Uni ja unenäod (0)

Tallinna Kristiine Gümaasium
Uni ja unenäod
Referaat
Koostaja : Cristina Rahuoja
Tallinn 2007
SISUKOR
1SISSEJUHATUS 3
2MIS ON UNI? 4
3MIS ON UNENÄGU? 8
4KUIDAS UNENÄOD MEENUVAD? 12
5KUIDAS TAASTAMISVÕIMET ARENDADA? 14
6TÄISKASVANUTE UNESTRUKTUUR JA UNEPUUDUS 17
7KASUTATUD KIRJANDUS 18
1 SISSEJUHATUS 3
2 MIS ON UNI? 4
3 MIS ON UNENÄGU? 8
4 KUIDAS UNENÄOD MEENUVAD? 12
5 KUIDAS TAASTAMISVÕIMET ARENDADA? 14
6 TÄISKASVANUTE UNESTRUKTUUR JA UNEPUUDUS 17
7 KASUTATUD KIRJANDUS 18

SISSEJUHATUS

Kõik inimesed näevad unenägusid. Normaalne öine uni hõlmab mitte üht, vaid mitut unenäoperioodi. Katsete varal on see kindlalt tõestatud. Ühed unustavad kõik unenäod ja väidavad seetõttu, et ei näe kunagi unenägusid. Teised peavad oma unenäod valdavalt meeles. Enamik meist aga suudab meenutada vaid paari unenäokatket ja näeb harva niisuguseid unenägusid, mitte kõik üksikasjad jäävad meelde ja mis teatud põhjustel avaldavad erilist mõju ning tunduvad harukordselt tähtsad.
Unenäod ei pruugi olla prohvetlikud, ehkki mõned neist siiski on. Nad ei tarvitse hoiatada meid äkilise haigestumise eest, ehkki seda on ette tulnud; nad ei pruugi kajastada meie ilmsielu ektuaalseid probleeme, ehkki sagel on nad seda teinud. Olgugi ebaselged, tunneme siiski kõik, et unenäod peavad midagi tähendama. Need ajad, mil unenägusid peeti nõnda tähtsaks, et neis nähti sõnumeid jumalatelt, on ammu möödas. Freund , Jung jt psühholoogid on oma kirjatöödes ülendanud unenägude seletamise psühhoteraapia tähtsaks koostisosaks ja avardanud meie teadmisi alateadvusest . Kahtlemata rikastaksime oma elu, tuletades meelde unenägusid, uurides neid ja õppides mõistma seda, mida need meile isiklikult tahavad öelda.
Viktoriaanide unenägudeseletaja järgi tähendab must kass õnne ja kannike armastust. Alates Freundist ja Jungist on psühholoogid ja psühhiaatrid püüdnud unenägude põhjal analüüsida patsientide hingeelu . Tänapäeval aga ei usu enam keegi seda, et ünenäosümbolid tähendaksid kõigi inimeste puhul üht ja sedasama , kuigi püshhiaatrite juures käiakse vilkalt. Unenägude kohta on küll kirjutatud palju raamatuid, aga enamasti on need moodsad unenägudeseletajad või psühhiaatria erialateosed. Juba 35 aastat on unenägudelaborites agaralt katsetatud. On uuritud seda, kas katseisikud näevad und, ja kui näevad, siis kui sagli ja mida. On uuritud, kuidas unenägude kestvus ja liigid olenevad une ja unenägude ajal kulgevatest füüsilistest ja psüühilistest protsessidest. Sellealased katsed võimaldavad unenägusid seletada hoopis teisiti.

MIS ON UNI?

