Keelenõu avalikkuses (0)

KEELENÕUÖÖ 15.11 – Öös on eesti keelt
15. novembril korraldas Eesti Keele Instituut keelenõuandeöö alates kella 19.00-22.00ni. Selle raames tehti veebiülekanne keelenõuandetoast, kus kõik huvilised said esitada küsimusi telefonitsi ja meilitsi, millele seal samas, otseeetris, vastuseid leiti.
Kuulasin keelenõuandeöö ülekannet alates teisest tunnist , kus tutvustati keelenõuveebi, räägiti uutest sõnadest ja sõnamoodustutest, kantseliidist ja nimedest.
Alustati sellega, et räägiti keelenõu olevikust, et millega praegu tegeletakse, mis võimalused keelenõu küsijal on ja kohe alguses tutvustati ka keelenõuveebilehte. Leiti, et veebiehel võib olla mitmeid nö nurgataguseid kohti, mida kõik pole märganud kasutada. Tuuli Rehemaa tõdes, et tihti kasutavad nad ise kohanimeandmebaasi. Isikunimeandmebaas olevat nende üks uuemaid baase. Keelehuvilistele soovitati sirvida Keelenõuanne soovitab väljaandeid. Neid on juba viis, aga viimane pole veel veebi jõudnud. Sealt saab selliseid vastuseid, mida käsiraamatust või Õs-ist tihtipeale ei saa.
Õigekeelsussõnaraamatu toimetaja Maire Raadik rääkis, kuidas nende uute sõnadega täpsemalt on ehk kust need tulevad ja kuidas need jõuavad sõnaraamatusse.
Pikemalt räägiti, kuidas uudissõnad jagunevad. Uudissõna võib olla nii oma liitsõna või sõnaühend , nt idufirma , viipemakse; omatuletis, nt survestama – survet avaldama, guugeldama – Google’ist otsima ; uue tähendusega sõna nagu näiteks pooletoobiline – poolearuline.
Suure osa keeleküsimustest moodustuvad ka sõnamoodustis küsimused. Selgitati mõistet, mis on sõnamoodustis ja mida inimesed küsivad ja mida keelenõuandja liigitab sõnamoodustiseks. Näitena toodi välja tuletamine, kui pannakse nt nimisõnale omadussõnaliide otsa ja nt liitsõnade moodustamine, kui teha kahest või kolmest sõnast üks uus sõna, siis on ka see sõnamoodustus .
Täpsemalt ja pikemalt räägiti nimetuletistest, kuidas neid kirjutatakse ja kuidas neid moodustatakse. Teemaks oli veel kantseliit, mis on pärit vene keelest ja sellega tähistatakse ebamäärast ja raskesti mõistetavast keelekasutust. Iseloomulikud on keerukas lausestus, tühisõnade kasutamine ja stampväljendite kasutamine.
Teise tunni viimases osas räägiti nimedest. Nimed on riigipoolt reguleeritud keelendid ja piirangute ulatus on erinev nii koha-, isiku- ja ärinimede puhul.
Räägiti täpsemalt nimevalikupiirangutest; milliseid nimesid võib valida, millistele nõuetele peab nimi vastama. Lõpetuseks toodi välja ka põhjused, miks on vaja piiranguid. Piiranguid on vaja, et kaitsata eesti keelt ja selle kultuurikeskkonda; neid on vaja avaliku korra huvides ja lapse õiguste kaitseks.
KEELESAADE: Keelenõuanne 50
Augustis tähistas Keelenõuanne oma viiekümnendat sünnipäeva. Selle puhul alustas ka Keelesaade oma hooaega juubeli juttudega ja saatesse oli kutsutud Eesti keele Instituudist keelekorraldajad Peeter Päll ja Tuuli Rehemaa.
Kõigepealt alustati sellega, et mindi 50 aastat tagasi sinna aega, kus Keelenõuanne ehk toonane Keele ja Kirjanduse Instituut loodi. Ka sel ajal oli selline olukord, kus inimesed helistasid sinna, kui neil tekkis mingisuguseid keeleküsimusi. Kuna inimesed instituudis ei teadnud midagi, siis suunati inimesed edasi sõnaraamatute sektorisse, kus oli kindel inimene, kes küsimustele vastuseid leidis. See oli küllaltki ebaregulaarne, aga mitte olematu. Seetõttu peetakse 12. augusti aastal 1966 tinglikuks. Sellel päeval otsustati sisse seada žurnaal ja hakata keelenõuannet kirja panema. Sellest hetkest alates on see tinglik keelenõuande alguskuupäev tekkinud.
Esimest kindlat inimest, kes keelenõuande üles kirjutamisega tõsisemalt algust tegi, pole teada, aga esimene keelenõuandja oli Rudolf Karelson, kes pani kirja oma nõuande ühe elemendi eesti keelse nimetuse kohta ja see oli kutsetoorium, mille tänapäevane nimi on radefordium.
Keelekorraldaja tõdesid, et tollal küsiti üsna sageli samu asju, mis tänapäevalgi. Tavalised lihtinimesed nii palju ei küsinud, pigem olid agarad küsijad toimetajad , kes küsisid igasuguseid keerulisi küsimusi.
Keelenõu koormus on tunduvalt muutunud võrreldes aastakümnete taguse ajaga. Kaheksakümnendatel aastatel oli ka selliseid perioode, kus päevas oli üks-kaks kõne või mitte ühtegi. Tippaeg oli kuskil üheksakümnendate aastate esimesel poolel, kus oli lausa 50-60 kõnet päevas.
Laias laastus saab küsijaid jagada Tuuli Rehemaa sõnul kahte leeri. Ühed on sellised asjalikud küsijad, kes tõesti tahavad saada oma küsimustele kindlat vastust ja kes on rõõmsad selle üle, kui selle saavad. Teised on sellised keelehuvilised, kes tahavad saada oma küsimustele vastuseid ja kinnitusi, kuid kes veel omakorda hakkavad arutlema teemade üle, mis otseselt keelega mitte kuidagi kokku ei puutu.
Tänapäeval kasutatakse kõige enam nõu küsimiseks telefoni, kuid tasapisi on ka kirjalikud küsimused meiliteel populaarseks muutumas.
Eesti keele Instituudi tulevikust rääkides mainiti ära, et soovitakse paremaks ja mugavamaks muuta küsimuste esitamist kodulehe kaudu ja ka küsimustele vastamist.
Lõpetuseks soovitati inimestel, kellel on keelega seonduvaid küsimusi, olla julgemad küsima , sest mitte ükski küsimus pole rumal ja paljudel inimestel on tihtipeale sarnased küsimused, millele vastuseid tahetakse. Mida rohkem eesti keele vastu huvi tuntakse ja küsimusi küsitakse, seda parem.