Eesti meeste valikud teises maailmasõjas (0)

Eesti meeste valikud teises maailmasõjas
Eesti mehed asusid teises maailmasõjas väga halval positsioonil. Valikuid oli neil väga vähe. Valida oli, kas jääda Eestisse ja oodat kas sind saadetakse NSV-liidu armeesse või Saksa armeesse, põgeneda Soome, või hoopis minna metsavennaks.
Väga palju Eesti mehed põgenesid metsa, kui algas sõda NSV-liidu ja Saksamaa vahel. Metsas koondusid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalkadesse. See oli loomulik vastureaktsioon bolševike terrorile. Pigem oleks olnud üsna kummaline, kui eesti mees ei oleks nüüd võidelnud. Osa meestest oli metsas ka lihtsalt Nõukogude mobilisatsioonist kõrvalehoidmiseks. Mitmel pool riigis üritasid metsavennad, enne Saksa vägede saabumist, võimu enda kätte võtta.Tartus kaitsesid tuhatkond eesti meest Tartu Linna Partisanide Pataljonist üheksa või kümne kilomeetri pikkust rindejoont mitme Nõukogude diviisi vastuMetsavennad takistasid Nõukogude hävituspataljonidel põletamist ning purustamist ja hoidsid ära osa eesti meeste mobiliseerimise Punaarmeesse. Ning taastasid Eesti meeste maine ja eneseusalduse pärast 1940. aasta alistumist.
Põhja-Eestis viis NSV-liit 1941 aastal läbi sundmobilisatsiooni, mille läbi viidi venemaale umbes 33000 Eesti meest. Mõned neist olid natsi vastased ja tahtsidki Saksa vastu sõdida, kuid enamus neist allusid mobilisatsioonile lihtsalt hirmust. Mõned läksid punaarmeesse ka selleks, et sealt relvad saada, ning pärast neid Eesti iseseisvuse kaitsmiseks kasutada. Need Eestlased, keda peeti ohtlikeks või ebausalduslikeks, suunati Põhja-Venemaal asuvatesse tööpataljonidesse, kus mõne kuuga suri neist kolmandik raske töö ja nälja tõttu.
Päris palju Eesti mehed tormasid esimese hooga Saksa väe politseipataljonidesse. Neid üle 10000. Nad läksid sinna ühe sooviga, üritada ära hoida Venemaa okupatsioon koos Saksa abiga. Mõned läksid sinna ka natsiideoloogia pärast, aga neid oli võrdlemisi vähe. Vähesed läksid ka sellepärast, et saada pärast sõda vabatahtliku lepingu läbi ülikooli õppimaNeed üksused viidi hiljem järk-järgult Relva-SS-i koosseisu, kuna Saksa seadused keelasid mittesakslaste teenimise Wehrmachtis.. Need mehed võitlesid bolševike vastu, kellelt midagi head oodata ei olnud. Oma vanemate, naiste ja laste, ning selle eest, et anda Eestile veel üks võimalus Saksamaa taganemise ja Venemaa rünnaku vahel, mille realiseerumisvõimalus näis tollal olemas olevat.
Juba alates niinimetatud baaside ajastust oli alanud noorte eesti meeste salaja Soome minekk . Augustist 1940, mil Eesti N. Liitu inkorporeeriti, hakkas eestlaste arv Soomes kasvama.Uuesti hakkas eesti noormeeste siirdumine Soome hoogu võtma 1942. aastal. Põhjuseid oli mitmeid. Üks neist oli see, et lihtsalt põgeneda Saksa ja NSV-liidu eest. Oli ka neid, kes tahtsid end Soomes ette valmistada Eesti kaitsemiseks kommunistliku venemaa ja natsistliku Saksa eest.Pärast Saksa sundmobilisatsiooni väljakuulutamist Eestis sagenes Soome minek. Eestlastest loodi Soome armees omaette väeosa, Jalaväerügement 200. Kokku teenis Soome vägedes ligi 3400 eestlast. t. 2. augustil 1944 otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee rügemendi Eestisse kutsuda. Suur osa eestlastest, kokku 1800 meest tuligi 1944. aasta augustis kodumaale tagasi. Sõjalises mõttes oli soomepoiste panus siiski napp. Kuid mitte rahvuspsühholoogilises mõttes. Soomepoiste tagasitulek Eestisse demonstreeris eestlaste tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta. Teistes tingimustes oleksid nad võinud Eestile poliitiliselt väga vajalikuks osutuda.
Minu arvates oleks parim valik olnud Soome minek. Siis ei oleks pidanud sõdima kummagi Eestit okupeeriva riigi eest, ei Saksamaa ega NSV-liidu.