Millised olid eestlase valikud Teises maailmasõjas? Teises maailmasõjas sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi armeedes, nendeks olid: Soome, Saksa ja Nõukogude armeed. Vähesed eestlased sõdisid ka teiste riikide poolel, aga neid oli minimaalselt. Some sõjaväes sõditi peamiselt vabatahtlikult ja enamasti need mehed, kes ei tahtnud minna ei Punaarmeesse, ega ka Saksa sõjaväkke. Punaarmees võidelnud eestlased olid sinna sattunud peamiselt sundmobilisatsiooni käigus, aga mõned ka vabatahtlikult. Saksa relvajõududes sõdisid eestlased algul vabatahtlikult, kuna lootsid kätte maksta Nõukogude Venemaale, hiljem aga seadsid ka sakslased sisse sundmobilisatsiooni ja eesti mehed pidid minema Saksa sõjaväkke sunniviisiliselt. Paljud mehed, kes üldsegi sõjaväkke minna ei tahtnud põgenesid läände ja võtsid ka pere kaasa, paadiga Rootsi põgenesid ka need, kes lihtsalt oma elu pärast kartsid
Seega need eestlased olid õige otsuse teinud, kes mobiliseerimise eest varjusid metsadesse. 1942. Aasta sügisel moodustati uued eesti rahuväeosad, sinna said ka need, kes olid tööpataljonides. Ka Saksa väejuhatus rakendas Eestis mobilisatsioone, aga seda alles siis, kui nad mõistsid, et eestlastel pole enam usku nendega vabatahtlikult liituda. Metsavendade salgad, idapataljon ja politseipataljonid moodustati vabatahtlikest. Eesti SS-diviisi puhul kasutati osalist sundmobilisatsiooni ja 31. Jaanuaril 1944. aastal kehtestati üldmobilisatsioon. Mobilisatsiooni käigus leidsid paljud ringkonnad, et sakslaste eest sõdides on see parim võimalus kodumaa kaitseks. 1944. aasta talvel hävisid enamus Eesti väeosadest. Kolmas valik oli liituda Soome armeega. Need kes liitusid soomlastega, tegid seda iseseisva Eesti nimel. Saksa mobilisatsiooni eest üle lahe põgenenud eestlased moodustasid 200. jalaväerügemendi. Rahvuskomitee kutsel kodumaale naasnud soomepoisid suutsid nii
vangilaagritesse, kus enamik neist hukkus. II-maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena saksa, vene ja soome relvajõudude koosseisus. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Laskurkorpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest allohvitseridest ja ajateenijatest. 20.juunil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja- Eestist. Mõned mobiliseeritutest liitusid hoopistükkis metsavendadega, osa põgenes Soome. Umbes 32000 meest pidi minema Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Olukord pataljonides sarnanes
lihtsalt võeti võimalus sõdida oma riigi eest. Punaarmeesse minejaid oli vähe. See on ka üks põhjuseid, miks kuulutati välja sundmobilisatsioon, vaatamata sellele, et mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Sellega võeti Punaarmeesse vastu umbes 33000 eestlast, kes rinde asemel viidi Venemaale tööpataljonidesse. Olukord tööpataljonides sarnases sunnitöölaagrite omaga. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte Saksa armee 1941 aastal veel sundmobilisatsiooni välja ei kuulutanud, kuid Saksamaaga liitus vabatahtlikult ning saadeti rindele ligi 10000 eestlast. Esimesteks vabatagtlikeks oli suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, et saada leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Mobilisatsioonid põhjustasid eestlaste seas palju pahameelt, hakkati hoidma teenistusest eemal ja samuti sai populaarseks põgenemine Soome, et koos
Suur osa eestlasi põgenes 1944. aastal Läände, seda nimetatakse ka suureks põgenemiseks Põgeneti Läände , kartes , et Vene okupatsioon tuleb tagasi . Enamus neist olid valmis tulema tagasi , kui Teine maailmasõda on läbi ja Eesti on iseseisev . Suurelt osalt põgeneti Saksamaale ja Rootsi . Enamus eestlastel ei olnud eriti valida kelle poolel nad saavad sõdida. Sundmobilisatsiooni käigus pidi nad minema Saksa või Punaarmeesse , ainult üksikutel sai võimalikuks põgeneda . Soome aarmeesse oli eestlastel võimalik minna vabatahtlikuna , sest Soome ei korraldanud sundmobilisatsiooni . Neil oli valida , kas lähevad vabatahtlikud Soome armeesse või siis sunduslikult Saksa või Punaarmeesse . Enamik nendel , kes läksid Soome eest võitlema ootas ees parem tulevik , kui neid , kes võitlesid Eestis , sest Soomes oli võimalik eestlastel saada väljaõppe , aga
