Tööhõive integratsioonist (0)

TÖÖHÕIVE INTEGRATSIOON
Integratsioon Eesti ühiskonnas eeldab muu hulgas ka võrdsete majanduslike võimaluste
loomist integratsiooni subjektide jaoks. Käesolevas osas käsitletakse erinevate
rahvusrühmade majandussituatsiooni ja selle hinnanguid seostatuna tööturukäitumise, hõive ja töötusega. Et valdav osa nii eestlastest kui mitte-eestlastest on palgatöötajad, väärivad just nimetatud nähtusted erilist tähelepanu, kuna moodustavad tausta nii varandusliku diferentseerituse kujunemisele kui ka sotsiaalse mobiilsuse trendidele ühiskonnas.
Eestlaste ja mitte-eestlaste tööhõive on juba traditsiooniliselt erinev. Mitte-eestlased on pikka aega olnud seotud peamiselt tööstusega. See peegeldub nende hõivestruktuuris ka praegu, mil sekundaarsektori (eeskätt tööstuse) roll on vähenenud ja sealne tööjõuvajadus oluliselt kahanenud. Tööstuse osakaalu vähenemine Eesti majandusstruktuuris on pigem majanduse ümberstruktureerumise ja võõrtööjõudu rakendanud ülepaisutatud suurtööstuse likvideerimise tagajärg kui tehnilise ja majandusliku arengu loomulik tulemus. Mitte-eestlaste hõivestruktuur ja eestlastega võrreldes kõrgem töötusmäär peegeldab nii nende turumajanduslike muutustega kohanemise astet kui ka objektiivset lähtepositsiooni uues sotsiaal-poliitilises keskkonnas.
Võib püstitada hüpoteesi, et majanduslik areng ja sellega seonduv heaolu tõus on oluliseks eelduseks poliitiliste hoiakute tolerantsemaks muutumisel Eesti ühiskonna integratsioonis. Kuni töövõimaluste ja sissetulekute piiratus on valdava osa inimeste jaoks igapäevane mureallikas, jäävad võimalikud sotsiaalsed vastasseisud ja poliitilised lahkarvamused paratamatuks, kusjuures neid tõlgendatakse sageli just rahvusliku kuuluvuse alusel. Antud seoses toimib Eestile iseloomulik sotsiaal-majanduslike tingimuste regionaalne ebaühtlus: kõrgemad sissetulekud ja avaramad töövõimalused Tallinnas nii eestlaste kui mitte-eestlaste jaoks ning ülejäänud Eesti, eriti aga maapiirkondade vaesus ja tööpakkumise piiratus süvendavad vastuolusid.Üle 80% muulastest elab linnades, maaelanikkond seevastu on ülekaalukalt eestlased.Madalad sissetulekud maal tasakaalustavad vaesust eriti Ida-Virumaa linnades, mis on suuresti mitte-eestlaste kanda. Teiselt poolt on elu pealinnas kulukam, mille tõttu perede toimetulek ei ole alati otseses seoses sissetulekute tasemega.
TÖÖ JA AMET
Postsotsialistlike ühiskondade eripäraks on valdava osa töötajaskonna töö muutumine.
Kümme möödunud aastat on palgatöötajaid sundinud vahetama mitte ainult tööd, vaid sageli
ka ametit, eriala ja elupaika. Jättes kõrvale need küsitletud, kes sellel ajavahemikul tööikka
jõudsid, töö kaotasid või vanuse tõttu töötamisest loobusid, on siis ja praegu töötajate
tegevusalade struktuur järgmine (tabel 1).
Nii nagu suurpõllumajanduse killustumine ja erastamisprotsess maal mõjutas peamiselt
eestlaste tööhõivet, sundisid mitte-eestlasi uut tööd leidma struktuursed muutused
suurtööstuses. Oluline osa varem tööstuses hõivatud mitte-eestlasi on ka praegu tööstuses
rakendatud. Eestlasi oli kümme aastat tagasi tööstuses vähe ning samasugune on olukord ka
praegu (vt. tabel 2).
Analüüsides töötajate liikumist näeme, et pōhiosa tegevusala muutnuist on läinud tööstusest kaubandusse ja teenindusse (mitte-eestlased). Sinna on liikunud ka paljud varem pōllumajanduses töötanud eestlased. Kui eestlaste jaoks on kōige püsivam tegevusala olnud haridus ja teadus (82% töötab endiselt seal), siis mitte-eestlaste jaoks energeetika (84% töötab endiselt seal) ja mäetööstus. Suhteliselt püsiv on nii eestlaste kui venelaste hõivatus avalikus halduses (vastavalt 68% ja 69%).
