Sotsialismileer ja kolmas maailm (0)

SOTSIALISMILEER E. KOMMUNISTLIK MAAILMASÜSTEEM

( Fjodorov lk.52-54,Laar lk.19-22, 26-27, Ajaloo atlas lk.85)
1945 Jalta ja Potsdami konverentsi otsustega NSVL mõjusfäär: Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia , Bulgaaria , Jugoslaavia , Albaania , Soome, osa Saksamaast ja Austriast. Tegelikult jääb välja Soome ja 1955.a. Austria riigilepinguga taastatakse ka Austria suveräänsus ( piiratult )
Võimu ülevõtmise mehhanism – vt. Fjodorov, lk.52-53. - Euroopas toimus riigikorra muutus kõigis riikides, kus NSVL väed sees olid olnud
- jõuministeeriumid kommunistide kätte (siseministri ametikoht, julgeolekuorganid) – poliitiliselt ebasoovitavad isikud hakkavad kaduma
- kollaborantide omandi konfiskeerimine, edasi minnakse suurmaavalduse kallale - natsionaliseerimised
- valimiste läbiviimiseks koondatakse kõik töölisparteid ühte nimekirja, kes liituda ei soovi, kuulutatakse fašismimeelseteks
- sotsiaaldemokraadid sulandatakse kommunistlikkusse parteisse, KP kujuneb juhtparteiks
Ainsana ei õnnestunud taolist skeemi teostada Tšehhoslovakkias: ebaõnnestus vasakparteide koondamine üheks nimekirjaks, mistõttu ei saanud kommunistid ka parlamenti oma kontrolli alla. Seatõttu haarasidki kommunistid Prahas võimu 1948.a. riigipöördega.
1. Rahvademokraatiad - Alguses nimetasid sots.maad end rahvademokraatiamaadeks - rahvusliku sotsialismi idee, mis arvestaks antud maa ajaloolisi ja rahvuslikke iseärasusi. 1947-1948 hakkas NSVL surve Ida-Euroopa riikidele tugevnema - alates Ždanovi kõnest komparteide Varssavi nõupidamisel 1947.a. Samal nõupidamisel loodi ka sõja ajal (1943) laialisaadetud Kominterni asemele Kominform (1947-1956), mis pidi hoolitsema sotsialismileeri ühtsuse eest ja nõuti NSVL sotsialismi mudeli järgimist.
2. sotsialismimaad - 50. aastatel levis nimetus sotsialismimaad või sotsialismileer, mis maksimaalselt (1975.a. seisuga) hõlmas 15 riiki.

• Euroopast kuulusid sotsleeri suuruse järjekorras NSVL, Poola, Jugoslaavia, Rumeenia, SDV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria ja Albaania.
  
• Aasiast Hiina (1949), Põhja- Vietnam (jagati 1954.a. Põhja- ja Lõuna-V., kuid sõda peetud juba 1941.aastast peale kommunistide juhitud vastupanuliikumine , mis baseerus Hiinas, võitles nii prantslaste kui jaapanlaste vastu), Põhja-Korea(1948) ja Mongoolia (1924), 1975.a. peale Vietnami sõja lõppu tunnistati sotsialistlikuks ka Laos.
  
• Ameerika ainus sotsialistlik riik kuulutati välja 1959 Kuubal, peale Castro revolutsiooni.
  

3. konfliktid sots. maade vahel ja sotsialistlik sõprusühendus
- Esimene konflikt leidis aset 1948.a. juunis Jugoslaaviaga - nimelt tahtis Tito luua Moskvale vastukaaluks Doonau riikide föderatsiooni, samuti otsustas ta vastu võtta Marshalli plaaniga pakutud abi. Selle peale heitis Stalin nii Jugoslaavia kompartei kommunistlikust liikumisest kui Jugoslaavia riigi sotsialismileerist välja. NSVL ja J lähenesid uuesti alles pärast Stalini surma, kuid ka siis säilis Jugoslaavia eriseisund.
- Suhted Hiinaga - hakkasid halvenema 50.aastate lõpul, 1960 toimus esimene piirikonflikt, 1966.a. katkestati sidemed NLKP ja HKP vahel ja 1969.a. toimus piiril tulevahetus. Hiina- meelsed olid teistest sotsmaadest Albaania ja teatud määral ka Rumeenia, kes küll püüdis mõlemaga hästi läbi saada.
Nende konfliktide ja erimeelsuste pärast hakati Moskvas omade ja pool-omade vahel vahet tegema. Nimelt võeti kasutusele termin: sotsialistlik sõprusühendus, kuhu ei kuulunud Hiina, Jugoslaavia, Põhja-Korea, Albaania.
4. sotsialistlik orientatsioon - 1960-aastate teisel poolel toimus Moskva -meelsed riigipöörded paljudes Aafrika riikides, kuid neid ei olnud Moskva sotsialistlikeks riikideks nimetama valmis - liiga mahajäänud. Siin räägiti sotsialistlikust orientatsioonist ( Lõuna- Jeemen , Kongo , Somaalia , Benin, Etioopia , Mosambiik , Rohuneemesaared, Angola , Madagaskar , Afganistan).
5. sotsialismileeri blokid

