Eestlaste relvastus Vabadussõjas (1)

TALLINNA SAKSA GÜMNAASIUM
Eestlaste relvastus Vabadussõjas
Referaat ajaloos
Signe Kangur
11.b
TALLINN 2008
SISUKORD
1. SISSEJUHATUS
1.1 Vabadussõda algab.....................................................................................lk 3
1.2 Kaitsejõudude organiseerimine . Kaitseliit .................................................lk 3
2. SÕJAVÄE VARUSTAMINE SÕJA ALGUL
2.1 November 1918..........................................................................................lk 4
2.2 Taandumine................................................................................................lk 4
3. VASTUPEALETUNG
3.1 Peamised relvajõud ...................................................................................lk 5-6

• Püssid ..................................................................................................lk 5
  
• Kergekuulipildujad..............................................................................lk 5
  
• Raskekuulipildujad..............................................................................lk 5
  
• Suurtükid..............................................................................................lk 5
  
• Soomusautod........................................................................................lk 6
  
• Soomusrongid......................................................................................lk 6
  
• Tankid ..................................................................................................lk 6
  

4.SÕJA EDASINE KÄIK
4.1 Nõukogude Venemaa Eesti taasvallutamise katse.....................................lk 7
4.2 Landeswehr ’i sõda.....................................................................................lk 7
5. SÕJA LÕPETAMINE
5.1 Rahuläbirääkimised. Tartu rahu ................................................................lk 8
6. KOKKUVÕTTEKS.........................................................................................................lk 8
7. KASUTATUD MATERJAL ..........................................................................................lk 9
8. LISAD. PILDID...........................................................................................................lk10-14
SISSEJUHATUS
Vabadussõda algab
11.novembril 1918. aastal kirjutas Saksamaa alla Compiegne ´i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja ühtlasi ka Saksa okupatsiooni Baltimaades. Samal päeval tuli Tallinnas uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas vastiseseisvunud väikeriiki ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest teostada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust.
28. novembril 1918 aastal ründas Punaarmee Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Suures arvulises ülekaalus ja parema tehnikaga punased tungisid edasi kogu detsembrikuu jooksul, hõivates üle poole Eesti mandriosast, sh. Rakvere, Tartu, Võru ja Valga. Uue aasta esimestel päevadel lühenes rinne Tallinnale, Paidele, Põltsamaale, Viljandile ja Pärnule.
Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali.
Kaitsejõudude organiseerimine
Esimest relvastatud toetust Ajutise Valitsuse poolt määratud ülesannete täitmisel andis 11. novembril 1918.a moodustatud kaitseliit, mis moodustati vabatahtlikkuse alusel. Kaitseliidu juhatuse esimeheks oli Johan Pitka , tema ülemaks kindralmajor Ernst Põdder. Kuigi kaitseliit oli alles loomisjärgus, võtsid –liitlased oma ülesandeid tõsiselt ja näitasid üles tahet ja algatusvõimet.
