Eesti teise maailmasõja ajal (15)

Loo Keskkool
EESTI TEISE MAAILMASÕJA AJAL
Referaat
Autor:
Klass:
Juhendaja :

Sissejuhatus

Teine maailmasõda oli raske kõigile, sealhulgas ka Eestile.
Eesti pidi toime tulema kord Nõukogude, siis jällegi Saksa okupatsiooniga. Oma referaadis kirjutangi ma, kuidas toimus võimuvõitlus kahe suurriigi vahel Eesti pärast ning kuidas väike riik sellega toime tuli.
Baltimaade okupeerimine Venemaa poolt
Pärast Molotovi- Ribbentropi pakti ( Saksa- Vene mittekallaletungilepingu ) sõlmimist 23. augustil 1939. aastal, nõudis Moskva 1939. aasta septembris, et Eesti sõlmiks Venemaaga vastastikuse abistamise lepingu. Eesti ei olnud sellega alguses nõus, sest see leping oleks kaasa toonud Punaarmee baaside loomise Eestisse, kuid pärast mitmeid ähvardusi otsustas Eesti ikkagi sõja vältimiseks lepingu sõlmimisega nõustuda. Baasidelepingule kirjutati alla 28. septembril 1939. aastal. Samasugused lepingud suruti kusjuures peale ka Leedule ja Lätile.
Baasilepingud Venemaad ei rahuldanud, seega otsustas Venemaa 1940. aasta juunikus nõuda Eesti, Läti ja Leed valitsuse väljavahetamist ja uute Punaarmee koondiste lubamist nende riikide pinnale. Balti riigid teadsid, et sõjalise vastupanu osutamine on praktiliselt võimatu, seega pidid nad ka nende nõudetega nõustuma. Punaarmee okupeeris Leedu 15. juunil, Eesti ja Läti 17. juunil.
Mõni päev hiljem kuulutas Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ning 6. augustil 1940. aastal võeti Eesti NSV vastu Nõukogude Soltsialistlike Vabariikide Liidu koosseisu.
Vene okupatsioon Eestis
Nõukogude okupatsioonirežiim oli range. Kehtestati Nõukogude Liidu konstitutsioon ja seadused, Eesti sõjavägi ja kohtuasutused likvideeriti. Peale selle loodi ka uued kõrgemad riigiorganid: parlamendi asemele tuli nüüd Eesti NSV Ülemnõukogu ning valitsuse ülesandeid hakkas täitma Rahvakomissaride Nõukogu. Rahvakomissaride Nõukogul tegelik võim puudus ning nende ülesandeks oli hoopis Moskva korralduste täitmine.
Käivitusid ka ulatuslikud repressioonid ehk surve avaldamised, mahasurumised ja karistamised. Kõigepealt vangistati või koguni hukati endised sõjaväe- või politsejuhid ning ka poliitilised liidrid , seejärel hakati arreteerima inimsesi kõigist seisustest. Kogu rahvas oli hirmul. Repressioonide kulminatsiooniks said massiküüditamised, mis algasid 1941. aasta 14. juunil. Küüditamiste käigus viidi Eestist vägivaldselt minema üle 10 000 inimese. Minemaviidutele ei esitatud ühtegi süüdistust ning puudusid ka kohtuotsused. Inimesi valiti täiesti suvaliselt, kedagi ei huvitanud vanus ega sugu. Naised, lapsed ja vanurid saadeti Siberisse, täisealised mehed aga vangilaagritesse, kus kahjuks enamik neist ka raskete elutingimuste tagajärjel hukkus.
Rangele kontrollile allutati ka ühiskondlik- ja kultuurielu . Suleti ajalehti-ajakirju, hävitati mälestussambaid ning isegi raamatuid. Lisaks sellele natsionaliseeriti ehk riigistati ka kõik eraettevõtted ( pangad , kauplused, kohvikud jne ). Seda kõike tehti majandusreformi nime all.
Kõikide uute reformide tulemusena langes elatustase nind tekkis ka toidu- ja tarbeainete puudus.
Vagun küüditatutega, 1941. a.
Vene- Saksa sõda 1941. aastal
Kuna Stalin andis käsu kaitsta Tallinnat iga hinna eest, siis koondas Punaarmee juhatus Tallinna anna kõik käepärased jõud. Tallinnlasi ise sunniti rajama ümber linna punkreid, kaevikuid, okastraattõkkeid ja tankitõrjekraave. Kõigest sellest aga ei piisanud ning 28. augustil marssisidki Tallinnasse sisse Salsa väed. Eestlased aga unustasid kogu eelneva viha sakslaste vastu ning tervitasid neid kui vabastajaid. Nad olid veendunud, et Saksa vägi ajab Punaarmee välja ning et Eesti saab omariikluse taastada.
Vene- Saksa sõda puhkes 22. juunil 1941. aastal. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid alates Kesk- Eestist sakslaste pealetung takerdus. Uute jõude koondamine nõudis aega, seega vabanes Põhja- Eesti nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, saared aga alles oktoobris .
Saksa sõjavägi polnud ainus, kes 1941. aasta suvel Punaarmee vastu võitles. Nende vastu võitlesid ka metsavennad . Metsavennad olid represioonide eest metsa varjunud mehed, kes haarasid sõja puhkedes relvad ning asusid võitlusse, et maksta kätte okupatsioonivõimusele ning aidata kaasa omariikluse taastamisele. Relvastatud metsavendade võitlus on ajaloos saanud tuntuks kui Suvesõda.
Grupp Valgamaa metsavendi
Saksa okupatsioon
Eestlased taipasid üsna pea, et algselt heatahtlik tundunud Saksamaa ei mõtlegi taastada Eesti iseseisvust, vaid tahab lihtsalt Nõukogude okupatsiooni asendada natsliku okupatsiooniga.
Kõigepealt moodustati Eestist kindralkomissariaat, mida valitses sakslastest koosnev tsiviilvalitsus. Et sakslased saaksid oma korraldusi ellu viia, moodustati eestlastest Eesti Omavalitsus , mille etteotsa määrati endine vabadussõjalaste propagandajuht Hjalmar Mäe.
Saksa okupatsioonirežiim sarnanes paljultki nõukogude okupatsioonirežiimiga.
