Trento kirikukogu jac (0)

EESTI MUUSIKA - JA TEATRIAKADEEMIA
Muusikateaduse osakond
Farruhruz Susi
Trento kirikukogu ja muusikalised reformid
Referaat
Tallinn 2014
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………………………3
22. sessiooni kaalutlused ja otsused 1562 . aastal …………………………………………..4
Uued reformid 24. sessioonil 1563 . aastal…………………………………………………..6
Katsed reformida konventsionaalseid muusikalisi tavasid 25. sessioonil 1563. aastal …….8
Nõukogu otsene mõju ja hilisemad publikatsioonid nõukogu dekreetide kohta …………..10
Kokkuvõte………………………………………………………………………………….11
Kasutatud kirjandus ………………………………………………………………………..13
Sissejuhatus
Käesolev artikkel kirjeldab süvitsi, millist rolli mängis Trento nõukogu (kirikukogu) kirikumuusikale piirangute kehtestamisel. Nõukogu tegevuse kohta on liikvel palju legende. Nii näiteks mainis Agostino Agazzari 1607. aastal esimest korda tuntud legendi helilooja Palestrinast ja sellest, kuidas tema missa „Papae Marcelli“ ( paavst Marcellus II pühendatud missa) päästis kirikumuusika nõukogu rünnakute eest. Seda legendi viimistlesid teisedki allikad ja mitusada aastat hiljem leidis see koha Hans Pfitzneri ooperis „ Palestrina “. Ometi ei ole legendid alati ajalooliselt tõesed. Käesolev essee keskendub sellele, kuidas Trento nõukogu suhtus muusikasse ja üritab sealjuures eristada kahte aspekti:

• esialgseid reformiarutelusid nõukogu sessioonide eel, mida avalikult välja ei kuulutatud;
  
• ja seda, mis esialgsetest aruteludest lõpuks sõelale jäi – deklaratsioone, mida nõukogu liikmed otsustasid lõpuks avalikustada – eriti 22. sessioonil.
  

Selle eristuse puudumine esialgsete kaalutluste ja lõpuks avaldatud reeglite vahel on loonud mitmeid arusaamatusi muusikateaduses. Ajaloolased olid eksiteel, üritades leida konkreetseid kirikumuusika vaenlasi ja päästjaid. Tegelikult valis nõukogu muusika kohta nii vähe öelda kui võimalik. Kui poliitiliselt võis nõukogu suhtumine olla vastureaktsiooniks protestantismile, siis muusikaliselt oli nõukogu pigem reformimeelne. Trento prelaatide jaoks polnud muusikalised küsimused kuigi keskse tähtsusega, sest muusikal polnud palju pistmist poliitiliste küsimustega, millega nõukogu maadles. Muusika oli teemaks vaid 22., 24. ja 25. sessioonil. Nõukogu kõige olulisemaks deklaratsiooniks oli kohustuste delegeerimine provintsi kirikukogudele ja kohalikele piiskopivõimudele (viimane leidis aset 24. sessioonil). Tänu sellele oli Trento dekreetide järgne püha muusika oluliselt mitmekesisem, sest kohaliku tasandi vaimulikud nõukogud said ise otsustada, milline muusika on sobiv ja kohane. Lisaks käsitleb artikkel Trento nõukogu tööd 25. sessioonil, heites valgust vähetuntud katsele võtta kasutusele abinõusid, mis oleksid oluliselt piiranud muusikat tavakirikutes.
22. sessiooni kaalutlused ja otsused 1562. aastal
Mitmed teadlased nagu Karl Gustav Fellerer ja Lewis Lockwood on käsitlenud Trento nõukogu dekreete kui jätkuvat rahulolematust kirikumuusika olukorraga. Samas jätavad muusikateadlased tähelepanuta selle, et nõukogu liikmed olid reformidega seotud juba enne 1562.-1563. aasta istungeid.
