Orienteerumine (0)

Ajalugu
Orienteerumise sünnimaa on Norra, kus esimesed võistlused korraldati 31. oktoobril 1897 Södertalenis. Teistes riikides võistluste ettevõtmised ebaõnnestusid. Ka Norras endas ei saavutanud orienteerumine kuulsust ja nii võtsid soomlased ja rootslased orienteerumise arendamise enda peale. Soomes avati Orienteerumise Liit 1905. a. Esimesed avalikud võistlused toimusid Rootsis 1901.a. 30. aastatel sai orienteerumine massiliseks spordialaks.
1936. a. aastal asutati Rootsis juhtiv organ - Orienteerumise Liit. šveitsis, Taanis ja Norras hakkas orienteerumine arenema 30.-ndate lõpus.
Peale Teist maailmasõda hakkasid turistid Ungarist, Tsehhist, Bulgaariast ja Rumeeniast harrastama võistkondlikke võistlusi. Reeglid olid igas riigis erinevad. Ühtsed reeglid moodustati 1958. aastal Budapestis. Samal aasta toimusid Balatoni järve karika võistlused, millest sai tulevikus traditsioon.
1959 . aastal toimus Rootsis koosolek, kus otsustati orienteerumise rahvusvahelise organisatsiooni asutamine ja Euroopa meistrivõistluste läbiviimine. Kahe aasta parast asutati Rahvusvaheline föderatsioon (IOF), kuhu kuulusid Bulgaaria , Ungari, Saksamaa, Taani, Norra, Soome, Tšehhi, Rootsi ja šveits.
1962. aastal toimusid Norras esimesed Euroopa meistrivõistlused. Meistriteks said norralane M. Listad ja rootslane U. Lundkvist. Teates võitsid rootslased ja soomlased.
Teistel meistrivõistlustel (šeitsis, 1964. a.) võitsid šveitslanna M. Tommen ja soomlane E. Kohvakka. Teates võitsid meeste seas soomlased ja naistest rootslased.
Kolmas Rahvusvaheline kongress toimus Bulgaarias 1965. aastal. Osa võtsid Poola, USA ja Kanada pealtvaatajad. Kongress võttis vastu otsuse läbi viia esimesed Maailma meistrivõistlused 1966. aastal Soomes.
Viiekümnendate lõpus hakkas orienteerumine jõudma ka Balti riikidesse, Moskvasse ja Leningradi . Lätis ja Eestis asutati sportliku orienteerumise Föderatsioon 1961. aastal Tartus. 1963. aastal korraldati esimesed turistlikud võistlused, mis kestsid 2 päeva. Seal sai kokku 29 võistkonda, kus osalesid ka Moskva ja Leningradi võistkonnad, kuid need olid väga ebavõrdsed ja enamus auhindu viisid endaga kaasa Balti sportlased.
Võistluste arv suurenes aastatega. Traditsiooniks said 8 ja 15 linna võistlused, kus osalesid Siber, Kaug-Ida, Kesk- Aasia , Kasahstan ja Moldaavia. Sellest ajast hakkas orienteerumise harrastajate hulk suurenema.
Orienteerumisest lähemalt
Orienteeruja tähtsamad võistlusvahendid on kompass ja kaart, mis on vähendatud kujul pilt maastikust. Nende abil tuleb leida maastikul üles mingi arv kontrollpunkte ja võimalikult kiiresti jõuda finišisse. Rada on kaardi peal märgitud ringikeste abil, mis on ühendatud sirgjoontega. Iga ringikese sees asubki kontrollpunkt. Punktid peab läbima antud järjekorras. Orienteerumine nõuab mõningaid teadmisi topograafias, oskust lugeda spordikaarti ja maastikku ning neid teadmisi omavahel siduda. On vaja osata valida ratsionaalne teekond , mis nõuab sportlaselt kiiret ja täpset olukorra analüüsi suure füüsilise pinge all. Orienteerujal kujunevad sellised vajalikud omadused nagu tähelepanelikkus, vastupidamine, tahtejõud ja oskus orienteeruda halbades tingimustes. Sportlik orienteerumine maastikul - see on intellektuaalne spordiala, mis vajab optimaalse tee valikut punkti leidmiseks ja selle võtmiseks.
