„Millised oli eestlaste valikud II Maailmasõjas?“
II Maailmasõda toimus aastatel 1939 – 1945. See oli eelmise
sajandi ohvriterikkam sõda ning milles meie, eestlased, kaotasime
oma iseseisvuse.
Eestlaste soov kaitsta oma riiki oli tugev. Parim valik selleks oli
eestlaste oma armee . Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest
sõjaväejuhtkonna liikmed olid hukatud, vangistatud või saadetud
sunnitööle. Sõjatehnika – ja varustus aga ülevõetud punaarmee
poolt. Sõja-aastad olid laastavad Eesti meestele, kuna tuli teenida
erinevates armeedes. Tihti ei jäetud valikud ning tuli astuda
vaenlase leeri sundmobilisatsiooni tagajärjel.
Punaarmeesse läks väga vähe vabatahtlikke, seetõttu saadeti
sundkorras Venemaale üle 33000 mobiliseeritu, kes hajutati üle kogu
Nõukogude Liidu. Kõige rohkem oli neid Uuralis, Lääne- Siberis ja
Volga jõe ääres. Mobiliseeritud saadeti ehituspataljonidesse,
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2009-05-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
33 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
ailiklee
Õppematerjali autor
01.02.2015 Heleri Rebane Ajaloo arutlus Eesti meeste valikud II maailmasõjas II Maailmasõda toimus aastatel 1939 – 1945. See oli eelmise sajandi ohvriterikkam sõda ning selle sõja käigus kaotasid eestlased oma iseseisvuse. 1939 aasta sügisel jäid Baltimaad Moskva mõjusfääri ja välispoliitilisse isolatsiooni. Oli selge, et eestlastel polnud enam häid valikuid. Eestlased tahtsi oma riiki kaitsta, parim valik selleks oli eestlaste oma armee. Eesti armeed oli aga võimatu luua, sest sõjaväejuhtkonna
Eestisse toodi rutuga ka teistes rindelõikudes võidelnud eesti üksused. Punaarmee pealetung peatati Eesti piiridel kaheksaks kuuks. Sinimägedes toimunud lahingud, kus osalesid parimad eestlastest koosnevad väeosad, olid veriseimad, mida kunagi Eesti pinnal peetud. Augusti alguses oli Punaarmee ülekaal raskerelvade ja isikkoosseisu osas mitmekordne. Kuid ka Punaarmee kaotused olid kümme või rohkem korda suuremad kui nende vastas olnud Saksa mundris eestlaste, sakslaste ja teiste väel. Olukorra järsu halvenemise tõttu idarinde teistes lõikudes otsustas Saksa ülemjuhatus siiski väed Eestist välja tõmmata. Taganemine algas 17. septembril. Vangi langes 30004000 Saksa armees teeninud eestlast. Punaarmee Mõni päev pärast sõja algust alustas Nõukogude Liit, Eestis oma tagala julgestamiseks ja ,,põletatud maa" taktika rakendamiseks hävituspataljonide loomist. Neisse kuulus arvatavalt 3000
Eesti SS- diviisiks, kus kõrgemad juhid olid sakslased, madalamad juhid olid eestlased. Kui Punaarmee lähenes 1944. a Eesti piirile, siis kuulutati välja üldmobilisatsioon. Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu. SOOME vägede koosseisus võitlesid need eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee koosseisus ega natsliku Saksamaa eest. Eestlaste osalusel moodustati 1941. a Erna luuregrupp, mis tegutses kodumaa pinnal. Hulk inimesi põgenes Saksa mobilisatsiooni eest Soome. Nendest moodustati Soome armee koosseisu rahvuslik väeosa – 200. jalaväe- rügement. Rügemendi ülem oli Soome kolonel, allüksuste juhid olid ka eestlased. Pärast Soome kapituleerumist tulid enamus soome läinud eestlastest kodumaale ja võitlesid siin nii Punaarmee kui Saksa üksuste vastu. 4. Eestlaste katse taastada iseseisvus 1944 septembris. 1944
puhkenud talvesõja ajal (1939–1940) hakkasid eesti noormehed salaja Soome minema. Ulatuslikum põgenemine Soome algas märtsis 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. Soome minemise põhjused olid erinevad: sooviti aidata soomlasi, põgeneti Saksa mobilisatsiooni eest, aga sooviti ka olla valmis võitlema iseseisva Eesti eest. 1944 loodi eestlastest Soome armees 200. jalaväerügement. Pärast Soome kapituleerumist, tulid enamus kodumaale tagasi. Teise maailmasõja aegne eestlaste lahkumine läände sai alguse 1939. Läände jõuti eri viisil: põgenikuna, Saksa sõjaväes teeniva sõdurina, ka Saksamaale tagalasse tööjõuks värvatuna. Suur põgenemine toimus eelkõige üle mere, alguses Soome ja Rootsi, hiljem Saksamaa suunal. Kuna põgenikel ei olnud võimalik Soome pikemaks ajaks jääda, liiguti sealt edasi Rootsi. Põgenemise peamine põhjus oli hirm Nõukogude võimu repressioonide ees. Paljud lahkusid kodumaalt lootusega olukorra normaliseerudes peagi naasta.
Suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest andsid eesti mehed Saksa vormis. Saksa armeesse läksid eestlased 1941. aastal vabatahtlikult, lootusega kätte maksta Punaarmeele. Metsavendadest moodustatud pataljonid osalesid otseses lahingutegevuses kuni Eesti vabastamiseni. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Kuid mobilisatsioonid tekitasid eestlaste seas pahameelt ja massiliselt hakati teenistusest kõrvale hoidma. Kasutati fiktiivseid tõendeid, varjati end ja väga populaarne oli põgenemine Soome . Soome armeega ühineti ainult vabatahtlikult. Ühinejateks olid mehed, kes olid nõus iseseisva Eesti nimel võitlema, kuid ei tahtnud sõdida Saksa armee ega Punaarmee eest. Eestlasi põgenes Soome juba 1939.1940. a talvel, et minna vabatahtlikena Talvesõtta. Peale selle elas Soomes Eesti kodanikke ka varasemast ajast
käskkiri - moodustada eesti Omakaitsest vabatahtlikkuse alusel kolm kaitsepataljoni, kes kindlustaksid sakslaste rindetagalat ja viiksid läbi valveteenistust. Koos tagavarapataljoniga moodustati kokku kuus julgestuspataljoni, mis rahva hulgas olid tuntud Idapataljonide nimetuse all. Julgestusüksustesse astunud vabatahtlikega sõlmiti teenistuslepingud üheks aastaks, kuna selle ajaga lootsid sakslased sõja edukalt lõpule viia. Hiljem need pikendati kuni sõja lõpuni, ilma eestlaste nõusolekuta. Julgestusüksused ei tohtinud olla suuremad kui pataljon ja olid allutatud tagalaülemale. Kindralooberst Küchleri seisukoht oli, et eestlasi ei tule rakendada suuremates üksustes kui pataljon, üldreeglina aga kompanii suuruses formeeringus. Kui eestlastel võimaldada võitlusest osa võtta täie panusega, tunneksid nad end õigustatud olevat nõuda sõja lõppedes Saksa valitsuselt Eesti iseseisvuse 8 taastamist.
Eestlased punaarmees Referaat 2015 1 Sisukord Sissejuhatus............................................................................................................. 3 Nõukogude armee saabumine Eesti territooriumile..................................................4 Eestlaste valikud teises maailmasõjas......................................................................5 Eesti laskurkorpused................................................................................................. 6 22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus.....................................................................6 8. Eesti Laskurkorpus............................................................................................ 8 Punaarmee taas Eesti piiril...............................
loovutades Eesti ja Põhja-Läti vastastele. Kogu Eesti oli taas Vene käes novembri lõpuks. Lahingutegevuse jõudmine taas Eesti pinnale tõi kaasa ohu, et Nõukogude okupatsioon taastatakse. Paljud inimesed hakkasid põgenema metsadesse. Toimus suur põgenemine, mille kägus lahkus Eestist üle 80 000 inimese. Inimesed lootsid peale sõja lõppu või omariikluse taastamist taas Eestisse tagasi pöörduda. Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa passiivse vastupanu kujunemisele ja põrandaaluste gruppide moodustamisele. 1944. aasta kevadel alustas mitmeid vastupanugruppe ühendab Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ettevalmistusi isesisvuse taastamiseks. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse iseseisva Eesti Vabariigi valitsuse, mille juhiks sai Otto Tief. Valitsus kuulutas Eestis sõjas erapooletuks, tahtis moodustada Tallinnasse kaitset aga sõjaväe nappuse tõttu seda ei tehtud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid