Tuuleenergia võimalused Eestis (0)

Eestis leidub külladaselt looduslikke taastuva energia varusid, et katta kogu meie kodumaine energiatarve. Meil on rohkesti metsa, märgalasid ja kasutamata põllumaad, kust kogutud biomassi põletades võiksime toota kogu vajamineva soojuse ning elektri. Üsna ühel meelel ollakse hüdroenergia potentsiaali suhtes, sest see on Eestis väike. Ekspertide arvates ei leiaks laiemat kasutust ka päikesevalguse muundamine elektriks. Selle looduslik potentsiaal on küll tunduvalt suurem kui hüdroenergial, aga teniline potentsiaal väike, sest päikesepaneelid on väga kallid. Majandusarvutused näitavad, et taastuvate energiate elektri omahind kujuneb märksa kõrgemaks kui põlevkivielektril. Biomassist saadud elekter maksaks umbes 65 senti, tuuleelekter kuni kroon ja päikeeseenergia üle viie krooni kilovatt-tund. Ainult veejõule tugineva elektri omahind oleks alla 60 sendi, aga selleks puuduvas meil võimalused. Õigus on keskkonnakaitsjatel, et sellise hinnavahe tingivad niinimetatud kaudsed kulud, mis on fossiilkütuste puhul palju suuremad kui elektri tootmisel taastuvatest allikates. Siiani ei ole neid kaudseid kulusid elektri hinnas arvestatud. Veel takistab alternatiivsete energiaallikate kasutamist Eesti põlevkivienergiale antud turueelis: sotsiaalsetel põhjustel madalal hoitud hind ning teiste majandussektoritega võrreldes väiksemad keskkonnamaksud. Sellepärast on see olnud Eesti riigi ja eelkõige tarbijate teadlik valik, et elektrikulud oleksid võimalikult madalad ning tagada majanduses konkurentsivõime. Ajakirjanduses on avaldatud arvamust, et põlevkivienergeetikast päästjaks oleks vaid tuumajaama rajamine. Kiidetakse tuumajaama keskkonnahoidlikkust ja väiksemaid käitamiskulusid. Eestisse kindlasti tuumajaama ei rajata, sest selle ehitamiseks pole meil looduslikke, tehnilisi ega majanduslikke eeldusi, ka ei ole Eesti tarbijad nõus selle jaama rajamiskulusid kinni maksma. Tuumajaam eeldaks vähemalt kahte looduslikku tingimust: veekogu, millest saaks piisavalt jahutusvett ja tuumajäätmete ladustamiseks sobilikku geoloogiliste riketeta aluspõhja. Neid vajadusi ei ole me võimelised täitma ilma keskkonda oluliselt kahjustamata või kalleid tehnilisi lahendusi rakendamata. Pealegi on praegusaegsete tuumajaamade võimsus Eesti elektrisüsteemi tarbeks liiga suur. Nii jääbki Eestile taastuvatest energiaallikatest üks võimalus- tuuleenergia kasutuselevõtt (Lahtvee 2003).
Mõnede tuuleressurssi uurijate väitel saaksime toota poole vajaminevast elektrist tuulegeneraatoritega, mõned arvavad isegi, et tuuleenergia potentsiaal Eestis ulatuks üheksa teravatt-tunnini aastas. Muidugi ei saaks me koheselt üle minna tuuleenergia kasutusele. Tuuleenergia võiks põlevkivi samm- sammult asendama hakata, aga vaid siis, kui riik ja tarbijad seda soovivad. Selleks on vaja kaotada subsiidiumid, mis toimivad energiasektori heitmetele kehtestatud madalamate taastetasudena. Tuleks kehtestada põlevkivile ja teistele fossiilkütustele süsinikuemissioonipõhine aktsiisimaks sellisel tasemel, et kaudsed energiatootmise kulud kajastuksid energia hinnas. Veel peaks täiendama energiaseadustikku, et tagada alternatiivse energia arendajatele saada tehtud investeeringud tagasi. Kindlasti tuleks tõsta ka inimeste teadlikkust tuuleenergia suhtes, mis aitaks kaasa selle energialiigi kasutamise suurenemisele Eestis (Lahtvee 2003).