Alalise sõjaväe asutamine otsustati 16.novembri nõupidamisel ning esialgu otsustati moodustada see vabatahtlikkuse alusel. Kuid vähese huvi tõttu kuulutas Viru maakonnavalitsus 24. novembril 1918. a. välja sundmobilisatsiooni, mis päev pärast Narva langemist, 29. novembril, laienes üldiseks mobilisatsiooniks kogu riigis. Vabadussõja alguseks suudeti sõjaväkke koondada 2200 – 2300 meest, sh ohvitserid . See arv näitas, et enamik eesti rahva elavjõude jäid riigikaitseks kasutamata.
SÕJAVÄE VARUSTAMINE SÕJA ALGUL
November 1918
Sõjaväe varustamise korraldamiseks moodustati varustusvalitsus, mis järk-järgult kujunes varustamise keskseks organiks. Varustusvalitsus koondas ladudesse vajalikke ressursse nii välisostude teel kui ka siseriigist. Varustuse hankimine oli Vabadussõja algul väga raske, vajati relvi – püsse, kuulipildujaid, suurtükke. Lisaks laskemoona , lennukeid, soomusmasinaid, side- ja pioneerabinõusid, valgustus - ja vaatlusvahendeid. Sõjaväe esialgne rahuldamine tarvikutega toimus kohustuse korras ja rekvisitsiooni teel.
Mõningaid tarbeesemeid sõjaväele, nagu tarvitatud relvi, laskemoona, saadi endise Vene sõjaväe ladudest. Nende kordaseadmine aga võttis aega.
Suurem osa varustusesemeid tuli soetada sisseveo teel välisriikidest. Esimesed relva- ja laskemoonasaadetised jõudsid Tallinnasse alles detsembrikuu algul 1918.
Taandumine
Narva langemisega algas 1. diviisile taandumise ajajärk, mis kestis 1919. aasta alguseni. Taganemise põhjuseks oli Eesti sõjaliste jõudude nõrkus. Suhteliselt punaarmeega olid eesti sõdurid arvulises vähemuses. Nõukogude–Vene 6. diviisil oli 28. novembri 1918 seisuga Narva lahe ja Peipsi järve vahel umbes 400 püssikandjat, 20 suurtükki, 30 kuulipildujat, soomusrong ja 2 soomusautot. Narva lahes tegutses aga laevastik . Eesti 1. diviisi koosseisu kuulus samal ajal mitte üle 700 püssikandja, sõja alates ei olnud aga rindel ainustki suurtükki ja 4. polgul oli mõni kuulipilduja . Eriti masendavalt mõjus meie jalaväele suurtükiväe puudumine, kelle abita on jalaväe edukas tegevus mõeldamatu.
Sõjategevuse juhtimise seisukohalt aga oli oluline, et taandumine toimuks kavakindlalt. Võideldi visalt ja sitkelt, et viivitada ja aeglustada vaenlase edasitungi.
Põhja-Eesti kaitsmisele koondati esimeses järjekorras vabasid jõude: 4. polku toetasid rindel olulise tähtsusega soomusrongid, mis formeeriti Tallinnas ja saadeti rindele numbrite järjekorras. Rongidel jõudsid Viru rindele ja esimesed suurtükid (vt. LISA 5.1)
Taandumise ajal jätkus lakkamatult meeste mobiliseerimine, uute väeosade ja väeliikide kukku panemine. Kuna sõja algul puudus suurtükivägi, asuti esimesel võimalusel moodustama kergeid ja raskeid välipatareisid, mis toetaks jalaväe osasid. Kuigi tehniliselt olid need veel puudulikud, töötasid välipatareid lahingus hästi, muutudes asendamatuks jalaväepolkudele.
Suurt rõhku pani ülemjuhataja J.Laidoner ratsavägede moodustamisele. Kiiresti liikuva löögiosana omas ratsapolk häid võimalusi tegutsemiseks. Ratsaväe relvastusse kuulusid kergemad käsirelvad – püstolid ja mõõgad. Mõõkade kuju ja päritolu oli väga erinev. Kasutusel olid nii Gruusia kui Türgi päritolu kõverad mõõgad kui ka Vene Tsaariarmee mõõgad (vt. LISA 1.1, 1.2)
Eesti mereväe aluseks sai sakslastelt üle võetud endine Vene suurtükilaev, millele meie poolt pandi nimeks ’’Lembit’’. Detsembrikuu lõpul 1918 vangistati Tallinna all veel kaks Vene miiniristlejat, mis anti Eesti mereväele. Nende nimedeks said ’’Lennuk’’ ja ’’ Vambola ’’. Omaette sõjalaevastik tekkis ja Peipsi ja Pihkva järvedel – toetati maaväe tegevust, pommitades oma suurtükkidest vaenlase rannaäärseid seisukohti.
Tänu Inglise laevastikule ja Soomest saabunud välisabile, vabatahtlike ja materiaalse abi näol, parenes Eesti sõjaväe olukord ning hakati tegema samme vastupealetungiks.