Augustiinlaste ordu esindaja Girolamo Seripando, kes osales nõukogus selle esimesel perioodil ning oli paavstlikuks legaadiks kolmandal perioodil (1562-63), oli hakanud regionaalseid kirikumuusika reforme läbi viima juba 1540ndatel. Tema järeltulija paavstliku legaadina – Giovanni Morone – oli teinud sarnaseid reforme 1530ndatel Modenas.
Nõukogu koostas komitee, kes pidi 22. sessiooni eelselt uurima jumalateotusi missade ajal. Selle juhiks määrati Ragusa peapiiskop Ludovico Beccadelli, kes oli humanist ja reformipartei tähtsaim liige. Becadelli komitee, mis määrati ametisse 1562. aastal ja mis koosnes mitmete rahvuste esindajatest, kohtus mitmeid kordi ning kogus ettepanekuid reformide osas. Becadelli ise ütles, et missade jumalateotuse teema on „väli täis okkalisi takjataimi“.
Üks põhitegelane, kes 22. sessioonile eelnenud päevadel aitas dokumente koostada, oli tulevane Bologna peapiiskop Gabriele Paleotti, kes tegelikult polnud isegi komitee liige. Paleottile omistatakse reeglite koostamist jumalateotuse teemadel . Ta kirjutab oma märkmetes nõukogu ajaloo kohta, et mitmed prelaadid tõstatasid teemaks jumalateotusi, mis ei väärinud üldse kongregatsiooni tähelepanu. See vähene oluline informatsioon, mis muusika kohta eksisteerib, tuli otsestest avaldustest, mis komiteele esitati.
Ermlandi piiskop Stanislaus Hosius kurtis jumalateotusi tseremooniate ja pühade riitustega seoses. Ta leidis, et kõige pühamal hetkel, kui igaüks peaks vaikust järgima ja Issanda surma mälestama, „orelid teevad lärmi ja muusikud laulavad“ ning kirus ka muid häirivaid asjaolusid, mis „kallutavad inimesi kõrvale spirituaalsetest pürgimustest“. Ta kritiseeris sakramendi ajal laulmise liiderlikkust ja leidis, et muusika matab ja moonutab sageli jumalasõna.
Becadelli komitee esitas 8. augustil paavstlikele legaatidele järgneva avalduse muusika kohta: „Samuti tuleb kaaluda, kas polüfoonilist tüüpi muusika, mis värskendab kõrva rohkem kui meelt ja sütitab tiirasust ja mitte religioossust, tuleks kaotada missadelt, kus selliseid asju sageli lauldakse“.
On oluline eristada, et see ei olnud dekreet – vaid teemasoovitus, mida ei esitatud kaalumiseks üldkogudustele ega avaldatud dekreetide hulgas.
19. augustil saatsid legaadid selle kokkuvõtte tagasi Becadelli komiteele redigeerimiseks. Nii saadeti paavstlikele legaatidele 25. augustil revideeritud ettepanekud, kus viidet muusikale oli oluliselt vähendatud: „Samuti tuleb jumalateenistuste muusikaline stiil teha taasvastavaks standarditele, mida Johannes XXII ette kirjutas Extravagantes (paavsti dekreetide kogu) raames.“ Mure liigse ilmalikkuse osas tegi siin ruumi teisele lemmikteemale – muusika arusaadavus.
