Kaitseliit - referaat (0)

Kaitseliit
Koostaja : Ardo Klaasen
Türi 2010

SISSEJUHATUS

SISSEJUHATUS 1
KAITSELIIDU SÜND 3
5
1940. AASTA KUUM SUVI 5
KAITSELIIDU KOOL 7
8
KKL-i LOOMISE AJALUGU 8
1.Eesti e-eluviisi kaitse 10
  2. Kaitsetahe 10
3. Jagatud teadmised 11
NAISKODUKAITSE Naiskodukaitse loomine 11
Käsikäes Kaitseliiduga 13
JÄRVA MALEV 16
Kaitseliidu loomine Järvamaal 16
Taasasustamine 16
Taastamisjärgsed malevapealikud: 16
16
KAITSELIIT – RAHVA ALGATATUD OMARIIKLUSE PANT 3
KAITSELIIDU SÜND 3
1940. AASTA KUUM SUVI 6
KAITSELIIDU KOOL 7
MIS ON KÜBERKAITSELIIT? 7
KKL-i LOOMISE AJALUGU 9
1.Eesti e-eluviisi kaitse 10
2. Kaitsetahe 10
3. Jagatud teadmised 11
NAISKODUKAITSE Naiskodukaitse loomine 12
Käsikäes Kaitseliiduga 13
JÄRVA MALEV 16
Kaitseliidu loomine Järvamaal 16
Taasasustamine 16
Taastamisjärgsed malevapealikud: 16

KAITSELIIT – RAHVA ALGATATUD OMARIIKLUSE PANT
Rääkides Eesti omariiklusest, selle sünnist ja püsimisest ei saa kuidagi mööda Kaitseliidust . 1918. aasta novembris segastel aegadel eelkõige avaliku korra tagamiseks tagalas loodud vabatahtlikust riigikaitseorganisatsioonist kasvasid välja mitmed väeliigid, piirivalve , vanglate amet, rääkimata üksikutest väeosadest. Valdav osa Vabadussõja aegseid ja ka praeguseid silmapaistvaid Eesti ohvitsere on kasvanud välja Kaitseliidu rüpest. II maailmasõja eelses Eesti vabariigis oli Kaitseliidul kandev roll nii sõjalise väljaõppe, riigikaitsekasvatuse, seltsi- kui spordielu vallas. Asjata ei räägita, et Kaitseliit on Eesti riikluse pant.
Kahel korral on püütud Kaitseliitu likvideerida : 1924. aastal viis see bolshevike mässukatseni ja kui 1940. aastal Kaitseliit päriselt likvideeriti, oli lõpp käes ka Eesti riigil ning saabus poole sajandi pikkune  okupatsiooniaeg.
Kaitseliit taasasustati 1990. aasta veebruarikuus, seega poolteist aastat enne Eesti ametlikku iseseisvumist ja kuigi alles kasvamisjärgus on Kaitseliidust kujunemas taas üks omariikluse nurgakivisid.

