritel. Kõige paremeni on ekvatoriaalne upwelling esitatud Kesk- 
ja Ida-  ekvatoriaalses Vaikses ookeanis, eriti La Niña aastatel. [6] 
 
 
9 
 
 
2.2.1. Ekvatoriaalne upwelling, El Niño ning La Niña nähtused 
 
Joonis  6.  kujutab  tüüpilist  atmosfääri  ja  ookeanilise  tsirkulatsiooni,  mis  eksisteerib 
troopilises Vaikses ookeanis. [14] 
Tavaliselt  Vaikse  ookeani  lääneosas  pinnakihi  temperatuur  on  mõne  kraadi  võrra 
suurem  kui  Lõuna-Ameerika   rannikuvetes .  See on tingitut  passaatidest, mis  puhuvad 
idast  läände  piki  ekvaatorit  ning  võimaldavad  külma,  toitainete  rikka,  Lõuna-
Ameerika looderannikust pärineva vee tõusu ehk upwelling’ut (vt 2.2). Ka need samad 
tuuled lükkavad pinnakihi vett läände, mille tulemusena vesi koguneb Vaikse ookeani 
lääneosas.  Indoneesia  ranniku  keskmine  merepinna  kõrgus  on  umbes  0,5  meetrit 
kõrgem kui on Peruus . [12,14] 
 Joonis 6. Vaikse ookeani tüüpiline seisund. (Allikas:  Effects  of ENSO  in the 
  Pacific . National  Weather  Service. 
  http://oceanservice.noaa.gov/education/yos/resource/JetStream/tropics/enso _
  patterns .htm) 
 
Vaikse ookeani lääneosas kuhjuva vee piirkonnas  tekitavad passaadid 150 meetrilise 
paksusega  sooja  veekihi  lääne  osas,  mis   surub   termokliini  alla,  samal  ajal    kui  see 
tõuseb  veepinnale  idas.  Pinnapealne  30   meetriline   ida   termokliin   võimaldab  tuultele 
tõmmata vett alt, mis on tavalselt palju toitainete rikkam kui pealisvee kiht. [12] 
 
10 
 
Samas  kui  Vaikse  ookeani  lõunaosas  madalate  ja  kõrgete  õhurõhkude  alade  mustrid 
muutuvad vastupidises suunas (õhurõhk Darwinis, Austraalias on kõrgem kui Tahitis), 
passaattuulte tugevus väheneb ( ja nende suund võib muutuda vastupidiseks). 
Selle  tulemusena  külma  süvavee  upwelling  ja  selle  transportimine  lääne  suunas 
väheneb ning  lääneosa  soe vesi hakkab liikuma  itta (joonis 7.). Mingi aja jooksul soe 
vee  bassein  Vaikse  ookeani  lääneosas  kasvab  ning  jõuab  Vaikse  ookeani  keskosani, 
merepinna temperatuur Vaikse ookeani idaosas tõuseb üle  normaalse. See on ENSO 
(El Niño/ Southern Oscillation) soe faas, mida nimetatakse El Niño’ks. [12,14] 
 
 
  Joonis 7. El Niño faas. (Allikas: Effects of ENSO in the Pacific. National 
Weather Service. 
   http://oceanservice.noaa.gov/education/yos/resource/JetStream/tropics/enso _
  patterns.htm) 
 
Lõpptulemusena valitsevate vihmadega ala liigub oma  normaalsest  asukohast Vaikse 
ookeani  lääneosast  Vaikse  ookeani  keskossa.  Seega  sademed  on  rohkem  levinud 
Vaikse  ookeani  keskosas  ja  samal  ajal  Vaikse  ookeani  lääneosas  muutub  suhteliselt 
kuivaks . [12]  
 
On aga juhtumeid, kui passaadid, mis puhuvad läände üle troopilise Vaikse ookeani, 
on  tugevamad  kui   tavalised   passaadid,  mis  suurendavad  upwelling’ut  Lõuna-
Ameerika  rannikul  ja  selle  tõttu  on  pinnakihi  temperatuur  madalam  kui  tavaliselt 
(joonis 8.). [12] 
11 
 
Valdavate  vihmadega  ala  samuti  nihkub  oma  normaalsest  asukohast  läände.  Need 
tuuled  panevad  sooja  pealisvett  kuhjuma  Vaikse  ookeani  lääneossa.  See  on  ENSO 
külm faas nimega La Niña. [12] 
 
 Joonis 8. La Niña faas. (Allikas: Effects of ENSO in the Pacific. National 
Weather Service. 
 