Vajadus une järele – tung loobuda normaalsest tegevusest terveks päevakolmandikuks – on väga tugev. Kui see nii ei oleks, oleksid loomad loomuliku valiku teel unest juba vabanenud, sest isegi piinalise une ajal on nad oma vaenlastele kerge saak. Uni aga hoiab oma raudes haardes kõiki, kes liiguvad. Kõigil on ka ühesugune unegraafik ehk unemuster.
Normaalne uni järgib kõikide inimeste puhul üht ja sedasama graafikut. See ei sõltu kliimast ega asupaigast – arktika pikaajaline pimedus ei tingi teistsugust unegraafikut kui maakera teiste piirkondade lühemad pimeperioodid. Nendelgi inimestel, kes veedavad palju nädalaid maa all ja on teistest inimestest täiesti eristatud , ei muutu unegraafik oluliselt.
Une ajal pole tõeliselt teadvusetud ei keha ega hind. Seda, et me kehaosad une ajal pingest lõdvestuvad, teab igaüks, kes on püüdnud tõsta magavat inimest. Ometi muudame unes aeg-ajalt oma asendit. Teatud lihased jäävad pingestatuks ning silmade ja laugude omad hoiavad silmi suletuna. Üldiselt tegutsevad lihased unes veedetud tunni jooksul umbes 30 sekundit. Normaalse öörahu ajal teeme 20-30 korral lühikese ulatuseda liigutusi – liigutamine muudab meid küll poolärksaks, aga nendel tegevusperioodidel me mitte kunagi ei ärka täielikult.
Unes muutuvad ka meie reakstsioonid erutustele. Ärkveloleku aegadel saadavad üksikud meeleorganid pidevalt sõnumeid ajju, mis kontrollid neid ja varasemate kogemuste põhjal otsustab, millist vaimset või kehalist tegevust tuleks alustada. Kui puudutame midagi märga, libedat või ebameeldivat, saab aju sellest teada ja kõige tõenäolisemalt käsib meid sellest lahti lasta. Kui viia aga magava isiku käsi kokkupuutesse samasuguse ollusega, ei pruugi ta kätt sellest otsekohe eemaldada. Seda juhteteed , mida mööda kompimismeel teavitab aju puudutatava ainega seostuvatest tundmustest, kas loobutakse jätkamast või muudetakse, antud tundmus aga jõuab tõesti ajju ja võib sõnumi kujul tungida edasi meie unenägudessegi.
Unetsüklit reguleerib nn tsiradiaanrütm – bioloogilised protsessid, mis umbes 24-tunniste ajavahemike järel korrapäraselt korduvad. See rütm ilmneb erineval viisil, kõige selgemalt ehk kehatemperatuuri põhjal, mis ööpäeva jooksul tavaliselt kõigub kahe kraadi ulatuses. Kui see on madalaim, harilikult öösel kella ühe ja viie vahel, pole enamik meist keerukateks mõttekäikudeks ja aktiivseteks tegevusteks üldsegi võimeline. Kui kehatemperatuuri niisugust korrapärast kõikumist mingi järsk ajanihe häirib, siis tajume nn jet lag’i ehk ajavahet. Võib kuluda kolm kuni kümme päeva, enne kui keha harjub aktiivse tegevuse ja une rütmi muutumisega. Kohanevad mitte ainult kehatemperatuur , vaid ka südametegevus, vererõhk, vereliblede müriaadid, ainevahetus , neerude talitlus ja terve hulk tähtsaid alateadlikke füsioloogilisi talitlusi.
See rütm, mis veenab meid magama jääma, hõlmab veel paljusid kompleksrütme, mis une käigus ise reguleeruvad. Üle kogu maailma paiknevates unelaborites on kogutud materjale, mis edastavad usaldusväärseid andmeid selle kohta, mis toimub meiega tavalise öise une ajal. Elektroentsefalograafid ehk EEG- aparaadid , mis jäädvustavad aju elektrilist tegevust – ajulaineid – on näidanud teadvuseta seisundis inimese ajutegevuse erinevaid tasandeid. Koostatud graafik iseloomustab normaalset und, mis jaguneb korrapärasteks korduvateks faasideks , ulatudes ärkveloleku sarnasest faasist ( esimesest faasist) kuni peaaegu et koomafaasini (neljas faas).