Võistlused peetakse enamasti metsaga kaetud maastikul (sprindidistantsis tavaliselt linnas või pargis ) ja võistlejatele võimalikult tundmatul alal. Võistlejatel on keelatud enne võistlusi maastikuga tutvuda seal ringi liikudes. Sama maastikuosa katvaid vanu kaarte tohib siiski uurida.
Seda spordiala saab harrastada igas vanuses igas kohas ja ta ei sõltu aastaajast .
Orienteerumine jaguneb üheksaks erinevaks alaks:
1) Suundorienteerumine
2) Valikorienteerumine
3) Märkesuusatamine
4) Rattaorienteerumine
5) Pargiorienteerumine
6) Trimmi- e. terviseorienteerumine
7) Päevak
8) Mitmepäevak
9) Rogain – e. orienteerumismatkamine
Orienteerumine Eestis
Esimene orienteerumisvõistlus Eestis korraldati 19. juunil 1926 aastal Pirital. Tänapäevaste põhimõtete järgi peetud kaitseliidupäevade orienteerumisjooksu (meistrivõistlused) 4,9 km 5 KP-ga rajal võitis ajaga 29.18,8 (üks kilomeeter 6 minutiga) Tartu ülikooli majandusüliõpilane Julius Tiisfeldt, tol ajal tuntud kergejõustiklane (Varssavi 1924. aasta ülemaailmsete üliõpilasmängude võitja keskmaajooksus). Kuni II maailmasõjani võistlesid orienteerumises kaitseliitlased, piirivalvurid, sõjaväelased, koolinoored ja korraldati meistrivõistlusi. Naiste osalemisest orienteerumisjooksus pole andmeid.
Pärast sõda hakkasid matkajad orienteerumisvõistlusi uuesti korraldama 1950-ndatel aastatel. Esimene individuaalne orienteerumisjooks toimus 15. juunil 1958 Viljandi lähedal Viiratsis, kui Kalevi MV-l valikorienteerumises võitsid esikoha Heino Mardiste ja Illi Uuetoa.
Orienteerumises peetakse hulgaliselt pikkade traditsioonidega rahvavõistlusi: põnev öine teade Jüriööjooks (alates 1960 aastast, võistkonnas 3 meest ja 2 naist), kahepäevased Suvejooks ja Suunto games , mitmepäevajooksud 4EST, Ilves-3 ja Kobrase karikas , rahvusvahelise mainega teatemitmepäevajooks Ilvesteade. Populaarseid igamehevõistlusi neljapäevakute nime all korraldatakse üle Eesti. Esimene taoline toimus Kloostrimetsas 11. juunil 1964, mille idee autor oli Rain lahtmets ja käivitaja Toomas Kerem .
8. juunil 1959 loodi Eesti NSV Matkaspordi Föderatsiooni juures orienteerumisspordi komitee, mille esimeheks valiti Aleks Kaskneem, abiesimeheks Endel Jõgioja, kohtunike kolleegiumi esimeheks Anto Raukas . Seda on tähistatud aastaid kui Eesti Orienteerumisspordi Föderatsiooni asutamist ja peetud nn juubeleid (1969, 1974, 1979, 1984). Nii matkajaid kui orienteerujaid ühendav Eesti NSV Matkaspordi Föderatsioon reorganiseeriti 1960 aastal Eesti NSV Matka - ja Orienteerumisspordi Föderatsiooniks: 15. mail 1960 aastal peeti föderatsiooni presiidiumi esimene koosolek, kus presiidiumi esimeheks valiti Armult Reinsalu ja tema asetäitjaks Aleks Kaskneem. Esimene iseseisev orienteerumissektsioon tollases Nõukogude liidus moodustati 4. novembril 1960 aastal Tartus, mille esimeheks sai Ilmar Kask.