VASTUPEALETUNG
Peamised relvajõud
Kuigi Vabadussõja algul saadi välismaalt mõningal määral nii käsirelvi, suurtükke kui ka laskemoona ja asuti kiiresti korrastama sakslaste poolt sõjasaagina mahajäetud relvi, ei jätkunud sellest kaugeltki kogu rahvaväe varustamiseks.
Püssid. Püssidega oldi küll varustatud, kuid Inglismaalt ja Soomest saadud korralike püsside kõrval oli suurel hulgal kasutusel ka vähekõlbulikke jaapani püsse. Kokku oli rindeüksustele välja antud 64 000 püssi, neist olid üks kolmandik jaapani päritolu.(vt. LISA 2.1, 2.2)
Kergekuulipildujad. Vastasest paremini oli meie rahvavägi varustatud kergekuulipildujatega. Kuigi inglastelt oli saadud 281 Lewis (vt. LISA 3.1) ja 723 Madsen (vt. LISA 3.2) tüüpi kuulipildujat, ei jätkunud neid kõigi väeosade vajaliku kogusega varustamiseks. Väeosades eelistati selle lihtsa ehituse ja käsitsemise tõttu rohkem Lewis kuulipildujaid. Seda kergekuulipildujat oli kerge kaasas kanda, mistõttu meie väiksearvulised luuresalgad ja rühmad võisid edukalt pidada lahinguid rohkearvulise vastasega. Tänu sellele, et meie väeosades olid kasutusel kerged automaatrelvad, mis vastasel puudusid, saavutati moraalne üleolekutunne, mis säilitati kuni sõja lõpuni.
Raskekuulipildujad. Sõja esimesel poolel oli meie jalaväes kasutusel olnud rasked automaatrelvad saadud põhiliselt vaenlaselt sõjasaagina. Kõigis väeosades olnud 321 raskekuulipildujast Maxim oli 194 saadud vaenlaselt. Viimaste vähesuse tõttu oli igas polgus formeeritud vaid üks raskekuulipildujarood või komando. (vt. LISA 4.1, 4.2)
Suurtükid. Välisuurtükivägi oli jalaväe lahutamatu kaaslane ja toetaja. Jalaväepolgud ja nende toetuseks määratud patareid tegutsesid tavaliselt pikemat aega koos, mistõttu nad õppisid üksteist hästi tundma, tõstes seega meie vähese suurtükiväe tõhusust lahingutes. Rasketel hetkedel ei jätnud välisuur- tükivägi kunagi jalaväge hätta, vaid võitles viimasega alati koos, pannes välja kõik oma võimed.
Üsna kirju oli aga suurtükiväe relvastus. Täiesti uued olid Inglismaalt saadud 12 kahurit ja 6 haubitsat. Soomest osteti neli 3-tollist ja sakslastelt kaks 77-mm moodsat välikahurit. Üsna kaasaegsed ja korras olid ka vaenlaselt sõjasaagiks saadud kahurid . Kõik ülejäänud suurtükid (ligi 50%), mis olid saadud Vene tsaariarmee ladudest või ostetud Soomest, olid vananenud tüüpi ja nõuetele mittevastavad (vt. LISA 5.2)
Ka suurtükkide laskemoona oli küllaldlaselt. Peale 38 000 kergesuurtükkide padruni ning 6000 Inglismaalt ning Soomest saadud mürsu, oli kõik ülejäänud laskemoon saadud Vene kohalikest ladudest. Umbes 3000-4000 mürsku oli saadud sõjasaagina. Suured olid vene 3-tolliste mürskude ja miinipildujate miinide tagavarad.
Välisuurtükiväes eelistati laskmist maapealse vaatluse järgi kinniselt positsioonilt. Kuid tihtipeale, eriti aga just sõja algul, viidi suurtükid välja lahtistele positsioonidele ja tulistati vaenlast otsesihtimisega. Peamisteks sihtmärkideks olid vastase jalaväeahelikud ja kolonnid , aga samuti vaenlase patareid.
Soomusautod. Idee hakata Eestis oma soomusautosid ehitama tuli meie soomusrongide „isalt“ Johan Pitkalt. 1918. aasta detsembris andis Pitka Tallinna Sadamatehastele käsu hakata seal soomusautosid valmistama. Nende ehitamiseks puudusid siis veel aga täielikult kogemused. Insener koostas ehitusskeemi ja esimene soomusauto ehitati valmis kolme päevaga. 3 tonnise kandejõuga veoauto šassiile ehitati nurkrauast raam ja selle külge kinnitati laevaterase plaatidest soomus. Esimese soomusauto nimeks sai „Estonia“.
