Sigrid Undset (0)

Sigrid Undset „Kristiina Lauritsatütar” I

Ragnfrid ja Laurits olid äärmiselt vagad ja jumalakartlikud inimesed, kes 1306. aastal kolisid Oslo lähedal asuvast Follos olevast Metsa talust Silisse, Jørundi tallu , mille Ragnfrid oli oma isalt päranduseks saanud. Jørundi tallu kolides oli neil neljast lapsest - kolmest pojast ja ühest tütrest – alles ainult üks laps: Kristiina. Kristiina oli ilus laps, tal olid pikad blondid juuksed ning sirge selg.
Oli ilus varasuvine hommik, kui seitsme aastane Kristiina läks koos Lauritsaga, oma isaga ja Lauritsa nelja sulasega esimest korda mägikarjamaale kaasa. Tee peale jäi Konna talu, kus elasid kaks vanameest. Üks neist, Jon, meeldis Kristiinale, sest tema rääkis huvitavaid lugusid loomadest ja ükskord kinkis imeilusalt voolitud ja värvitud rüütli. Teist meest, Sigurdit, aga Kristiina pelgas, sest too oli matnud juba kaks naist maha, kolmas oli käsil ning lubas ükskord ka Kristiina ära võtta. Kirikust põhja pool seisis suur kaljulahmakas, mille ümber kasvas tihe kase - ja haava salu . Seal mängisid Kristiina koos ühe isa sulase, Arne ja preester Eiriku poja Toomasega kirikut. Edasine tee keeras tiheda metsa poole, kust läbi sõideti nõlvani, kus asus väike tare . Seal elas naine Isrid ning tema kaks poega , keda Laurits oli tahtnud endale palgata. Isrid kiitis Kristiina välimust ning nentis, et viimane on isasse. Lauritsa ja Isridi jutust tuli välja, et Isrid otsis just võimalust, et saada kellegagi läbi metsa ning viia oma sugulase äsjasündinud laps orgu ristimisele.
Jõudes esimesele mägikarjamaale, lasti hobused koplisse lahti ning mindi jala edasi üha hõrenevasse metsa kuni nad mäeseljani jõudsid. Mehed tõstsid koormahobuselt kandamid maha, süüdati lõke ja hakati sööma ning õlut jooma, mida Laurits pakkus ka Kristiinale. Joodi hoolega ja põhjalikult kuni kõik ära vajusid ning magama jäid.
Kristiina ärksas, lebades soojas ja pimedas isa kaenlas. Päev hakkas juba õhtusse vajuma. Kristiinal tekkis hirm. Esiteks sellepärast, et ta kartis , et äkki on juba järgmise päeva õhtupoolik, teiseks sellepärast, et oli õudne näha inimesi keset päeva liigutamatult magamas. Järsult mürises ja kõmises maapind ning Kristiina ehmatas hetkeks ära, nähes aga, et see oli olnud isa imeilus hobune Guldsvein, jooksis Kristiina rõõmsalt hobuse juurde ega kartnud enam. Ta lonkis koos hobustega kaasikunõlvast alla kuni ühe oja juurde. Seal oli muinasjutuliselt ilus. Oja oli must ja peegelselge, sest otse vastaskaldal kerkis suur kaljusein. Kristiina vaatas enda peegelpilti ning nägi, kuidas tema see põhja poolt üles poole tuli. Äkitselt nägi ta veepeeglist veel ühte vastaskaldal seisvat imeilusat naist, kes tema poole end sirutas . Naine näitas Kristiinale kuldset pärga ja viipas sellega. Siis aga kuulis Kristiina Guldsveini hirnatavat ning teiste hobustega ära jooksvat. Kristiina hakkas kartma ning pistis jooksu karjudes vaheldumisi oma isa ja siis Guldsveini. Ta oli vahepeal kukkunud ning ta oli verine , higine ning pisarais. Lõpuks isa nähes ja saades aru, et ta on päästetud, kukkus ta kokku. Hiljem rääkis ta isale juhtunust. Isrid, kes kuulis juttu pealt, ütles, et see võis olla haldjas, kes ilusat last tahtis mäe sisse meelitada. Laurits vihastas, ütles, et isrid nii ei räägiks ning kindlasti juhtunust Ragnfridile sõnakestki ei paotaks. Veel mainis isa, et nüüd tükk aega ei võta ta Kristiinat igaks-juhuks kuskile kaasa.
Laurits käis igal aastal lõunas, Follos, oma talu üle vaatamas. Sellel aastal lükati reisi üha rohkem edasi, kuna sellest ajast peale, kui nad Sili kolisid, oli isa püüdnud oma maavaldusi suurendada. Nüüd oli talle pakkumise teinud Andres, et vahetada Andrese Metsa talu Andrese Lageda talu vastu. Samas oli ka Lauritsa vend Asmund valmis Metsa talu endale lunastama.