Siiski ka seda 25. augusti kokkuvõtet tuli veel korra septembris redigeerida. Viimaks said prelaadid valmis missade reformimise ettepaneku esialgse versiooni, mis pidi arutlusele tulema üldkogudustes 10. septembril. Selles oli muusika kohta pikem avaldus:
Reegel 8. Kuna pühasid riitusi tuleks tähistada ülima austusega, sügavaima tundega ainuüksi Jumala suhtes kui ka välise jumalateenistusega, mis on tõeliselt sobiv ja kohane, et ka teised võiksid täituda andumusega ja kuulda kutset religiooni juurde. Kõike tuleks reguleerida, et missad jõuaksid kuulajate kõrvadeni ja vaikselt läbistaks nende südamed. Neil missadel, kus muusika ja orel on tavapärased, ei tohiks midagi roppu sisse lubada – vaid hümne ja jumalakiitust. Et pühad sõnad jumalateenistustel mõistetavad oleksid, tuleb neid selgel häälel tsiteerida. Kogu laulmise või muusikaliste episoodide maneer peab olema hoolega kaalutud, et see ei pakuks edevat lõbu kõrvale, sõnad peavad olema mõistetavad kõigile, et need saaksid sütitada kuulajate südamed ihaga taevalike harmooniate järele ja mõtisklused õnnistatute rõõmudest.
Kuigi mitmed muusikateadlased on seda reeglit tsiteerinud, mõistavad vähesed neist fakti, et antud reeglit sellisel kujul ei aktsepteeritudki.
Paleotti päevik annab alust arvata, et hispaanlased olid muusika säilitamise poolt, sest seda oli kasutatud iidsetest aegadest peale usklike jumala rüppe kutsumiseks. Üldkogudustes propageerisid Granada, Coimbra ja Segovia piiskopid pika reeglitejoru lühendamist üheks üldiseks dekreediks, milles on kolm alalõiku: saamahimu, jumalakartmatus ja ebausk . See idee leidis toetust mitmete teiste prelaatide hulgas, ka paavstlike legaatide kolleegiumi presidendi, Mantova piiskopi Ercole Gonzaga poolt.
Vaidluste järgselt jäi sellesse dekreeti vaid viisteist sõna muusika kohta (mida missade tähistamisel silmas pidada ja mida vältida) ning mille mõte oli hoiduda nii instrumendi kui ka häälega tekitatud nilbusest ja ebapuhtusest. See oli ainuke avaldus muusika kohta, mis peale nädalaid kestnud ettevalmistavat tööd ja arutelusid lõpphääletuses heaks kiideti. Delegaadid püüdsid nii muusika kui ka teiste jumalateotuste kohta võimalikult vähe öelda, ning 17. septembril 1562. aastal toimunud Trento nõukogu 22. sessiooni reeglites ja dekreetides publitseeriti muusika kohta ainult paar rida teksti.
Uued reformid 24. sessioonil 1563. aastal
Ametlik sõnastus kahekümne teisest sessioonist, mis seadis muusikale väga vähe piiranguid, sisuliselt seega lubas polüfoonia ja oreli jätkuvat kasutamist, keelas ilmalikud elemendid ja ei maininud üldse arusaadavuse teemat, mida käsitleti seega vaid ettevalmistavates aruteludes. Selline 22. sessiooni reformi lõpptulemus põhjustas märkimisväärset meelepaha.
Paljud, sealhulgas Gabriele Paleotti, tunnistasid, et missade reformimise reeglite asendamine ühe üldisega ei ole tõhus. 1563. aastal määrati ametisse kaks uut paavstlikku legaati – Giovanni Morone ja Bernardo Navagero, kes juurutasid uue, kaugeleulatuva reformiprogrammi, kus muusikat (eriti polüfoonilist) ei olnud sugugi unustatud.
24 sessiooni katse muusikalist reformi läbi viia ja selle võtmefiguurid väärivad lähemat tähelepanu. Moronel oli Trentos tähtis kolleeg – Gabriele Paleotti. Paleotti biograaf Prodi väidab, et reformidekreedid viimase kahe sessiooni jooksul olid puhtalt Paleotti töö. On üsna kindel, et Paleotti oleks eelistanud selgemaid reegleid muusika kasutamise kohta kirikus.
