Sigrid Undset (2)

Võru Täiskasvanute Gümnaasium
Nobeli preemia laureaat
Sigrid Undset
Referaat
Koostaja : Julia Mäesaar
Juhendajad: õpetaja Ester Allas
õpetaja Kristel Plakso
- Võru 2009 -
Sisukord
Sisukord. ___________________________________________________2
Sissejuhatus.________________________________________________3 Elulugu._____________________________________________________4
Looming._____________________________________________________7
Romaanitriloogia „Kristiina Lauritsatütar“.__________________8
Pildid.______________________________________________________9
Kokkuvõte.__________________________________________________13
Kasutatud allikad.__________________________________________ 14
Sissejuhatus
See referaat räägib Sigrit Undseti elust. Ta oli läbi oma elu väikelaps Kalundborgis, Kristiaania tütarlaps, kooliõpilane, kontoriametnik, armastav naine ,ema ja võõrasema, pereema ja majaperenaine, suuremeelne andja, konvertiit , kes leidis elu mõtte jumalaemakirikusse kuulumise kaudu,informatsioonisõdur USA-s, üksildane ja väsinud Sigrit Unset pärast sõda tagasi Norras.Kui ta suri,jättis ta endast maha kirjandusiliku pärandi – 33 raamatut ja mitusada artiklit .Ta on saanud Nobeli auhinna keskaja elu käsitletavate romaanide eest, teda on tõlgitud paljudesse keeltesse üle kogu maailma ja ta on saanud ka paljude maade autasusid .
Sigrid Undseti nimi on kirjutatud tähtedesse, nagu unistas kord noor Knut Hamsun, kes kirjutas oma nime sõrmega (pöidlaga) tähistaevasse. Sigrid Undseti nime andis ühele Veenuse kraatrile Rahvusvaheline Astronoomiaunioon. Veenus oli roomlaste armastusjumalanna – ja Sigrid Undset on tõusnud tähtedesse eelkõige inimsüdame lugude mõtestajana. On ju süda ajas muutumatu, muutugu kuipalju tahes inimeste tõekspidamised ja olme. Kord uusaastaööl ennustas keegi noor luuletaja, et Sigrid Undseti täht särab peagi kogu Põhjala kohal. Tänase seisuga võime täpsustada: Inimeste Maa kohal.
Tema elukaar sai alguse õunaõite puhkemise ajal 20. mail Kalundborgis Taanis ja lõppes õunapuude õitseajal 10. juunil 1949 Lillehammeri haiglas
Biograafia
Sigrid Undset sündis norra arheoloogi Ingvald Martin Undseti ja tema taanlannast naise Anne Charlotte Gythi esimese lapsena ja Kalundborgi vägeva kantseleinõuniku Peter Andreas Gythi esimese lapselapsena.Ta oli ka allohvitseri ja Trondheimi Vollani sunnitöövangla juhataja,veltveebel Halvor Halvorsen Undseti ja tema naise Ollegaard Kristine Dahli esimene lapselaps .Laupäeval, 20 mail 1882. a. sündis Taanis Sigrit Undset.Ja 2.juulil,pühapäevasel päeval toimus ristimine Jumalaema kirikus,kus tema vanemad olid laulatatud.Sigrit sai ühe oma isapoolse esiema,Osterdalenist pärit Signe järgi nimeks Sigrid.
Kui Sigrid oli 11-aastane, suri isa. Juba kolme aasta pärast asus ka Sigrid tööle, aidates perele raha teenida. Oma vaba aja kulutas ta maalimisele ja luuletuste kirjutamisele. Kirjavahetus sõbrannadega võimaldab aimata tema unistusi ja mõtteid. Ta kirjutas debattartikleid, mis ka avaldati. Raamatuid avaldada veel ei õnnestunud. Pahameeles kirjutas ta lõpuks kiiresti ja peaaegu ühe hingetõmbega kaasaegse romaani " Martha Oulie", mida alustas sõnadega: "Ma olen oma mehele truudust murdnud." Nii julge algus nii noore ja tundmatu naiskirjaniku poolt äratas tähelepanu. Raamatul oli edu, seda müüdi 531 eksemplaris.
Lõpuks ometi arvati Sigrid kirjanike ringkondadesse. Talle määrati stipendium ja ta võis endale üht-teist lubada. 1909. aastal reisis ta noore ja ilusa naisena Saksamaale, Taani ja Itaaliasse. Roomas ootas teda tema suur armastus. Armastuse nimeks oli Anders Castus Svarstad ja ta oli Sigridist 13 aastat vanem. Svarstad oli kunstnik. Ta oli julge, provotseeriv, sarkastiline ja paljunäinud. Koos
