Arutlus teemal Eesti valikud II maailmasõjas (2)

Eesti valikud II-maailmasõjas
II-maailmasõda algas 1.septembril 1939aastal. Samal kuul esitas Moskva Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping ja luua Eestisse punaarmee baasid. Vältimaks sõda kirjutas Eesti valitsus 28.septembril baasidelepingule alla. Baasidelepingu alusel sai punaarmee endale mitu baasi Lääne-Eesti saartel (Saaremaal ja Hiiumaal), rannikul(Paldiskis, Rohukülas, Kloogal, Laulasmaal) ja ka sisemaal (Kuusikul ja Kehtnas). Kohale saabunud punaarmee 65. laskurkorpus oli Eesti sõjaväega võrreldes nii arvuliselt kui ka sõjaliselt mitmekordses ülekaalus: sellesse kuulus üle 21000 punaväelase, 337 soomusmasinat ja 255 lennukit.
17.juunil 1940 aastal Eesti okupeeriti. Mõni päev hiljem pani Moskva ametisse endale Moskva meelse valitsuse. Koheselt likvideeriti Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused. Riigiametnikud asendati kommunistidega. Käivitati ulatuslikud repressioonid. Esmalt hukati või vangistati endised poliitilised liidrid, kõrged sõjaväe-ja politseijuhid ning majanduseliit. Ilma mitte mingi süüdistuseta ja kohtuotsuseta viidi Eestist välja 10000 inimest 1941.aasta 14 juuni massiküüditamisega. Naised, lapsed ja vanurid viidi asumisele Siberisse, mehed viidi vangilaagritesse, kus enamik neist hukkus.
II-maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena saksa, vene ja soome relvajõudude koosseisus . Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Laskurkorpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest allohvitseridest ja ajateenijatest.
20.juunil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. Mõned mobiliseeritutest liitusid hoopistükkis metsavendadega, osa põgenes Soome. Umbes 32000 meest pidi minema Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöölaagri omadega: mehi kasutati füüsiliselt rasketel töödel (raudteede, lennuväljade, tehaste ehitamise, metsalangetamise ja laadimistöödel), toitlustamine , arstiabi ja varustamine oli väga halb. Iga neljas ehk siis 8000 meest suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel.
Ka saksa väejuhatus kasutas sundmobilisatsiooni Eestis.1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Kuid natsliku Saksamaa poliitika tekitas eestlastes tugevat vastumeel, seega ei andnud vabatahtlikke värbamine soovitud tulemust. Kui punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus 31.jaanuar 1944 välja üldmobilisatsiooni. Enamus sõjaväest koondati piirikaitserügementidesse.
Leidus ka mehi, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa eest, kes põgenesid sõja eest Soome. Soomes moodustati eestlastest 200.jalaväerügement, kuhu kuulus umbes 2500 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Ehkki soomepoisse oli liiga vähe paistsid nad silma lahingutes punaarmee vastu Tartu pärast ning kokkupõrgetes taganevate Saksa üksustega Tallinna all.