tüvede ja liidete dusi. Nende tähendus on tavaliselt kergesti kirjeldatav. Tüved de ja liidete kombineerimis- Sellele küsimusele on raske vastata, sest abil saavad lauses esineda täiesti iseseisvalt, ilma et neile liituks teisi võimalused eesti keeles siiski eesti keel sõnamoodustus võimaldab luua tüvesid või liiteid. nii suured, et nende abil saab üsna pikki sõnu. 2. Tuletusliited väljendavad üldist (abstraktsemat) tähendust, sõnavara pidevalt uute sõnade- Igapäevastest sõnadest on suhteliselt pikad
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v
Sõnamoodustus, EKSAMIKÜSIMUSED 2015, kevad. 1. Sõnamoodustus: tuletamine ja liitmine Tuletamine on uute sõnade saamine liidete abil, liite abil moodustatud sõnu nimetatakse tuletisteks. Eesti keeles on peamiselt järelliited (nt andekas, saarestik, korralik), eesliiteid on vähe (nt ebaõnn). Tuletusliidete abil saab moodustada käänd-, pöörd- ja määrsõnu, liited annavd sõnadele uusi tähendusi. Liitsõnu saadakse sõnade liitmisel. Liitsõna koosneb vähemalt kahest
SÕNAMOODUSTUS Sõnamoodustus liigi: 1. Liitmine. Kaks sõna (tüve) liidetud kokku. Näide: jalg + pall = jalgpall. 2. Tuletus. Tüvi + tuletusliide. Näide: töö töö + line, töö töö + ta/ma. 3. Konversioon ehk nulltuletus. Liide puudub, sõnaliik muutub. Näide: kamm kammi kammima 4. Segamoodustus. Liitmine ja tuletus koos. Näide: pika/d juukse/d pika +juukse +line. 5. Lühendamine. Näide: informatsioon info. Sõnamoodustus on olemas olevatest sõnadest uute sõnade saamine, kas liitmise või tuletamise teel. Lisaks sellele kasutab kaal ka erinevaid kombineerimise võimalusi. Sõnamoodustus aitab suurendada sõnavara ja seostada lähedase tähendusega sõnu. 14 Tuletamine ehk derivatsioon: Sõnatüvi + liide uus sõna ehk tuletus/derivaat -lik õnn + -lik õnnelik
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt. Morfoloogiline süntees, morfoloogiline analüüs. Vormiõpetuse põhiüksus morfeem. Allomorfid. Leksikaalne morfeem (tüvi, tuletusliide), grammatiline morfeem (grammatilise kategooria tunnus, käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogil
intonatsioon, kirjatehnilised oskused, õigekiri, kognitiivne baas keeleüksuste omandamiseks ja kasutamiseks (sh orienteerumine situatsioonis). b. Kommunikatiivsete ülesannete teadvustamine: orienteerumine suhtlussituatsioonis (kellele, milleks, millest ütlus genereerida). c. Keeleüksuste omandamine ja kasutamine kõneloomes: aktiivse sõnavara laiendamine ja sõnade tähenduse täpsustamine, sõnamoodustus, sõnade semantiliste väljade kujundamine ning paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste seoste loomine sõnade vahel, sõnaühendite moodustamine ja lauseloome, muuteoperatsioonide rakendamine, sh parandusmehhanismide kasutamine. d. Kõnefunktsioonide kujundamine: teabe küsimine ja edastamine, oma ja teiste tegevuse planeerimine ja reguleerimine, kõne kasutamine tunnetustegevuses. e
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 I Eeldused
Kõik kommentaarid