kallale ning selle käigus okupeeriti lisaks teiste riikide seas ka Eesti. Õnneks ei olnud Saksa okupatsioon Eestis kaua, see lõppes 1944 ning peale Eesti langes NSVL okupatsiooni alla. Teises maailmasõjas oli Eestlastel valikuid vähe. Tuli valida Saksa, Soome või Vene pool. Nende riikide armeesse eestlased ka enamjaolt läksid. Neljas kuid mitte nii populaarne valik oli metsavendlus, selle aga valisid vähesed. Punaarmeesse sattusid eestlased aga sundmobilisatsiooni käigus. Saksaarmeesse mindi aga soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni eest. Alguses mindi väga leebelt ja vabatahtlikult Saksa vägedesse kuid hiljem toimus ka see sundmobilisatsiooni käigus. Paljud eestlased valisid üheks valikuks endale põgenemise metsa. Seal varjati end Saksa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemiseni. Sõja jooksul elasid nad kodudes, kuid pärast sõda põgeneti jälle metsa. Inimesed kartsid küüditamist ning mobilisatsiooni. Metsa
Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus, kuid erinevatel aegadel olid erinevad inimesed metsavennad. Kui Punaarmee Eesti 1940. aasta 17. juunil okupeeris, läksid saksameelsed metsavendadeks. Needsamad metsavennad võitlesid koos Saksa armeega ka hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks. Punaarmeesse sattusid eestlased sundmobilisatsiooni käigus, hoolimata selle keelustatusest, sest kui inimesed aru said, mille eest kommunism seisab, ei soovitud selle nimel sõdida. Eestlased jagunesid Punaarmees ühes osas hävituspataljonidesse, keda kommunismi pooldajad Eestis aitasid metsavendi hävitada, aga otseselt armees olid eestlased 22. Territoriaalses laskurkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses, mille moodustasid eestlased kes oli tööpataljonides ellu jäänud.
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Teises maailmasõjas, aastatel 19391945, jagunesid eestlastest sõdurid peamiselt Vene, Saksa ja Soome sõjarinnete vahel. Üksikult või väikeste gruppidena leidus neid kõigi sõdivate riikide armeedest. Seega teatud valikuid eestlastel oli. Mõne riigi puhul küll rohkem kui teiste. Punaarmeega liitusid eestlased enamasti sunniviisiliselt. Kasutati sundmobilisatsiooni kõik teatud vanuses mehed olid sunnitud liituma ja venelaste poolel võitlema. Näiteks kuulutas Vene väejuhatus 1941. aasta 20. juulil välja üldmobilisatsiooni, mille järgi pidid kõik mehed, kes olid sündinud aastatel 19051922, liituma Punaarmeega. Teine võimalus, kuidas eestlased Venemaa poolele võitlema sattusid, oli vabatahtlik. Nii mõnedki kommunistlike vaadetega eestlased olid nõus koos venelastega võitlema. Nii tekkisid hävituspataljonid
enda kätte võtta.Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastuMetsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist. Põhja-Eestis viis NSV-liit 1941 aastal läbi sundmobilisatsiooni, mille läbi viidi venemaale umbes 33000 Eesti meest. Mõned neist olid natsi vastased ja tahtsidki Saksa vastu sõdida, kuid enamus neist allusid mobilisatsioonile lihtsalt hirmust. Mõned läksid punaarmeesse ka selleks, et sealt relvad saada, ning pärast neid Eesti iseseisvuse kaitsmiseks kasutada. Need Eestlased, keda peeti ohtlikeks või ebausalduslikeks, suunati Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist kolmandik raske töö ja nälja tõttu.
1942. aasta sügiseks loodi 8. eesti laskurkorpus, kuhu kuulus ligi 27 000 suurem jaolt eesti meest. Kahjuks hukkus ja sai haavata pool sellest korpusest ja umbes 2000 meest andis ennast sakslasele vangi Velikije Luki linna all peetud lahingus. Seetõttu toodi korpus rindelt tagalasse ja tagasi rindele viidi alles 1944. aastal. 1945. aastal osales korpus sunmmobilisatsiooniga Kuramaal. Saksa armees kasutati algul ainult vabatahtlike eestlasi, kuid hiljem hakati taas kasutama sundmobilisatsiooni. Peamiselt läksid eestlased sinna selleks, et kätte maksta Nõukogude võimule kõige selle hirmsa eest, mida eestlased pidid läbi kogema, kuid oli ka teisi põhjusi. Esimesed vabatahtlikud olid metsavendade salgad, millest olid moodustunud üksused. Formeeriti idapataljone, mida kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, aga hiljem ka lahingues. Politseidest moodustati politseipataljone, mida peamiselt kasutati vahiteenistuses ning ka osaliselt rindel. 1942
maksta Venemaale okupatsiooni eest. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavennad. Hiljem hakati uusi vabatahtlikke värbama ja moodustati idapataljone, mida kasutati julgestuseks Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti nn vabatahtlikena teatud aastal sündinud mehed. Eesti leegion nimetati ümber 20. Eesti SS- diviisiks, kus kõrgemad juhid olid sakslased, madalamad juhid olid eestlased. Kui Punaarmee lähenes 1944. a Eesti piirile, siis kuulutati välja üldmobilisatsioon. Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu.
Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel kaks-kolmandikku mobiliseerituist. Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult, lootusega kätte maksta Punaarmeele. Metsavendadest moodustatud pataljonid osalesid otseses lahingutegevuses kuni Eesti vabastamiseni. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Kuid mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ja massiliselt hakati teenistusest kõrvale hoidma. Kasutati fiktiivseid tõendeid, varjati end ja väga populaarne oli põgenemine Soome . Soome armeega ühineti ainult vabatahtlikult. Ühinejateks olid mehed, kes olid nõus iseseisva Eesti nimel võitlema, kuid ei tahtnud sõdida Saksa armee ega Punaarmee eest. Eestlasi põgenes Soome juba 1939.1940
VABADUS VALIDA Mõeldes inimeste peale, kes on võidelnud oma isamaa vabaks, või inimeste peale, kes on kaotanud oma elu sõjas, kuhu nad olid sattunud sundmobilisatsiooni alusel, Teises maailmasõjas viiekümne viie miljoni hukkunu peale, kolmekümne viie miljoni haavatu peale ja kolme miljoni kadunuks jäänud inimese peale, tekib küsimus, kas nad olid seal vabast tahtest või kellegi käsu alusel? Ameerika 31.president H.C.Hoover on öelnud: ,,Vanemad mehed kuulutavad sõja. Aga nooremad on need kes sõdivad ja surevad.’’ Läbi sajandite on äsja meesteks sirgunud noorukid saadetud sõdima, ehk pandud olukorda, mis pole
pinnal. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase (sh naised ja lapsed). Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik. Jaanuaris 1944 moodustatigi 200. jalaväe rügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku. Eestlased põgenesid Läände eelkõige kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist. Põgeneti ka sõjategevuse ja sundmobilisatsiooni eest. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Enamik sõjapõgenikest kavatses esialgu jääda kodumaale, kuid sedamööda kuidas Punaarmee edasitung jätkus kasvas soov pääseda välismaale. Enamasti põgeneti Rootsi ja Saksamaale. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest., lootes sealt sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda.
algas Ameerika Ühendriikide kodusõda. Sõjaline edu saatis esialgu aga hoopis Konföderatsiooni. Sellele aitasid kaasa kaitsesõja pidamine oma territooriumil ja korraliku väljaõppega ohvitserkonna olemasolu. Meresõjas saatis edu põhjaosariikide e Uniooni laevastikku, kes suutis mereblokaadiga peaaegu peatada Lõuna puuvilla ekspordi ja relvade ning laskemoona impordi Euroopast. Lincoln kuulutas Põhjas välja 1862. aastal sundmobilisatsiooni 1. jaanuaril 1863 kaotati orjandus Konföderatsiooni kuuluvates osariikides. Konföderatsiooni väed kapituleerusid ning sõja võitis Unioon. 1865. aastal lõppes kodusõda Lincoln tapeti Washingtonis Fordi teatris. Pärast kodusõja lõppu 1865 kaotati kogu riigi territooriumilt orjandus Mustanahalistele anti kõik kodanikuõigused. Majanduse areng 1890. aastateks tõusis USA juhtivaks tööstusriigiks. TÄNAN KUULAMAST!
täienduslepinguga ka Leedu. Eesti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940. a. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid halvad ja veel halvemad, omariiklus oli kadunud ja ainuke võimalus oli sõjas teenida mõne võõrriigi armees. Punaarmees sõdisid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuna oli vähe neid kes oleks vabatahtlikult Nõukogude Liidu poolt sõdinud. Nõukogude võimude poolt välja kuulutatud sundmobilisatsiooni käigus võeti Punaarmeesse umbes 33 000 eestlast, kes rinde asemel viidi töölaagritesse Uuralites. Mobiliseerituid ei saadetud mitte tegevarmeesse, vaid ehituspataljonidesse. Sisuliselt oli tegemist vangilaagritega, kus ülirasketesse tingimustesse asetatud inimesi sunniti tööle peamiselt tehaste ehitustel ja metsavarumisel. Nõukogude võimuorganid moodustasid Eestis hävituspataljone, mis purustasid taandumisel tööstushooneid, raudteid ja talusid
sõda ning milles meie, eestlased, kaotasime oma iseseisvuse. Eestlaste soov kaitsta oma riiki oli tugev. Parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna liikmed olid hukatud, vangistatud või saadetud sunnitööle. Sõjatehnika ja varustus aga ülevõetud punaarmee poolt. Sõja- aastad olid laastavad Eesti meestele, kuna tuli teenida erinevates armeedes. Tihti ei jäetud valikud ning tuli astuda vaenlase leeri sundmobilisatsiooni tagajärjel. Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu Nõukogude Liidu. Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne-Siberis ja Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti ehituspataljonidesse, sisuliselt vangilaagritesse, kus olid väga rasked elu- ja töötingimused. Kurnatuse tagajärjel suri juba esimesel talvel mobiliseerituist. Moodustati Punaarmee rahvuslik väekoondis, 8.
Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida, sest mõlemad, nii Saksa kui ka Vene võimud ei allutanud vabatahtlikke, vaid mobiliseerisid. Saksamaa küll algul lootis vabatahtlikele, kuid nähes, et neid pole, kehtestasid ka nemad sundmobilisatsiooni. Teine maailmasõda oli tõepoolest totaalne sõda - see hõlmas tervet maailma ega jätnud ühelegi riigile hingamisruumi. Erinevalt varasematest sõdadest polnud Teine maailmasõda mitte armeede, vaid rahvaste sõda. See oli ka ohvriterikkaim, kuna selles sõjas hukati kõige rohkem tsiviilisikuid, keda sõjas osalemine üldse ei puudutanudki. Kõige rohkem kannatusi sai Saksamaa, kuna Saksamaa oli üks peamistest sõdivatest riikidest ning panustas palju
Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale, et osaled Eesti kaitsmisel. Osa eestlasi põgenes Läände, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida, sest mõlemad, nii Saksa kui ka Vene võimud ei allutanud vabatahtlikke, vaid mobiliseerisid. Saksamaa küll algul lootis vabatahtlikele, kuid nähes, et neid pole, kehtestasid ka nemad sundmobilisatsiooni. Teine maailmasõda oli tõepoolest totaalne sõda - see hõlmas tervet maailma ega jätnud ühelegi riigile hingamisruumi. Erinevalt varasematest sõdadest polnud Teine maailmasõda mitte armeede, vaid rahvaste sõda. See oli ka ohvriterikkaim, kuna selles sõjas hukati kõige rohkem tsiviilisikuid, keda sõjas osalemine üldse ei puudutanudki. Kõige rohkem kannatusi sai Saksamaa, kuna Saksamaa oli üks peamistest sõdivatest riikidest ning panustas palju
NSVLiidu kommunistid moodustasid eestlastest tööpataljonid, kuhu koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Kokku koondati tööpataljoni 32 000 eesti meest. Esialgu leidus eestlaseid, kes soovisid teenida Saksa armees, sest sakslastes nähti 1941 aastal vabastajaid. Hiljem, kui mõisteti, et üks okupatsioon asendus teisega ei nähtud koostöövõimalust sakslastega, ka Saksa väejuhatus oli sunnitud kasutama sundmobilisatsiooni. Loodi nt. Piirikaitse rügementte. Eelneva põhjal julgen väitta, et teenimine okupatsiooni armees oli eestlastele peale sunnitud valikuks. Kokkuvütvalt väib väitta, et eestlastel oli Teises maailmasõjas järgnevad valikud: hakkata Juunikommunistiks, minna soomepoisiks, hakkata võitlema Eesti omariikluse eest metsavennana või põgeneda lääne. Tegu oli sisuliste valikutega ning igaüks langetas selle oma äranägemise järgi. Mina isiklikult oleksin
röövides neilt senised väärtushinnangud, uskumused ja veendumused ning asendades need oskustega olla julm ja halastamatu. Alles sõjast läbi käies mõistetakse, kui tühine on ühe hinge väärtus sõjas. Eesti vabadussõja ajal oli kerge sattuda sõdima teise riigi alla. Ei hoolitud inimesest, kui isiksusest, vaid sellest, mida ta sõjaväele pakkuda suudab. Teoses ,,Nimed marmortahvlil" võitles peategelane Henn Ahas Vabadussõja aegu Eesti poolel ning tema vend oli sundmobilisatsiooni läbi sattunud punaarmee poolele, ehk vennad sõdisid üksteise vastu. Tegelikult olid sõjas justkui kõik osalised vennad, sest ainuke asi, mis neid eristas oli nende munder. Sisimas olid kõik täiesti tavalised ning sarnased inimesed, kes olid sinna sattunud kas vabatahtlikult, või sunniviisiliselt. Sõjas osalevad isikud on riigijuhtidele vaid marionettnukud, mille nööre enda äranägemise järgi sikutada. Kas sõdade sõnumiks oleks väikestele inimestele meelde tuletada
pension. Oma talus Kiltsi külje all tegi Pitka usinasti kirjatööd ja lisaks 1921 ilmunud mälestustele I maailmasõjast ning Vabadussõjast avaldas 1937-39 veel neli köidet sisukaid memuaare "Minu mälestused". 1940 põgenes ta Soome. Aprillis 1944 pöördus tagasi kodumaale ja kutsus rahvast üles koostööle sakslastega, et vältida uut Nõukogude okupatsiooni. Kui olukord rindel halvemaks muutus, sai Johan Pitka loa moodustada sundmobilisatsiooni eest kõrvalehoidvatest meestest löögiüksus "Admiral Pitka". Rahvuslikud ringkonnad lootsid seda kasutada pealinna ja loodava valitsuse kaitseks, kuid Punaarmee suurpealetung ei lasknud kavadel täituda. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata. Johan Pitka monument Tallinnas, Hirvepargi servas.