Ühel päeval ütles Andres oma naisele, Ragnfridile, et Krisiina peab ikka Metsa talu ära nägema. Varahommikul hakkasid Kristiina ja Laurits reisiseltskonnaga minema. Teel lõunasse peatusid nad Hamaris, kus Kristiina tutvus vend Edvniga. Vend Edvin tutvustas Kristiinale ümbruskonda. Nad käisid veel pooleli olevas kirikus, kus vend Edvin pühapilte maalis. Kirik oli vapustavalt ilus, mitte midagi sellist, nagu neil Silis oli. Seal olid kõrged võlvid ja suured vitraažidega aknad. Vend Edvin jutustas Kristiinale mitmeid piiblipõhiseid jutte , kus peitusid säärased tarkused nagu „mitte keegi ega mitte miski ei saa meile halba teha, peale selle, mida me kardame või mida me armastame” ning „põrgutuli ei põleta, kui inimene ei igatse jaheduse järele, ja ta ei tunne valu, mida tekitavad usside nõelamised, kui ta ei tunne igatsust rahu järele.” Samuti rääkis ta Kristiinale, et tänapäeval pannakse kloostrisse ainult tütarlapsed, keda mehele panna ei saa ning tegi ka ettepaneku, et Kristiina võiks nunnaks hakata.
Koju jõudsid nad siis, kui juba lumi maas oli ning üks või paar adventi selja taga olid. Metsa taluga läks nii, et Laurits loovutas selle oma vennale Asmundile.
Kevadel sünnitas Ragnfrid tütre, kes sai nimeks Ulvhild. Ulvhild oli ilus ja rõõmsameelne laps ning tõi Jørundi tallu palju rõõmu. Kui Kristiina oli pigem oma isa laps ja silmarõõm, siis Ulvhild oli emale õnne ja naeru põhjuseks. Nii kesti see kolm aastat kuni neid külastas Väina Trond Ivaripoeg oma naise ja kolme väikse pojaga. Oli ilus päikesepaisteline päev, täiskasvanud ajasid omavahel juttu ja lapsed mängisid õue peal ning ronisid Lauritsa toodud palgivirna peal. Üks poeg oli Ulvhildi löönud ja Trond tuli kohale, võttis Ulvhildi sülle ja karistas poega. Samal ajal aga tuli üks mees oma suure musta sõnakuulmatu sõnniga, kes lõpuks end mehe käest lahti kiskus. Trond hüppas palgivirnale, ajades teisi lapsi edasi. Tema enda all aga libises üks palk ja Ulvhild kukkus talt sülest maha, palk aga veeres edasi lapsele selga. Hetkega oli Laurits all, kuid siis suundus sõnn tema poole. Ta haaras sõnnil esmalt sarvist, kuid sõnn paiskas ta maha, siis haaras ta sõõrmeist ja sai pooleldi püsti ning hoidis sõnni seni paigal kuni sulased looma lõõga said. Ragnfrid sai lapse palgi alt kätte. Laps nuttis kohutavalt ning oli õnn, et palk polnud teda päris ära muljunud. Suurest kaklemisest sõnniga oli Laurits verine ning seda nähes haaras Kristiina kirve ja jooksis sõnni poole ning andis kirvesilmaga loomale pähe ning isa peksis looma seni, kuni ajud välja tulid. Siis kukkus ta köhahoos kokku. Ulvhild ja Laurits toimetati tuppa . Isa ajas end voodist üles ning varsti tuli kohale Sira Eirik (preester). Ta vaatas Lauritsa ja Ulvhildi üle. Lauritsal oli kaks ribi murdunud ning kopsus olid haavad, kui siiski preester arvas , et midagi hullu pole. Ulvhildi üle vaadanud, ütles ta, et on ime, kui laps kunagi kõndima hakkab või üldse ellu jääb. Ragnfrid kutsus kohale Ǻshildi, kes oli pärit kuninglikust suguvõsast, kuid ta pidi lõunast lahkuma , kuna teda süüdistati nõidumises. Naine oli kõhn ja üsna vana, kuid nägu oli tal tohutult kaunis ja nooruslik . Ǻshildi ja Kristiina vahel tärkas kohe alguses mingisugune sümpaatia. Ǻshild veetis Jørundi talus pea terve suve. Nad suhtlesid kristiinaga väga palju ja Ǻshild olevat õpetanud Kristiinale ka mõned loitsud ja nõiarohud, mida teha väiksemate vigastuste puhul. Ǻshild jutustas Kristiinale aegadest , mil ta sai kuningaga läbi ja liikus kõrgis seltskonnas. Ta rääkis Kristiinale meheleminekust. Ta ütles, et Kristiina peaks meheks võtma kellegi, kes on kõrgist seltskonnast ja kes austaks ning armastaks Kristiinat.