• VMN (Vastastikuse Majandusabi Nõukogu) - 1949 - kuulusid Euroopa sotsmaad (v.a. Jugoslaavia ja alates 1968 Albaania) ning Mongoolia, Kuuba , Vietnam.
  
• VLO (Varssavi Lepingu Organisatsioon ) - 1955 - Euroopa sotsmaad (v.a. Jugoslaavia ja Albaanias alates 1965)
  

6. Sotsialistlikule süsteemile iseloomulikud jooned

• Ühepartei- või riigiparteisüsteem (üks domineeriv partei)
  
• Üksikisiku huvid allutatud üldistele
  
• Ideoloogiline kontroll, tsensuur
  
• Repressioonid
  
• juurutati nõukogulik majandussüsteem, mis seisnes tööstuse riigistamises ja plaanimajanduses; Majanduse militariseerimine ja rasketööstuse eelisarendamine
  

KOLMAS MAAILM

(Fjodorov. lk.69, 131, kaart lk.133, Laar lk.17, 64-66, 69,)
Koloniaalimpeeriumide lagunemine II ms järel
I Kagu- Aasia (1940.aastad) Fjodorov lk.69-71 Laar lk.17.
- Iseseisvumislaine sai alguse Aasia suurtest kolooniatest - 1947 India ja Pakistan , 1948.a. Sri Lanka , Birma .
India iseseisvusliikumise ideoloog Mahatma Gandhi – vägivallatu vastupanu. Eesmärk ühtne India. Hindudest koosnev India Rahvuskongress, liider Jawaharlal Nehru – üks riik. Moslemeid ühendav Moslemi Liiga – kaks riiki. Lõpptulemusena loodi usutunnistuse alusel kaks riiki: 1947.a. iseseivus India ja Pakistan (Ida- ja Lääne-Pakistan). Jäid Briti Rahvaste Ühendusse,1953.aastast alates on briti kultuurisfääri kuuluvate riikide liidu nimetus mitte enam BRÜ, vaid lihtsalt Rahvaste Ühendus, kuhu tänapäeval kuulub 50 suveräänset riiki. Selle koostöövormiks on valitsusjuhtide konverents , mis on informatiivse iseloomuga . Põhitöö toimub valitsusväliste organisatsioonide kaudu majanduse, teaduse ja kultuuri vallas. Taoline suhtlemine on vastastikuselt kasulik, mis hoiab seda ka elavana. Inglise impeeriumi lagunemise kõrgaeg oli 1957-62. India peamisnistriks sai Nehru, pani aluse mitteühinemisliikumisele, toetus külma sõja ajal rohkem NSVL-le, kuid India jäi demokraatlikuks. Nehru surma järel sai India Rahvuskongressi liidriks ja peaministriks ta tütar Indira Gandhi.
- Suurim sõda Kagu-Aasia piirkonnas oli Prantsuse Indo-Hiina sõda 1945-1954 (Fjodorov 66). Prantslaste suurim lüüasaamine Dien Bien Phu. Sõda lõppes 1954.a. Genfi kokkulepetega ja prantslaste lahkumisega sealt piirkonnast ning Vietnami jagamisega 17.paralleeli pidi
- Teine suur sõda seal piirkonnas oli Indoneesia iseseisvussõda 1945-1949 (Laar lk.72-73) Hollandi vastu. Indoneesias järgnesid sisesõjad kuni president Sukarno võimuletulekuni 1959, kes kehtestas nn. suunatava demokraatia. Lõppeesmärgiks sai “Indoneesia kommunismi” ülesehitamine ja selleks toetuti NL-le. 60.aastatel hakkas ta toetama Hiina kommunismi, millele järgnes kindral Suharto riigipööre 1968 ja asuti kapitalismi arendama ja toetuti islamiparteidele. Rahu pole saabunud siiani, kommunistid peavad jätkuvalt sissisõda

II Lähis-Ida (1950. aastad) Fjodorov lk. 71

Aasiast siirdus laine Lähis- Itta :

• Lähis-Ida pingekolde kujunemine 1948 – kestab tänapäevani.
  