Tuulikute ja tuuleparkidega seonduv on Eestis uudne nii tuulikute püstipanijatele kui ka elanikele, kelle kodude lähedusse neid püstitada tahetakse. Seetõttu ongi mõlemail vähe sellealaseid teadmisi ja kogemusi. Nii kujunevad konfliktid, eksiarvamused ja arusaamatused küllalt kergesti. Teadmatus ja hirm tundmatu ees on üks peamisi põhjusi, miks inimesed kiidavad tuuleenergeetika heaks ja sageli peavad tuulikut lausa keskkonnahoidliku tootmise sümboliks, kuid samas ei soovi neid energiat tootvaid tuulikuid oma naabruses asuvale lagendikule. Keskkonnasäästlik tuulepark on keerukam rajatis kui enamik tehaseid. Peale tuuliku parimate tehniliste lahenduste tuleb väga hästi ja mitmekülgselt tunda loodust. Pole mõtet ehitada tuulikut sinna, kus on vähe tuult ja samas tuleb jälgida, milline vaade avaneb päikesele, kui tuulepargi ehituse käigus on keskendutud tehnilistele küsimustele ning loodus seejuures unustatud. Samal ajal on tuulik nagu omanäoline vabaõhumuuseum, kui tavapäraselt elektrijaamades toodetakse energia suurtes hoonetes, siis tuulepargis toimub see inimeste silme all ja peab olema ka kena vaadata ( Kull 2004).
Üks levinuim tuuleturbiinide rajamise piirang seostub vajadusega säilitada lindude ja loomade elupaigad ning mitte häirida nende elutegevust. Linnud võivad vastu tiivikut või tuuliku torni lennates hukkuda, aga seda siiski harva. Enamasti juhtub see halbade ilmastikuolude korral, sest tavatingimustes suudavad linnud edukalt tuulikuid vältida. Kaudselt võivad tuulikud mõjutada lindude haudumist, pesitsust, rännet ning toiduotsingut. Kuid pinnamood on Eestis tasane ning tuulikutele sobivad lagedad alad väikesed. Tavaliselt mahutavad kõige enam mõnikümmend, enamasti aga paar tuulikut. Seega ei kujuta nad lindudele väga suurt ohtu. Statistika näitab, et kümne kilomeetri pikkuse tuulikuriviga võrreldes hukkub linde viis korda rohkem elektriliinide tõttu ning viisteist korda rohkem liikluses ja lisaks veel linde hukutavad peegelklaasidega kõrghooned. Piisab kui ei ehitata tuulikuid peamiste rändeteede ja suuremate pesitsusalade lähedustesse. Selleks, et tuulikuid lindudele veelgi ohutumaks muuta tuleks vältida linde pimestavaid signaallampe ja kasutada monoliitseid torutorne, sest tihti armastavad röövlinnud varitseda sõrestikmasti lattidel. Saaki märgates ei pane nad enam pöörlevat tiivikulaba tähele. Üldjuhul on loomadega vähem probleeme. Nad kas lahkuvad sellest piirkonnast või harjuvad kohanemisvõimelisemad ehitusmüra ja uuemate tingimustega.