Varsti oli Ǻshildil aeg koju minna ning edaspidi külastas ta Jørundi talu harvemini ning Kristiinaga rääkis vähem juttu. Nendel aegadel sõbrunes Ǻshild rohkem Sira Eirikuga, kes enne oli Ǻshildi halvastu suhtunud.
Sel kevadel, kui Kristiina 15-aastaseks sai, leppisid kokku, et Lauritsatütar Kristiina ja Andresepoeg Simon abielluvad. Simon oli hästikasvatatud ja ülimalt tark noormees , kes oskas sõna sekka öelda ka vanemate inimeste seltskondades. Simonit nähes oli Kristiina pisut pettunud . Mehel olid väikesed silmad ja kehaehituselt oli ta pisut tüse. Ragnfridile ja Lauritsale meeldis Simon väga ning ka Ǻshild nõustus, kui öeldi, et Simon on Kristiinale väga hea kaasa.
Kristiina sai 18-aastaseks. Ta oli väga kaunis, pikka kasvu ja sale ja peenepihaline. Kõik kiitsid Kristiina kaunist välimust. Ometi öeldi, et kui Ulvhildiga poleks toda õnnetust juhtunud, oleks temast mitu korda kaunim tüdruk sirgunud. Oli vähe lootust, et Ulvhild kunagi kõndima hakkab, laps aga ise veel ei mõistnud, et ta on teistest lastest erinev. Lauritsal ja Ragnfridil oli vahepeal sündinud veel üks tütar, Ramborg, kes elas Lauritsa hiljuti saadud Silla talus koos Tordise ja Joniga. Ta oli tugev ja terve laps, kuid mitte nii kaunis, kui õed.
See suvi oli viimane, mil Arne Jørundil viibis . Kristiina sai aru küll, et Arne temast hoolis , kuid ta oli veel üsna lapsemeelne. Ühel päeval kahekesi jäädes arutasid nad, mis nende vahel on, nad rääkisid Simonist ja Arne mainis ka, et Kristiina võiks temaga laia maailma kaasa tulla. Arne mainis kloostrit ning Kristiinale meenus vend Edvini jutt, et tänapäeval saadetakse kloostrisse vaid puuetega lapsed. Kristiinal hakkas Ulvhildist nii kahju ja ta lahkus Arne juurest. Ta mõtles, et äkki kui ta ise läheks kloostrisse, äkki Jumal annaks Ulvhildile jõudu, et uuest käima hakata. Samas ta oli ise selle mõtte vastu – ta ei tahtnud minna kloostrisse.
Vaehepeal külastas neid ka vend Edvin. Laurits palus , et vend Edvin teeks Ulvhildile ka midagi sellist, nagu ta tegi ühe teise lapsega, kes lõpuks kõndima hakkas. Vend Edvin aga ütles, et seda ta teha ei saa. Ta ütles, et Jumal on nii määranud ning Ulvhildil on eestkostjad teises kodus. Kui vend Edvin lahkuma hakkas, palus Kristiina, et ta ütleks talle ka midagi säärast, nagu ta oli Ulvhildile öelnud. Vend Edvin ütles, et Kristiina oleks rahul sellega, mis tal on ega ihaldaks midagi rohkemat.
Paar päeva enne Arne lahkumist palus Arne, et Kristiina saaks temaga veel viimast korda kahekesi kokku. Järgmise päeva õhtul läkski Kristiina Arnega kohtuma . Oli kole ja lörtsine ilm. Arnele otsa vaadates nägi Kristiina, kui ilus Arne on. Ta rääkis Arnele, kui hea ja tubli mees ta on ning tunnistas , et läheks parema meelega Arnele mehele kui sellele Simonile, keda ta vaevu tunneb. Arne tõstis ta üles, suudles ning ütles Kristiinale, et ta on veel liiga noor, et mõista neid tundeid, mida Arne tema vastu tunneb. Enne lahkumist veel andis Arne Kristiinale väikese sõle ja palus Kristiinal teda mitte kunagi unustada, sest tema seda küll ei tee.
Kristiina kõndis kodu poole, kui ta kuulis üsna tuttavat häält karjumas tema nime. Kui võõras kuju kohale jõudis, nägi Kristiina, et see on Bentein Preestripoeg. Kristiina ei sallinud teda kunagi. Bentein haaras Kristiina keebist, tõmbas selle omale õla peale ja surus käe tugevalt Kristiina piha ümber ning üritas teda suudelda . Kristiina jahmunud mehe jultumusest, ütitas end vabaks rabeleda. Lõpuks õnnestus tal hammustada Benteini sõrmest ja kui mees oli lõpuks tema käed vabastanud, surus Kristiina Benteinile pöidlad silma ja jooksis eest ära. Ta oli üleni porine ning mõistis, et koju ta nii minna ei julge, seega läks ta Benteini ema juurde, kellele ta juhtunust rääkis, sel ajal, kui naine tema riideid pesi ja õmbles. Pärast seda läks Kristiina koju.