http://oceanservice.noaa.gov/education/yos/resource/JetStream/tropics/enso _
 patterns.htm) 
 
Üllatav on see, et  need muutused merepinnakihi temperatuurides ei ole suured –  +/–  
3 ° C ning üldjuhul isegi palju väiksemad. [12] 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
12 
 
3.  UPWELLING’U MÕJU JA TÄHTSUS 
3.1. Biodiversiteet ja produktiivsus 
Upwelling’u  protsessi  käigus  tõusnud  veed  võivad  tuua  palju  toitaineid  (fosfaate, 
nitraate,  jne)  eufootsesse  vööndi;  seega  upwelling    suurendab  oookeani  orgaanilist 
produktiivsust, suureneb vetikate ja planktoni hulk, millest omakorda toituvad linnud, 
mereimetajad   ja  kalad.  Upwelling  tekitab  maailma  kõige  viljakamaid  ökosüsteeme. 
Näiteks  kõige  produktiivsemad  kalapüügipiirkonnad  asuvad  Aafrika  ja  Põhja-  ja 
Lõuna-Ameerika  rannikutel.  25  900  ruutkilomeetriline  piirkond  Peruu  läänerannikul 
on  näiteks  püsivalt  mõjutatud  upwelling’ust  ning  on  samuti  üks  rikkamatest 
püügikohadest  maailmas.  Suurimad  lindude   kolooniad ,  mis  varustavad  inimkonda 
majanduslikult  olulise  guaanoga,  asuvad  samuti  Peruu  rannikul.   Laias   laastus 
hõlmavad upwelling’ute piirkonnad vaid 1 protsenti maailmamere kogupindalast, kuid 
nad annavad umbes 50 protsenti kogu maailma kalasaagist. [7, 17]   
El  Niño  periood,  mis  leiab  aset  tavaliselt  iga  3-7  aasta  tagant,  toob  endaga  kaasa 
Vaikse  ookeani  upwelling’u  intensiivsuse  vähenemist,  seega  väheneb  ka 
toitaineterikka  vee  juurdetulek,  mis  põhjustab  madalamat  kalapopulatsiooni  ning 
tulemuseks  on  väiksemad  kalasaagid.  Merelõvide  pojad  kannatavad  nälga. 
Kannatavad  ka  nn  lehtadrude  metsad,  mis  on  suure  pruunvetikate   taimestiku  
tihedusega veealuselised alad. [13, 17]  
La  Niña’l  on  tavaliselt  positiivne  mõju  lääne  Lõuna-Ameerika  kalatööstuele. 
Upwelling  toob  külma,  toitaineterikka  vee  ookeani  pinnale.   Toitained   sisaldavad 
planktoni,  millest    toituvad  kalad  ja   koorikloomad .  Kõrgema  taseme  kiskjad, 
sealhulgas ka väärtuslik  kalaliik nagu mereahven, omakorda kütivad koorikloomi.[16] 
13 
 
3.2. Loomade liikumine 
 
Upwelling  mõjutab loomade  ja nende liikide levimise liikumist. Pisikesed  kullesed   –  
paljude  kalade  ja  selgrootute  arenevad  vormid.  Sõltuvalt  liigist  saavad  nad  triivida 
hoovusteega   nädalaid   ja  isegi  kuid.  Upwelling  võib  ranniku  lähedal   elavate  
täiskasvanud  mereolendite  kulleseid  viia  nende  loomulikust  elukeskkonnast  kaugele 
avamerre, ohustades sellega nende ellujäämist. Seega ühest küljest upwelling varustab 
loomi  vajalikke  toitainedega,  kuid  samal  ajal  upwelling  on  suureks   ohuks  
mereloomade populatsioonidele, kuna see hävitab nende kulleseid. [5, 17] 
 
