Eestlaste valikud Teises maailmasõjas (9)

Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas?
Teises maailmasõjas, aastatel 1939–1945, jagunesid eestlastest sõdurid peamiselt Vene, Saksa ja Soome sõjarinnete vahel. Üksikult või väikeste gruppidena leidus neid kõigi sõdivate riikide armeedest. Seega teatud valikuid eestlastel oli. Mõne riigi puhul küll rohkem kui teiste.
Punaarmeega liitusid eestlased enamasti sunniviisiliselt. Kasutati sundmobilisatsiooni – kõik teatud vanuses mehed olid sunnitud liituma ja venelaste poolel võitlema. Näiteks kuulutas Vene väejuhatus 1941. aasta 20. juulil välja üldmobilisatsiooni, mille järgi pidid kõik mehed, kes olid sündinud aastatel 1905–1922, liituma Punaarmeega.
Teine võimalus, kuidas eestlased Venemaa poolele võitlema sattusid, oli vabatahtlik. Nii mõnedki kommunistlike vaadetega eestlased olid nõus koos venelastega võitlema. Nii tekkisid hävituspataljonid. Nemad kasutasid põletatud maa tehnikat ning olid oma karmuse poolest tuntud.
Moodustati ka veel 22. territoriaalne laskurkorpus Eesti Vabariigi sõjaväe baasil, kuigi eestlaste osatähtsus selles vähenes aegamisi.
Kuid kõigist neist kokku tekkisid tööpataljonid Venemaale, sest sinna koondati kõik endiste Balti riikide kodanikud. Kahjuks suri aga iga neljas pataljoni saadetud mees haigustesse või ülekurnatusse. Õnneks aga moodustati 1942. aastal 8. Eesti laskurkorpus, kuhu said mehed minna tööpataljonidest. Seal oli nii eestlasi kui ka venelasi ning neid kutsuti korpusemeesteks.
Seega oli eestlastel seoses Venemaaga valikuid. Nad said kas ise vabatahtlikult nendega liituda, alluda mobilisatsioonile või hoopis seda eirata ja minna metsavennaks, võideldes punaste vastu.
Sakslased oli mobilisatsiooni suhtes järeleandlikumad. Nemad lasid eestlastel esialgu vabatahtlikult enda poolele sõdima tulla. Oli ka põhjust, sest neid vabatahtlikke oli. Eelkõige
selle pärast, et paljud eestlased tahtsid venelastele kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal
kogetu eest. Samuti liitusid sakslastega ka mõned üksused metsavendadest. Vabatahtlikest tekkis 20. Eesti SS diviis, keda kutsuti leegionärideks. Neid aga hakkas järjest vähenema, sest
sakslastes hakati pettuma, seega ei tahetud enam Suure Saksamaa eest võidelda.
Selle pärast hakkas ka Saksamaa kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Nii saadetigi 1943. aastal kõik aastatel 1919-1925 sündinud mehed leegionisse.
Ka Eesti Omavalitsus kuulutas 31. jaanuaril 1944 välja üldmobilisatsiooni, sest Punaarmee lähenes Eesti piirile. Sinna läksid kõik mehed, kes olid sündinud aastatel 1904 -1923. Nii tekkisid piirikaitserügemendid, sest kodumaad oli tarvis kaitsta.
Isegi Saksamaa puhul oli eestlastel valikuid. Mõned valisid võitlemise Saksamaa poolel, mõned aga olid kokku kutsutud, et võidelda Eesti eest. Nii või teisiti said nad Venemaale kätte maksta ja hoopis isamaa poolt olla.
Oma saatuse sepp olla õnnestus aga kõige rohkem neil eestlastel, kes ei valinud ei Punaarmeed ega ka Suurt Saksamaad, vaid hoopis ühinesid soomlastega. Nii moodustati 1941. aastal Erna luuregrupp, kes tegutses mõnda aega koos metsavendadega.
Kui aga algas Saksa mobilisatsioon , siis hakkas järjest rohkem eesti mehi põgenema Soome. Nii moodustati rahvuslik väeosa 200. jalaväerügement, mis võitles Soome poolel venelastega ning hiljem ka Eestis.
Soome poolel võitlemine oli eestlastele siiski kõige meeldivam , sest nii ei pidanud nad olema kummagi okupeerija poolel, vaid said olla isamaale abiks.
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas olid vägagi mitmekesised . Olgugi, et paljudel ei õnnestunud Saksamaa ja Venemaa mobilisatsioonide käest pääseda, olid neil ka omad valikud – kas alluda mobilisatsioonidele või põgeneda metsavendade või soomlaste juurde. Samas, kes tahtis, sai olla ühe või teise okupeerija poolt. Olgu siis sellise valiku põhjuseks maailmavaated, kättemaks või midagi muud.