Kättemaksusoov punasel aastal kogetud kannatuste eest tõi kokku umbes 10 000 vabatahtlikku, kuid lähem tutvus natsireziimiga vähendas nende arvu tunduvalt. Augustis 1942 kuulutati välja Eesti SS-leegioni asutamine. See ei osutunud kuigi populaarseks, sest eestlased olid selleks ajaks sakslaste poliitikas sügavalt pettunud. Kuna vabatahtlike värbamine ähvardas läbi kukkuda, kuulutas Eesti Omavalitsus märtsis 1943 välja noormeeste sundvärbamise ning sama aasta lõpul osalise sundmobilisatsiooni. Sundvärbamise ja mobilisatsiooni tulemusena kasvas leegionäride arv 1944 aasta alguseks 11 000 meheni ning neist moodustati 20. Eesti SS-diviis. 1943 aasta suvel saadeti leegioni esimene allüksus pataljon Narva - rindele. Sundmobilisatsioonid Saksa armeesse tekitasid eestlaste seas pahameelt ja soovi toimuvast kõrvale hoida. Eriti populaarseks muutus meeste põgenemine Soome, sest paljud neist, kes ei tahtnud tõmmata selga Saksa mundrit, olid
4. Repressioonid a) Järjest tugevnevad repressioonid b) Endine poliitiline ja majanduslik eliit kadus teadmatusse c) Arreteerimine laienes d) Massiküüditamine (14.06.1941) *22. juunil 1941 puhkes Vene-Saksa sõda. (Suvesõda) ---> Saksa okupatsioon. Saksa okupatsioon * 7. juuli 1941-24. november 1944 * 7. juuli 1941 - esimesed sakslased tungivad Häädemeestelt sisse. Toimuvad lahingud Pärnu; Põltsamaa; Emajõe joonel Tartu pärast. * Samal ajal viib Nõukogude võim Eestis läbi sundmobilisatsiooni, kuid on ka vabatahtlikke. * HÄVITUSPATALJON moodustati nii vabatahtlikest, sundvärvatutest kui ka miilitsameestest, kes pidid arveid õiendama Põhja-Eesti metsavendadega ja neid toetava elanikkonnaga. * Augusti alguseks jõuavad Saksa väed Kunda alla Soome laheni. * 4. okt. läheb Saaremaa Saksa võimu alla. * Detsembris 1941 määratakse Berliinis paika Eesti tsiviilvalitsus. (Eesti eesotsas olev Litzmann viis ellu Berliini poliitikat.)
mobiliseerituna. 1941. aastal moodustati hävituspataljonid. Nende ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. Kurikuulsaks said nad oma metsikustega, näiteks põletasid nad talusid, tapsid kariloomi ja mõrvasid tsiviilisikuid. 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulnud eestlased osalesid ka Punaarmee 1941. aasta lahingutes. Korpus koosnes algselt Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. 20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Mobiliseeriti vaid Põhja- Eestist, sest ülejänud olid langenud juba Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse, kus umbes iga neljas suri 1941/ 42 aasta talvel haiguse või ülekurnatuse tagajärjel. 1942. aastal mooduastati 8. eesti laskurkorpus, mis päästis paljud tööpataljonides olevad eestlased surmast. Soome armee Soome armeega ühinemine oli ideaalne variant nende jaoks, kes ei tahtnud olla Saksamaa ega Venemaa poolel. 1941
6 riik. 3. jaanuaril 1920 tehti Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel vaherahu ning 2. veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule. 7 Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses eriti sõja algupoolel
kasutada maksimaalselt 30 hektarit ja ülejäänu jagati teiste vahel ära. Need, kes maad said olid uusmaasaajad. Saksa okupatsiooni ajal tühistati maareform, aga reaalse maa tagastamiseni ei jõutud. NSVL-i repressioone iseloomustab põlisrahva massiküüditamine, aga Saksa okupatsiooni ajal midagi sellist ei toimunud. NSVL-i okupatsiooni ajal toimus kogu majanduse täielik väljakurnamine, aga Saksa okupatsiooni ajal osutati abi majanduse taastamiseks. 1939 kui sõda algas, tegi NSVL sundmobilisatsiooni. Seda tehti kindla vanusega meeste hulgas mõningates maakondades. See, kas mees läks mobilisatsiooniga kaasa, sõltus vanusest, elukohast ja sellest, kas oli julgust kõrvale hoida. Saksa okupatsiooni ajal põgeneti Soome, kuid laevaliiklus puudus, nii et põgenemine oli keeruline. Ei ole teada, kui palju mehi kokku oli. Soome sõjaväes oli umbes 2300 eestlast, Saksa relvajõududes umbes 60 000 eestlast, NSVL osas on asi kõige keerulisem
