Eestlased Teises maailmasõjas (0)

Eestlaste valikud Teises maailmasõjas
1939. aastal alanud Teine Maailmasõda oli tunduvalt ohvrite-ja purustusterohkem kui ükski varasem sõda. Sõda kestis 6 aastat ning lõppes 1945.aastal Saksamaa, Itaalia, Jaapani ja nende liitlaste lüüasaamisega. Võidu saavutasid Hitleri-vastasesse koalitsiooni kuulunud riigid: Prantsusmaa, Suurbritannia, NSV Liit, USA jt. Eesti kaotas Teise maailmasõja tagajärjel iseseisvuse rohkem kui 50 aastaks.
Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus , väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes.
Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, said kurikuulsaks oma metsikustega (mõrvati tsiviilisikuid , põletati taluhooneid, tapeti kariloomi). Hävituspataljonid purustati kokkupõrgetes Saksa vägedega.
Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes ka 22.territoriaalsesse laskurkorpusse kuulunud eestlased. Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest.
20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti vaid mehi Põhja-Eestist, kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud Saksa vägede kätte. Umbes 32 000 meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Tööpataljonide võib võrrelda sunnitöölaagritega: mehed tegid rasket füüsilist tööd, seejuures arstiabi oli harva saadaval. Surmast tööpataljonides päästis Moskva otsus luua uued eesti rahvusväeosad. 1942.aasta sügiseks moodustati 8.eesti laskurkorpus, kuhu kuulunutest umbes 90% olid eestlased.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, kuid hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväevõimude alluvused formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu.
Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mida rakendati vahiteenistuses, osaliselt võitluses partisanidega ja osaliselt rindel. 1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid vaid vähesed tahtsid sinna minna. See asendati hiljem osaliste sundmobilisatsioonidega. Hiljem sai Eesti leegioni ametlikuks nimeks 20. Eesti SS-diviis, mille kõrgem juhtimine allus Sakslastele, madalamad juhtimisastmed olid eestlastest ohvitseride käes.
Punaarmee lähenedes Eesti piirile kuulutas Eesti Omavalitsus 31.jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni. Kartes Punaarmee tagasitulekut, asusid mobilisatsiooni toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ja sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. 1944.aasta suvel osalesid nii leegion kui ka piirikaitserügemendid lahingutes Punaarmee vastu, kaitstes niimoodi Eestit.
Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal rindele ei jõudnud. 1941.aastal moodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal.
Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik . 1944. aasta jaanuaris moodustati 200. jalaväerügement, mille ülemaks määrati Soome kolonel Eino Kuusela, kuid allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid .
Pärast Soome kapituleerimist tuli enamik eestlasi Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel tagasi kodumaale , et osaled Eesti kaitsmisel.
Osa eestlasi põgenes Läände, lootes sealt pärast sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda.
Eestlastel ei olnud võimalik valida, kelle poolel sõdida, sest mõlemad, nii Saksa kui ka Vene võimud ei allutanud vabatahtlikke, vaid mobiliseerisid. Saksamaa küll algul lootis vabatahtlikele, kuid nähes, et neid pole, kehtestasid ka nemad sundmobilisatsiooni.
Teine maailmasõda oli tõepoolest totaalne sõda - see hõlmas tervet maailma ega jätnud ühelegi riigile hingamisruumi. Erinevalt varasematest sõdadest polnud Teine maailmasõda mitte armeede, vaid rahvaste sõda. See oli ka ohvriterikkaim, kuna selles sõjas hukati kõige rohkem tsiviilisikuid, keda sõjas osalemine üldse ei puudutanudki. Kõige rohkem kannatusi sai Saksamaa, kuna Saksamaa oli üks peamistest sõdivatest riikidest ning panustas palju sõjaväele, mille ta hiljem kaotas.
Teine maailmasõda lõppes 2.septembril 1945 Jaapani kapituleerumisega.