Raskem lugu on nahkhiirtega. Öisest eluviisist tulenevalt märgatakse neid harvem. Eriti suure tähelepanu alla on nahkhiired sattunud Põhja-Ameerikas, kus Buffalo Ridge`i mäekurus suure nahkhiirekoloonia lähedal paiknevas 354 tuulikuga tuulepargis hukkus 2001.aastal 841 ja 2002.aastal 364 isendit (Kull 2004). Nii on uuritud ka Eestis tuulikute mõju nahkhiirtele. 2005. aasta märtsis korraldas Eestimaa Looduse Fond järjekordse taastuvenergeetika alase arutelu, kus seekord tuli kõne alla tuuleenergia. Tuuleparkide varjukülgedest rääkides toovad keskkonnakaitsjad välja nende ohu lindudele ja nahkhiirtele. Ümarlauas rääkis nahkhiirte uurija Lauri Lutsar, et tuulegeneraatorid on nahkhiirtele paratamatult ohuallikaks. Nahkhiired orienteeruvad looduses kajalokatsiooni ja ultraheli järgi, mistõttu on esitatud hüpoteese, et rände või toitumise ajal meelitab tuulik nahkhiiri mingil moel ligi. Teine arvamus, mis üritab seletada, miks nahkhiired ei suuda tuulikutest mööda lennata , väidab, et nahkhiired tahavad toitumast tulles tuulikutesse puhkama asuda . Rootsi uurijad väidavad, et tuulikud eritavad soojust, mis meelitab tema juurde putukad. Nahkhiirte probleem on ka seetõttu terav , et erinevalt lindudest , kes võivad saada aastas viis kuni kuus poega , on nahkhiirtel aastas ainul üks poeg, mistõttu nende arvukuse hoidmine on palju raskem. Seetõttu tulekski juba tuuleparkide planeerimisel arvessse võtta võimalikku ohtu nahkhiirtele ja uurida, kas kusagil lähedal on mõni nende koloonia. Tuuleenergeetika arendajate hinnangul on näiteks Pakri ja Toila tuuleparkides nahkhiirte keskkonnamõju hindamine alles ees. Kuna nahkhiirte levik maastikul on ebaühtlane , siis on võimalus paigutada tuulikud sinna, kus on vähem ohtlik. Nahkhiired kasutavad kitsaid lennukoridore, mis on mõõdetavad kümnetes meetrites. Kahjuks pole tuuleparkide arendajad sellega päri, öeldes, et tuul on loodusressurss, mistõttu tuuliku saab panna ainult sinna, kus on tuul. Arvataks, et kui linnud on suutnud õppida vältima tuulikuid ja tiivikute tagant läbi lendama, siis on võimalik et ka nahkhiired kohanevad selle asjaga (Silm 2005). Ka meie kliima soodustab nahkhiiri, sest Eesti kliimaoludes võib nahkhiire talveuni kesta septembrist aprillini , aktiivne on ta aga soojadel suveöödel. Tuul seevastu on tugevam just oktoobrist märtsini ning nõrgim suvekuudel, mil sageli just öösiti on tuulevaikus või ainult nõrk tuul, mis tiivikuid ringi ei aja (Kull 2004).
Harva meenub tuulikute mõju ka taimedele ja kivististele. Siiski tuleb ka nendega arvestada, sest nad on oma asukohaga kindlalt seotud. Tuuliku vundament hõlmab väga väikese ala, peamiseks ohuks kivististele ja taimedele on ehitusperiood. Ka võib juurdepääsuteede rajamisel muutuda veereziim. Korraliku planeeringu ja ehituse korral ei häirita taimi siiski väga palju (Kull 2004).