Une niisugune tsükilisus, mis viib kergest unest sügavamasse ja toob sealt jälle tagasi, kordub igal ööl mitu korda. Selle tsükli iga faasi kohta saab tänu EEG-aparaadi võngetele nii mõndagi välja lugeda.
Iga unefaasi kohta saab koostada talle omase graafiku. Seda saab tuvastada katseisiku aju kolme piirkonna elektriliste voolude ja silmaliigutuste põhjal. Esimese veeu „alfarütm“ näitab, et katseisik on küll ärkvel, aga puhkab, silmad suletud. Katseisiku uinudes graafik muutub (algfaas 1); nõrgad silmaliigutused siiski erinevad. Faas 2 osutab „unevärtnatele“, s.t. ahastele lainerühmadele. Esimese 90-minutilise tsükliga jõuab katseisik kiiresti 4.faasi – nüüd ulatuvad ajulained sügavamale, on laiemad ning kooma puhul reistreeritavatega väga sarnased. Erandjuhul esinevad selles faasis unenägudeta unena. Seejärel lähevad ajulainete redistreeringud taas esimesele tasandile, ent sellal kui algfaasis silmaliigutusi peaaegu ei esienudki, ilmnevad taasalgavas 1.faasis kiired silmaliigutused (REM), mis on tihedalt seotud unenägudega.
Esimene faas. Selles faasis on uni kõige kergem. EEG fikseeringud sarnanevad väga ärkveloleku omadega. Suigatame, meie lihased lõdvestuvad, südametegevus aeglustub. Öise une kestel pöördume sellesse faasi mitu korda tagasi, naaseme sügavamast unest üha pikemaks ajaks pinnalisse.
Teine faas. See algab peagi pärast uinumist. Kiiresti läheneme 4.faasi tõeliselt sügavale uele. Unesrännet ja – rääkimist kohtab sageli just selles faasis. Seejärel võib EEG-aparaadiga jäädvustatud joonte põhjal tuvastada une lähenemist oma järgmisele faasile.
Kolmas faas. Siin iseloomustavad und aju tugevamad elektrilised impulsid : ärkvelolekus mõõdetakse ainult 60, kolmandas unefaasis aga 300 volti . Nüüd tuleb meie äratamisega tõsist vaeva näha; me hingame aeglaselt ja korrapäraselt, südametegevus on aeglustunud ja temperatuur langenud.
Neljas faas. Siin on uni kõige sügavam; seda näitavad EEG sügavad laiad lained. Öö esimeses unetsüklis jääme sellesse faasi küllaltki pikaks ajaks. Seejärel pöördume tagasi 1.faasi, millega kaasnevad selles ja järgnevas unetsüklis kiired silmaliigutused ja sageli erksad uenäod.
Normaalse ööune jooksul veedame esmalt palju aega neljandas unefaasis, mis on meile ilmselt väga tähtis: mida roidunumad kehaliselt ja vaimselt oleme, seda eam niisugust und vajame. Harilikult kestab 4. unefaas esimesel perioodil 30-90 minutit. Seejärel aga, libisedes tagasi 2. faasi, algab eriskummaline faas, millest mõne tuntud nime tasaseim sositamine meid äratab, sellal kui küllaltki valju plahvatuse puhul suigume rahulikult edasi. Nüüd aga saabub meie unegraafiku kõige huvitavam osa: naaseme küll 1. unefaasi, kuid see erineb esimesest samalaadsest. Kui kohe pärast uinumist kaasnesid selle perioodiga ebaselged, seosetud pildid, jõuame nüüd, esimese 90-minutilise tsükli lõppedes punkti, kus hakkame alles õieti und nägema.
Unes teevad silmad erinevaid liigutusi. Siigavas unes näitab ostsilloskoop nõrku liigutusi (ülemine ring); erksate unenägudega seotud REMi faasis (alumine ring) märkame kiireid silmaliigutusi (REM).
Erinevad graafikud sügavas REM-unes. REMi faasis hakkavad koos silmaliigutustega muutuma ka hingamine , vererõhk ja pulss. See tähendab isiku erutatust.