Samas polnud Morone lühiajaline polüfoonilise muusika keeld Modenas 1530ndatel kuigi unikaalne . Morone eelkäija paavstliku legaadina Trentos – Girolamo Seripando – oli 1540ndatel üritanud kehtestada sarnast keeldu Santa Monica augustiini nunnadele Roomas. Need katsed võisid anda nii Seripandole kui ka Moronele õppetunni raskustest selliste keeldude kehtestamisel.
Tundub ebatõenäoline, et Morone, Paleotti või teised reformaatorid Paulus III Trento-eelsest reformiliikumisest – näiteks Ludovico Beccadelli - oleksid reaalselt ette kujutanud totaalset polüfoonilise muusika keeldu viimastel nõukogu ajajärkudel (välja arvatud naiste kloostrites). Nõukogu viimastel kuudel töötas Morone usinalt selle nimel, et teema kiiresti lõpule viia ja vältida pikki vaidlusi üldkogudustes. Otsene polüfoonia keeld oleks võinud tähendada tekkivaid viivitusi, arvestades aega, mis kulus aasta eest 22. sessioonil muusikaliste piirangute ülevaatamiseks.
31. mail näitas Morone 42 esialgset peatükki kardinal Lorraine´le. Need olid Morone korraldusel ette valmistatud prelaatide komitee poolt, kes taas toetus mitmetele allikatele, sealhulgas petitsioonidele, mis olid laekunud keiser Ferdinandilt, prantsuse, hispaania ja teiste rahvuste esindajatelt. Vähe on teada sellest, milliseid muusikalisi reforme kaaluti varasematel kohtumistel maist augustini 1563. aastal. Hunnik segamini järjekorras söestunud, fragmentaarseid lehekülgi reformipeatükkidest, kaetud märkustega erinevatelt asjaosalistelt – pärit Paleotti arhiivist – reedavad, kui palavikuline oli nende kuude tegevus. Samas näib, et igasugune oletatud polüfoonilise muusika täielik keeld oli reformidokumentidest välja jäetud selleks ajaks kui dekreetide mustandid laiali saadeti ja 13. augustil Ferdinand I-le koopia saadeti.
Keisri vastusest mustandile selgub , et Ferdinand luges sellest siiski välja täieliku polüfoonia keelu võimalikkust: „Kui eesmärgiks on polüfoonia täielik eemaldamine kirikutest, siis seda me heaks ei kiida, sest peame muusikat jumalikuks kingituseks, mis sageli inimeste hingi kõrgendatud andumuseni sütitab – eriti nende omi, kes muusikakunstis vilunud on või selle vastu innukat huvi üles näitavad. Ja seda (kingitust) ei tohi mingil juhul kirikust välja ajada.“
Keisri kaitsepositsioon muusika osas teenis talle mõnedes ringkondades välja tiitli „kirikumuusika päästja“.
Isegi kui Ferdinand oli mõjukaim isik, kes muusika kaitseks välja astus, siis ühel inimesel oleks olnud raske selles protsessis ainsana esile tõusta. Pietro Sforza Pallavicino 17. sajandil avaldatud nõukogu ajaloost lähtub, et keisri nõudmised muusika osas ühtisid mitmete teiste arvamusega, mida oli kuulutatud juba enne tema kirjaliku vastuse saabumist. Pallavicino ei näinud keisrit sugugi mitte ainsa kirikumuusika päästjana. 18. sajandi vähetuntud „Vater Grancola“ oli võtnud Pallavicino seletuse ja seda romantiseerinud, kirjeldades absoluutset muusikakeeldu reaalse ettepanekuna, mille üle võidutses Ferdinandi vastuettepanek. Kuid mees, kes ülendas keiser Ferdinandi „kirikumuusika päästja“ staatusesse, oli August Wilhelm Ambros oma „ Muusikaajaloo “ IV köites. Ehk polegi nii üllatav, et see Austria riigiametnik, muusikaõpetaja ja – teadlane tundis patriootlikku tõmmet teise austria suurmehe rolli vastu muusikaajaloos.