veetsid nad mõned väga õnnelikud aastad. Nende koduks oli terrassiga pööningutuba. Sigrid Undset kirjutas koju: "Ma olen nii õnnelik, et ma peaksin suudlema maapinda oma jalgade ees, nii õnnelik, et ma ei teadnud, et selline õnn on olemas. Kui mu edaspidine elu ka põrgu peaks olema, siis ei tohi ma kaevata, sest mul on oma õnnehetked olnud." Ta ei teadnudki siis veel, kui hästi ta oma tulevikku kirjeldas. Svarstad oli nimelt juba abielus ja tal oli Norras kolm last. Svarstadi lahutus võttis aega, kuid sai lõpuks siiski teoks. Sigrid avaldas romaani " Jenny " ja reisis koos Svarstadiga Euroopasse. Nad abiellusid 1912. aastal Amsterdamis ning elasid Londonis, Pariisis ja Roomas. Roomas sündis Sigridil poeg Anders, aga sellega olid nende elu "kevadhetked" läbi. Romantiline katusekamber polnud sobilik eluks väikelapsega.
Väikese Anderse tervis halvenes ja Sigrid pidi haige lapsega koju Norrasse sõitma. Seal õnnestus tal Lillehammeri lähedal talukoht üürida ning lõpuks saabus ka Svarstad talle järele. Neil sündis veel kaks last - tütar Maren ja poeg Hans. Svarstad osutus võimetuks perekonna eest hoolitsema ja Sigridi õlul oli kogu majapidamine. Lisaks oma lastele olid nende juures ka Svarstadi kolm last varasemast abielust - kaks tütart ja arenguhäiretega poeg. Veel selgus, et Sigridi enda tütar ei arene normaalselt ega õpi kunagi rääkima ega enda eest hoolitsema.
Mees polnud tema armastuse vääriline
Sigrid katsus lastekarjale siiski hubast kodu luua. Ta õmbles, küpsetas, pesi, luges muinasjutte... Kõige selle vahepeal katsus ta kirjutada. Juba ammu oli teda võlunud keskaeg oma kloostrite, munkade ja rüütlitega. Svarstad oli stipendiumireisil Pariisis ja lapsed rippusid Sigridi põllesabas. Kirjutamiseks jäid ööd. Kohvi ja sigarettidega hoidis ta end ärkvel ja kirjutas Kristiina lapsepõlvest, armastusest ja üleastumistest, et abielluda armastusest. Kristiina taipas üsna varsti, nagu Sigrid isegi, et mees ei ole tema armastuse vääriline, et tema peab üksi laste ja majapidamise eest vastutama. "Ta tundis, et ei jaksa enam temaga elada, et ta pole enam nii noor, et temaga elada ja et ta pole veel nii vana, et tal oleks kannatust temaga elada." Sigridi pettumus Svarstadi üle oli nii suur, et aeg-ajalt lahvatas temas lõkkele lausa vihkamine. Laste tõttu ei tahtnud ta aga lahutada. Töö romaaniga äratas Sigridis huvi katoliku usu vastu. Tema pöördumine katolikku usku 1924. aastal tundus talle endale nagu kojutulek. Leige protestantism ei olnud talle kunagi suutnud midagi pakkuda.
"Kristiina Lauritsatütrest" sai menukas romaan. Lõpuks ometi võis Sigrid tunda ennast majanduslikult kindlustatuna. ühel novembripäeval 1928 istus ta kohvilauas ja tegi käsitööd. Ka Svarstad oli külla tulnud. Telefonihelina peale vastas Sigrid ja kohvilauda tagasi tulles ütles jahmunult: "Mulle on antud Nobeli preemia." Sigridit tuli õnnitlema palju rahvast üle kogu Norra. Kui Sigrid Stockholmist tagasi jõudis, seisid tuhanded inimesed Lillehammeris, tõrvikud käes. Sigrid annetas suure summa rahast arenguhäiretega lastele, andis raha ka kirjanikeühingule ja kirikule.
30. aastatel kirjutas ta palju. 1939. aastal suri tütar Maren - Sigridi arenguhäiretega nn jumala laps, kes kunagi täiskasvanuks ei saanud. 1939. aasta oli viimane rahuaasta. Kui Norra sattus 1940. aastal okupatsiooni, soovitasid võimud Undsetil põgeneda.
Ta oli liiga teravaid sõjavastaseid artikleid kirjutanud, ta oli maailmakuulus , Norrasse jäämine võis talle ohtlik olla. Sigrid põgenes suuskadel koos teiste põgenikega Rootsi piiri poole. Rootsi jõudnud, sai ta ühe öö rahulikult magada. Hommikul sai ta teada, et tema poeg Anders oli rindel surma saanud. Edasi siirdus Sigrid Ameerikasse. Side kodumaaga oli nõrk, Svarstadi surmast sai ta teada alles palju hiljem. 1945. aastal võis Sigrid lõpuks ometi tagasi Norrasse sõita. Ent ta tundis, et jõud ja ka loomejõud ütleb üles. 1948. aastal, kuuekümne kuue aastasena, heitis ta haigevoodisse, ja järgmisel aastal suri Sigrid Undset Lillehammeri kloostrihaiglas. Surres oli ta üksinda. Oli kevad ja läbi lahtise toaakna nägi ta veel õitsvaid viljapuid ja lumiseid mägesid, mida ta oli alati nii väga armastanud.