Rindele seda soomusautot aga ei saadetud , kuna see oli liiga raske ja ei suutnud liikuda lumistel teedel. Auto jäeti esialgu valveteenistuse pidamiseks Tallinna Kaitseliidu käsutusse. Järgmise, 1919. aasta kevadel saadeti see rindele, kus aga selgus, et autol on väike võimsus ja nõrk soomus. Seejärel ehitati auto tolleks ajaks loodud seeriamasinate eeskujul veelkord ümber ja saadeti rindele.
Järgmine soomusauto Tasuja ehitati Renault veoauto šassiile. Selle raam valmistati puidust ja soomuskate kaevikukilpidest. Auto relvastuseks oli üks 37 mm laevakahur ja kaks raskekuulipildujat. Soomusauto meeskonnas koos vahetustega oli kokku 11 meest. Varustuse vedudeks rindele oli „Tasuja“ juurde kinnitatud veel ka üks veoauto koos kahe autojuhiga.
13. jaanuaril 1919.a sõitis „Tasuja“ Lõunarindele, kus see Orava mõisa all vajus läbi vaenlase poolt rikutud sillakatte. Kuna autot polnud vaenlase tule all enam võimalik päästa, pandi see põlema. „Tasuja“ oli ainus Vabadussõjas kaotatud soomusauto. Selle nimi anti hiljem ühele sõjasaagiks saadud soomusautole (vt LISA 6.1)
Soomusautode relvastuseks oli kahuritornis üks 37 mm lühikese rauaga kiirlaskekahur, kasemattides kaks raskekuulipildujat Maxim, kinnitatud puust pukkidele ja auto esiküljel üks 7,7 mm kergekuulipilduja Madsen. Lahingusse sõites võeti kaasa kahurile 200-300 mürsku, raskekuulipildujale 40-50 padrunilinti a’ 250 padrunit ja kergekuulipildujale 25-35 padrunisalve a’ 36 padrunit. Lisaks oli kaasas veel padruneid kastides ja käsigranaate. Kokku valmis Vabadussõja päevil Tallinna Laevaehitustehases kaheksa soomusautot.
Soomusrongid. Vägede vähesuse tõttu ei olnud ülemjuhataja käsutuses reserve, mistõttu kasutati selleks soomusronge (vt. LISA 7.1, 7.2) Nende alatise valmisoleku, suure operatiivsuse ning liikuvuse tõttu oli soomusronge alati võimalik koondada löögi andmiseks sinna, kus väejuhatus seda vajalikuks pidas. Kuna soomusrongid olid varustatud suurtükkide ja suure arvu kuulipildujatega, omades seega suurt tulejõudu, olid nende löögid võimsad. Rongidega koos tegutsesid selleks eraldi moodustatud jalaväepataljonid nagu Scoutspataljon , Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva. Täitnud ettenähtud ülesande, tõmbusid soomusrongid tagasi varru. Täiendanud varusid, jäädi ootama uut väljasõidukäsku.
Eesti tankivägi. Eesti Vabadussõja ajal taotles Sõjavägede ülemjuhataja koos muu sõjalise abiga ka Eestile tanke, kuid Antant keeldus neid andmast, kartes, et Eesti sõjavägi saab sõjas lüüa ja tankid satuvad Punaarmee kätte. Samal ajal anti vene valgete Loodearmeele kasutada 8 inglise rasketanki Mark V (vt. LISA 8.2) ja 4 prantsuse kergetanki Renault FT 17 (vt. LISA 8.1) mis jõudsid kohale oktoobris 1919. Tankid olid kasutatud ja väga halvas seisukorras, mistõttu nende hooldamine ja meeskondade väljaõpe võttis aega. Selle rombikujulise tanki lahingukaal oli 33 tonni, soomuse paksus esiotsas ja külgedel oli 12 mm, tankipõhja ja lae soomuse paksus 6 mm. Tanki mootori võimsus oli 125 hj ja selle liikumiskiirus umbes 8 km/h. Relvad paiknesid tankikere külgedelt väljaulatuvates soomusterasest pooltornides. Tanki relvadeks olid neli 7,7 mm Hotchkiss kuulipildujat ja üks 57 mm kahur . Sellise tanki juhtimine oli üpris keeruline ja sellega olid ametis korraga 4 meest.
SÕJA EDASINE KÄIK
Nõukogude Venemaa Eesti taasvallutamise katse
Pärast Eesti sõjaväe üldist vastupealetungi, mille käigus võideldi vabaks Rakvere, Jõhvi, Narva, Tartu ning viimastena Võru 1.veebruaril ja Petseri 31.jaanuaril ehk vabastati üle 20000 ruutkilomeetri suurune Eesti maa-ala Vene vägedest, tekkis meie pealetungis ajutine vaheaeg.
Aga Viru rindel toimusid vaenlase tõsisemad uued kallaletungid juba jaanuarikuu lõpul. Punaarmee rünnaku peamiseks eesmärgiks oli Narva linna taasvallutamine. Narva kaitseks oli ehitatud Narva jõe idakaldale tugevasti kindlustatud kaitsepositsioon. Positsioonil valmistatud kaevikutes olid meie jalaväeosad alaliselt valvel. Selleks olid erilistesse pesadesse välja pandud kuulipildujad.