Nüüdseks on muidugi selge, et Ferdinandi arvamused muusika osas polnud haruldased . Paleotti omistas neid oma päevikus hispaanlastele – 22. sessioonile eelnenud läbirääkimistel 1562. aastal. Seega polnud 1563. aastal vaja ühte konkreetset päästjat, et kutsuda esile muusikat puudutav muudatus reformiettepanekus, mis viimaks prelaatidele 5. septembril esitati ja mida üldkogudustes 11. septembri ja 2. oktoobri vahelisel perioodil arutati. Selle mõte oli, et muusika peaks olema kohaselt valitud ja muusikud korralikult riides, kuid täpsemad ettekirjutused tuleks teha provintside kirikukogudustel kohalikul tasandil – vastavalt kohalikele kommetele.
Nädalad ja kuud hoolikat mustandite kirjutamist tasusid ennast ära. Muusikat puudutavad reformid aktsepteeriti pea muutumata kujul ja trükiti pea identses sõnastuses 24. sessioonil 11. novembril 1563. aastal.
See 24. sessiooni deklaratsioon adresseeris muusikat veelgi üldisemalt, kui see, mis oli varem 22. sessioonil välja kuulutatud. Prelaadid jätsid taaskord kasutamata võimaluse tõstatada tekstilise arusaadavuse teemat, mis oli jäetud kõrvale aasta eest. Samas dekreedi oluline eritingimus, et selle detailse rakendamise üle otsustatakse kohalikul tasandil, oli sama olulise mõjuga kirikumuusikale kui ükskõik milline teine Trento deklaratsioon.
Katsed reformida konventsionaalseid muusikalisi tavasid 25. sessioonil 1563. aastal
On irooniline , et kuna muusikaajaloolased lõpetasid oma arutelud Trento muusikaliste reformide kohta 24. sessiooniga, jätsid nad tähelepanuta ainsa juhtumi, mille puhul polüfoonia oli ka tegelikult nii drastilises ohus, nagu muistendid Trento rünnakutest muusikale ja selle viimase hetke „päästmisest“ pajatavad. See on ainuke kord, kus tõsised muusikalised piirangud suutsid üle elada ettevalmistavad arutelud ja jõuda üldkoguduste aruteludeni. Pole üllatav, et varasemad muusikateadlased sageli ignoreerisid seda katset muusikale keeldu kehtestada, ja isegi kui nad seda märkasid, tõlgendasid nad seda valesti – sest see katse oli üks osa Trento aruteludest, mis enam muusikateadlasi ei huvitanud – naisordude reform .
Legaadid olid juba varakult, 1562. aasta sügisel, andnud korralduse Modena piiskopile Edigio Foscararile ja Gabriele Paleottile hakata töötama religioossete ordude reformi kallal. Sama aasta oktoobris visandas Paleotti nunnakloostrite dekreedi mustandi. Tundub, et see teema jäeti kõrvale kuni 1563. aasta kiirete päevadeni, kui 24. sessiooni problemaatika oli ikka veel peateemaks. Delegaatidele anti 20. novembril – vähem kui 10 päeva pärast 24. sessiooni tähistamist – üle reformidekreedid, mis sisaldasid naiste kloostrite kohta järgnevaid muusikalisi piiranguid:
Peatükk 7. Las nad viivad jumalateenistusi läbi ise oma häälte abil, mitte professionaalide abiga, kes on selleks otstarbeks palgatud ; ja missa ohverdusel las toovad ise kuuldavale vastulaulmised, mida koor tavaliselt teeb, kuid neil ei tohi lasta usurpeerida diakoni ja asediakoni rolli jumalasõna tsiteerimisel. Las nad hoiduvad hääle ja selle tonaalsuse modifitseerimisest või muudest laulmiste vahenditest, mida nimetatakse „ilustatuks“ või „instrumentaalseks“ nii kooris kui ka mujal.