KAITSELIIDU SÜND

I Maailmasõja lõpuga 11 . novembril 1918 lõppes ka Saksa okupatsioon Eestis, veel samal päeval moodustati noore riigi kaitseks relvastatud kodanike liit – Eesti Kaitse Liit. Sõjaministrile allutatud EKLi ülemaks sai kindralmajor Ernst Põdder, juhatuse esimeheks aga Johan Pitka.
Esmalt tegutseti põhikirja ja seaduseta, ent ükski põhikiri ega seadus poleks antud olukorras suutnud EKLi suunata paremini kui eeltoodud juhatuse otsusest lähtuv põhimõte: toimida ausa tahtega isamaa heaks.
1918. aasta novembri lõpus alanud bolshevike sissetung Eestisse tabas valusalt äsja oma riigi loomisele asunud rahvast. Noorele riigile muutus see Vabadussõjaks ja loomulikult astusid esimestena ründajaile vastu kaitseliitlased. Riigi kaitsmine välisvaenlaste vastu osutus aga vabatahtlikule organisatsioonile siiski ülejõu käivaks ja nii püstitati see ülesanne loodavale sõjaväele.
Kaitseliidu ülesandeks sai sisekaitse organiseerimine ja elluviimine , mis sõjaoludes nõudis organisatsiooni arvulist suurendamist, sest kaitseliitlaste read olid hõrenenud meeste rindele minekuga nii vabatahtlikena kui ka rahvaväkke mobiliseerituina.
1919. aasta jaanuaris muudeti EKLi kuulumine kohustuslikuks kõigile 18–60-aastastele meeskodanikele, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla. Isegi Eestis elavad muulased – sakslased , lätlased, venelased jt – pandi noort vabariiki teenima . Kaitseliitlaste read kasvasid ja ületasid lõpuks rahvaväe arvukuse. 1920. aasta 1. veebruari seisuga oli Kaitseliidus 125 000 kaitseliitlast.
Nüüdsest sunduslik Kaitseliitu kuulumine tähendas organisatsiooni liikmetele kõikide ülesannete täitmist, mis sõjaolukorras tagalas vajalikud olid, kaasaarvatud politsei, vanglaametnike ja piirivalve ülesannete täitmist.
Raskeimaks ja tänamatuimaks ülesandeks tuleb aga pidada mitmesuguste veel loomata või loomisjärgus olevate riigiasutuste töökoorma enda kanda võtmist. Just nende asutuste ülesandeid täites teenis Kaitseliit ära teatud rahvakihtide pahameele.
Otsustati läbi viia sundmobilisatsiooni – ellu viis selle EKL. Pandi toime kuritegu – juurdluse viis läbi ja otsuse langetas kaitseliitlane . Oli vaja rindelolijate toitlustamiseks talumeestelt sunnivilja ja toiduaineid korjata – jälle siunati vilja kokku korjavat kaitseliitlast. Keelustati hangeldamine ja viinapõletamine - kes muu kui kaitseliitlane konfiskeeris keelatud kraami. Eeltoodut arvestades pole ka ime, et Vabadussõja lõppedes ootasid paljud pikisilmi organisatsiooni laialisaatmist.
Peale Tartu rahu (02.02.1920) sõlmimist - 10. veebruaril 1920 algas demobilisatsioon nii rahvaväest kui ka Kaitseliidust. Kaitseliidu senine organisatsioon kaotas vajalikkuse ning suures osas lagunes . Nii tegutses Kaitseliit Vabadussõja järgselt peamiselt mitmesuguste küti- ja spordiseltside näol, korraldades ka avalikke seltskonnaüritusi. Kaitseliit kahe sõja vahel 1924. aasta 1. detsembri bolshevike mässukatse Tallinnas näitas aga kujukalt, et riikliku julgeoleku kindlustamisel ei tohi olla ükskõiksust. Omaalgatuslikkuse pitserit kandnud kaitseliitlik tegevus sai riikliku toe, kui kaitsevägede ülemjuhataja kindralleitnant Johann Laidoner kehtestas kaks nädalat peale bolshevike mässukatset oma käskkirjaga Kaitseliidu ajutise põhikirja.
2. veebruaril 1925 kinnitas vabariigi valitsus Kaitseliidu uue põhikirja, mis mitmeti täiendas ja täpsustas seni kehtinud ajutist põhikirja. Uue põhikirjaga määrati kindlaks kogu organisatsiooni juhtimine. Peale Kaitseliidu ülema (1925-1940 kindralmajor Johannes Roska–Orasmaa) ja tema abi nähti ette keskjuhatus, keskkogu ja tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest koosnev vanematekogu. Täpsemalt oli määratletud ka kohapealsete üksuste juhtimine ja nende vahekord kaitseväega.
Organisatsiooniliselt jaotati Kaitseliit malevateks (15), need omakorda malevkondadeks ja edasi analoogiliselt kaitseväele kompaniideks, rühmadeks ja jagudeks. 1925. aastal pandi alus Kaitseliidu väljakujundamisele ja edasisele arengule.
Väljaõppele pandi tugev alus 1926. aastal, mil seni organisatsiooni arvulisele suurenemisele suunitletud tegevuse põhirõhk kandus õppetööle.
1927. aasta tõi endaga kaasa pöörde laskeasjanduses. Laskeharjutuste läbiviimist oli senini takistanud laskeradade vähesus. Asudes uute laskeradade väljaehitamisele lähtuti põhimõttest, et ühelgi kaitseliitlasel ei kuluks sinna jõudmisel üle ühe tunni. 31. märtsiks 1932 oli kaitseliitlastel kasutada ligi 650 laskerada. Panustamine laskeasjandusele tähendas seda, et 1930-tel aastatel tegid maailma laskespordis ilma Eesti soost laskurid.
Mure kodukaitsjate järelkasvu pärast sundis isasid-emasid võtma kaasa ka oma poegi-tütreid. Nii kujunesidki Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kõrvale kolmekümnendate aastate teisel poolel noorteorganisatsioonid Noored Kotkad ja Kodutütred. Eriorganisatsioonide tekkega kasvasid Kaitseliidu ülesanded ja vastutus üha suuremaks . Harilikule väljaõppele lisandus noorsookasvatustöö, kuid just nii lõi Kaitseliit aluse oma ridade täienemisele tulevikus.

