Eestlaste valikud II maailmasõja ajal (5)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teises maailmasõjas oli eestlastel valikuid vähe, tuli valida kas Nõukogude, Saksa või Soome pool. Nende riikide armeedesse eestlased enamjaolt ka sattusid. Neljas, kuigi mitte nii ühepoolne ja kindlate ideoloogiatega variant oli ka metsavendlus, kuid erinevatel aegadel olid erinevad inimesed metsavennad . Kui Punaarmee Eesti 1940. aasta 17. juunil okupeeris, läksid saksameelsed metsavendadeks. Needsamad metsavennad võitlesid koos Saksa armeega ka hiljem edukalt Punaarmee vastu. Peale siis hakanud Saksa okupatsiooni läksid Nõukogude võimu pooldajad metsavendadeks.
Punaarmeesse sattusid eestlased sundmobilisatsiooni käigus, hoolimata selle keelustatusest, sest kui inimesed aru said, mille eest kommunism seisab, ei soovitud selle nimel sõdida. Eestlased jagunesid Punaarmees ühes osas hävituspataljonidesse, keda kommunismi pooldajad Eestis aitasid metsavendi hävitada, aga otseselt armees olid eestlased 22. Territoriaalses laskurkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses, mille moodustasid eestlased kes oli tööpataljonides ellu jäänud.
Saksa armeesse läksid paljud soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni eest, algul vabatahtlikult, kuid hiljem võttis ka Saksamaa kasutusele sundmobilisatsiooni. Kõigepealt astusid Saksa poolele vabatahtlikult metsavennad, kes aitasid Saksa armeed Punaarmee väljatõrjumisega, mille õnnestumisel nad laiali ajati. Mõne aja pärast aeti kokku nn idapataljonid, alguses julgestuseesmärkidel Saksa rinde tagalas, hiljem ka otseselt sõjas Punaarmee vastu. Politseivõimud korraldasid vahtideks politseipataljone, kes võitlesid partisanidega või rindel. Kui Saksa olukord oli halvenenud, hakati vabatahtlikke värbama Eesti SS-leegionisse, millest ametlikult sai 20. Eesti SS-diviis, kuid ka Saksa poliitika vastu oli tekkimas pahameel ning esialgne entusiasm taandus. Seejärel läks kord jällegi sundmobilisatsioonile ning lõpuks hakati sõjaväkke võtma ka kuni 16-aastaseid poisse . Punaarmee pealetungi kartuses tõusis vabatahtlikke arv jällegi, mobiliseeritud jagunesid piirkaitserügementidesse ja Eesti leegionisse.
Soome armeesse mindi, sest ei soovitud ei kommunistide, ega sakslaste poolel sõdida. Peamine laine Soome läks 1943. aasta märtsis, Sakslaste poolt alustatud mobiliseerimise eest pääsemiseks. Umbes 2500 vabatahtlikku moodustas 200. Jalaväerügemendi, mida aitas luua põgenikega tegelev Eesti Büroo. Rügemendi ülem oli Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allohvitseride hulgas oli ka eestlasi. Neid soomepoisse kutsus Eesti Vabariigi Rahvuskomitee Soome kapituleerumisel kodumaale ning nad olid suureks abiks Eesti kaitsmisel.
Kui Punaarmee jõudis peale Saksa okupatsiooni kehtestamist jälle Eesti pinnale põgenes järjekordse Nõukogude okupatsiooni hirmus umbes 80 000 eestlast Läände, peamiselt Saksamaale ja Rootsi, eesmärgiga sõja lõpul naased kodumaale.
Minu arvamuse kohaselt, eestlastel suurt valikut ei olnud, kuigi ka üldplaanis oli pooli ainult kaks. Eestlastel oli kindlasti Saksa suhtes mingisugune poolehoid, sest Punaarmee oli esimene kes jõudis Eesti pinnale, seda okupeerima ning selle tõttu võeti Sakslasi ka kui vabastajaid vastu. Kindlasti mõnele sobis ideoloogiliselt ka kommunistlik võim, kuid lõpuks tahavad kõik ikka oma kodumaad kaitsta. See väljendub selles, et kui lõpuks aru saadi, mille eest Sakslased võitlevad ja seisavad, pöörati pilk hoopis Soome, kui väljapääsutee poole.
Küsimused:
1. Milliste riikide relvajõududes eestlased sõdisid?
2. Miks sattusid eestlased
a) Punaarmeesse,
b) Saksa armeesse,
c) Soome armeesse?
3. Miks osa eestlasi põgenes Läände?
4. Kas eestlastel oli üldse võimalik valida, kelle poole sõdida?