MIS ON UNENÄGU?

Viimase kolmekümne aasta jooksul on teadlased teinud suuri edusamme une-ja unenäomehhanismide uurimisel . Ikka ja jälle korduvad 90-minutised unetsüklid, EEG-lindilt tuvastatud unefaasid , REM-une avastamine ja selle seos erksate unenägudega, REM-une ja NREM-une vahekorrad , unenägude universaalne iseloom – need kõik on väga tähtsad avastused.
Subjektiivselt vaatatuna on une olemus siiski saladusrikas ja veelgi suuremaks müsteeriumiks on jäänud unenäod ise. Unenäod on olemas, me kõik oleme neid kogenud, mitte keegi aga ei näe teise unenägusid. Meid tegelikkusega ühendavad sidemed tunnukse unenägudes kõik katkevat, me siseneme maailma, kus ei ole aega ega ruumi: võime jälle olla noored, võime elada minevikus või tulevikus või täiesti ajatus ruumis, kus võime Londonis siseneda uksest ja väljuda Indias, Austraalias või mõnes tundmatus, nimeta paigas.
Paljud unenäod viivad meid muinasjutumaale, kus kivi muutub koogiks, ema kurjaks nõiaks ja meie suurim vaenlane meie päästjaks. Paljud teadlased on avatanud muinasjuttude seoseid unenägudega: mõlemad lubavad oma sümbolite ja moonduste keeles tutvuda alateadvuse hoovustega, kumbki neist ei tunne loogikat, aga mõlemal on oma saladusrikas “subjektiivne “ tegelikkus.
Ärkvelolekuga võrreldes tunduvad nii mõnedki unenäod suvalised, veidrad ning seletamatud, mida aduma mõnikord une ajalgi. “See on ju ainult unenägu,” ütleme iseendale , kui mingi koletis on tõukamas meid kuristikku. Mõned unenägijad suudavad nn selgete unenägude sündmusi isegi mõjutada. Tänu uutele uurimismeetoditele saavad selgete unenägude nägijad, kes on taibanud, et näevad und, anda märku sellest nii, et selle hetke jäädvustab EEG- aparaat oma lindil.
Selgete unenägude kohta on ilmunud huvitavaid uurimustöid. Nii mõnedki spetsialistid on väitnud, et selge unenägu aitab unenägijat parimini mõista tõsiolusid, sest ta saab unenäos esinevatelt isikutelt küsida, miks nad ilmuvad ja mida nad soovivad. Ka saab “halval” unenäol lasta korduda ja panna see lõppema hästi või kutsuda esile ilus unenägu, mis loob ärgates hea tuju.
Ilmselt vajavad kik imetajad loomad REM-tüüpi und, mille puhul inimesed näevad unenägusid. Noored loomad viibivad selles seisundis igatahes rohkem aega kui täiskasvanud.
Ehkki spetsialistid vaidlevad ikka veel selle üle, kui palju aega veedame unenägude seltsis, on see igatahes pikk aeg. Sageli unustame kõik oma unenäod, mõnikord mäletame ainult paari neist. Nii mõnedki inimesed väidavad, et nad ei näe kunagi und, tegelikult aga unustavad ärgates kõik oma unenäod. See, et me oma unenägudest mõned unustame, on täiesti loomulik. Nii unenägudes kui ka ilmsielus teeme valiku: kaldume meenutama meile tähtsaid või erksaid unenägusid ja unustama tavalisi, näiliselt tähtsusetuid või kurbi.
On huvitav teada, et katseisikud laboris teatavad sündmusterikastest unenägudest vähem kui tavaelus unenägijad. See tundub tõestavat, et ergas meel on meenutamise seisukohalt väga tähtis, ükskõik kas magame või oleme ärkvel.
Tänapäeval võib väga täpselt öelda, millal üks või teine unenäotüüp algab. 30aastat tagasi märkas dr. Nathaniel Kleitman Chicagost, et magavad inimesed liigutavad aeg-ajalt silmamunasid, millega kaasneb suletud silmalaugude võbelemine. Kui magajad ärkasid sellel uneperioodil, mida iseloomustavad kiired silmaliigutused (REM), selgus alati et nad olid näinud unenägusid. On üldtuntud tõik, et silmade harmoonilise koosliikumise ajal “vaatame” unenäos “ringi”: need, kes äratati REMi unenägudest eriti ägedate ja jõuliste silmaliigutuste ajal, kinnitasid sageli, et nad olevat näinud hobuste võiduajamist või midagi sellesarnast. Et kiired silmaliigutused esinevad ka pimedana sündinuil, kes näevad und vaid puudutustest ja lõhnadest, pole kõik selle nähtusega seotuv veel selgunud . Edasised füüsilised nähtumused langevad ajaliselt kokku kiirete silmaliigutustega: elektrilised ajavoolud jätkuvad lakkamatult ja REM-une tulekuga saabub närvilise aktiivsuse laine. Seega võib vererõhk oluliselt tõusta, pulss ja hingamine muutuda ebakorrapärasteks ja ilmneda ilmsielus suureks erutuseks või isegi suureks paanikaks nimetatud kõik sümptonid.
Esimese 90-minutilise unetsükli algul on normaalsel inimesel üksteisest isoleeritud piltidega katkendlikud unenäod; neid nimetatakse hüpnagoogilisteks või uinutavateks unenägudeks. Sellise unega ei kaasne kiireid silmaliigutusi (REM).
Esimese 90-minutiline unetsükkel vahetub peagi sügava ja enamasti unenägudeta unefaasiga. Juba poole tunni möödudes näitab magaja EEG graafik koomalähedast und, milles harva väidetakse und nägevat.
Erksad unenäod saabuvad meile sageli iga unetsükli lõpul, 1.unefaasi naastes. Selle unefaasi EEG graafikuga kaasnevad kiired silmaliigutused (REM) räägivad sellest, et magaja jälgib tähelepanelikult midagi, mis teda huvitab.
Mällu talletatavad, sügavamatest unefaasidest pärinevad unenäod, mille puhul kiired silmaliigutused puuduvad, on enamasti verbaalsed ja “mõttekad”, s.t erinevad oluliselt REM-une erksatest unenägudest.

