Eestlaste valikud teises maailmasõjas - arutlev essee (1)

„Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas?“
Teise maailma ajal võis Eesti näha enda ümber igal pool sõdivaid riike, kuid sõda ei jätnud puudutamata ka Eestit, ega ühtegi hingelist Eestis. Teist maailmasõda võikski pidada maailma ajaloo suurimaks sõjaks. 22. juunil 1941 puhkes NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõda, mis jõudis Eesti aladele juba paari nädala pärast, mil Saksa eelväed jõudsid Lõuna-Eestisse. Kui algas sõda Vene ja Saksa vahel, läksid väga paljud eesti mehed metsa, kus moodustasid endiste Eesti sõjaväelaste ja Kaitseliidu liikmete juhitud partisanisalku.
Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Eestlastel tuli võidelda erinevates armeedes ja mundreis. Tihti sõditi isa-poja, poeg-isa vastu.
14.06.1941. aastal toimus massiküüditamine kolmes Balti riigis- deporteerides Eestist üle 10000 inimese, keda ohtlikuks peeti. Eesti rahval ei olnud erilist valikut, meilt lihtsalt võeti võimalus sõdida oma riigi eest.
Punaarmeesse minejaid oli vähe. See on ka üks põhjuseid, miks kuulutati välja sundmobilisatsioon , vaatamata sellele, et mobiliseerimine oli ebaseaduslik. Sellega võeti Punaarmeesse vastu umbes 33000 eestlast, kes rinde asemel viidi Venemaale tööpataljonidesse. Olukord tööpataljonides sarnases sunnitöölaagrite omaga . Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte
Saksa armee 1941 aastal veel sundmobilisatsiooni välja ei kuulutanud, kuid Saksamaaga liitus vabatahtlikult ning saadeti rindele ligi 10000 eestlast. Esimesteks vabatagtlikeks oli suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. 1943. aastal kuulutasid sakslased siin juba välja noorte sundmobilisatsiooni, et saada leidmaks leegionäride ridadesse täiendusi. Mobilisatsioonid põhjustasid eestlaste seas palju pahameelt, hakkati hoidma teenistusest eemal ja samuti sai populaarseks põgenemine Soome, et koos soomlastega Punaarmee vastu võidelda.
Soome armeesse, sattusid need, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Saksamaa poolt , kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus neile ühinemine soomega. Ulatuslikuim põgenemine hakkas Soome 1943, et pääseda Saksa mobilisatsioonist. 1944 aastaks oli soome põgenenud 4000 eestlast. Pärast Soome kapituleerumist tuli enamik soomepoisse Eesti Vabarriigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale , et kaitsta oma kodumaad .
Kümned tuhanded eestlased lahkusid välismaale, põhiliselt Rootsi, Saksamaale otsides pääsu sõjategevuse ja kommunistide eest. Välismaalt loodeti sealt pärast sõja lõppu ja omariikluse taastamist tagasi pöörduda
Pole mingitki kahtlust, et Teine maailmasõda on jätnud olulise jälje. Kuigi sõja
lõpust on möödunud ligi 60 aastat, on selle mõju veel tänapäevalgi tuntav. Teise maailmasõja tagajärjel puudus meie riigil ligi pool sajandit iseseisvus . Sõjas langes palju kodanikke , kes võisid sõdida ka vastu oma tahtmist, sunniviisiliselt. Erilist valikut polnud kellegil, oli valida kas alluda korrale või põgeneda.