 
3.3. Ilm ja kliima 
Ranniku lähedane upwelling  ja downwelling mõjutavad ka ilma ja kliimat. Piki Põhja- 
ja  Kesk-California  rannikut  vähendab  upwelling  mere  pinnakihi  temperatuuri  ja 
suurendab  suvel   udude   sagedust.  Suhteliselt  külm   veepind   jahutab   niisket   mereõhku 
küllastumiseni  ning  tekib  paks  udu.  Upwelling’u  külm  vesi  takistab   troopiliste  
tsüklonite  (nt  orkaanide)  tekkimist,  sest  troopilised   tsüklonid   saavad  oma  energia 
soojast pinnaveest . [18]  
Samuti mõjuvad mõlemad ENSO nähtused  ilmastikule. Enamik kliimaanomaaliatest, 
mis  on  seotud  El  Niño’ga,  on  vastupidised  La  Niña  ajal.  Üldjuhul  enamus  ENSO 
mõjust  avaldub  piirkondadele,    mille  kliima  sõltub  troopilisest  Vaiksest   ookeanist , 
kuid  on  ilmselge,  et  nii  La  Niña  kui  ka  El  Niño  põhjustavad  kliimaanommaliaid  üle 
kogu maailma. [14]   
Kuna    El  Niño  ajal  liigub  soe  vesi  itta,  tõusevad  suurenenud   soojus -  ja  niiskushulk 
atmosfääri, muutes ilmastikuolusid naaberpiirkondades, mis omakorda võivad levida, 
mõjutades  veel  teiste  piirkondade  ilmastikuolusid  üle  terve  maailma.  Näiteks  hästi 
intensiivne El Niño suurendab üle Vaikse ookeani lääneosa jugavoolu ja nihutab itta, 
mis  toob  kaasa  tugevad  lumetormid  Californias  ja  lõuna  USA’s,  millega  omakorda 
kaasnevad üleujutused ja  maalihked . Teisest küljest El Niño võib põhjustada ka tõsist 
põudu Austraalias, Indoneesias ja mõnedes Aasia lõuna osades. [15] 
14 
 
Kuigi on teada,et  El Niño vähendab orkaanide tekkimise tõenäosust Atlandi ookeanis, 
suurendab see tsüklonite ja taifuunide tõenäosust Vaikse ookeanis. 1982-1983 aastate 
El  Niño  tekitas  kahju,  mis  põhjustas  üle  terve  maailma  üleujutusi,  tugevaid  torme, 
põudu ja tulekahjusid ning NOAA hindas seda umbes  8 miljardile dollarile. [15] 
Intensiivsed  La  Niña  sündmused  on  seotud  katastroofiliste  üleujutustega  Põhja-
Austraalias.  2010  aasta  La  Niña  sündmus  oli  põhjustas  ühe  suurima  üleujutuse 
ajaloos,  mis  toimus  Queenslandis,  Austraalias.  Rohkem  kui  10  000  inimest  olid 
sunnitud evakueeruma, katastroofi kahju oli hinnatud rohkem kui 2 miljardile eurole. 
 La  Niña  on  seotud  ka  tugevamate  hoovihmadega  üle  Kagu-Aafrika  ning  Põhja-
Brasiilia. [16] 
La Niña’t iseloomustab normaalõhurõhust kõrgem õhurõhk üle Vaikse ookeani kesk- 
ja   idaosa .  Selle  tulemuseks  tekib  selles  piirkonnas  vähem  pilvi  ja  seega  ka  vähem 
sademeid.  Normaalsetest  kuivemaid  tingimusi  on  märgatud  troopilise  Lõuna-
Ameerika läänerannikul, ja Lõuna-Ameerika lõunaosas pampades. 
La  Niña  sündmused  võivad  kesta  üks  kuni  kolm  aastat,  erinevalt  El  Niño’st,  mis 
kestab  tavaliselt  mitte  rohkem  kui  aasta.  Mõlemad  nähtused  saavutavad  oma 
maksimumi  põhjapoolkera talve ajal. [16] 
 
Lõuna-Jäämere  upwelling  avaldab  suurt  mõju  Maa  atmosfäärile  ja  kliimale.  Kuna 
upwelling’u  protsessis  pinnale  tõusnud  vesi  on  külm,  siis  neelab  see   atmosfäärist  
tohutu liigse soojuse hulga. Kuna tõusnud vesi asendab pinnavett pidevalt, neelab see 
ka   märkimisväärse   atmosfääris  eksisteeriva  süsinikdioksiidi  (CO2)  hulga,  mis  aitab 
reguleerida süsinikdioksiidi (CO2) vahetust süvamere ja atmosfääri vahel. [8]  
 
 
15 
 
KOKKUVÕTE  
Upwelling  on  üks  tähtsamaid  ookeanis  toimuvatest  dünaamilistest  prostessidest. 
Upwelling  on  tingitud  tuultest  ning  Ekmani  transpordist,  mis  on   Coriolisi   jõu  tõttu 
pööratud  tuule suunast  paremale põhjapoolkeral  ning vasakule lõunapoolkeral, ja on 
sellega  risti.  On  olemas  kaks  põhilist  upwelling’u  tüüpi:  ranniku  lähedane  upwelling 
ning ekvatoriaalne upwelling.  Kuigi upwelling’ute piirkonnad hõivavad  ainult umbes  
0,1%    maailmamerest,  avaldavad  nad  tohutu  mõju  ookeani  ja  ranniku  elustikule  ja 
taimestikule  ning  selle  kaudu  ka  maailmamajandusele.  Samuti  mõjutab  upwelling  
ilma ja kliimat, aga selle mõju avaldub mitte ainult upwelling’ute piirkondades, vaid 
kliimaanomaaliad esinevad üle terve maailma, mis omakorda mõjutab inimeste elu. 
 