1940. AASTA KUUM SUVI

17. juunil 1940 marssis punavägi Eestisse. Samal päeval saadeti malevatesse Kaitseliidu ülema raadiogramm, milles kästi kõik kaitseliitlaste käes olevad relvad kokku korjata ja koos malevate ladudes seisvate relvadega sõjaväe ladudesse ära anda. Kaitseliidu likvideerimine oli alanud.
27. juunil 1940 andis vabariigi president välja Kaitseliidu likvideerimise seaduse, Kaitseliidu varad (Kaitseliit oli enne 1940. aastat Eesti Evangeelse Luteri Kiriku järel suurim maa- ja kinnisvaraomanik Eestis) läksid Eestimaa Kommunistlikule Parteile. Kaitseliidu kardetavust näitab see, et esimestena langesid N. Liidu repressiivorganiste ohvriks just Kaitseliidu juhtivad ohvitserid . Hiljem osalesid kaitseliitlased vastupanuliikumises metsavendadena nii 1941. aastal, aga ka pärast 1944. aastat. Vaatamata nende aktiivsele tegevusele puudus organisatoorne tervik. Uus algus 17. veebruaril 1990. aastal taasloodi Eesti Kaitseliit Järvakandis rahva omaalgatuse korras jätkuvalt kestva Nõukogude okupatsiooni oludes.
28. aprillil 1992. aastal arvati Kaitseliit Eesti kaitsejõudude koosseisu.
Kaitseliit jaguneb tänagi 15 malevaks, mille vastutusala enamikus kattub Eesti maakondade piiridega. Kaitseliidus on kokku 10 000 kaitseliitlast, koos eriorganisatsioonide - Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on liikmeid üle 19 000.
Kaitseliit koondab endasse lojaalseid kodanikke , kes tahavad ja suudavad vabatahtlikult, tasu saamata töötada riigi sisekorra kaitsel ning turvatunde parandamisel.
Vastavalt Kaitseliidu seadusele tehakse koostööd politsei, kohalike omavalitsuste, piirivalve, päästeameti ja tuletõrjega. Kaitseliitlased on osalenud toetava jõuna politseioperatsioonides, taganud korda massiüritustel, osalenud loodusõnnetuste, näiteks metsatulekahjude likvideerimisel, otsinud inimesi jne.
Peale otsese sõjalise väljaõppe annab Kaitseliit oma liikmetele ka palju muid elus vajalikke oskusi ja kogemusi. Nii on õpperühmades omandatud parameediku oskuseid kasutades nii mitmelgi korral päästetud eluohtlikkusse olukorda sattunud kaaskodanikke.
Reservohvitseridele ja -allohvitseridele pakutakse võimalust põhitööst vabal ajal rakendada ja lihvida omandatud juhioskusi vabatahtlike üksuste pealikena või kitsama eriala spetsialistidena.
Kui seni oli jao- ja rühmapealike ning erialaspetsialistide koolitus Kaitseliidus killustunud, siis käesolevast aastast käivitunud Kaitseliidu kool võimaldab viia läbi koolitust ja täiendõpet nii vabatahtlikele kaitseliitlastele kui kaaderkoosseisule tsentraliseeritult ja ühtse standardi järgi.
Kaitseliit teeb koostööd paljude sõsarorganisatsioonidega naaberriikidest – Läti, Leedu, Soome Rootsi, Taani ja Norra maakaitseüksustega. Eriti tihe on koostöö USA Marylandi Rahvuskaardiga.