See kujutas endast muusika keeldu, mis oli sama tõsine kui Palestrina legendis kirjeldatu . Nunnade kirikutest oli lisaks professionaalsetele muusikutele välja jäetud ka polüfoonia.
Võtmeisik kogu kloostrireformis oli meile juba tuttav Gabriele Paleotti, kes 24. sessioonile järgnenud päevadel oli liiga hõivatud uute dekreetide ettevalmistamise ja ülevaatamisega, et isegi samaaegsetest üldkogudustest osa võtta. Vanad dokumendid Paleotti käsikirjaga annavad veelgi tunnistust tema põhirollist. Järgnevatel aastatel Bologna peapiiskopina teenides jäi Paleotti nunnade muusika suhtes sügavalt kahtlustavaks. Seetõttu pole liig arvata, et 1563. aasta sügisel üldkogudustele esitatud ülimalt piirav muusikaline dekreet võis olla peamisel ühe mehe – Paleotti – töö.
Samas tuleb välja, et nunnade muusika leidis mõningasi toetajaid. Üldkogudustes rõhutasid Santa Severini peapiiskop Giovanni Battista Orsini ja Pienza piiskop Francesco Piccolomini spetsiaalselt, et „muusikalisi laule“ ei tohiks ära keelata, samal ajal ütlesid Veneetsia delegaadid, et asi tuleks jätta nunnade ülematele otsustada.
Dekreedi mustandite kriitika kokkuvõte võttis muusikasõbraliku seisukoha: „Mis puudutab nunnasid. Las otsustavad kogu selle teema üle nende ordude ülemad, muusikalisi laule ei tohi ära keelata.“ 25. sessiooni dekreetidest olid välja jäetud kõik viited nunnade muusikale. Sellega jõudis Nõukogu lõpule. Konvendipolüfoonia oli seega „päästetud“.
Nõukogu otsuste mõju ja hilisemad publikatsioonid dekreetide kohta
Nõukogu dekreetide koheseks tagajärjeks oli see, et kõige otsesem, ametlik avaldus muusika kohta, mis pärines 22. sessioonist, piirdus „himurate või ebapuhaste“ elementide keeluga . Kuid tekstilise arusaadavuse teemat, mis lõppreeglitesse ei jõudnud – ei olnud veel unustatud. Gabriele Paleotti käsikiri „ Tegude raamat“ nõukogu tegevuse kohta mainis seda korduvalt. Paleotti märkis ära selle, et tekstiline arusaadavus jäeti välja reeglite ja dekreetide lõppversioonist ning tõi välja põhjendusena:
Jumalateenistuse muusika arutamisel, kuigi mõned pigem mõistsid selle hukka kui kiitsid heaks, andsid ülejäänud (eriti hispaanlased) oma hääle selle poolt, et muusika tuleks säilitada viisidel, mis vastavad kõige iidsematele katoliku kiriku tavadele, et sütitada truud jumalausku, eeldusel , et see (muusika) on vaba himurusest ja ebamoraalsusest, ja eeldusel, et niipalju kui võimalik peaksid lauljate sõnad olema kuulajatele arusaadavad.
Paleotti kirjutised sillutasid teed sellele, et ajaloolased tõlgendasid tekstilise arusaadavuse teemat Trento deklaratsioonide ametliku osana .