Keerulisem on olukord inimestega. Eestis on aasta keskmine tuulekiirus 4-5 m/sek, valdavalt puhuvad lääne- ja kagutuuled ja kõige tuulisem kuu on detsember, mil saartel ja mereäärsetel aladel on tuule keskmine kiirus üle 7 m/sek. Eriti perspektiivseid paiku tuuleenergia tootmiseks, kus aasta keskmine tuulekiirus on 5-6 m/sek, on Eestis piisavalt (Eesti Energia 2007). Nii tuleks tuuleturbiinidele loodusest ohverdada ainult merevaated. Kõige tuulerikkamad piirkonnad on tihti ilusa avatud maastikuga . Kahjuks ristuvad siin mitmesugused huvid ja väärtushinnangud . Ühest küljest hinnatakse tuulikute poolt keskkonnahoidlikult toodetud elektrit, teisest küljest ihatakse looduskaunisse kohta elamuid ja suvilaid, kust oleks kena vaade merele. Sageli on selle vastuolu lahendajaks kinnisvaramaakler , kelle mõõdupuuks on muidugi raha. Nii eelistataksegi tuulikute asemel rannaäärseid puhkekülasid, kuid looduskeskkonda rikutakse nagunii . Sellega taandub küsimus maastiku- kui looduskompleksi hoiu asemel pigem maastiku- ja maakasutuse eelistustele. Lagedate rannaniitude ja põllumaade puhul pole tuulepargid konkurendid. Pigem tõotavad kasu, sest peale tavapärase maaharimise ja loomakasvatuse on võimalik müüa ka tuule abil toodetud energiat. Kuigi tänapäevased tuulikud on väga vaiksed , mõtlevad inimesed esimesena ikkagi müra peale. Tuuleturbiinid püstitatakse enamasti maapiirkondadesse, kus inimtekkelist müra on vähem. Linna- või tööstuskeskkonnas ei tuleks see teema kellelegi meelde, sest müra ei kostuks lihtsalt muu lärmi seest välja. Samas ei tasuks unustada, et tuulikuid rajatakse põhiliselt ikka tuulistesse piirkondadesse ja ka tuule vihin ning loksuvad lained summutavad tuulikute tekitatud müra. Müra oleneb põhiliselt tuuletubiini konstruktsioonist. Et tuulikute mürataset parandada, on nad muudetud võimalikult voolujooneliseks. Veel on parandatud tiivikulabade aerodünaamilisi omadusi. Ühelt poolt see suurendab tootlikkust, teiselt poolt vähendab müra teket. Kogu tuuliku mehhaaniline osa on projekteeritud nii, et müra ja vibratatsioon sumbuksid tekkekohas. Kõik need tehnoloogilised täiustused on aidanud müra tunduvalt vähendada. Väga edukalt aitab tuulikute müra veel kahandada ka maja ning õue ümber paiknev põlispuudest kõrghaljastus, eriti okaspuumets. Haljastusel on tuuleparkides üldse tähtis roll. Õige haljastus aitab leevendada päiksepaistelistel päevadel pöörleva tiiviku põhjustatud varjude vilkumist. See vilkumine võib osutuda häirivaks hommikul ja õhtul, kui päikesekiired langevad madala nurga all. Veel langevad päikesekiired madalalt talvel ja varjud ulatuvad kaugele, kuid sel ajal on Eestis päikesepaistet vähe. Nii kardavadki inimesed, et tiiviku pöörlemisest tekkiva varju vilkumine toas mõjub närvisüsteemile halvasti. Tuulikute mõju inimeste tervisele on uuritud Taanis, Saksamaal, Hispaanias ja ei ole leitud nende erilist mõju inimestele. Neid tulemusi kasutavad ka meie keskkonnaeksperdid. Ka inimeste arusaamad maastiku ilust on erisugused. Selle tõttu tuleb iga tuuleparki kavandades kaaluda, kuidas sobitada tuulikud võimalikult hästi maastikuga. Sageli unustatakse, et tuulikute õige paigutusega saab unikaalsete loodusmälestiste läheduses ilusad vaated säilitada. Looduslike objektidega võrreldes hiiglaslikud (sageli kuni saja meetri kõrgused) tuulikud sulanduvad maastikku paremini, kui järgida nende paigutusel looduslikke piire (pinnavorme, metsapiiri , rannajoont), varjata tuulikud mingist vaatepunktist puutukaga, värvida tornide alaosa ümbritseva looduse toonides või rajada madalad teeäärsed hekiribad, mis suunavad mööduja pilgu kõrvale (Kull 2004).