KAITSELIIDU KOOL

Kaitseliidu Kool alustas oma tegevust 3. märtsil 2001. aastal. Alates 2003. aasta algusest toimub õppetöö Raplamaal Alu mõisas Kaitseliidu kooli hoones .
Kooli tegevusvaldkonnaks on kaitseliitlastest allüksuste pealike ja instruktorite väljaõppe planeerimine ja läbiviimine, erialakursuste korraldamine ning kaadritöötajate täiendõppe korraldamine. Seni viidi kaitseliitlastest juhtide väljaõpet peamiselt malevates ja Kaitseliidu peastaabi poolt korraldatud kursustel.
MIS ON KÜBERKAITSELIIT?
Küberkaitseliit (KKL) on vabatahtlik organiseeritud ühendus Eesti küberruumi kaitseks
Küberkaitseliidu missioon on kaitsta Eesti kõrgtehnoloogilist eluviisi, kaitstes informatsiooni infrastruktuuri ning teostades seeläbi laiapõhjalise riigikaitse eesmärke.
KKL liikmeskonda kuuluvad küberkaitse seisukohalt olulistel positsioonidel olevad spetsialistid , IT oskustega patriootiliselt meelestatud inimesed, sealhulgas noored, kes on valmis andma oma panuse riigi küberkaitsesse ning küberkaitseks vajalike erialada spetsialistid.
KKL-i eesmärgid:

• vabatahtlike kõrgeltkvalifitseeritud IT spetsialistide koostöö arendamine
  
• kriitilise informatsiooni infrastruktuuri küberturbe taseme tõstmine läbi teadlikkuse tõusu ja parimate praktikate levitamise
  
• võrgustiku loomine, mis ühendab avaliku- ja erasektori kompetentsi kriisiolukorras ning organisatsiooni välja arendamine kriisi ajal tegutsemiseks
  
• liikmete pidev koolitamine ja väljaõpe organisatsiooni raames:
  
• liikmete ettevalmistamine
  
• tegutsemiskavade koostamine,
  
• ennetus ja küberturvalisust suurendavad tegevused
  
• rahvusvahelistes küberturbe väljaõppe alastes koostöövõrgustikes osalemine
  

KKL-i LOOMISE AJALUGU

2007. aastal välja käidud idee Küberkaitseliidu (KKL) loomiseks on jõudnud faasi, kus arvestatav hulk vabatahtlikke on organiseerumas küberkaitse suunitlusega Kaitseliidu  allüksusteks.
Vastavalt Eesti „Küberjulgeoleku strateegiale 2008-2013“ hõlmab küberjulgeolek kõiki elektroonilise teabe, teabekandjate ning - teenustega seotud toiminguid , mis mõjutavad riigi julgeolekut. Samas on küberkaitse defineeritud kui riigi kriitilise infrastruktuuri toimimist toetavate info- ja sidesüsteemide kaitse korraldamine, mis seisneb nii infotehnoloogiliste, organisatoorsete kui ka füüsiliste turvameetmete kasutuselevõtmises ja ajakohastamises.
Eesti eesmärgiks on olla kõrge infoturbealase kompetentsuse ja teadlikkusega riik. Kaitseliit kui riigikaitset toetav vabatahtlik üleriigiline organisatsioon pakub sobiva raamistiku küberkaitse ekspertide kompetentsuse ja teadlikkuse organiseeritud tõstmiseks.
Eesti küberkaitse edu alus on akadeemik Ülo Jaaksoo poolt alustatud infoturbe alaste teadmiste arendustegevus ja infoturbe spetsialistide koostöö alates 2000. aastast. Valikuline kronoloogia koostöö arengust:
 
Eesti Vabariigi sünniga alustas Küberneetika Instituut infoturbe alaseid töid.

• 1998 telepanganduse levik võimaldas pankede küberkaitsealase koostöö tekke.
  
• 2000 jõustub poliitiline kokkulepe rahvusliku elektroonilise isikute identifitseerimise infrastruuri väljaehitamiseks (digiallkirja seaduse näol) ja alustatakse töödega.
  
• 2003 tekib rahvusvaheline küberkuritegevus.
  
• 2005 E-hääletus ja NATO kompetentsikeskus.
  