KUIDAS UNENÄOD MEENUVAD?

Kes unenägusid enda mälus ei taasta, see igatahes jätab kasutamata väga huvitava kogemuse. Ilmselt oleks psüühikale kasuks, kui õnnestuks teada saada, mida unenäod ütlevad. Suutmatusel unenägusid meelde tuletada pole tõenäoliselt midagi tegemist hariliku mälunõrkusega. Psühholoogilised testid näitavad, et nagu mõned nn unustajad hoiduvad argielus erutustest, nii ei taha nad meelsasti meenutada oma unenägusid. Sageli tunduvad unustajad olevat pärsitumad, mugavamad ja paremad enesevalitsejad kui need, kellel on unenägude jaoks hea mälu. Unenägude uurija Anne Faraday järgi on unustajad valmis teistest vähem lähenema kogemuste dimesioonile, mida nii mõnedki inimesed nimetavad iseteadvuseks ja mille puhul huvitutakse väga oma sisemisest , subjektiivsest küljest. Oleme näinud, et unenäod on sõnumid meie enda sellelt osalt, millega meil harilikult pole sidet ja mille sügaval sisimas juurduvaid instinkte ja kalduvusi me harilikult endale ei tunnista. Kui kuulame ära, mida unenägudel on öelda, suudame täiustada ja paremini mõista neid suhtumisi ja soove, mida pole seni pidanud mõistlikuks.
Katsed on näidanud, et mälu parandamiseks piisab vaid motiveeringust. Kahe laborirühma hulgast õnnestus neil, kellel oli palutud oma unenäod meeles pidada, meenutamine palju paremini kui teistel.
Seega on vist olemas meeldetuletamisele programmeeritud mehhanism , mis võib aktiveeruda, nii nagu nii mõnedki inimesed otsustavad õigel ajal ärgata ja seda ka teevad.
Esimene samm unenägude impulsiivseks kütkestaval viisil meenutamiseks võiks olla elav vestlus sõbraga selle üle, mida nägite unes. Ehk märkate peagi, et unenäod hakkavad aeglaselt teie juurde naasma, ja kui see on toimunud, ei pruugi te enam muretseda: te olete alustanud hästi ja jätkate, mõeldes järele, mida võiksid unenägude sümbolid teie jaoks tegelikult tähendada. See ei pruugi minna sugugi nii libedalt, aga igal juhul peaksie unenägude meeldetuletamise ja meelespidamise jaoks koostama endale süstemaatilise plaani. Unenägude selge ja üksikasjalik meeldetuletamine aitab teid olenemata sellest, kas tahate üksnes huvi tõttu heita neile pilku või püüate lahendada praktilist või suhtlusprobleemi. Kui teile tundub, et elate või töötate erilise stressi all, kui teil on muresid või peate tegema tähtsa otsuse, tahaksite kindlasti unenägude tegevust tõhustada.
Olgu siiski kannatlikud, sest alateadvus näib vajavat aega – enamasti palju öid, et ta talitleks konstruktiivselt. Isegi siis võivad teie unenäokommentaarid nii moonduda, et peate unenägusid lisaks “tellima”, et need teid aidata saaksid ! Nagu näeme, täitub teie unelev mina sellise tellimuse. Edasi lugedes saate teada, kuidas unenägusid kõige paremini tõlgendada ja totratenagi tunduvatelt unenägudelt abi saada.

KUIDAS TAASTAMISVÕIMET ARENDADA?