16 
 
KASUTATUD ALLIKAD 
 
1.  Bakun  A.  1990.   Global   climate   change   and  intensification  of  coastal   ocean  
upwelling.  Science , Vol. 247, No. 4939. pp. 198-201 
 ftp://ftp. marine .rutgers.edu/cool/maddie/Bakun.pdf (03.05.2015) 
2.  Бондаренко,  А.Л.,  Борисов,  Е.В.,  Серых,  И.В.,  Суркова,  Г.В.,  Филиппов, 
Ю.Г.  2012.  Закономерности  формирования  апвеллинга  Мирового  океана 
Метеорология и гидрология.  No. 11 С 75-81  
3.   http://meteoweb.ru/articles/bondarenko_upwelling.pdf  (03.05.2015) 
4.  Дедю, И.И. 1989. 
Экологический энциклопедический словарь. Главная редакция Молдавско
й советской энциклопедии, Кишинев  
http://dic.academic.ru/dic.nsf/ecolog/1247  (03.05.2015) 
5.  Gaines, 
S., 
Airame, 
S. 
Upwelling. 
http://oceanexplorer.noaa.gov/explorations/02quest/background/upwelling/up
welling.html (03.05.2015) 
6.  Greets,  B.,    Lincre,  E.  1998.  Equatorial  upwelling.   http://www -
das.uwyo.edu/~geerts/cwx/notes/chap11/equat_upwel.html (03.05.2015) 
7.  Лафонд, 
Е.К. 
1974. 
Океанографическая 
энциклопедия. 
http://www.oceanographers.ru/index.php?option=com_content&task=view&id
=1345&Itemid=265  (03.05.2015) 
8.  Morrison,  A.  K.  , Frölicher  T.  L.,   Sarmiento,  J.  L.  2015.  Upwelling  in  the 
Southern 
Ocean. 
http://scitation.aip.org/content/aip/magazine/physicstoday/article/68/1/10.1063
/PT.3.2654 (03.05.2015) 
9.   Simpson , J. H.,  Sharples, J. 2012.  Introduction to the  physical   and  biological  
oceanography of shelf  seas.     Cambridge   University  Press,  Cambridge, 424 lk 
10. Suhhova, I. , Pavelson, J. , Lagemaa, P. 2015. Variability of currents over the 
southern slope of the Gulf of Finland. 
  http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0078323415000391   
(03.05.2015) 
11. Uiboupin,  R.,  Laanemets,  J.  2009.  Upwelling   characteristics   derived  from 
satellite  sea  surface  temperature  data  in  the  Gulf  of  Findland,   Baltic   Sea. 
http://www.borenv.net/BER/pdfs/ber14/ber14-297.pdf   (03.05.2015) 
17 
 
12. Effects 
of 
ENSO 
in 
the 
Pacific. 
Tropical 
Weather. 
http://oceanservice.noaa.gov/education/yos/resource/JetStream/tropics/enso_pa
tterns.htm (03.05.2015) 
13. El 
Niño 
and 
its 
Effects. 
  http://earthguide.ucsd.edu/virtualmuseum/climatechange1/11_1.shtml    
14. El 
Niño 
& 
La 
Niña. 
Weather 
Explained. 
Vol. 
1 
http://www.weatherexplained.com/Vol-1/El-Ni-o-La-Ni-a.html  (03.05.2015) 
15. El 
Niño’s 
impact 
on 
the 
biosphere. 
http://earthobservatory.nasa.gov/Features/ElNino/elnino2.php  (03.05.2015) 
16. La 
Niña. 
National 
Geoerafic 
Encyclopedia. 
http://education.nationalgeographic.com/education/encyclopedia/la -
nina/?ar_a=1 (03.05.2015) 
17. Upwelling. 
National 
Geoerafic 
Encyclopedia. 
http://education.nationalgeographic.com/education/encyclopedia/upwelling/?ar
_a=1  (03.05.2015) 
18. Wind  Driven  Surface  Currents:  Upwelling  and  Downwelling.  Ocean   Motion  
And  Surface  Currents.   http://oceanmotion.org/html/background/upwelling -
and-downwelling.htm (03.05.2015) 
 
 
18