Tehumardil ja Sõrves, 1945. aastal Kuramaal sakslaste-lätlaste vastu. Tõenäoliselt jäi ainult algest 33000 mobiliseeritust alles kuni üks kolmandik. Soome armee Sõja puhkemise järel Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel ning Soome sõttaastumisega Saksamaa poolel kujunes olukord, mil oli võimalik ka neil, kes ei tahtnud kanda Saksa mundrit, võidelda aktiivselt sovettide vastu. Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek.8. Veebruaril 1944 kirjutas Mannerheim alla käskkirjale 200. jalaväerügemendi (JR 200) moodustamiseks. Rügemendiülemaks määrati Eesti sõjakoolis õppinud ja eesti keelt valdav kolonelleitnant Eino Kuusela. Formeeriti kaks pataljoni, tankitõrje-, miinipilduja- ja sidekompaniid, töötasid nii ohvitseride kursused kui ka allohvitserite kool. Koguarv ca 1700 inimes Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. 1944. aasta 2
ülesannete täitmist, mis sõjaolukorras tagalas vajalikud olid, kaasaarvatud politsei, vanglaametnike ja piirivalve ülesannete täitmist. Raskeimaks ja tänamatuimaks ülesandeks tuleb aga pidada mitmesuguste veel loomata või loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele. Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist. Peale Tartu rahu (02.02
Vastupidi, loodi terveid ratasakoondisi, mis saavutasid koos juurdeantud üksustega teistest relvaliikidest silmapaistvamaid tulemusi. Eriti eesrindlikuks tuleb lugeda väikeste kergekoondiste loomist, kus ratsaeskadron toimis koos soomusautode ja motoriseeritud jalaväega. Sõjaväe isikkoosseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalamat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis 29. detsembril korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserkorpuses eriti sõja algupoolel
riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. 2.5 Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem. (Walter 1990:11) Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses, eriti sõja algupoolel
ülesannete täitmist, mis sõjaolukorras tagalas vajalikud olid, kaasaarvatud politsei, vanglaametnike ja piirivalve ülesannete täitmist. Raskeimaks ja tänamatuimaks ülesandeks tuleb aga pidada mitmesuguste veel loomata või loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele. Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane. Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist. Peale Tartu rahu (02.02
Kaitseliidu juhatuse esimeheks oli Johan Pitka, tema ülemaks kindralmajor Ernst Põdder. Kuigi kaitseliit oli alles loomisjärgus, võtsid liitlased oma ülesandeid tõsiselt ja näitasid üles tahet ja algatusvõimet. Alalise sõjaväe asutamine otsustati 16.novembri nõupidamisel ning esialgu otsustati moodustada see vabatahtlikkuse alusel. Kuid vähese huvi tõttu kuulutas Viru maakonnavalitsus 24. novembril 1918. a. välja sundmobilisatsiooni, mis päev pärast Narva langemist, 29. novembril, laienes üldiseks mobilisatsiooniks kogu riigis. Vabadussõja alguseks suudeti sõjaväkke koondada 2200 2300 meest, sh ohvitserid. See arv näitas, et enamik eesti rahva elavjõude jäid riigikaitseks kasutamata. 3 SÕJAVÄE VARUSTAMINE SÕJA ALGUL November 1918
1941. suvel valmistusid üksteisele kallale kargamiseks Saksamaa ning Nõukogude Liit. Siis tegi esimesena sammu Saksamaa ning tuli Baltimaadesse ning tõrjus edukalt venelased tagasi. See kestis kuni Kesk-Eestini, kus Punaarmee arv oli suurem, kui arvata osati. Rinne seiskus mingiks ajaks. Eesti metsavennad põgenesid või aitasid sakslastel sõdida ning loodi salk Omakaitse. Kuna velenasi vihastas säärane asjade käik, loodi Põhja-Eestis hävituspataljonid. Okupatsioonivõimud viisid läbi sundmobilisatsiooni, mis nurjus küll Lõuna-Eestis. Seejärel hakati saatma inimesi Põhja-Venemaale tööpataljonidesse, kus nälg ja karmid olusd nõudsid mõne kuuga lausa 10 000 eesti mehe elu. Lõpuks õnnestus rindel edasi tungida mööda Eestit ning vallutada Tallinna linn; võeti vangi palju punaväelasi ning nad hakkasid üle Narva jõu kodu poole põgenema. Saartel kestis sõdimine natuke kauem. Nõukogude okuptasiooni lõppedes oli eestlase olukord närune-kariloomi oli vähe, valitses
