23. augustil 1919. nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpalist ja 5 kitsarööpalist soomusrongi. Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn. löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd. Soomusrongide Divisjoni koosseisu kuulunud tagavarapataljoni näol oli tegemist tavalise jalaväeüksusega. Pataljon formeeriti 1919. aasta märtsis Soomusrongide Divisjoni ülema kt kapten Anton Irve korraldusel. Väeosa ülesandeks oli valmistada ette täiendust soomusrongide meeskondadele. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks oli staabikapten Emil Kursk. 23. aprillil 1919. aastal sõitis pataljon Lõunarindele ja sai tuleristsed Mõniste juures.
B) majanduslikud: 1) talude päriseksostmise tulemusena muutus talupoeg oma maa peremeheks 2) tööstuse areng, eriti 20.sajandi algul, mil Eesti muutus üheks tööstuslikult enam arenenud Venemaa piirkonnaks 3) algas linnade eestistumine 70 % linlasest eestlased (majaomanikud, haritlased, väikekaupmehed, töölised) C) poliitilised: 1) 1905.a revol äratas rahva poliitilisele aktiivsusele 2) hakati looma parteisid e erakondi 3) kerkisid esile eestlastest poliitikud 4) suurenes eestlaste osalus maa- ja linna omavalitsustes, sealt saadi haldamiseks vajalikke kogemusi 5) arenes ühisettevõtlus (meiereid, põllutöömasinate ühisused, ühiskauplused), mis andis inimestele ühistegevuse ja demokraatia kogemusi II I maailmasõda ja selle mõju Eestile (§ 7, lk 28-30) I maailmasõda 1914-1918. Põhjuseks suurriikide omavahelised vastuolud ning võitlus ülemvõimu pärast Euroopas. Venemaa astus sõtta Antanti poolel, kuid ei olnud sõjaks valmis. Sõja mõju Eestile:
ÜRO põhikiri fikseeris 1945. aastal rahvaste enesemääramise põhimõtte üldkohustuslikul viisil, ülla kohustusena kõigile koloniaalriikidele. 14 Kokkuvõte Eesti vabadussõda oli eestlastele tähtis pöördepunkt nende ajaloos. Kuigi sõja vältel tuli abi paluda välisriikidelt, sujusid välissuhted peale sõda endiselt hästi. Ilma naaberriikide abita ei oleks olnud eestlaste võit kindlustatud. Kuigi suure osa võitlusest võtsid enda peale eestlased ise, ning samuti kaotasid enim mehi, premeeriti ka abistavaid naaberriike. Üle Eesti paigutatud lairööpalised raudteed andsid neile strateegilise ning sõjalise eelise, kuna oli võimalik mobiliseerida soomusronge. Peale Eesti vabastamise õnnestunud katset oli riigisisene seis väga halb. Tihti puhkes kriise ning rahval puudusid toiduvarud ning elukoht. Peale enamlaste pealetungi Narva
2010 nende omad. Samal päeval sai aga Eestis kokku Ajutine Valitsus, kes võttis riigiohjad enda kätte. Aastal 1918 18. november ründasidki Punaarmee väed Narvat ja sundisid Eesti Rahvaväe väikesearvulised üksused taanduma. Arvulises ülekaalus ning parema tehnikaga Punaarmee tungis kiirelt Eestisse, mõne ajaga olid nad juba tunginud Kuusaluni. Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Just seetõttu kukkus läbi ka vabatahtlike värbamine Rahvaväkke ning sundmobilisatsioon andis esialgu vähe tulemusi: mehed jätsid mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored
valitsuse poolt maha. Märtsis 1917 hakkasid ka eestlased streikima ning rüüstati asutusi ja kauplusi. Valiti TSS nõukogud. Enamuses olid nõukogudes venelased. Riigiaparaat läks eestlaste kätte, kubermangukomissariks sai Jaan Poska. Tekkisid parteid (rahvadem eduerakond, talurahva liit, tööerakond, ESDTP, esseerid, enamlased) ja liidud. Tähtsaim poliitik oli Jaan Tõnisson. Parteide ühine nõue, et Eesti ala tuleks ühendada üheks kubermanguks. Muljet avaldas 26.III eestlaste demonstratsioon Petrogradis ning ajutine valitsus andis järele. 30.III kinnitati Eesti ala ühendamine ühtseks kubermanguks. Kubermangu juurde mood Eestimaa kubermangu ajutine maanõukogu (Maapäev), mis valiti mais. Valimised andsid patiseisu kodanlike ja sotsialistlike erakondade vahel. Suve jooksul kaldus ühiskond vasakule, enim suurendas liikmeskonda enamlaste partei, kes tulid võimule kohalikes omavalitsustes. Novembris tulid enamlased
dets. langes Kooraste ja Kanepi Punavägede kätte, 17. dets. Valga, 21. dets. Punaväed lähenesid Tartule 23. dets. - loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon. Vägede ülemjuhatajaks määrati polkovnik Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati riigi sisekaitseülemaks. 31. dets. – Punaarmee on vallutanud ja okupeerinud ligi kaks kolmandikku Eesti territooriumist ja ähvardasid vallutada Tallinna, Eestlaste ebaedu põhjused • Vastase arvuline ülekaal • Relvastuse ja varustuse ebapiisavus • Otstarbeka juhtimise puudumine • Madal võitlusmoraal Vabadussõja käik, olulisemad lahingud 1919 • 6. jaan. 1919 algas Eesti vägede vastupealetung Narva ja Paide suunal. • 7. jaan. Eesti väed asusid üldpealetungile Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmu ja Martin Ekströmi juhtimisel. • 14. jaan
rannikul. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 sõjavangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.......................................................7 Välisabi....................................................................................................................... 7 Eestit toetasid Vabadussõjas mitu riiki. 20. novembril 1918 lubas Suurbritannia välisminister lord Robert Cecil Eesti välisdelegatsioonile Londonis oma laevastiku toetust. Suurbritanniast saadi ka relvastust ja muud varustustust. 12. detsembril jõudiski Briti laevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel Tallinna reidile. Inglise laevastik tegutses Soome lahes ka 1919. aastal (siis juhtis seda admiral Walter Cowan), rünnates muuhulgas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku baasi
Samal ajal valmisid 3 soomusrongi, keda asus algselt juhtima kapten Johan Pitka, hiljem Kapten (hiljem kolonel) Karl Parts.Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval 24. veebruaril 1919. a võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Edasi surusid eesti väed, mis olid mobilisatsiooni lõpuleviimisega kasvanud ligi 80 000 meheni punaarmee Nõukogude Venemaa piiridesse ja 25. mail vallutati Pihkva.Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda, ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920. aastal. Uued vaenlased: Kuna Lätil sõjaväge kui sellist ei olnud, siis üritasid kohalikud baltisakslased võimu haarata, et taastada balti hertsogiriik . Landeswehr loodi balti sakslaste usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Nad hakkasid tegutsema kui maavägi, ning alguses võitlesid nad Läti eest, kuid hiljem üritasid võtta võimu nii lätis, kui ka Eestis
Kõik kommentaarid