Sõdade sõnum (0)

Sõdade sõnum
Vägivald on ülimalt tugev mõjutusvahend. Inimesed alluvad ju paremini jõule kui nõule, nii kurb kui see ka poleks. Sõda on vägivalla ekstreemseim vorm, kus mingi inimeste grupi oma tahtele allutamiseks ollakse nõus isegi omaenda ja kaaslaste elud ohtu seadma. Sõdade tekkeks on mitmeid põhjuseid: võim, religioon , valduste laiendamine, maavarad ning kasvõi erinevad ideoloogiad. Kindlasti ei tohiks sõdade eesmärki segi ajada sõnumiga, sest eesmärk on siht, mille poole püüeldakse. Aga mis on siis sõdade sõnum? Tõsiasi on see, et igal sõjal on põhjus, eesmärk ja tulemus, kuid mitte sõnumit.
Sõjas ei ole mitte võim ja kontroll sõdurite endi käes, vaid seda omavad riigijuhid ning ohvitserid. Selle, kes lähevad sõtta ning kas sõda üldse toimub, määravad just nemad. Valitsejad üritavad näidata sõda millenagi, mis toob parema tuleviku kogu rahvale. Inimeste sõtta ärgitamiseks korraldatakse tohutut propagandat ehk inimestega manipuleeritakse enda kasu nimel. Selline käitumine oli vägagi levinud I-maailmasõja ajal Venemaal ning Saksamaal. Rahvas on justkui relv eesmärkide saavutamisel.
Kui vaadelda seda, mis toimus Lähis-Idas, ei pruukinud me esialgu tabada seda ülimat eesmärki, mille tõttu sealsed iisraellased ja palestiinlased sõdisid. Meie uudistekanalid olid sellest näiliselt lõputust verevalamisest läbi imbunud. Iisraeli lugu aga ulatub kaugele minevikku , mil sealsed juudid vabanesid Suurbritannia võimu alt ja said täitsa oma riigi. Järgmise poole sajandi jooksul toimunud suuremate sõdade läbi vallutasid nad naaberalasid veelgi juurde. Antud kriis seisnebki nende naaberalade, täpsemalt palestiinlaste vabadussoovis ning selle kuuldavaks toomiseks ei kasutata just kõige rahumeelsemaid vahendeid. Kuid kas meile läheb tegelikult korda, mis toimub Lähis-Idas? Niikaua kuni sõda meid ei puuduta , suhtume me sellesse ükskõikselt.
Sõja puhkemiseks otsitakse tihtipeale ettekäändeid, et enda tegelike eesmärkideni varjatult jõuda. Peale 2001.aasta terroriakti vastasid Ameerika Ühendriigid koheselt Afganistanile sõjaga. Kuna juba selles piirkonnas oldi , siis otsustati ka rajalt maha võtta Iraagi diktatuurlik valitsus. Kuid selle sündmuse varjutatud tagamaad ulatuvad palju kaugemale. Iraagi ja selle naftamaardlate okupeerimisega garanteeris USA endale odava bensiini. Kuid mis hinnaga?
Järjest verisemaks muutuv sõda kestab Afganistanis tänapäevani. Loodud on ka mitmeid organisatsioone, mille eesmärgiks on suuri verevalamisi ära hoida ning häda korral teisi sõjaliselt abistada. Üheks selliseks organisatsiooniks on NATO ning kuna Eesti sinna kuulub, saadetakse aeg ajalt ka Eesti sõdureid Afganistani sõdima. Alles selle aasta septembri alguses oli juhtum, kus Afganistani NATO-operatsioonil hukkus eestlane, astudes juhuslikule miinile.
Eesti on teisel kohal pingereas, mis näitab Afganistanis hukkunute sõdurite arvu sõltudes riigi elanike arvust. Tekib küsimus, et kas sõdimine sõjas, mis pole meiega isegi otseselt seotud, on seda väärt?
Et sõja loomusest aru saada, tuleks sellest lähtuda sõduri pilgu läbi. Sõjakeerises olles unistab iga sõdur oma endisest elust. Päevast-päeva vaevab teda mõte, et kas ta naaseb sealt elusana. Teos „ Läänerindel muutuseta” rääkis vabatahtlikult sõtta läinud koolipoistest, kes ei osanud aimata, mis nendega sõjas juhtuma hakkab. Reaalsus oli see, et sõda rikkus nad ära, röövides neilt senised väärtushinnangud, uskumused ja veendumused ning asendades need oskustega olla julm ja halastamatu. Alles sõjast läbi käies mõistetakse, kui tühine on ühe hinge väärtus sõjas.
Eesti vabadussõja ajal oli kerge sattuda sõdima teise riigi alla. Ei hoolitud inimesest, kui isiksusest, vaid sellest, mida ta sõjaväele pakkuda suudab. Teoses „Nimed marmortahvlil ” võitles peategelane Henn Ahas Vabadussõja aegu Eesti poolel ning tema vend oli sundmobilisatsiooni läbi sattunud punaarmee poolele, ehk vennad sõdisid üksteise vastu. Tegelikult olid sõjas justkui kõik osalised vennad, sest ainuke asi, mis neid eristas oli nende munder. Sisimas olid kõik täiesti tavalised ning sarnased inimesed, kes olid sinna sattunud kas vabatahtlikult, või sunniviisiliselt.
Sõjas osalevad isikud on riigijuhtidele vaid marionettnukud, mille nööre enda äranägemise järgi sikutada. Kas sõdade sõnumiks oleks väikestele inimestele meelde tuletada nende tähtsusetust? Kas I-maailmasõja ainuke õnnestunud ja positiivne tulemus ei olnud mitte pingete maandamine ? Sedagi tehti läbi 8 miljoni hukkunu ja mitme miljoni vigastatu. Sõjal on põhjus, eesmärk ja tulemus, kuid mitte sõnumit.