Arutlus: Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas (0)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas
Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega.
Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Mobiliseeriti 1905-1922 aastatel sündinud mehed.
Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele. Eelkõige mindi väkke soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid kindlasti oli ka teisi põhjuseid. Esialgu ei lubanud sakslased luua pataljonist suuremaid rahvusväeosi, rindeolukorra halvenedes suhtumine aga muutus. Pealegi oli SS omandanud halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades. Seetõttu pidi Suur-Saksamaa asendama SS-iga liitumise osaliste sundmobilisatsioonidega. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti omavalitsus 31. jaanuaril välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki aastail 1904-1923 sündinud mehi, kuid hiljem võeti teenistusse ka aastatel 1926-1928 sündinud mehi.
Soome armeesse mindi vabatahtlikult, selleks et põgeneda kommunistliku Venemaa ja natsliku Suur-Saksamaa armeega liitumise eest. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Küll aga moodustati 1941. aastal nende osalusel Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil koos metsavendadega kodumaa pinnal. 1944. aasta alguseks oli Soome jõudnud üle 4000 eestlase (sh naised ja lapsed). Põgenikega tegelev Eesti Büroo seadis sihiks luua Soome armee koosseisus rahvuslik väeosa, millest kujuneks tulevase Eesti sõjaväe tuumik . Jaanuaris 1944 moodustatigi 200. jalaväe rügement, kuhu kuulus umbes 2500 vabatahtlikku.
Eestlased põgenesid Läände eelkõige kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist. Põgeneti ka sõjategevuse ja sundmobilisatsiooni eest. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Enamik sõjapõgenikest kavatses esialgu jääda kodumaale , kuid sedamööda kuidas Punaarmee edasitung jätkus kasvas soov pääseda välismaale. Enamasti põgeneti Rootsi ja Saksamaale. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eestist umbes 80 000 inimest., lootes sealt sõja lõppedes ja Eesti omariikluse taastudes peagi tagasi pöörduda.
Eestlastel peaaegu puudus valikuvõimalus mobiliseerimise eest. Kui keeldusid armeesse minemast, lasti sind maha. Üheks kõrvaliseks valikuks oli Soome armee. Kuid otsustati ka jääda kodumaale ja liituda metsavendadega. Need mehed kes põgenesid Soome armeesse, tulid enamik pärast Soome kapituleerimist Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehki soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, näitas nende tegevus, et väikerahvaski võib kahe suurvõimu heitluses leida oma huvidele vastava kolmanda tee ning rääkida sel moel kaasa oma saatuse määramisel. Eestlaste valik Teises maailmasõjas oli kesine, kuid siiski olemas.