Teosed eesti keeles

• "Kevad" (romaan). Tõlkinud Ernst Raudsepp . Sari Looduse kroonine romaan, nr. 14, Tartu 1930
  
• "Kristiina Lauritsatütar" I-III (romaan), tõlkinud Ernst Raudsepp (I-II) ja August Hanko (III, raamatus ekslikult tõlkijaks märgitud Ernst Raudsepp), sari Nobeli laureaadid, kirjastus Loodus. I köide: "Pärg", eessõna Per Wieselgren, Tartu 1935; II köide " Emand " ja III köide " Rist " Tartu 1936
  
• "Ida Elisabeth " (romaan). Tõlkinud ja eessõna: Agnes Antik . Sari Põhjamaade romaane, Eesti Kirjanduse Kooperatiiv, Tartu 1938; 2. Trükk Orto , Toronto 1957; 3. trükk kirjastus Ajaraamat , Tallinn 1994
  
• "Madame Dorthea" (romaan). Tõlkinud Agnes Antik, Orto, Toronto 1954; 2. trükk ( Elvi Lumeti poolt redigeeritud tõlge) kirjastus Ajaraamat, Tallinn 1999
  
• "Kristiina Lauritsatütar" I-III, tõlkinud ja järelsõnad kirjutanud Elvi Lumet, ER, Tallinn 1989
  
• " Olav Audunipoeg" (romaan). Tõlkinud ja eessõna: Elvi Lumet. Sari Nobeli laureaat, ER 1994
  
• "Olav Audunipoeg ja tema lapsed". Tõlkinud Elvi Lumet, sari Nobeli laureaat, ER 1995
  
• "Jenny" (romaan). Tõlkinud ja eessõna: Elvi Lumet.Olion, Tallinn 1996
  
• "Kevad" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet. ER 2000
  
• "Jutustus Mõõga-Ljotist ja Vigdisest: viikingiaja armastuslugu ". Tõlkinud ja järelsõna: Elvi Lumet. Sari Klassikalised lood, ER 2002
  
• "Gymnadenia" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet, ER 2003
  
• põõsas" (romaan). Tõlkinud Elvi Lumet, ER 2005
  

Romaanitriloogia
„Kristiina lauritsatütar“
Esimeses raamatus (1920) kujutatakse nimitegelase küpsemist seitsmeaastasest tüdrukust nooreks naiseks, tema armastuse sündimist ja kujunemist.
Teine raamat räägib nimitegelase elu oma mehe Erlend Nikulausepoja pärustalu perenaisena, tema pingutustest laokilejäetud talu jaluleaitamiseks ja oma laste tuleviku kindlustamisest , kuni Erlend, keda süüdistatakse kuningavastase vandenõu organiseerimises, kaotab nii talu kui ka muu vara.
Kolmas raamat viib lugeja tagasi Kristiina Lauritsatütre isakodusse Jorundile, kus mööduvad tema elu viimased kümmekond aastat. Seal kaotab ta oma mehe, lähevad mööda ilma laiali tema pojad ja sealt lahkub elu lõpul ka tema ise, leides viimaks hingerahu kloostris, kuni must katk ta ära viib
Raamatul on kaks järge
Pildid
Sigrid Undset noorpõlves.
Sigrid Undseti mälestamise postmark.
Nobeli preemia laureaadi auks trükitud rahatäht
Sigrid Unset keskeas
Sigrid Undset sugulasega
Kokkuvõte
Tertsiaarnunnana kohustus ta elama kristlikku elu nii hästi kui võimalik, dominiikluse vaimus , ja alluma ordu reeglitele. Vaesus oli ka kolmanda haru dominiiklaste ideaaliks. Ta vaatas Bjerkebækil ringi: see ei olnud sugugi vaene kodu. Kuid ta pidi ju elama seal, nii paljud peale tema enda olid sellest kohast sõltuvad. Tal tuleb vaesuse ideaali jälgida omal moel, nii nagu ta oli proovinud seda teha prooviaastal, mis algas 1927. a. märtsis – ta võib ära anda kõik, mida suudab. Mitte üksnes vaestele, keda oli tõepoolest palju sel raskel ajal. Ta andis ka kirikule, see vajas abi. Püha Torfinni kogudus laienes kiiresti. Preester Kjelstrup, kes nüüd oli nimetatud monsignore`ks, oli hea jutlustaja ja hingekarjane, Carlo Borromeo õed olid oma vagaduses ja elurõõmus ainulaadsed . Nad olid loonud Püha Sunniva ühingu, kus koguduse naised käisid käsitööd tegemas ja kohvi joomas. Sigrid Undset võttis kohtumistest osa, kui ta sai, ja talle meeldis istuda koos nende töölisnaistega ja kuulata prioriss ema Fulgentia tarka nõu ajalikes ja vaimulikes asjades.
Kasutatud allikad
 http://et.wikipedia.org/wiki/Sigrid_Undset
 Inimeste südamed „Sigrid Undset“ , Tordis Orjasaeter
 „Põhjamaade kirjandus“,Helgi Pukk
 http://et.wikipedia.org/wiki/Sigrid_Undset