Esimesed reeglid (tolleaegses keelepruugis võistlusmäärused) kinnitati 8. aprillil 1960 aastal, mille koostajateks olid Endel Isop, Aleks Kaskneem, Anto Raukas ja Armult Reinsalu. Neil aegadel kõigi spordialade sportlaste jõuvahekordi näitavad järgunormid koostati 29. juunil 1960 Endel Jõgioja poolt. Iseseisev Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsioon (EOF) moodustati Eesti NSV Spordiühingute ja -organisatsioonide Liidu presiidiumi otsusega 16. oktoobril 1962 aastal ning selle esimesel pleenumil 16. detsembril samal aastal valiti presiidiumi esimeheks Anto Raukas ja aseesimeheks Aleks Kaskneem. EOF reorganiseeriti 6. detsembril 1987 Eesti NSV Orienteerumisliiduks (EOL); otsuse kinnitas Eesti NSV Riiklik Kehakultuuri- ja Spordikomitee 29. aprillil 1988. Rahvusvahelisesse Orienteerumisspordi Föderatsiooni IOF võeti Eestis vastu 10. juulil 1992, kuigi positiivne telefonihääletus Eesti tunnustamiseks oli tehtud kohe pärast taasiseseisvumist 27. septembril 1991.
Esimesed individuaal-võistkondlikud Eesti meistrivõistlused orienteerumisjooksus peeti 27. septembril 1959 Nelijärvel, Eesti koondise esimene maavõistlus peeti 3. juuli 1960 Leningradiga Karjala kannasel Orehhovos, esimesed üleliidulised esivõistlused olid 12.-14. oktoobril 1963 Karpaatides Užgorodi lähedal, esimene mitmepäevajooks Nõukogude Liidus joosti 22.-27. oktoobril 1967 Valgast Käärikule, üleliidulised võistlused Eestis: esivõistlused peeti 1969 Otepääl ja 1973 Võrus, meistrivõistlused 1984 Tartus, karikavõistlused 1978 Tammeveskil ja 1988 Võrus; maailmakarika osavõistlusi on Eestis peetud kolmel korral: orienteerumissuusatamises 1995 Haanjas ja 1999 Käärikul ning orineteerumisjooksus 1998 Otepääl.
Olulisemaid medalivõite
Maailma meistritevõistluste medaleid on Eestisse toodud kaks: 1991 võitis orienteerumisjooksus Sixten Sild pronksi ja 1994 orienteerumissuusatamises Maret Vaher samuti pronksi.
Eesti meistrivõistluste medaleid on kõige rohkem Viiu Rebasel - kokku 60 (võidetud aastatel 1966-1986), neist 21 kulda; kõige rohkem on Eesti meistriks tulnud Sixten Sild - 34 korda (medaleid aastatel 1985-1999 võitnud kokku 49).
Üliõpilaste orinteerumisjooksu MM: Ede Ümarik võitis kulla (1988) ja hõbeda (1990) ning teatepronksi (1988); Maret Vaher kulla (1998); Külli Kaljus hõbeda (1996) ja pronksi (1994); Sixten Sild võitis teatepronksi (1990).
Juunioride orienteerumissuusatamise MM pronksi võitsid teates Margus Hallik , Taavi Nurm ja Canter Värton (1999). Veteranide orienteerumisjooksu MK (VWC): kuldmedalid Mare Beilmann /Ojaste/ (1990), Leida Sevruk (1995, 1996, 1998 ja 1999), Tõnu Savi (1995); hõbe Marje Viirmann (1997).
Kasutatud kirjandus

„Eesti Entsüklopeedia 7”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1994, lk 95

http://www.srd.ee/srdsk2006/index.php?tmpl=or_history

http://www.srd.ee/srdsk2006/index.php?tmpl=or_main

http://www.inimene.ee/pages.php3/170702?login=3935a454ed18b964bbb5f7a8002c3536

http://www.orienteerumine.ee/imain.php?url=ajalugu/ajalugu1.html

http://et.wikipedia.org/wiki/Orienteerumine