kui Tolstoi püüab siiski näidata, et ka nemad püüavad kõlbelise ideaali poole. Ta ühendab tegelased, kellest üks on kindlasti aadlik ja teine lihtrahva esindaja. Sellise vastandamise kaudu püüab ta näidata, kuidas kõrgseltskonna esindaja lihtrahva tõdedele ja headusele toetudes püüab ennast muuta, et jõuda tagasi lapsepõlve juurde, vabanedes see kaudu oma näilikkusest ja valskusest. Tolstoi uskus, nagu üks valgustusaja filosoofki Rousseau, et kõik inimesed tegelikult on loomult head, et kurjuse on tegelikult sünnitanud tsivilisatsioon, kuid selle vastu on võimalik end kaitsta pideva enese täiustamisega (enesetäiustamine tähendab seda, et kuidas saada heaks, inimene, kes tahab saada ehaks, ei kaota ennast, vaid otsib iseennast, teisalt tähendab see pidevat ja tugevat sidet loodusega, sest loodus ei ole midagi muud, kui ilu ja headuse kehastus)
milles oli juba kergelt märgata „Emma-kumma“ kontuure ning seega esimesi viiteid Kierkegaardi hilisemale loomele. Ta tunnetas ilu ja kasulikkust Sokratese kaunis maieutilises meetodis, mis pani inimesed iseendale mõtlema ja lõpetas kõik loba, ja ta tundis tõmmet Sokratest, endasarnast, oma tegevuses kasutada. Lõpuks meeldis tallegi käia mööda tänavaid nagu Sokrates, ning laskuda vestlusse igaühega, ja ta soovis nagu too suur kreeka filosoofki argiste ja rahvalike eesmärkide lähtekohaks võtmist, et sedakaudu jõuda kõrgeimate probleemideni. See oli üks ilusam ja argisem joon tema karakteris ja ta näitas ennast avalikkusele ainult niipalju, et sõdida pärast vastu sellele muljele, mille ta endast oli jätnud, tehes endast argise kuju. Kuid siinkohal on kindlasti tegu enesepettusega, ta tegi kõike ainult selleks, et olla vahepeal inimene ja mitte igavene kanseleinõunik.
annaabi.ee 