Samal ajal algasid lahingud ka Lõuna-Eestis. Punaarmee pealetungisuundadeks kujunesid Ruhja, Valga, Võru ja Petseri.
Nende lahingute käigus käisid mitmed asulad korduvalt käest kätte ja Punaarmee lähenes ähvardavalt nii Võrule kui ka Valgale. Siiski tõrjus Rahvavägi kõik rünnakud tagasi ning haaras uuesti initsiatiivi. Säästmaks maad uutest purustustest otsustati viia sõjategevus Eestist väljapoole. Selleks teostati 1919. aasta mais mitu suurt operatsiooni. Narva alt pealetungile läinud Vene valgekaartlik Põhjakorpus lähenes Petrogradile, lõunarindel vallutasid Eesti Rahvaväe üksused Pihkva, Lätis aga sooritas Eesti ratsavägi 200 kilomeetrise retke, jõudis Väina ( Daugava ) jõeni ning lõi enamlased välja suuremast osast Lätist.
Landeswehr’i sõda
Lätis kohtas Rahvavägi uut vaenlast. Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua küllalt tugevaid rahvuslikke sõjajõude ja pidi seetõttu tuginema baltisaksa vabatahtlikest koosnevale maakaitseväele (Landeswehr) ja Saksa sõjaväeüksustele. Sakslased aga, kes polnud loobunud unistustest liita Baltikum Saksamaaga, kukutasid sõjalise riigipöörde käigus Läti Ajutise valitsuse ning püüdsid seejärel haarata enda kontrolli alla võimalikult suurt osa Läti territooriumist. Mõistagi kujunes Eesti Rahvaväe jõudmine Läti pinnale sakslaste jaoks ebameeldivaks üllatuseks ning nad nõudsid Eesti üksuste tagasitõmbumist. Kuna Eesti sõjaväe juhtkond keeldus seda nõudmist täitmast, siis tekkis Võnnu (Cēsis) linna lähedal kokkupõrge Rahvaväe ja landesveerlaste vahel. See kasvas kiiresti üle suureks relvakonfliktiks – Landeswehri sõjaks. Sõja algetapil vallutasid sakslased Võnnu linna. Seejärel sõlmiti küll lääneriikide esindajate vahendusel relvarahu, kuid läbirääkimised jooksid ummikusse ning sakslased alustasid peagi uut pealetungi. Otsustav murrang leidis aset Võnnu lahingus, mis lõppes eestlaste võiduga.
SÕJA LÕPETAMINE
Rahuläbirääkimised. Tartu rahu
1919.aasta teisel poolel sõjategevus vaibus ning otsene oht Eesti iseseisvusele näis vähenevat. Seoses sellega kasvas rahva seas soov sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Eesti ja Vene esindajate esimene kohtumine Pihkvas lõppes siiski tulemusteta. Rahu sõlmimist takistas nii eestlaste umbusk enamlaste vastu kui ka lääneriikide vastuseis ja naabermaade kõhklused.
Olukord muutus pärast Vene Loodearmee ebaõnnestunud pealetungi Petrogradile. Novembris 1919. aastal jõudis Punaarmee taganevate valgekaartlaste kannul uuesti Eesti piirini ning terve detsembrikuu vältel tuli Rahvaväel tõrjuda Punaarmee üliägedaid rünnakuid Narvale. Vaenlane õnnestus küll seegi kord tagasi lüüa, kuid veelgi suuremate kaotuste hinnaga. Rindeolukord halvenes, mistõttu tõusis s]õa lõpetamise vajadus senisest teravamalt päevakorrale. Kuna teised Balti riigid ei olnud endiselt valmis rahukõnelustega riskima, otsustas Jaan Tõnissoni valitsus minna läbirääkimistele üksi.
Eesti-Vene rahukonverents toimus Tartus ja kestis ligi kaks kuud, sest poolte seisukohad olid tihtipeale vastandlikud ning kokkulepeteni jõuti vaid keeruliste läbirääkimiste ja pikkade vaidluste tulemusena. Rahulepingule kirjutati alla alles 2. veebruaril 1920. aastal. Leping lõpetas sõja, tagas Eestile soodsa idapiiri ning lahendas mitmed majanduslikud (varade jaotamise) probleemid. Venemaa tunnustas tingimusteta Eesti iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks kõigist varasematest õigustest Eesti suhtes. Tartu rahu oli olulisim välisleping kogu omariikluse ajaloos.
KOKKUVÕTTEKS
 