Eestis töötab juba mitu tuulikut ja tuuleparki, mis on näidanud häid tulemusi meie oludes ja neid kerkib muudkui juurde. 1997. aasta 19.septembrist hakkas tööle Hiiumaal Tahkuna neeme tipus 150 kW tuulik, mille omanik on Biosfääri Kaitseala Hiiumaa Keskus. Tuulik läks maksma 3,2 miljonit krooni, millest 80 % maksis Taani Keskkonnafond ja ülejäänud raha tuli Eestist. Eesmärgiks oli tuulikut eksponeerida ja selgitada, kas saame tuuleenergeetikaga hakkama. Töö käib arvuti abil ja inimese kätt juhtimise juures vaja ei ole – kuni rikkeid ei tule. Maksimaalvõimsusega töötab tuulik tuulekiirusel 14 m/sek. Aastas prognoositi toodangut 300 tuhat kWh, mis on Hiiumaa elektritarbimisest alla 1%. Esimesel tööaastal toodeti elektrivõrku 288 MWh elektrit ( Eesti Energia 2007).
2002. aasta 11. oktoobril hakkas tööle Eesti esimene kaasaegne taastuvenergiat tootev tuulepark– Virtsu Tuulepark, mis oli suureks sammuks edasi perspektiivse ja loodussõbraliku energialiigi laiema kasutuselevõtu suunas. Tuulepargi kolme tuuliku koguvõimsus on 1,8 MW ja planeeritud energiatoodang aastas on 4,8 GWh. Sellega suudavad tuulikud rahuldada umbes 500 kodumajapidamise aastase elektritarbimise vajaduse. Tuulepargi kolmest tuulikust kaks kuuluvad Saaremaa ettevõttele Roheline Ring ning üks Eesti Energiale, viimane on Eesti Energia esimene Rohelist Energiat tootev tuulik. Virtsu Tuulepargi tuulikute mastid on 63 meetrit kõrged, rootori diameeter koos labadega on 44 meetrit ja ühe tiiviku laba pikkus 19 meetrit (Eesti Energia 2007).
Hiljuti kerkis ka Tartumaale esimene suur tuulegeneraator , mille 54 meetrise generaatori püstitas Puhja serva seal turvast ja briketti tootev Sangla Turvas . Praegu tuulegeneraator veel ei tööta, sest sellega alles tegeletakse. Elektritootmine ei ole Sangla Turbale uueks ettevõtmiseks, kuna firma toodab juba ammu endale vajamineva elektri turba põletamisel. Tuulegeneraatoriga tahetakse vähendada energia saamiseks põletatava turba kogust, et tööle panna seadmed , mis turvast enne brikettimist kuivatavad. Elektrituuliku masti kõrgus on 65 meetrit, rootori diameeter 48 meetrit ja ühe tiiviku laba pikkus 22 meetrit. Tiivikulabade pöörlemiskiirus 16-32 pööret minutis . Aastas toodab selline tuulik 2,2 GWh rohelist energiat (Kohler 2007).
2007. aasta lõpul hakatakse Ruhnu saarel naftapõletamise asemel elektrit tootma tuuleenergia abil. Saare elektrivajaduse katavad kaks 150 kW võimsusega tuulegeneraatorit (Rajalo 2007).
Tuuleenergia rakendusvõimalused on Eestis küllaltki head. Samas on sellelgi energialiigil omad plussid ja miinused. Mõistliku paigutuse korral toodavad tuulikud siiski keskkonnahoidlikku energiat, mis aitab meil vähendada põlevkivi kasutamist ja sellega kaasnevat keskkonnareostust.
Kasutatud allikad:
Eesti Energia kodulehekülg www.eestienergia.ee
Kohler, V. 2007. Turbatehas püüab tuult väljalt. Tartu Postimees 15. oktoober. lk 1.
Kull, A. 2004. Tuulik keset loodust?! Eesti Loodus nr. 11. lk 14-17.
Lahtvee, V. 2003. Põlevkivienergiast niipea ei pääse. Eesti Loodus nr. 11. lk 18-19.
Rajalo, P. 2007. Ruhnul hakkab tuul peagi elektrit tegema. Postimees 24. oktoober. lk. 6.
Silm, S. 2005. Kas tuuleenergial on Eestis tulevikku? Roheline Värav 14. aprill.
7