Võib-olla mõjutas Paleotti poolt kirja pandut see, mis nõukogu-järgsetel aastatel Roomas aset leidis. Paleotti-poolne tähelepanu pööramine tekstilise arusaadavuse teemale pidi peegeldama teistegi Trentost naasvate reformimeelsete kirikutegelaste suhtumist . See on ilmselge, kui vaadata näiteks hästituntud eksperimente (tekstilise arusaadavuse kohta polüfoonias), mida kardinalid Carlo Borromeo ja Vitellozzo Vitelli 1565. aastal läbi viisid. Mõlemad olid paavst Pius IV poolt 1564. aastal loodud kardinalide komitee liikmed ja see komitee loodi selleks, et Trento reforme Roomas läbi viia vastavalt 24. sessiooni tingimustele (reformid tuleb rakendada kohalikul tasemel). Aprillis 1565 tulid paavstlikud lauljad kokku Vitelli residentsi ja laulsid missasid , et „testida, kas sõnadest on võimalik aru saada nagu nende eminentsid soovivad“. See võib olla parimaks seletuseks, miks Giovanni Animuccia sai 1566 . aastal tasu selle eest, et kirjutas „viis missat vastavalt nõukogu nõuetele“. Nende avaldamisele järgneval aastal viitas helilooja sellele, et missad oli komponeeritud nii, et „muusika häiriks teksti kuulmist nii vähe kui võimalik“, mis viitab omakorda sellele, et see oli tema arusaam pühade isade soovidest. On samuti huvitav ära märkida, et 1568. aastal esitas Capella Giulia (kellele Animuccia 5 missat komponeeris) endiselt vanu missasid, mis – nagu Richard Sherr on ära maininud – tundub „kummaline, sest tollase aja kapellmuusika oleks pidanud olema valitud vastavalt Trento nõukogu poolt avaldatud standarditele, millele need Trento-eelsed helitööd aga ilmselt ei vastanud.“ Capella Giulia truuksjäämine nende ilmaliku mudeli järgi loodud missadele rikub Trento kõige selgemalt välja öeldud muusikalist keeldu.
Võib arvata, et tegelikult lugesid ametlikke Trento deklaratsioone vaid vähesed muusikud. Nende arusaama nõukogu dekreetidest mõjutasid tõenäolisemalt vaimulike patroonide käsud, provintsi kirikukogude avaldatud reformid, mis tõlgendasid Trento dekreete, ja see, mida nad mitteametlikult kuulsid, või see, mida nad olid lugenud tiitellehtedelt või muusikaliste publikatsioonide pühendustest. Mõni aasta pärast nõukogu kokkuvõtet oli tekstilise mõistetavuse teemat taas hakatud võtma iseenesest mõistetava reformi osana.
Kokkuvõte
Trento nõukogu valis lõppkokkuvõttes öelda nii vähe kui võimalik – palju vähem kui paljud kaasaegsed muusikaajaloolased arvavad. Trento otsus 24. sessioonist – et muusikalised teemad tuleb lahendada kohalikul tasandil – osutus oluliseks katoliikliku kirikumuusika järgneva arengu seisukohalt. Trento-järgse püha muusika ajalugu iseloomustab tänu sellele kohalik mitmekesisus, mis sisaldas mõnikord ka piiranguid – näiteks Carlo Borromeo kehtestas Milaanos tõsisemad piirangud, võttes ära privileegi kloostriväliste muusikaõpetajate palkamiseks ja üritades eemaldada polüfooniat konventide väliskirikutest. Gabriele Paleotti keelas Bolognas igasuguse vokaalse muusika (välja arvatud poollauldes rääkimise) ja igasuguse oraganumiga laulmise – kuigi seda keeldu ei olnud lihtne jõustada. Samal ajal otsustas kardinal Alessandrino mitte rahuldada asekardinal Alfonso Paleotti nõudmist „musiche solenni“ (pühalik muusika) keelamiseks. Paleotti soovis kehtestada sarnast keeldu nagu oli varem kehtestatud Naapoli nunnadele. Bologna, Milaano ja mitmed teised tõsised piirangud pakkusid kontrasti palju leebematele ja julgustavamatele suhtumistele konvendimuusikasse „avatuma mõtteviisiga“ linnades nagu näiteks Siena . See ebajärjekindlus peegeldab rikkalikke, mitmekesiseid tavasid, mis iseloomustasid Trento-järgset muusikat katoliiklikus maailmas.
Kasutatud kirjandus
Monson, Craig 2002. The Council of Trent Revisited
13