Vabadussõda ja temale eelnevate sündmuste kogemused näitavad, et Eesti riiklikult iseseisvaks saamine 1917.-1919.a on lahutamatult seotud rahva sõjaväelise organiseerimisega. Eesti relvastatud jõudude aluseks on 1917.a asutatud rahvusdiviis , mille laialisaatmine, relvade ja varustuse äravõtmine, Saksa okupatsioonivõimude poolt 1918.aastal, oli raskeks löögiks meie iseseisvusvõitluse eel. Eriti kuna relv on olnud ja jääb alati rahva iseseisvuse ja sõltumatuse sümboliks.
Vabadussõja käigus osutus põhjapaneva tähtsusega sammuks Eesti relvastatud jõudude arengus kindral J. Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks määramine. Eesti relvastatud jõudude organisatsioon, juhtimine ja seesmine vaimne pale oli Vabadussõja alates alles kujunemata, nagu oli kirju ta välimuski. Kavakindla tegutsemise ja korra kehtestamisega saavutas uuenenud Eesti kaitsevägi kiiresti eduseisundi, mille hoidmiseks ja kasvatamiseks kasutati ära kõik Eesti materiaalsed jõuallikad ning tõmmati edukalt kaasa ka naaberrahvad.
Eestlaste relvastatud jõudude aktiivsus sõjas oli eriti tähelepanuväärne just seetõttu, et meil tuli pidada pidevalt võitlust ülekaalus oleva vastasega. Sellistes olukordades tuli sooritada läbimõeldud ja strateegiliselt kasulikke manöövreid. Minu arvates Vabadussõja üheks olulisimaks teguriteks olid soomusrongid, mille osatähtsus oli eriti suur sõja esimesel poolel, mil järjekindlalt kasvas nende arv ja tehniline võimsus. Alates augustist 1919 moodustati neist omaette väekoondis-Soomusrongide diviis . Alles Vabadussõja lõpu poole, mil olukord rinnetel stabiliseerus, vähenes soomusrongide löögijõu osatähtsus, kuna liikumine raudteel oli purustuste tõttu raskendatud.
Kokkuvõtlikult öeldes, Eestlaste relvastus Vabadussõjas oli küll napp – kokku alla 90 tuhande vintpüssi, veidi üle 600 raskekuulipilduja, kõigest 44 väikese kaliibrilist suutrükki, paarsada välisuurtükki, veidi üle 1100 kergekuulipilduja moodustas Eesti sõjaväe üldise relvastuse. Võrreldes Punaarmeega oli meie tulejõud ikka üsna väike, ent ometi suutsid Eesti sõdurid saavutada edu vaenlase ees. See näitab, et ainult relvast võiduks ei piisa. Relva taga peab ka mõistust, strateegiat ja motivatsiooni olema.
KASUTATUD MATERJAL
Kirjandus:
August Traksmaa ‚‚Lühike Vabadussõja ajalugu’’ Tallinn 1939
E. Vära, T. Tannberg , A. Pajur ‚‚Lähiajalugu’’ Tallinn 1999
Internetipõhine materjal:
Vabadussõja aegne relvastus:
http://www.hot.ee/vabadussoda/relv.html
Eesti Vabadussõda. Sündmused, kronoloogia:
http://www.kool.ee/?5746
LISAD
1. Mõõgad
1.1 Vene tsaariarmee mõõk
1.2 Türgi päritolu mõõk
2. Püssid
2.1 Tula tehase vintovka. 1891. a. väljalase. Kaliiber 7,62.
2.2 Tula tehase karabiin . 1897 . a. väljalase. Kaliiber 7,62.
3. Kergekuulipildujad
3.1 Inglise kergekuulipilduja Lewis. Kaliiber 7,62.
3.2 Madsen tüüpi kergekuulipilduja. Kaliiber 7,62.
4. Raskekuulipildujad
4.1 Raskekuulipilduja Maxim. Kaliiber 7,62. Vesijahutusega.
4.2 Raskekuulipilduja Vickers . Kaliiber 7,7, 1912. a. mudel.
5. Suurtükid
5.1 Kindlustuspatarei nr. 7 Komarovka juures

150 mm suurtükk
6. Soomusautod
6.1 Soomusauto Tasuja
7. Soomusrongid
7.1 Laiaroopaline soomusrong nr. 6
7.2 soomusrong nr 1
8. Tankid
8.1 Kergetankid Renault FT 17
8.2 Rasketank Mark V Wahtula
14