igapäev kella 10-12 ja 3-5 päeval. Üle 50 a. vanade Kaitseliitu astumine on vabatahtlik." (Kivirähk 1937, 43) 1920.aasta 1 veebruari seisuga oli Kaitseliidus 125000 liiget. Kaitseliitlaste ülesanded olid sõja-ajal erinevad. Kaitseliitlased pidid täitma nii politseinike, vanglaametnike ja 4 piirivalvurite kohustusi, lisaks pidid nad ka võtma enda kanda erinevate riigiasutuste töö. Näiteks Kaitseliit viis ellu nii sundmobilisatsiooni, tegeles tagalas kohtupidamisega, rekvireeris rindele toitu ja sunnivilja. Tänu ülal nimetatud tegevustele ei olnud Kaitseliit peale Vabadussõda nii populaarne ja paljud inimesed lootsid organisatsiooni laialisaatmist. (http://www.kaitseliit.ee/index.php?op=body&cat_id=47) 1.2. Kaitseliit Eesti Vabariigis 1920-1940 2. veebruaril 1920.aastal sõlmiti Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu. Peale seda asuti nii demobiliseerima nii sõjaväge kui ka Kaitseliitu
et iseseisev Eesti püsib kuni nende saabumiseni. Nii tuli Eestil loota ennekõike iseendale, kuid needki lootused kippusid luhtuma. 16. novembril välja kuulutatud vabatahtlike värbamine rahvaväkke kukkus läbi, tuues loodetud 25 000 mehe asemel Vabadussõja alguspäevaks 2200. Neistki 600 piirdus vaid nime kirjapanekuga. Reaalselt oli teenistuses kõigest 1600 meest, neist pooled mobiliseeritud ohvitserid ja sõjaväeametnikud . 1. detsembril käivitunud sundmobilisatsiooni ei tõotanud esialgu midagi paremat- mehed kas ei ilmunud mobilisatsioonipunktidesse, läksid pärast registreerumist kodudesse laiali või deserteerisid otse rindelt. Mitte asjata ei kirjutanud 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson 30. novembril: „ Seimanni grupis on umbes 300 meest, nendest 100 meest korralikkusi. Teised- kaabakate kari, kes iga silmapilk laiali jooksta võib. Suur hulk komisjonides vastu võetud mehi on laiali jooksnud- osalt teel Narva, osalt sääl
ostulubade alusel. Sel ajal hukati umbes 7800 eesti elanikku, enamik neist oli eestlased. Natsid hakkasid ellu teostama oma repressiooni ning genotsiidi. Nad tegutsesid oma rassipoliitika järgi, mis nõudis täielikku rassipuhtust, ennekõike juutide ja mustlaste massilist hävitamist. Kuna käis sõda, siis juhtus nii, et eestlased sattusid pahatihti sõdima nii Vene kui ka Saksa riigi poolele. Ehk siis võis juhtuda nii, et näiteks keegi värvati sundmobilisatsiooni käigus Saksa armeesse Eesti SS leegioni, ning selle inimese tuttav näiteks värvati Vene armee alla. Paljud aga ei tahtnud sellist segadust ja põgenesid soome. Nii tekkisid soomepoisid, ehk soome armeega liitunud eestlased, kes sõdisid nii punaarmee kui ka Saksamaa vastu. PILET 13 1.Iseseisvumine Pärast Riia langemist sakslaste kätte augusti lõpul 1917. hakati Eesti tulevikku senisest põhjalikumalt arutama. Esialgu jäi
Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Laidoner oli sel ajal 34aastane polkovnik. Eesti Vabariigi sõjaväes oli tol ajal juba 3 kindralit, kes ometigi polnud Laidoneri määramise vastu. Ta oli sisuliselt Eesti sõjaväe loojaks. Tema ajal korraldati ümber sõjaväe juhtimine. Loodi juurde teine ja kolmas diviis. Loodi soomusrongide diviis, kuhu koondati soomusrongid, soomusautod, tankid jne. Ta ei välistanud ka ratsaväe kasutamist. Laidoner tegi kaks tähtsat otsust: ei rakendanud kohe sundmobilisatsiooni, vaid lasi vabatahtlikel moodustada valikväeosi; sõja ajal lõi ohvitseride kooli. Vajadusel abistas vene valgeid, kui polnud vaja, siis katkestas suhted. Hiljem võttis neilt ka relvad käest. Vabadussõja ajal oli Laidoner äärmiselt populaarne ja võinuks saada diktaatoriks, kui ta oleks tahtnud. Poliitikud punusid tema vastu intriige. Temast taheti lahti saada. Teda autasustati Vabadus Risti I järgu I klassi ja kolmanda järgu I klassi medaliga, anti 30'000 krooni ja