• 2006 asutatakse operatiivkoostöö koordineerimiseks CERT ja lepitakse kokku avalikkuse teavitamiseks mõeldud Arvutikaitse 2009 programm
  
• 2007 pannakse Pronksiöö tagajärjel Eesti küberkaitsealane koostöö proovile
  
• 2008 võetakse vastu riiklik ”Küberjulgeoleku strateegia 2008-2013” ja alustatakse regulaarsete küberturbe õppustega 
  

KKL-i PEAMISED ÜLESANDED

Eesti e-eluviisi kaitse  

Kaitsetahte kasvatamine IT spetsialistide hulgas

Küberturbe alaste teadmiste jagamine ja koostöö arendamine

1.Eesti e-eluviisi kaitse

- Eesti ühiskonna suhteliselt kõrge infotehnoloogilise arengu tase on muutnud meie igapäevast elu lihtsamaks ning töötegemist tõhusamaks. Teisalt on see toonud kaasa suure sõltuvuse elektroonilistest teenustest ning haavatavuse küberruumis.
 
- Küberturvalisus ja IT-süsteemide kaitse moodustab tänapäeval olulise osa iga inimese ja riigi julgeolekust, kuna võimaliku rünnaku objektideks on arvutitel põhinevad side- ja juhtimissüsteemid, registrid , meie harjumuspärast eluviisi otseselt ja tõsiselt mõjutavad infrastruktuuri sõlmpunktid.
 
- Eesti küberruum on avatud keskkond, mille tugevus ja kaitstus sõltub iga inimese ja infosüsteemi omaniku suutlikkusest ning valmisolekust kaitseks.  Rünnakud arvutivõrkude vastu on igapäevane reaalsus ja see mõjutab meie tavapärast elu tõsiselt. Arvutivõrkude töö häirimine on nii kuritegelikule maailmale kui terroristidele järjest ahvatlevam viis ühiskonda destabiliseerida.

 
2. Kaitsetahe

 
- Eestit 2007. aastal tabanud küberrünnete tõrjumisel osutusid erakordselt edukaiks juba selleks ajaks väljakujunenud vabatahtlikud küberturbe spetsialistide võrgustikud, kus aktiivsemate ettevõtete ja organisatsioonide infoturbe eksperdid mitteametlikult koostööd tegid.
 
- Arvestades küberrünnakute ohutrendi kasvu, on riigi huvides tagada omaalgatusliku ja vabatahtliku koostöö jätkusuutlikkus ning panna see kindlale formaalsele, organisatsioonilisele ja õiguslikule alusele.
- KKL koondab enda alla infoturbe seisukohalt olulistel positsioonidel olevad ning enamasti erafirmade spetsialistid. Selline kooslus loob erakordse võimaluse ühildada riigi vajadused erafirmade huviga ja aitab kaasa riigi jaoks elutähtsate teenuste kaitsele nii tava- kui kriisiolukorras.
 

3. Jagatud teadmised

 
- Küberkaitseliit pakub vabatahtlikele infoturbe asjatundjatele vajalikku koolitust, täiendõpet ja harjutuskeskkonda, mis annab lisaväärtust ka nende tööandjatele, kelle spetsialistid omandavad uusi teadmisi ja kogemusi.
 
- Küberkaitseliit – nii nagu Kaitseliit tervikuna – keskendub tsiviilstruktuuride abistamisele rahu ajal ja toetavate võimekuste loomisele kriisiolukordades tegutsemiseks.
  
- Küberkaitseliidu liikmed peavad oma missiooniks teadmiste jagamist ja koolitust, et suurendada infoturbe alaseid teadmisi omavate inimeste hulka Eestis. Küberkaitseliidu liikmed ei pea olema eranditult tehniliste teadmiste ja oskustega, vaid ka teiste küberturbe valdkonda puudutavate erialade esindajad.

NAISKODUKAITSE
Naiskodukaitse loomine

 
Naiskodukaitse (NKK) on 2.septembril 1927 Kaitseliidu ülema käskkirjaga loodud Kaitseliidu (KL) eriorganisatsioon.
 
Naiskodukaitse ellukutsumisel oli eeskujuks paljuski Soomes juba populaarsust võitnud samalaadne Lotta Svärd organisatsioon, mis loodi 1921.aastal sealse Kaitseliidu toetuseks . Soomes tähendas põhjanaabrite Kaitseliidu toetamine erinevatel viisidel raha kogumist, varustuse õmblemist ja toitlustamist mitmesugustel üritustel.
 