Esimesel argipäeval pärast jõule jõudsid kurvad sõnumid Silisse - Arne oli ära surnud. Matuste ajal oli Arne ema, Inga , kutsunud Kristiina lähemale kirstu juurde ja palunud Kristiinal Arnet suudelda. Kui huuled olid puudutanud surnukeha, pöördus Inga rahvapoole ja ütles nõnda: „Nagu ma näen, on vale, mis rahvas räägib, et koolnud mehe haav hakkab verd jooksma , kui see, kes tema surmas süüdi on, teda puudutab.” Ta rääkis kogu rahvale, kuidas Kristiina oli käinud Arnega kohtumas, rääkis sellest, mis Kristiina ja Benteini vahel juhtus, kuidas Benteini ema oli Kristiina riideid pesnud ning süüdistas Kristiinat oma poja surmas. Simon astus Kristiina eest välja. Koju jõudes palus Simon rääkida juhtunust ning ta uskus, et Kristiina ja Arne ning Kristiina ja Beinsteini vahel midagi ei juhtunud. Nüüd mõtles kogu rahva ees häbistatud Kristiina, et kõige õigem aeg kloostrisse minemiseks on just nüüd. Ta rääkis sellest oma isale, kes pidas nõu selles osas Simoniga, kes arvas, et see on hea mõte ja Kristiina saadeti aastaks ajaks kloostrisse.
Kloostris oli Kristiina voodikaaslaseks Ingebjorg, pisut tüse naine, kes tohutult palju rääkis ning oli ühe jõuka mehega kihlatud.
Suviti tulid Oslosse võõramaised kaupmehed ning see oli kõige soodsam aeg sisseostudeks. Ka Kristiina ja Ingebjorg said loa koos saatjaga linna minna. Sealt ostsid nad igasugust pudi- padi ja Ingebjorg sai endale ka uued kingad , mis maksid Kristiina kodukohas umbes sama palju või rohkemgi , kui üks lehm . Kui aeg oli koju minna, tulid teated, et lahti olid pääsenud pantrid. Nad jooksid silla alla, kuid sealt lükati nad edasi põllule. Kristiina pani ette, et nad läheksid läbi metsa kloostrisse – seal ei ole loomi. Nad hakkasidki minema, ise teadmata, kuhu poole peaks suuna võtma. Nad otsustasid abi paluda ühest majast. Lõpuks olid kaks meest nõus neid saatma . Need kaks meest polnud kindlasti norrakad ning nad ei mõistnud hästi üksteist. Kõndides mõistis Kristiina, et nad lähevad hoopis vales suunas. Kristiina üritas neile öelda, et nad ei vaja enam nende abi, kuid siis võttis üks mees Kristiinast kinni ning ütles midagi, millest esialgu oli raske aru saada, kuid siis sai Kristiina aru, et mees tahab tema rahakotti ja ühte suudlust . Kristiina palus appi Neitsi Maarjat ja kuulis siis põhjapoolt tulevaid hobuseid. Need olid kolm meest. Lõpuks saadi kahest välismaalasest lahti ja mehed olid nõus viima tüdrukud kloostrisse. Ingebjorg tegi ettepaneku minna ringiga, kuna üks meestest, Erlend Nikulausepoeg, talle meeldima oli hakanud. Sellegipoolest sõitsid ühel hobusel Kristiina ja Erlend. Kohale jõudes jätsid Kristiina ja Erlend üsna kohmekalt hüvasti.
Mõned nädalad pärast seda kuulis Kristiina ühelt oma kloostrikaaslaselt, et Ingebjorg käis salaja Erlendiga kohtumas ning Erlend oli pidevalt Kristiina järele küsinud. Kristiina tundis sellest põhjendamatut rõõmu ning ta nägi vaeva, et peita oma naeratust.
20. juulil peeti iga-aastaseid pidustusi, mis olid pühendatud pühale Margareetale. Samal ajal Ingebjorgiga valis Kristiina endale riideid. Ta tahtis panna endale kõige ilusamaid riideid vastupidiselt aga Ingebjorgile, kes esialgu valis endale tagasihoidlikumad riided. Nähes aga, et Kristiina lööb end korralikult üles, tegi Ingebjorg sama. Pidustustel nägi Kristiina Erlendit. Pärast paari sõnavahetamist ja pidulikku söömaaega, said nad rahulikult üksteisega olla. Oli juba südaöö ning Erlend ja Kristiina olid rohtaias ning mõne aja möödudes uinusid nad teineteise embuses. Kui Kristiina ärkas, nägi ta, et Erlend on juba üleval, tõenäoliselt oli ta terve öö magamata olnud. Nad rääkisid pisut juttu ja seejärel andsid kõige pühamad tõotused – nad lubasid teineteist armastada ning kui nad ei saa olla koos, siis nad ei taha mitte kedagi teist.