Teatavasti oleme kohanud inimesi, kes väidavad, et ei näe üldse unenägusid, või peavad nende meeldetuletamist võimatuks. Juhul kui nad kuuluvad unustajate hulka, peaksid nad ikka ja jälle teadvustama, et und nähakse igal ööl, mõnel ööl isegi mitu korda. Unelaborites omandatud kogemused tõendavad ühemõtteliselt: see, et REM-une perioodid korduvad 90-minutilises unetsüklis, on bioloogiline tõsiasi.
Igaüks suudaks mõningase harjutamise järel oma unenägusid meenutada. Oma unenägusid peaksime unustama niisama vähe kui päevase ilmsielu sündmusi. Nagu päevasündmuste tahtlikul mällu talletamisel toimime valikuliselt, nii tundub ka meie hing unenägusid tsenseerivat, teeb seda mõnikord soovitavast põhjalikumaltki. Ometi võivad unenäod püsida meeles niisama kaua kui kõik see, mida oleme elanud läbi “tegelikult”. Freund kuulis patsientidelt sageli unenägusid, mida nad olid näinud veerandsada aastat tagasi ning tema ise väitis mäletavat üht unenägu, mille oli näinud 40 aastat enne selle ülestähendamist.
On palju teooriaid selle kohta, miks mõned inimesed oma unenäod väga kergesti unustavad. Varem arvasid teadlased, et mõned unenäod on meeldejätmiseks liiga “nõrgad” ja tähtsusetud. Teised ehk unustame sellepärast, et need on liialt suvalised – ilmsielus kaldume fakte, nimesid ja kuupäevi meeles pidama, sest kuigi need pole just sündmusteahela lülid, kajastavad nad siiski argielu. Sageli on unenäod suvalised: kui mingi muu nendega kaasnev seik poleks tähendusrikas, pudeneks unenägu koost .
Mõned unenäod tunduvad tõesti olevatki nimelt katkelised. Teadlased on nentinud, et üks eriline unenägude liik, nn hüpnagoogiline unenägu ilmub juba uue une algul. Enamasti koosneb see suvalistest pildikatketest, mis harva püsivad kaua meeles. Dr. Anne Faraday on nende “unenäokeste” jäädvustamiseks soovitanud huvitavat võtet. Unes alaneb lihaste toonus. Seega peaksite heitma magama sellili , käed küünarnukkidel. Niipea, kui uinute, langeb käsivars alla j ate ärkate just sel hetkel, kui need “nõrgad” unenäod end ilmutavad.
Neile unenägudele on iseloomulik see, et nad ei püsi hästi meeles, olemata midagi muud kui vaimse “taustmuusika” liik. Ent nii, nagu Freund kirjutas oma “Unenägude seletamise”, unustavad inimesed oma unenäod sageli enam-vähem tahtlikult, sest ei ole piisavalt huvitatud pingutustest või kardetakse, mida võib unenägude kaudu teada saada.
Unenäo meenutamist võib ärkamishetkel tahtlikult eirata. Siis usume end küll und näinud, kuid pole võimelised midagi meenutama. Katsete varal on tõestatud, et igaüks unustab keset ööd unenäo, kui ta ei jää vähemalt kümneks minutiks ärkvele. Selle aja jooksul suudab mälu “jäljed jäädvustada”. Muidu kustutavad unetsükli NREMi perioodid unenäo.
Kuna inimesele on omane tsükliline unegraafik, siis algab meil öö jooksul mitu korda unenägudega une REMi period. Enamik nendest unenägudest ei talletu mällu vähimalgi määral. Kui see siiski sünnib, on magaja otse unenäo järel äratatud ja olnud ärkvel seni, kuni ta on suutnud mälestuse jäädvustada. Seega pärineb suur osa meeldejäävatest unenägudest kas sellest REMi perioodist, mis hommikul vahetult enne ärkamist lõpetab unetsükli viimase osa, või pärast kesköist spontaanset ärkamist.
Unenäod on paeluvad ja me ei pruugiks neid karta rohkem kui teisi iseenda tundmaõppimisvahendeid ega loobuda sellest ülimalt huvitavast teabest ja abist. Öelge endale ikka ja jälle: “ma mäletan üht unenägu tänasest ööst”, mitte aga: “täna öösel oli mul üks unenägu”.
Kui tahate õppida oma unenägusid meelde tuletama, on sobivaim järgmine meetod: asetage märkmik ja pliiats käepärast ning pange vahetult pärast ärkamist kirja, kus te olite , veelgi tähtsam: mida tundsite. Seega suudate unenäo hiljem täpselt meelde tuletada. Kui tahate oma unenägudega tegelda tõsimeeli, peaksite hiljem märkmete põhjal kirjutama üksikasjalikuma loo. Tuvastate, et uenägu üles kirjutades tuleb teil rohkem meelde, kui algul mäletasite.
See on tõhus algus ja pealegi ülimalt meeldiv. Muretsege märkmik ja pühenduge tööle kogu tähelepanuga. Kõik see virgutab ja annab unenäoulmadele uue näo, tunnetate, mida unenäod teile tegelikult tähendavad ja võite anda omapoolseid tõlgendusi ning kirjutada kommentaare. Te õpite oma unenägudele reageerima alateadlikult, tõldendama seoseid nende vahel.
Kõige parem oleks pärast ärkamist end võimalikult vähe liigutada – ikka veel unenäo meelevallas, haarake lõõgastunult märkmik ja pliiats. Ärge pingutage liialt üksikasjade meeldetuletamisega, vaid laske unenäo jälitamise asemel unenäol endal teie juurde tulla.
Unustajatele piisab kõigest eeltoodust unenäo “kuninglikul teel viimiseks alateadvusse”, nagu on öelnud Freund. Drastilisim meetod oleks lasta äratuskellal öö jooksul iga 90 minuti järel heliseda ja kirjutada siis otsekohe üles see, mis vahetult enne ärkamist meie meeli köitis. Sel viisil ei kogeks te dr Faraday järgi ulmi mitte ainult unenägude poolest rikastes REMi faasides , vaid ka mõned kummailsed, võib-olla isegi sügavamad unenäod NREMi faasides.
Kui unenägusid on liiga palju, on neid käsitled niisama raske kui mõnda harva unenägu. Algul ärkate ilmselt öösiti iga paari tunni järel, et teha unenägude kohta märkmeid. Ühelt poolt tähendab see suure hulga unenägude kogemist, teiselt poolt aga oma une tõsist häirumist, ning niisugune ettevõtmine nõuab küllaltki ränka pingutust.
Unenägudelt vajame sageli abi stressi puhul: kui kahtleme oma edus, kui meie tunnetele ei vastata või on meil langetada mõni elutähtis otsus. Sel juhul on soovitatav vaadata isikuid ja olukordi nagu unenägusid., mis avavad meile sagely häid väljavaateid, kingivad uusi arusaamu ja juhendavad meid ilmselgelt. Peamine on hea, sügav uni, mis annab jõudu tasakaalu saavutamiseks. Siis rahunete mõne rahutu öö järel ning ärkate hommikul väskena ning avastate, et mäletate oma unenägusid automaatselt.
NB! Unenägusid kirja panes kipume ehk kaunistama. Ärgu meie fantaasialend hakaku vassima ega kujundama unesündmusi tegelikult tähtsamaks. Kirjutage üles, mida unes nägite, mitte aga seda, mida enda arvates peaksite nägema.
Kui te meelsasti ei kirjuta, siis võiksite oma unenägusid kas joonistada või maalida. See meetod osutab ehk niisama edukaks - põhitoiming on üks ja seesama ja nõnda võib “jutustus” üksikasjade osas isegi võita, sest, kui hea kunstnik te ka ei oleks, vajate pildi joonistamiseks rohkem aega kui oma unenäokogemuse lühidalt kirjapanemiseks.