• 1952.a. Nasseri revolutsioon Egiptuses tähistas Inglaste lüüasaamiste algust seal piirkonnas (sellest kujuneb Suessi kriis)
  

III Aafrika (1960.aastad)

50-aastate II poolel jõudis laine Põhja- ja Lääne-Aafrikasse - Tuneesia, Maroko , Gaana, Ginea .
Suurimaks sõjaks prantslaste Alžeeria sõda 1954-1962. (Laar. lk.49)
IV vabariigi konstitutsiooni põhjal moodustasid Prantsusmaa ja tema kolooniad - meretagused departemangud ja territooriumid - Prantsuse Liidu, kuid seda juhtis Pariis ja asumaadel polnud autonoomiatki. Selle liikmed said õiguse kodakondsusele.
Kodusõda Alžeerias puhkes mässuliste atendaatidega 1954.a. 1. novembril. A. polnud ametlikult koloonia, vaid osa Prantsusmaa territooriumist. Elanikkonda hulgas oli ligi miljon eurooplast ja 9 miljonit muhameedlast. Kuna alžeeria prantslased olid veendunud, et IV vabariigi valitsus (võimul olid II ms-järgselt sotsialistid), siis võttis 1958.a. 13. mail mässuliste komitee Alžiiris võimu enda kätte. Komitee pöördus de Gaulle ’i poole ettepanekuga võtta võim. Prantsusmaa valitsus astus tagasi ja president tegi de Gaulle’ile ettepaneku moodustada uus valitsus ja töötada välja uus konstitutsioon .
1958.a. – V vabariigi konstitutsioon – suurte volitustega president, valitakse rahva pololt, määrab peaministri ja võib parlamendi laiali saata. Kolooniate osas asendati uue põhiseadusega Prantsuse Liit Prantsuse Ühendusega, millega meretagused territooriumid said autonoomsete vabariikide staatuse. Tegelikult kadus Ühendus juba 1960.a., mil enamus Pr. kolooniaid iseseisvus .
1959.a. pakkus de Gaulle Alžeeriale enesemääramisõigust. Selle peale hakkasid eurooplastest elanikud tema vastu mässama – 1960.a. Barrikaadide nädal, mis kukkus aga läbi. Kui referendum kiitis enesemääramise heaks, siis läksid Prantsuse Alžeeria pooldajad põranda alla ja moodustasid vastupanuorganisatsiooni OAS. 18. märts 1962 kirjutati alla Eviani kokkulepped, millega Alžeeria iseseisvus (Alžeeria Rahvusliku Vabastusrinde ja Pr. Vabariigi vahel).
- 1960.aasta oli Aafrika aasta - vabanes suurema osa Aafrika kesk- ja idaosa riike. Siis vabanesid ka Kariibi mere maad.
- 70-aastate peaprobleemiks sai Portugali kolooniate küsimus - Angoola, Mosambiik, Kap Verde ja Guinea- Bissau - vabanesid alles peale diktatuuri langemist Portugalis 1975. Rodeesia sai iseseisvuse 1980.aastal - nimetati Zimbabweks.
- Nüüd on jäänud kolooniatena alles vaid mõned saared, peamiselt Vaiksel ookeanil ja Kariibi meres. Näiteks Hollandi Curacao ja Prantsuse Uus- Kaledoonia jt., mis on üsnagi rahutud ja emamaale probleemiks. Aastail 1945-1990 tekkis maailmas 98 uut riiki. ÜRO arvestuste kohaselt on 1990.a. järel vaid 17 koloniaalterritooriumi.
Blokid ja blokiväline liikumine
1. Blokid (vt. Adamson, kaart lk.119).
Tekkivates uutes maades püüdsid oma mõju kehtestada nii lääneriigid kui NL. Analoogiliselt NATO -le loodi:

• ANZUS ( Austraalia , New Zealand ; US - loodi 1951, on Vaikse Ookeani julgeolekupakt)
  
• Kagu- Aasias SEATO (1955, liikmed USA, Gbr, Pr, Austraalia, Uus meremaa , Filipiinid, Pakistan ja Tai)
  
• CENTO (1955, Iraak , Türgi, Gbr, Iraan , Pakistan) blokid. Kaks viimast on tänapäevaks laiali läinud.
  