Tööstuses rakendatuid on 3 : 1 mitte-eestlaste kasuks, teeninduses ja kaubanduses on aga
enam eestlasi. Järelikult on uus hōivestruktuur kujunenud varasema mudeli järgi, kusjuures tertsiaarsektorisse lisandunud tööjōud on eeskätt eestlased. Hōivestruktuuri muutused näitavad tertsiaarsektoris rakendatute kasvu ning jätkuvat erinevust eestlaste ja mitte-eestlaste tegevusalades. Töötavate mitte-eestlaste seas on eestlastega võrreldes enam töölisi ja seda just oskustööliste arvel (tabel 3). Eestlased on sagedamini spetsialistid ja juhid.
Kui liht- ja abitöölisi on töötavate eestlaste ja mitte-eestlaste seas pea võrdselt (vastavalt 13% ja 14%), siis oskustöölisi on mitte-eestlaste hulgas oluliselt rohkem (vastavalt 22% ja 35%). Eestlased seevastu on sagedamini kõrgharitud spetsialistid või juhid (31% mitte-eestlaste 21% vastu), kusjuures keskastme spetsialiste on mõlemas rühmas võrdselt.
Oluline mõjur ametistruktuuri kujunemisel on töötaja kodakondsus . Eesti kodanikud hõivavad enam spetsialistide positsioone, kusjuures mitte-eestlastest kodanike jaotumine ametite vahel on sarnane eestlastele, välja arvatud juhtide kohad, kus tööandja näib eelistavat eestlasi.
Mitte-eestlastest palgatöötajad töötavad sagedamini ametiredeli madalamatel astmetel,
kusjuures osa neist on varem töötanud ametniku või spetsialistina. Varasem töökogemus
mõjutab ka uutes oludes tegutsemist . Neil, kel see kogemus kas üldse puudub või on
samatasemelise ametiga seotud, on kohanemine uues keskkonnas lihtsam. Keerulisem on
olukord nende töötajatega, kes on liikunud kõrgemalt positsioonilt madalamale ning arvavad väärivat paremat tööd ja palka. Neid, kes peavad praegust tööd oma haridusele, kutsele ja võimetele vastavaks, on mitte-eestlaste hulgas vähem kui eestlaste seas, kusjuures reeglina hinnatakse haridust ja võimeid enamaks kui hindaja seda oma töös vajalikuks peab.
SISSETULEKUD
Küsitletute majanduslik seisund on pealiskaudsel vaatlemisel suhteliselt sarnane, eriti
madalamate sissetulekutega perede osas.
Erinevused on seotud elukohaga ja vähem rahvusliku kuuluvusega. Suuremad on sissetulekud pealinnas, järgnevad väiksemad linnad ja kõige madalamad on tulud pereliikme kohta (TP) maal. Kui arvestada vaesuspiiriks 1350 krooni, on kõige kriitilisemaks rühmaks need pered, kus TP on alla 1000 krooni (mis sisuliselt kujutab absoluutset vaesust). Piirrühmaks on kuni 1500 kroonise TP-ga pered, kes on suhteliselt vaesed ja ei suuda oma vajadusi piisavalt rahuldada. Selliseid peresid on kokku 51% (eestlastest 49 ja mitte-eestlastest 56 protsenti). Vaeseid mitte-eestlaste peresid on jooksvate tulude järgi eestlastega võrreldes rohkem, kuid absoluutselt vaesed (tulurühm kuni 1000 krooni) on pigem eestlased- maaelanikud . Nii on kõige madalamad sissetulekud Järvamaal (44% alla 1000 krooni) ja Viljandimaal (38% alla 1000 krooni). Mitte-eestlastest linnaelanikel on madalaimad sissetulekud Ida-Virumaal, kus kolmandikul peredest ei ületa TP 1000 krooni.