Kui Kristiina külalistemajja jõudis, päris Ingebjorg juhtunu kohta ning rääkis, mida ta oli oma öiselt kaaslaselt Erlendi kohta kuulnud . Nimelt, et Erlendil on sohinaine, Eline, kellega neil on lapsed ning kellega pole suhe päriselt lõppenud. Kuigi Kristiina sellest midagi ei teadnud , ütles ta Ingebjorgile, et ta teab sellest. Hiljem aga küsis selle kohta Erlendilt. Erlend kinnitas talle, et selle asjaga on ühel pool, et ta ei tunne Eline vastu enam mitte midagi midagi. Samuti rääkis ta sellest, kuidas ta nooruseas oli suure osa oma varandusest uisapäisa ära raisanud, kuid ta tõi vabanduseks selle, et ta oli alles noor.
Erlend ja Kristiina kohtusid üsna tihti, nad olid meeletult armunud. Üsna pea tuli jutuks Kristiina ja Simoni kihluse tühistamine ning Erlendi ja Kristiina edaspidine elu. Erlend ütles, et ta peab minema mingiks ajaks ära. Vahepeal tuli Kristiinale tahtmine näha vend Edvinit ning ta sai loa teda külastama minna. Ta tahtis vend Edvinile rääkida Erlendist ja ta tahtis nõu küsida, mida ta tegema peaks. Vend Edvinile see jutt üldse ei meeldinud ning ta soovitas Kristiinal jätte see ning abielluda Simoniga nagu kokkulepe oli.
Lõpuks jõudis kätte aeg, mil Erlend lahkus ja Kristiina üksinda jäi. Aeg möödus ning jõuludepaiku tuli sinna kanti Andres koos oma naise ja viie lapsega, nende hulgas Simon ja nad palusid Kristiinal tulla nendega ühes jõule tähistama ja niisama aega veetma.
Nad peatusid ilusas majas . Õhtuti oli Simonil tavaks käia tüdrukutetoas ja neile jutte jutustada. Ühel õhtul jäid nad Kristiinaga kahekesi. Simon püüdis Kristiinaga jutu peale saada, Kristiina aga ei suutnud muust mõelda, kui et ta peaks tühistama kihluse. Aga ta ei suutnud seda. Järgmisel päeval oli Simoni ema Kristiina vastu ebasõbralikum kui tavaliselt. Tõenaoliselt sellepärast, et ta pidas väga ebaviisakaks Kristiinast Simonisse nii külmalt suhtuda .
Kätte jõudis suur jõulupidu, kuhu ka Simon koos Kristiinaga läks. Peol nägi Kristiina, et seal on ka Erlend. Väga täpselt ta teda esialgu ei näinud kuid mõne aja pärast tuli Erlend temaga rääkima. Kuna Simon oli juures, ei saanud nad väga avameelselt rääkida ning pidi rääkime Ingebjorgi nime all – küsima, et miks Erlend talle endast märku ei andnud ega midagi. Varsti tuli Simoni sõber ja viis Simoni natukeseks eemale. Erlend kummardus ja sosistas Kristiinale, et neil oleks vaja hädasti rääkida. Kristiina nägu muutus lumivalgeks ja ta minestas. Pärast juhtunut rääkisid veel Kristiina ja Erlend edasi ning kuna seal nad hästi rääkida ei saanud, lepiti kokku, et nad saavad missal kokku.
Aeg läks edasi ja Kristiina ja Erlend olid kohtunud nii mõnigi kord. Ikka veel polnud Kristiina julgenud Simonile rääkida Erlendist ning soovist katkestada kihlus kuni päevani, mil Simon tuli kihlusasjadega seoses Kristiinaga rääkima. Kristiina ütles, et ta ei taha Simoniga abielluda. Simon oli õnnetu, kuid suhtus sellesse mõistvalt, kuigi üritas Kristiinat otsuses mõjutada. Ta andis Kristiinale aega mõtlemiseks, kas asi on kindel. Kristiina oli kindel ning Simon lubas „süü” enda peale võtta ja valetada põhjuse suhtes. Ainult Kristiina isale, Lauritsale ei tahtnud ta valetada, Kristiina pidi talle ise tõtt rääkima.