Sõja- ja mereasjade rahvakomissariks (sõjamin). Trotski algatas kohe Punaarmee reorganiseerimise. Seni oli võetud vaid vabatahtlikke ja sedagi kahe enamliku partei liikme soovitusel, ta alustas kohe ulatuslikke värbamisi. Klassiprintsiip säilis. Rindeüksustesse värvati peamiselt töölisi ja kehvtalunikke, maarahvast. Ülejäänud inimesi värvati ka, ei saadetud rindele, aga kasutati tagalatöödel. Trotski kuulutas välja kõigi enamlaste sundmobilisatsiooni Punaarmeesse, idarindele saadeti selle tulemusel 25 000 uut meest. Sinna suunati ka Läti punased kütipolgud. Reorganiseeriti kogu Idarinde juhtimine, Trotski sõitis ka ise idarindele Kaasani lähistele. Trotski saabus pompöösselt, talle oli eraldatud spets talle määratud soomusrong, tema käsutuses oli tšekistidest kaitsemeeskond, mitmesajameheline, uhkelt riides jne. Sellisel kujul hakkas korda looma. Senised killustatud Punakaardi salgad koondati, loodi sõjaväelised struktuurid
sisepoliitilistest päevaprobleemidest ja keskendus riigikaitseküsimuste lahendamisele. Laidoneri isiku tähtsus sisepoliitikas kerkis uuesti teravalt esile kolmekümnendate aastate alguse majanduskriisi aastail, mis tõid kaasa ka sisepoliitilise kriisi. Laidoneri sõjastrateegia Sõjaväe isikkooseisu osas langetas Laidoner kaks eriti olulist otsust. Nähes rahva madalat võitlusmoraali sõja algul, loobus ülemjuhataja ajutiselt katseist sundmobilisatsiooni läbi viia ja andis korralduse luua vabatahtlikest valikväeosad. Nimelt need üksused tõidki pöörde Vabadussõja kulgu. Kui kriis oli möödas, muudeti löögiüksused tavalisteks väeosadeks, kuid valikväeosades juurdunud traditsioonid säilisid ka hiljem Teine julge otsus oli oma ohvitseridekooli loomine juba sõja ajal. Vajadus selleks oli olemas algusest peale ja kasvas kogu aeg seoses suurte kaotustega ohvitserikorpuses eriti sõja algupoolel.
Mitmetest Eesti pinnale taandunud Saksa üksustest olid kaotanud oma võitlusvõime. See tekitas tõsiseid kartusi ja sügavat muret kohaliku elanikkonna seas. Narva alla taandunud üksustest moodustati armeegrupp "Narva." Hitleri jaoks Eesti kaotamine oli välistamatu, see oli tähtis Saksamaale, sest Virumaal oli õlitoodang, mis oli vajalik kütuse jaoks. Üldmobilisatsioon: 30. jaanuaril 1944 kuulutas Mäe välja aastatel 1904-1923 sündinud meeste sundmobilisatsiooni. Üldiselt kohustati kõiki mehi, kes olid alla 60'ne eluaasta astuma omakaitsesse. Hiljem laiendati mobilisatsiooni kuni 1926. aastal sündinud noormeestele ja 1927. aasta sündinud poistele. Abiteenistusse värvati 1928. aastal sündinud poisse. 7. veebruaril raadiointervjuus kutsus Jüri Uluots rahvast üldmobilisatsiooniga kaasa minema ning astuma relvaga käes vastu Punaarmeele. Mobiliseeritute hulk ulatus 38 000 - 43 000 meheni. Mehed läksid sõtta oma kodumaa
Iga väeosa juht tegutses vaid iseenda arvamuse kohaselt, väosade vahel erilist suhtlust ei toimunud. Pöördepunkt leidis aset jaanuari esimese nädala jooksul. Tegurid, mis murrangu kaasa tõid: Punaarmee nõrgenemine seetõttu, et kaugenes oma varustusbaasidest. Eestisse ei saadetud appi ka uusi üksusi, olemasolevad mehed pidid kogu aeg rindel olema ja kannatasid kurnatuse all. Teiseks põhjuste kompleksiks on rahvaväe tugevnemine. Rahvavägi suurenes arvuliselt, kasvas välja ennekõike sundmobilisatsiooni laiendamisest. Detsembrikuu jooksul laiendati mobiliseeritute vanust 35 aastani. Punaarmee sissetungi kõige võimalikemates kohtades mobiliseeriti kuni 45 aastased mehed. 1919 alguseks oli aktiivsete võitlejate koguarv rahvaväes kasvanud 6000 meheni ja kasvas edasi. Vabadussõjas käis sõjast läbi umbes 100 000 meest. Rahvaväe max suurus ulatus 86 000 meheni. Meeste allumine mobilisatsiooni korraldustele paranes seoses AV autoriteedi kasvamisega ning Punaarmee suhtes
annaabi.ee 