Mõlema isamaalise organisatsiooni – Kaitseliidu ja Naiskodukaitse - arengule andis tõuke Nõukogude Venemaa poolt Eestis mahitatud kommunistlik riigipöördekatse 1.detsembril 1924. Esimesed Naiskodukaitse jaoskonnad, tookord küll Kaitseliidu naisüksuste nime all, loodigi detsembris 1924. Esimeseks nende hulgas võib pidada KL Tallinna Maleva Kalevi malevkonna juurde Eesti Naisseltsi Tallinna juhatuse poolt ellukutsutud naisüksust “Lindade kompanii” nime all.
 
Ka Eestis sai Naiskodukaitse asutamise põhjuseks asjaolu, et riik ootas Kaitseliidu ülesehitamisel abi kõigilt oma kodanikelt. Riigikaitselistes vaidlustes olid poliitikud 1927.aastaks jõudnud üksmeelele, et Eesti riik vajab oma iseseisvuse kindlustamiseks vabatahtlikkusel põhinevat riigieelarve välist reservväge. Lisaks - iseseisva keskkorraldusega naisorganisatsiooni loomise tingis ka vajadus naiskodukaitsjate ühtseks koolitamiseks riigikaitse ülesannetest lähtuvalt.

Käsikäes Kaitseliiduga

 
Kaitseliidu eriorganisatsioonina töötasid Naiskodukaitse jaoskonnad samanimeliste Kaitseliidu üksuste juures. Naiskodukaitse tegevusvaldkonnad olid majandus-, toitlustus -, sanitaar- ja propagandaala.
Majandusala eesmärgiks oli raha kui ka muude aineliste vahendite hankimine Kaitseliidu majandusliku külje kindlustamiseks – selleks viidi läbi korjandusi, korraldati erinevaid tasulisi üritusi ja loteriisid, otsiti sponsoreid. Naiskodukaitse jaoskondade kohustuseks oli omateenitud rahalistest vahenditest tasuda oma malevkonna meeste toitlustuskulud Kaitseliidu väljaõppelistel üritustel. Lisaks sellele toetati Kaitseliidu malevkondi rahaliselt kas perioodiliste või üksiktoetustega.
Näiteks suutis NKK Tallinna ringkond 1930.aastate teisel poolel arvestada aastas
12 000 krooni suuruse eelarvega , kuigi tunnistades, et sellise summa hankimine nõudis ringkonnalt energilist organiseerimist, sest toetussummade saamine oli muutunud raskeks - KL Peastaap oli enda juures moodustanud Finantskomitee, kuhu laekusid toetussummad Tallinna suurematelt firmadelt ja asutustelt. 1938.aastal tuli NKK turule ka oma sümboolikaga kaunistatud laiatarbekaupadega – kohviserviisid, mida kaunistas Langebrauni firmas käsitsi kullaga maalitud kotkaembleem, kölni vesi ja seebid, šokolaad, kirjablokid, piltpostkaardid jm.
Toitlustusala  eesmärgiks oli viia läbi kõiki toitlustamisi kiirelt, odavalt ja hästi. Selleks organiseeriti pidevalt massitoitlustus-, külmlaua-, kohvi-, teelaua-, lõunasöökide- ja hoidistamiskursusi. Naiskodukaitse kogus tuntust ka tervisliku toidu propageerijana, tuues eestlaste traditsioonilisele toidulauale köögiviljadest valmistatud toorsalatid. Naiskodukaitsjad toitlustasid KL manöövritel, laskevõistlustel, spordi- ja õppepäevadel, aga ka ka üleriigilistel üritustel nagu keskkooliõpilaste riigikaitselise õppuse laagrites, Vabadusristi Vendade päevadel ning üldlaulupidude ajal.
Varustusalal oli eesmärgiks malevkondadele mitmesuguste tarvete ja lippude muretsemine ning spordi- ja laskevõistlustele väärtuslike auhindade annetamine. 1930.aastate teisel poolel suunati töö varustuse alal sõja juhuks – ringkondade ülesandeks sai õmmelda kirurgiliste lendsalkade ja haiglate sanitaarvarustust. Näiteks 1937.aastal viis NKK Pärnumaa ringkonna Jakobi (Pärnu - Jaagupi) jaoskond läbi kampaania “Kõik mundrisse!” – naiskodukaitsjad võtsid endale ülesande, et kõik nende malevkonna kaitseliitlased peavad saama korraliku vormiriietuse . Selleks koguti kaitseliitlastelt – taluomanikelt villa, millest valmistati lõng ja lasti see käsitöönduslikult kududa kangaks, misjärel õmmeldi mundrid. Eesmärk täideti 1938.aasta võidupühaks, kui tähistati KL 20.aastapäeva. Kaitseliitlaste puhul, kel villa anda polnud, muretsesid naised selle omal kulul, kuid see kaitseliitlane sai loa kanda vormi ainult KL üritustel ja organisatsioonist välja astudes oli ta kohustatud vormi tagastama.
Sanitaaralal korraldati esmaabi-, samariit-, tervishoiu- ja gaasikaitsekursusi. Oma teadmistega tagati sanitaarvalvekorrad Kaitseliidu laagrites, manöövritel, laskevõistlustel jm. Selles vallas tegi Naiskodukaitse koostööd Tartu Tervishoiu Muuseumiga ja 1932.aastal anti välja koostöös Punase Ristiga “Esmaabi käsiraamat”.
Propaganda - ja rahvuskultuuri alal peeti oluliseks isamaalise mõtteviisi levitamist kogu maal, aga ka oma organisatsiooni ideede ja eesmärkide selgitamist rahvale.
Selleks korraldati pidulikke mälestus- ja kontsertjumalateenistusi riiklikel ja KL ning NKK tähtpäevadel, NKK tööd ja rahvuskultuuri tutvustavaid näitusi, isamaa – ainelisi lavastusi, tegeldi rahvatantsu ja koorilaulmisega. Näiteks hindasid kaasaegsed, et 1938.aasta üldlaulupeol olid 65% lauljatest ja pillimeestest kaitseliitlased ning naiskodukaitsjad.
 