Enne Silisse minemist juhtus veel üks intsident. Erlend oli korraldanud Kristiina tuleku Brynhildi Fluga majja mineku. Nad veetsid kahekesi seal pisut aega kui järsku kuulsid nad, nagu keegi lööks möögakäepidemega ukse pihta ning lööja palus ukse avada. Häälest tundis Kristiina ära Simoni. Ta lasti sisse. Simon tuli, et Kristiinat ära viia. Läks peaaegu kakluseks, kui Kristiina nõustus Simoniga koju minema.
Kolme nädala pärast tuli Laurits oma tütrele järele. Kristiina rääkis isale Erlendist ja soovist katkestada Simoniga kihlus. Isa suhtus sellesse pigem halvasti ning ta püüdis Kristiinat ümber veenda. Lõpuks oli isa nõus kihluse tühistamisega, sest ta ometi ei tahtnud oma tütart panna mehele, kellega tütar õnnelik ei oleks. Kuigi ta ei unustanud mainida, kui hea mees Simonist saaks. Sellest aga, et Kristiina abielluks mehega, kes on kuulus oma raisatud varanduse ja sohinaise poolest, ei suutnud Laurits kohe üldse mitte leppida. Päevad Jørundi talus olid tasasemad. Kristiina oli õnnetu, sest ta ei saanud isa kuidagi nõusse andmast teda Erlendile.
Ühel päeval tuli isa koju uudistega, et Simon on endale leidnud naise, nad on õnnelikud, kihlatud ja varsti abielluvad. Teiseks rääkis ta, et Erlend oli käinud koos oma sugulasega temalt luba Kristiina kätt paluda, aga Laurits oli ära öelnud. Kristiina oli tohutult löödud. Isegi Ragnfrid ei toetanud selles asjas oma meest. Aeg möödus ning Kristiina oli üha õnnetum ning vaiksem. Ta oli varem ka vaikne, kuid mitte sellisel moel.
Ühel kuupaistesel ööl , kui kogu maa oli valge, läks proua Ǻshild välja. A ohkas tühjusesse ja imetles ümberolevat ning nägi nelja täppi, kes tema poole tulid. Tuli välja, et see oli Erlend koos oma meestega. Ta tuli plaaniga viia Kristiina siit minema, kuna praegu olid Laurits ja Ragnfrid ära. Kristiina tuli sinna ja tema oli sellega nõus. Raske oli ainult nõustuda Ǻshildil, sest tema oleks pidanud siis Lauritsale näkku valetama . Lõpuks aga, nähes kui armunud Erlend ja Kristiina olid, oli ta nõus. Nüüd tehti plaani, kuidas oleks kõige targem minema pääseda.
Päeva pärast, kui plaanid olid valmis ja Kristiina toimetas paargus, tuli Ǻshildi tallu külaline, keda kõige vähem oodati – Eline. Ta tahtis Erlendiga kahe silma all rääkida. Tuli välja, et ta on rase , kuigi mitte Erlendist, siis ta lubas nii väita.
Järgmisel hommikul sattusid Kristiina ja Eline kahkesi kööki. Eline palus Kristiinal talle anda piima, rääkis, kuidas nad mõlemad lõpetavad Erlendi poolt ära hüljatud sohinaistena ning palus siis lõuks Kristiinal endaga kokku juua. Ta võttis oma väikese sarve, pani selle suu juurde ning teeskles sealt joomist ning andis siis Kristiinale. Sel hetkel, kui Kristiina sarve suu juurde sai, tuli Erlend tuppa ja ütles Kristiinale, et ta sealt ei jooks ning sundis Elinel sealt lonksu võtta. Eline ei olnud nõus, haaras laualt pistoda ja lõi meest. Löök tabas õrnalt Erlendi ihu. Seejärel pööras Eline pistoda enda poole ning järgmisel hetkel oli ta surnud.
See oli suureks probleemiks, sellepärast, et nüüd võidakse süüdistada Erlendit Eline mõrvas. Plaan oli järgmine: Erlend sõidab koos Ǻshildi mehega lõunasse ning nad lavastavad seal juhtunu uuesti ja matavad Eline väärikalt maha. Plaan kulges suurepäraselt. Erlendi kasuks rääkis asjaolu, et Erlendil oli Eline põhjustatud haav veel alles.
Kätte jõudis paastuaeg ning Jørundi talus oldi kindel, et Ulvhildil palju elupäevi enam alles ei ole. Ühel päeval oli Lauris metsast toonud karupoja, kuid kaua teda pidada ei saanud, sest aasta oli saagipoolest vaene ning tervet karu ei jõudnud ülal pidada.