2. Mitteühinemisliikumine
Kuna suurem osa vabanenud riike ei tahtnud end kellegagi siduda, siis algatasid liikumise neutraalsuse säilitamiseks India, Egiptus ja Jugoslaavia.
1955.a. Bandungi konverents Indoneesias - 23 Aasia ja 6 Aafrika riiki kes teatasid, et nemad on maailmas kolmandaks jõuks - siit tuli käibesse väljend "kolmas maailm". Sealt peale hakkasid sageli esinema omaette grupina ka ÜRO-s.
Põhiteemad: antikolonialism, vastuseis rassismile, neutraliteet külma sõja suhtes. Tahtsid rahvusvaheliste organisatsioonide päevakorda julgeolekuprobleemide kõrvale tõsta majandus- ja sotsiaalküsimused.
Liikumine kestab, kuid uppunud omavahelistesse nägelustesse:
- mõned liikmesriigid toetanud kogu aeg kas USA või NSVL liini ja seetõttu toiminud liikumise kui terviku suhtes Trooja hobustena
- arengutase, ideoloogiad ja regionaalsed vaenud erinevad
- OPEC -i ja Lõuna uusindustriaalsete maade esilekerkimine on veelgi erinevusi rõhutanud
3. Araabiamaade liikumine (vt. Laar, lk.93-94)
Araabia maid ühendavad araabia keel, islami usk ja mälestus kalifaadist.1945.a. loodi Araabia Liiga, kuhu kuulus 7 iseseisvunud araabia riiki. Tänapäeval 21 riiki ja PLO. Idee on araabiamaade poliitiline ühtsus, mida korduvalt üritatud, kuid mis pole õnnestunud. Kui 50.aastatel pretendeeris juhtrollile Egiptus ( Nasser ) (1958-1961 Egiptuse-Süüria ühisriik Ühinenud Araabia Vabariik ÜAV), siis 70.aastatel Saudi Araabia. Siin aitas kaasa ka islami populaarsuse tõus. Neid riike ühendavad keel, usk ja vaen Israeli vastu. 70.aastatel majanduslik diferentseerumine energiakriisi tõttu - OPEC-i 13 liikmest 7 on araabia maad. 1968.a. loodi OAPEC - naftat eksportivad araabia riigid.
4. Järjest muutub mõjukamaks panislamism ja islami fundamentalism. 1971 .a. loodi Islami Konverentsi Organisatsioon , peasekretariaat Saudi Araabias, kuuluvad 45 Aasia ja Aafrika riiki
5. Troopiline Aafrika - 1963.a. rajati Aafrika Ühtsuse Organisatsioon, peakorter Etioopias. Algul 31, nüüd 51 liiget. Ühiskond funktsioneerib teistel alustel – sugukonnatraditsioonid - tribalism , klienteelsuhted, - koosneb võimulolijast ja tema sõltlaskonnast ehk klientidest. AÜO peamine eesmärk Aafrika riikide koostöö arendamine ja riigipiiride muutumatuse säilitamine.
6. ASEAN - loodi 1967.a. ( Association of South East Asian Nations) - kuuluvad Tai, Indoneesia, Filipiinid, Malaisia , Singapur ja alates 1984 Brunei . Neid riike seob 3 eesmärki: kapitalistliku arengutee pooldamine, sotsialistlike eksperimentide vältimine ja kommunistliku ekspansiooni vastustamine. Erinevalt SEATO-st ja CENTO-st pole ASEAN kunagi sõjalist iseloomu omanud. Selle liidu liikmete sõjaline koostöö toimub vaid kahepoolsete kokkulepete alusel. Põhirõhk majanduslikul, sotsiaalsel, kultuurilisel ja tehnoloogilisel koostööl ja poliitiliselt kommunismi vastustamine, ÜRO-s esinevad ühistelt seisukohtadelt.