Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas (1)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal ja lõppes 2.septembril 1945. aastal. Teise maailmasõja algatasid Nõukogude Liit ja Saksamaa. 23. augustil 1939. a. kirjutasid Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar ja Saksamaa välisminister alla kahe riigi vahelisele mittekallaletungilepingule, selle salajase lisaprotokolliga jagati Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel Poola; Soome; Eesti; Läti ja Bessaraabia, hilisema täienduslepinguga ka Leedu. Eesti okupeeriti Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940. a. Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid halvad ja veel halvemad, omariiklus oli kadunud ja ainuke võimalus oli sõjas teenida mõne võõrriigi armees .
Punaarmees sõdisid eestlased sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuna oli vähe neid kes oleks vabatahtlikult Nõukogude Liidu poolt sõdinud. Nõukogude võimude poolt välja kuulutatud sundmobilisatsiooni käigus võeti Punaarmeesse umbes 33 000 eestlast, kes rinde asemel viidi töölaagritesse Uuralites . Mobiliseerituid ei saadetud mitte tegevarmeesse, vaid ehituspataljonidesse. Sisuliselt oli tegemist vangilaagritega, kus ülirasketesse tingimustesse asetatud inimesi sunniti tööle peamiselt tehaste ehitustel ja metsavarumisel. Nõukogude võimuorganid moodustasid Eestis hävituspataljone, mis purustasid taandumisel tööstushooneid, raudteid ja talusid. Hävituspataljonidesse kuulus kommunistide ja nõukogude aktivistide kõrval ka mobiliseeritud töölisi ja kutsealuseid. Alles 1942. aasta teisel poolel, kui oli näha, et sõjaõnn hakkas sakslastele selga pöörama, koondati eestlased Eesti Laskurkorpusesse, mis hiljem osales ka lahingutegevuses.
Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. 1941. a. osalesid metsavendade salkadest moodustunud vabatahtlike pataljonid kuni Eesti vabastamiseni otseses lahingutegevuses. Laialisaadetud metsavendade üksuste asemel hakati sügissuvel formeerima vabatahtlikest ida- ja politseipataljone mis leidsid rakendust Venemaa territooriumil, säärastesse üksustesse kuulus umbes 10000-12000 eestlast. Mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ning algas kõrvalehoidmine rindeteenistusest, eriti populaarseks muutus põgenemine Soome, et võidelda Punaarmee vastu koos soomlastega.. Soomes loodi enam kui 2000 eesti põgenikust Jalaväerügement 200, mis 1944. a. suvel osales kaitselahingutes Karjalas.
Paljud eesti mehed ja naised läksid 1940. a. sügisel metsa, moodustades seal metsavendade salku mis sõdisid relvastatult Nõukogude Liidu okupatsioonivõimu vastu. Metsavendade võitluse eesmärk oli kaitsta oma perekondi ja iseennast võõrvõimu vägivalla vastu. Nad lootsid taastada Eesti iseseisvuse. Ühel ajal tegutses metsades kuni 15 000 meest ja naist. Metsavennad ründasid vene sõjaväelasi ja väiksemaid väeosi, julgeolekutöötajaid ja kommuniste. Korduvalt haarati enda kätte kohalikke Täitevkomiteesid, kust võeti kaasa dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid.
Teises maailmasõjas sõdisid eestlased kas Punaarmees, Saksa armees või Soome armees. Valikud ei olnud kõige paremad, eriti eestlaste jaoks, sest olime allutatud okupatsiooni alla. Paljud pagesid Eestist välismaale, paljud läksid metsa ja korraldasid vastupanuliikumist. Eestlased püüdsid selles olukorras ellu jääda, meie rahvast viidi minema oma kodumaa pinnalt, kaugele rindele kus meie vennad pidid surema võõrvõimu nimel. Paljud mobiliseeriti kaugele Siberisse ja mujale Nõukogude Liidu aladele ning sellega võeti ära nende valikuvõimalus.