Ühel päeval läks Kristiina välja ja jalutas kiriku poole. Temast möödusid Sira Eirik ja veel mõned talumehed , kes teda mornilt vaatasid. Kristiina tundis, et palju aega on möödas sellest, kui iga inimene tema sõber veel oli. Ta jõudis kirikusse ning nägi altari ees isa põlvitavat. Ta läks tema juurde ja nad hakkasid rääkima. Laurits ütles, et kui Kristiina oleks nii väga Arnet armastanud, oleks Laurits ta talle naiseks andnud, kuigi mitte hea meelega – kes ikka annab hea meelega oma tütre naiseks mehele, kel varandust pole, kuid seda, et Erlend tema tütre naiseks saaks, ta mitte lubada ei võinud. Mõne päeva pärast sai Laurits kirja, kus oli kirjas, et Munan Bardipoeg külastab mingil ajal Jørundi talu.
Pärast heinetegu tuligi Munan koos Bard Peeripojaga külla. Järgmisel päeval andis Munan Lauritsale Erlendi kirja, kus oli kirjas, et Laurits võib ise kehtestada ükskõik millised tingimused, kui ainult Laurits lubab Kristiinal tulla Erlendile naiseks. Laurits luges kirja läbi ega muutnud oma arvamust. Siis rääkisid kolm meest pikalt omavahel ja lõpuks andis Laurits vastumeelselt oma loa tingimusel, et tema maksab pulmade eest.
Lihavõtete ajal peeti ära Simoni pulmad , kus käis ka Kristiina oma perega . Ühel varakevadisel õhtul oli Ragnfridil asja Gunhildi poole, kes karusnahkrõivaid õmbles ning kuna kõigil meestel talus oli kiire, sai Kristiina loa ise minna. Kui Kristiina oli juba kodust kaugemale jõudis, hüppas ratsu järsult kõrvale ja ajas end püsti. Teeservas lamas keegi. Kristiinale meenus juhtunu Benteiniga ning ta pisut lõi kartma. Siis ta aga nägi, et see kägaras mees oli vend Edvin. Vend Edvin tänas jumalat, et ta oli Kristiina siia teele saatnud ning Kristiina aitas munga hobuse selga. Vend Edvin rääkis, et ta oli viimasel ajal üsna haige olnud ning nüüd on vist tema tund tulnud. Jørundisse jõudes viidi ta voodisse ning hoolitseti tema eest. Ühel keskööl, kui Kristiina istus vend Edvini voodi juures, ärkas viimane üles ja palus Kristiinal lugeda ette raamatut Neitsi Maarja imetegudest. Sel ööl suri munk.
Kihluspidu otsustati pidada sügisel, kuid lükati mitmel põhjusel edasi ning see toimus alles uuel aastal. Kristiina polnud millegipärast nii õnnelik, kui ta oli lootnud. Ta kartis tuleviku pärast. Erlend külastas mitmeid kordi Jørundi talu. Kui aeg oli hakata pulmadeks valmistuma, mõistis Kristiina, et ta on rase. Mõni hetk pärast seda tuli Erlend neile külla, kuna tahtis juba praegu viia mõned asjad Raumsdali neemele . Isa Laurits sellesse nii hästi ei suhtunud – oli ju veel kolimiseni üksjagu aega ning Kristiinal läheb asju ka kodus veel vaja, lõpuks aga pakiti viis vankritäit, millest üks vanker laenati Lauritsalt, ning taheti järgmisel hommikul sõitma hakata. See aga jäi pooleli, sest ootamatult tõusis torm ning välk lõi kirikusse nõnda, et see põlema läks.
Kogu rahvas läks aitama kirikut kustutama. Keset segadust oli kuulda kellegi karjumist, et Laurits ja tõenäoliselt ka Erlend olid kirikusse sisse läinud, et raiuda seina avaust. Veel viimasel hetkel enne täielikku kiriku kokku vajumist tulid välja Erlend, Sira Eirik, üks poisike ja kõige viimasena tuli Laurits. Nad kõik olid haavatud ja nõrgad. Eirikul olid juuksed ja kulmud ära põlenud ning peas olid põletushaavad, Lauritsal oli käsi täiesti verine. Kristiina mõtles, et äkki on see märk Jumala poolt, kuid Sira Eirik vastas sellele äärmiselt ebaviisakal moel, et ega Jumal ei põleta ilusat kirikut kahe patuse inimese pärast. Pärast juhtunut suhtus Laurits Erlendisse palju paremini ning pealtnäha olid nad isegi nagu parimad sõbrad. Külainimesed, igaüks, andsid oma panuse uue kiriku ehituseks. Ka Erlend andis raha ning väikese osa Kristiinale kuuluvast kihelkonna maast.
Lõpuks jõudiski kätte pulmaaeg. Kristiina oli kaks kuud teinud rasket tööd ning oli kohati isegi veel peenemaks jäänud. Ema pesi Kristiina juuksed tugeva leelislahusega ära, et pulmapäeval pruudi juuksed võimalikult heledad oleksid. Varsti tulid juba esimesed külalised ning hakati sööma. Toit oli rikkalik. Visati nalja ja räägiti niisama. Äkki küsis Laurits Erlendilt selle laenatud vankri kohta. Laurits ütles, et ta ei teadnud, et sellega nii kiire on. Tekkis tüli. Külalised püüdsid Lauritsat maha rahustada, kuid Laurits mitte ei tahtnud maha rahuneda, kuid lõpuks ta pidi seda tegema ja nad surusid Erlendiga käsi.
