Talurahvas, ptk 16. (0)

Talurahvas 17-18 saj ehk varauusajal – olid talurahva ühiskonnnakihgid suht ühtsed. Sulane istus pererahvaga ühes lauas , polnd varanduslikku jagunemist.
Era-ehk rüütlimõisad, kuulusid baltisaksa mõisnikele. Riigi- ehk kroonumõisad, kus riik rentis neile riigiteenistuses olnud aadlikele, kellel rüütlimõisat polnud. Kirikumõisad ehk pastoraadid , mis olid väiksemad, elasid kirikuõpetajad. Teraviljaeksport-muutus tähtsaks. Teraviljakultuurideks olid talirukis, oder , ka kaer , natuke nisu. Viinapõletamine (mõisnikud) 18. saj oluliseks sai. Viin oli kallis, kolmandik teraviljasaagist läks viinakateldesse. Sellega kaasnes ka metsaraie . Talupõldudel kasvatati ka teravilja + hernest , naerist, lina. Loomadest musti lambaid , kitsi , sigu , kanu, hanesid, härg, pluss voorirakendisse panemiseks 1 hobune.
Vakuraamat- selles peeti arvestust talupoja makstud koormiste eest mõisnikule.
Adramaarevisjon- talupoegade tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse ja revisjoni käigus pandi kirja kõik töövõimelised talupojad.
Pearahamaks- selle kehtestamise järel hakati tegema hingeloendusi, et panna kirja maksukohustuslik elanikkond, kes riigile maksta saab.
Talurahvas Rootsi ajal – rootsistamispoliitika nurjumine lõpetas rootsi võüimude katsed lähendada eesti talupoegade õiguslikku olukorda rootsi vabade talupoegade omale. Taaskehtestati sunnismaisus , talupoeg seati mõisnikust olulisse isiklikku sõltuvusse.
1600 aastal andis Karl 9-s korralduse ühtlustada maksud kogu P-Eestis.
1645 – fikseeriti Eestimaa kuberneri Gustav Oxienstierna maakorraldusega sunnismaisus ja pärisorjus juriidiliselt.
1668 – avaldas Liivimaa kindralkuberner Clas Tott maapolitseikorralduse, mis samuti määras talupojad pärisorjuslikku seisundisse
17, saj keskel- toimus kohaliku talurahva lõplik pärisorjastamine.
1680 keskel- Rootsis nn suur reduktsioon , mille eesmärk oli Eestis, Liivimaal ja saaremal kõik mõisnikele antud maad riigile tagasi võtta. Loodi reduktsioonikomisjon, mõisnike võõim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Reduktsioon vabastas talupojad pärisorjusest. Reduktsiooniga kaasnes põhjalik made hindamine ja kaardistamine, mida tegid adramaarevisjonid.politseilisi ülesandeid hakkasid riigi määratud ametnikud- kresifoogtid.
1696 – kehtestati Liivimaal majandusreglement, millega: ei tohtinud suurendada talupoegade koormisi, ei tohtind talupoega väljatõsta ja maad mõisastada, tuli aboteo üle arvestust pidada, piirati kodukari õigust kuni kolme paari vitsteni, anti talupojale õigus esitada kaebusi.
1695 -1697 – Suur nälg, suri 20% elanikest, puihkes düsenteeria ja plekiline tüüfus. Vilja vedu rootsi ja soome suurenes, mis näitas et rootsi võim oli võõrvõim , mis käsitas baltikumi kui rootsi riigi viljaaita.
1739 aastast pärineb Liivimaa maanõuniku parun Roseni seletuskiri Vene ,monarhile talupoegade õiguste kohta Baltikumis, mis on tuntud kui Roseni deklaratsioon . Vastavalt sellele oli eesti ja läti talupoeg mõisniku pärisori, kellega mõisnik võis teha mida tahes kuni tema surmani. Talupoeg pidi maa kasutamise eest kandma mõisniku kehtestatud koormisi. Ka talupoja vallasvara kuulutas Rosen mõisniku omandiks.
1765 aastal kehtestusid Liivimaal nn talurahvakaitseseadused ehk positiivsed määrused, millega sätestati järgmist : talupojal on õigus vallasvarale, mõisakohustused täitnud talupoeg võib oma ülejäägid turustada, talupoegade koormisi ei tohi mõisnik suvaliselt suurendada, kodukariõiguse ülempiiriks määrati 30 hoopi, talupojal on õigus kaevata oma mõisniku peale.
1784 - nn pearaharahutused( talupojad mõistsid seda kui mõisakoormistest vabastamist ning paljudes mõisates ei mindud enam tööle) tekkisid vahepeal võitlused talupoegade ja soldatite vahel, millest suurim on nn Puuaiasõda Räpina mõisas. Talupoeg kui ka maa olid mõisniku omad, majanduse aluseks mõisamajandus.