Et saadava rahalise sissetuleku ostujõud on piirkonniti erinev (maa- ja linnaelanike toidukulud eriti), siis osutub sissetulekute võrdlemine mõneti problemaatiliseks. Tallinnas, kus tulud (ja kulud) on suurimad, on 29% eestlastest ja 45% mitte-eestlastest TP tasemelt sarnased, saades sissetulekut kuni 1500 krooni. Kui ühendada tulurühmad kolmeks kategooriaks: absoluutselt vaesed pered TP-ga kuni 1000 krooni, osaliselt kindlustatud pered tuluga 1001 kuni 3000 krooni (kus mitte-eestlastel on valdavalt TP kuni 2000 krooni) ja enamkindlustatud pered Tpga üle 3000 krooni, kujuneb järgmine struktuur
Oluliseks teguriks, mis diferentseerib mitte-eestlaste sissetulekuid, on elupiirkonna kõrval
kodakondsus, mis omakorda on seotud vanuse ja haridusega. Suhteliselt nooremad ja haritud mitte-eestlased – Eesti kodanikud (21% kõrgharidusega) on majanduslikult seisundilt eestlastega sarnased ning nende toimetulek on kasvava trendiga. Vaestena määratlevad end valdavalt pensioniealised Venemaa kodanikud (60% neist on vanuses 55 aastat ja enam) ja madalama haridustasemega (92% kesk- ja põhiharidusega) kodakondsuseta isikud.
Arvestamata on isikud, kes keeldusid sissetulekut avaldamast või ei osanud seda määrata.
Neid oli valimis 29%: 27% eestlastest ja kolmandik mitte-eestlastest.
HINNANGUD MAJANDUSLIKULE OLUKORRALE:
DISKRIMINEERIMINE VÕI SOTSIALISEERUMISE RASKUSED?
Pere majanduslikku olukorda hinnatakse erinevalt. Eestlaste ja Eesti kodanikest mitteeestlaste hinnangud on suhteliselt positiivsed. Eestlastest hindavad oma seisundit vähemalt heaks 39% ning Eesti kodanikest mitte-eestlastest 44%. Kolmandik kodakondsuseta isikuid on samal arvamusel. Kuid Venemaa kodanike puhul peab oma pere olukorda pigem heaks vaid 17% vastanuist, väga heaks ei hinda seda ükski selle rühma esindaja. Hinnangud sõltuvad TP tasemest, järgides sissetulekute jaotumise kõverat. Mitte-eestlastest tervikuna hindab oma pere seisundit vähemalt heaks 34% .
Mida suurem on teenitav tulu pereliikme kohta, seda soodsamaks hinnatakse ka olukorda
võrreldes ajaga 10 aastat tagasi (vt. tabel 10). Järelikult on hoiakute muutumise peamine
mõjur praegune olukord ise – sobiva töö omamine, sissetulekute ja arenguvõimaluste kasvu perspektiiv .
Sissetulekute tõus tõstab järsult mitte-eestlaste tänase olukorra hinnanguid võrreldes
varasemaga, mis kinnitab hüpoteesi majandusliku seisundi olulisest rollist
integratsiooniprotsessis. Samas ei pea mitte-eestlased oma võimalusi olukorra muutmiseks küllaldaseks.Oma võimalusi peetakse eestlastega võrreldes ebavõrdseks järgmistes valdkondades:
Ebavõrdsuse tunnetamisel ei oma erilist kaalu respondendi kodakondsus ega reaalne
heaolutase. Mitte-eestlased näevad probleeme konkreetses töö- ja võimutaotluste kontekstis ja seda eelkõige neis valdkondades, kus tuntakse tõrjutust. 12
Eestlased näevad rahvusrühmade võimaluste erinevusi märksa vähem: peamiste
tõrjutusväljadena mitte-eestlaste jaoks märgitakse riigiametisse tööle saamist ning juhtivatele kohtadele ja poliitikasse pürgimise võimalusi. Eriti suured on lahknevused mitte-eestlaste töö- ja palgavõimaluste hindamisel, kusjuures kodakondsuse mõju mitte-eestlaste hinnangutele on nõrk.
Mitte-eestlaste majandusprobleemid on seotud nii Eesti tööturu seisundi kui ka siin toimunud positsiooniliste ja staatuslike muutustega. Nooremad ja haritumad mitte-eestlased, kes sageli on ka Eesti kodanikud, pole kas pidanudki oma staatust muutma või suutnud saavutatud positsiooni ise kätte võita. Eakamatel ja juba väljakujunenud käitumismallidega inimesetel on kohanemine uute oludega aga ootuspäraselt raske. Tehnilised ja majanduslikud arengud makrotasandil ning hariduse kvaliteedi tõus peaksid tulevikus olukorda pehmendama, võimaldades noortel mitte-eestlastel oma võimalusi suurendada ja senisest enam eestlastega konkureerida. Sotsiaal-majanduslik integratsioon saab toimuda vaid läbi hariduse ja teadliku karjäärikujundamise ning seda süvendab heaolu üldine tõus.