TÄISKASVANUTE UNESTRUKTUUR JA UNEPUUDUS

Täiskasvanu unestruktuur
1. unestaadium
1-5% kogu une ajast
2. unestaadium
50% kogu une ajast
3. + 4. unestaadium
20-25% kogu une ajast
REM-uni
20-25% kogu une ajast
Une kestus kokku
7 - 8 tundi
Unepuudus võib avalduda järgnevas:
nõrgestab immunsüsteemi;
alaneb stressi talumisvõime;
kehatemperatuuri alanemine
KNS funktsioonihäired:
unisus , keskendumisvõime halvenemine;
motoorse reakstiooniaja pikenemine;
halvenenud võime sooritada täpseid ja koordineeritud liigutusi;
mälu- ja kognitiivsete funktsioonide halvenemine;
vaimse töövõime (nt õppimisvõime) vähenemine;
kestva deprivatsioon korral tekivad kuulmis-
ja nägemishallutsinatsioonid ("REM-uni" ärkvelolekus);
"mikrouni" päevasel ajal: lühikesed uneepisoodid, mida alati subjektiivselt ei tajuta.

KASUTATUD KIRJANDUS

Parker , D., Parker, J. Uenägude leksikon.
Fink , Georg Unenägude seletamine.
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/Programm/ravi/ph/51uni.ht m