Näiteks kontrolliti rangelt kõiki eluvaldkondi, keelustati igasugune poliitiline tegevus ning käivitati repressioonid. Alguses arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakati vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt häälestatud inimesi. Nagu teada, ei meeldinud natsidele juudid ega mustlased , seega mõrvati ka siin, Eestis, ilma igasuguse süüta, kõik mustlased ja juudid. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku.
Eesti majandus oli peale Nõukogude okupatsiooni alla käinud ja Saksa okupatsioon ei muutnud olukorda karvavõrdki paremaks. Enamik Eesti majandus- ja põllumajatoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Kuid peamiselt oli tegemist ikkagi sõjast tingitud raskustega, mitte röövmajandusega. Saksa võimud üritasid ka majandust edendada ja sõjapurustusi likvideerida .
Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa põrandaaluste gruppide moodustumisele. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee alustas 1944. aasta kevadel ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks. Valitsus kuulutas Eesti käivas sõjas erapooletuks, koostas oma tegevuskava, korraldas Riigi teataja trükkimise ning püüdis organiseerida pealinna kaitset.
Enamik valitsuse liikmeid langes aga kahjuks nõukogude repressiivorganite kätte.
Sõjategevus 1944. aastal
Jaanuaris jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Narva all kestsid vägevad võitlused kuni juunini , ning selle nad ka vallutasid. Punaarmee vallutas lõpuks kogu Eesti mandriosa, vaid saartel jätkusid lahingud kuni novembrini.
Eestlased hakkasid kartma, et Nõukogude okupatsioon taastatakse, seega hakkasid nad maasiliselt kodudest lahkuma . Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest, põhiliselt suundusid nad Saksamaale ja Rootsi.
Eesti mehed teise maailmasõja rinnetel
Saksa armee
Sõja algperioodil eelistas saksa väejuhatus kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid järk- järgult mindi üle ka sundmobilisatsioonile.
Esimesed vabatahtlikud olid metsavennad, kes tegid kaasa lahingutel Eesti pinnal. Moodustati ka mitmeid pataljone, näiteks idapataljon (kasutati julgestusteenistusteks) ja politseipataljon ( rakendati osaliselt vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel ).
Alguses ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid väeosi, kuid kui rindeolukord halvenes, siis paratamatult muutus ka suhtumine. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlike Eesti SS-leegionisse, kuid sellega oli nautke hiljaks jäädud. Eestlased olid juba taibanud Suur- Saksamaa halba mainet. Seega võeti kasutusele Saksamaa poolt osaline sundmobolisatsioon, kuid mida lähemale jõudis Punaarmee, seda suurem hirm tabas Sakslasi. Seega kuulutas Eesti Omavalitsus 31. jaanuaril 1944. aastal välja üldmobolisatsiooni, mis hõlmas kõiki 21-40 aastaseid mehi. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. Enamik eestlasi, kes sõdisid Saksa poolel, hukkusid 1944. aasta septembris Punaarmee suurpealetungi käigus.
Punaarmee
Punaarmees ei tahtnud eestlased sõdida, seda tegid nad enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna.
1941. aastal moodustati hävituspataljonid. Nende ülesandeks oli metsavendade vastu sõdimine. Kurikuulsaks said nad oma metsikustega, näiteks põletasid nad talusid, tapsid kariloomi ja mõrvasid tsiviilisikuid .
22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulnud eestlased osalesid ka Punaarmee 1941. aasta lahingutes. Korpus koosnes algselt Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest.
20. juulil 1941. aastal kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Mobiliseeriti vaid Põhja- Eestist, sest ülejänud olid langenud juba Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse, kus umbes iga neljas suri 1941/ 42 aasta talvel haiguse või ülekurnatuse tagajärjel.
1942. aastal mooduastati 8. eesti laskurkorpus, mis päästis paljud tööpataljonides olevad eestlased surmast.
Soome armee
Soome armeega ühinemine oli ideaalne variant nende jaoks, kes ei tahtnud olla Saksamaa ega Venemaa poolel.
1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja ajal koos metsavendadega Eestimaa pinnal.
1943. aastal algas ulatuslik põgenemine Soome, põhjuseks Saksa okupatsioonist pääsemine. 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 Eesti vabatahtlikku.
Enamik soomepoisse tuli Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel Eestisse tagasi, et võidelda enda kodumaa eest. Kuigi neid oli liiga vähe, et Eesti tulevikku muuta, näitas nende tegevus, et ka väikerahvas võib kahe suurriigi võimuheitluses leida kolmanda tee ning võidelda oma kodumaa saatuse eest.
Soomepoisid saabuvad Tallinna
Kokkuvõte
Eesti sai Teises maailmasõjas rängalt kannatada- mitmed linnad purustati peaaegu täielikult, enamik sadamatest, ühendusteedest ja sideliinidest ei toimunud, külvipind ja kariloomade arv kahanes oluliselt. Samuti vähenes ka Eesti rahvaarv, sest sundmobilisatsioonide käigus langesid paljud eestlased ning kümned tuhanded põgenesid ka välismaale.
Kasutatud kirjandus:
LÄHIAJALUGU, õpik 9. klassile, I osa