Laupäeval oli naistel ja neidudel vanas aidas küllaga tegemist. Nad ehtisid ja riietasid Kristiinat. Lõpuks oli tal nõnda palju ehteid küljes, et tal oli raske end liigutada. Kui ta enda peegeldust nägi, oleks ta peaaegu kokku kukkunud – see meenutas talle kedagi, kuid keda, see jäi teadmatuks. Terve päeva tundis Kristiina end kuidagi nõrgalt ja näost oli ta väga kahvatu. Öösel proua Ǻshildi juures voodis olles ta rääkis, et ta ei suuda lõpetada mõtlemast Elenest ja Elene ja Erlendi lastest. Samuti kartis ta, et mis neid ees võib oodata – nad olid ju nii palju patustanud ning ükskord pidi ju tulema tagasilöök. Mõne päeva pärast ta aga suutis need mõtted peast välja heita ja rõõmu tunda pulmadest.
Laulatuse ajal, kui noorpaar teineteise kõrval põlvitamas, nägi Kristiina Elinet. Eline oli justkui veeretanud kõik kivid , mille alla Kristiina ta nii püüdlikult matnud oli. Ta tuli ja ütles, et see pole veel läbi, Kristiina ja Erlend saavad oma karistuse, mida nad väärivad. Kristiina tundis, nagu nad põlvitaksid külmal kivil . Kristiina palus püha Olavit, et tema laps olest patust puhas, et kogu karistus langeks Kristiinale, ainult mitte tema lapsele. Seepeale ütles Eline, et ka tema lapsed pole milleski süüdi, kuid siiski nad peavad kannatama. Kui laulatus läbi sai ja Kristiina koos Erlendiga aukohal istus, tajus ta kõike oma ümber nagu palavikuhaige viirastust. Hiljem Erlendiga pisut privaatsust saades ütles Kristiina, et ta on lihtsalt väsinud.
Lõpuks oligi magamamineku aeg. Kõigepealt viidi Kristiina vanasse aita. Naised riietasid ta lahti, seejärel tegid mehed sama ka Erlendiga. Laurits, kes samuti koha peal viibis, nägi, et sel ajal Kristiina vaatas vilksamisi Erlendile otsa ning Laurits sai aru, et tema tütar pole enam süütu. Kristiina ja Erlend jäid kahekesi, Erlend võttis Kristiinalt krooni peast ning nad vajusid üksteise rüppe.
Samal ajal otsis Ragnfrid oma meest taga, kes oleks pidanud aitama teda külaliste magama panekuga. Lõpuks leidis ta mehe märja rohu seest peaaegu magavat. Kuna mees oli nii purjus , ei saanud nad peamajja minna, sest seal olid külalised. Nad läksid aita. Laurits oli kohutavalt vihane , sest tema tütar ei läinud süütuna mehele. Mõne aja pärast nad uinusid, kuid mitte kauaks . Kui nad said aru, et mõlemad on üleval, hakkaksid nad rääkima. Nad puudutasid korraks Kristiina ja Erlendi teemat, siis aga jäi Laurits sügavalt mõttesse. Ta mõtles, et tema pole iial saanud tunda säärast armastust. Tema pidi meheks minema juba siis, kui ta oli alles poisike ja veel naisele, kes oli temast vanem. Naine oli tahtnud temalt seda, mida mees ei tahtnud anda, kuid siiski andis. Mõne aja pärast tunnistas Ragnfrid, et ka tema polnud neitsi, kui ta Lauritsale mehele läks. Laurits ei osanud midagi öelda. Ta oli löödud sellest, et tema pidi poisikesena juba tegema mehe asju. Ja veel hullem – tema ei saanud iial kogeda seda, mis tunne on olla koos oma armastatuga. Ragnfridi ja Lauritsa jutust tuli veel välja, et ka nende esimene poeg polnud Lauritsa oma. Lauritsa küsimusele, miks Ragnfrid varem sellest ei rääkinud, ütles Ragnfrid, et tal oli häbi ning veel enam – ta ju nägi, kuidas Laurits suhtus Erlendisse. Naine palus, et Laurits karistaks teda, lööks, neaks, ajaks talust minema, kuid Laurits mainis, et „nüüd on nagu natukene hilja”. Pärast liikumatut vaikust üritas Ragnfrid Lauritsa kätt puudutada, Laurits aga pani selle oma põlvele ja nii nad olid seal liikumatult, sõnagi lausumata ja ootasid hommikut .