Naiskodukaitse oli paindlik organisatsioon, mis kohandas oma tegevust vastavalt üldpoliitilistele muutustele. Kui esimestel taastamisjärgsetel aastatel oli ülekaalus rahvuslik – riiklik ülesehitustöö, siis 1930.aastate keskel Euroopas ilmnenud sõjaohu taustal lähenes Naiskodukaitse tegevus otsestele riigikaitselistele vajadustele.
 
Naiskodukaitse oli enne Teist maailmasõda üks Eesti suurimaid naisorganisatsioone, mille panust Eesti Vabariigi ülesehitamisel ja iseseisvust väärtustava mentaliteedi kujundamisel on raske üle hinnata. Naiskodukaitse likvideeriti koos Kaitseliidu ja teiste eriorganisatsioonidega kohe peale Punaarmee toetusel läbiviidud juunipööret 27.juunil 1940.

JÄRVA MALEV

Kaitseliidu loomine Järvamaal

Eesti Kaitseliidu organiseerimisele Järvamaal pandi alus kindralmajor Johan Unt'i ringkirjaga18.detsembrist 1924. Kaitseliidu organiseerimine ja juhtimine määrati Järvamaal rahvaväe ülemale kapten Heinrich Oidermannile. Kapten andis 2.jaanuaril 1925 välja käskkirja, milles jagati Järva maakond viieks allüksuseks ja millest said hilisemad malevkonnad: Paide, Türi, Tapa , Järva-Jaani, ja Koeru. Malevkondade juurde asutati kompaniid. 30.mail 1926 õnnistati Kunstnik August Roosilehe kavandi järgi valmistatud maleva lipp .
Kaitseliidu peamine tegevusala oli õppetegevus. Suvel korraldati laagreid, spordi ja laskevõistlusi, sügisel tegeldi taktikaliste õppuste, laskeharjutuste ja laskevõistlustega. 1929 aastast anti välja ajalehte "Järva Maleva Teataja".

Taasasustamine

Kaitseliidu Järva Malev taasasutati 14. aprillil 1990 Roosna -Allikul. Kaheteistkümne aastaga on malev kasvanud kogu maakonda hõlmavaks organisat­siooniks, mille kolmes malev­konnas ja nende rühmades on kokku üle 400 liikme.

Taastamisjärgsed malevapealikud:

Neeme Väli 1990-1993
Rein Männik 1993-1995
Urmas Susi 1995-2003
Arvi Niglas alates 2003

16