Seletamatud nähtused, Ufod jne (3)

Seletamatud nähtused
Eelajaloolised mõistatused
Kas mandrid vajusid merre?
Teadlased on juba ammustest aegadest saadik arutlenud müütide ja erinevate uskumatute juttude üle, mis jutustavad kunagi eksisteerinud, kuid looduskatastroofide tagajärjel hävinud salapärastest kõrgelt arenenud elanikonnaga saartest. Kõige tuntum on muidugi legend rikkast Atlantisest. Leidub ka teaduslikke uuringuid mandritest, mis kandsid nime Mu, Lemuuria ja Atland.
Kas kunagi oli olemas ahvide manner ?
Paljud teadlased olid 19. sajandil kindlad, et kunagi eksisteeris Lemuuriaks nimetatud manner. See nimetus on tulnud poolahvide hulka kuuluvate leemurite nimest, keda esineb ainult India ookeani rannikul ja Madakaskaril. Teadlased jõudsid järeldusele, et mingil ajal pidi olema maismaasild Indiast Madakaskarini. Muidu ei oleks leemurid suutnud kuidagi neid suuri mereavarusi ületada.
Mida teavad pügmeed?
Prantsale Pierre Hallet elas poolteist aastat pügmeede juures Ituri metsas ja temast sai Efi suguharu aupealik. Teda pani imestama, et pügmeed, kes elavad teistest tsivilisatsioonidest eraldatuna, on nimetanud planeet Saturni iidsetest aegadest saadik üheksa kuu täheks. Üheksas kuu, mis on Saturni imetilluke kaaslane , mille läbimõõt on ainult 200 kilomeetrit ,avastati alles 1966. aastal. Ta ütleb aafriklaste teadmiste kohta:”Ma pole kohanud ainsatki Bantu või Sudaani neegrit , kes ei teaks et Saturnil on 9 kuud. Aga mul pole aimugi kuidas nad seda teavad.”
Kes ehitas Stonehenge ’i?
Üks suurimaid mõistatusi on kindlasti Stonhenge’i tohutu kiviring Inglismaal. Kuid sel oli oma otstarve ka astronoomias. Kiviring püstitati ligikaudu 1860. aastal eKr. Järelikult ei saanud selle ehitajateks olla vanad roomlased aga ka mitte keldid , kes alles 6. saj eKr inglismaale rändasid. Niisiis olid Stonehenge’i loojad tundmatud rahvad , kes ei osanud lugeda ega kirjutada. Aga kuidas toimetati võimsad ehituskivid 200 km kaugusel Walesis asuvatest Prescelli mägedest ehitusplatsile? Need on ju väga rasked kivirahnud,igaüks neist kaalub 4 tonni. Stonehenge on nii astronoomilises kui ka qeomeetrilises mõttes paika pandud sarnanedes selle poolest paljude teiste Euroopas leiduvate samalaadsete kivirajatistega mida on ühtekokku umbes 600. Oxfordi ülikooli tehnikateaduste professor doktor Aleksander Thom avastas 1967. aastal esimesena, et nende juures on kasutatud ühtset mõõtühikut ehk megaliitjardi (2,72 jalga). Kõigi ringide ehitamisel on lähtutud täisnurkse kolmnurga omadustest. Need avastas ametlikult alles 1000 aastat hiljem kreeka matemaatik Pythagoras. Selle kohta, et megaliitringide salapärased loojad olid ka väljapaistvad astronoomid , annavad tunnistust markerkivid, tugivõrgustik ja sektorid mägedes. Megaliitringide abil on võimalik vaadelda suvist ja talvist pööripäeva ning tähtede liikumist. Nende abil tutvusid selleaegsed inimesed ka Kuu väikese paigalseisuga, mis on tingitud kuu elipsikujulisest trajektoorist ja mida võib näha ainult iga 18 aasta tagant. Inglise astronoom Sir Fred Hoyle naljatas neid saavutusi imetledes:”Küllap neil oli olemas oma Newton või Einstein.”
Mida vanaaja rahvad teadsid?
Teaduse arvamus, et tehnika on aegade algusest kuni tänaseni pidevalt edasi arenenud on vale. Leiud on tõestanud, et inimkonnal on olnud tehnika alal varemgi saavutusi. Kuid paljud teadmised on vahepeal taas kaotsi läinud.
Kas püramiidides oli elekter ?
Paljud teadlased on pidanud aru selle üle, kuidas õnnestus egiptlastel seinamaalinguid täielikus pimeduses luua. Nende juurest pole leitud tõrvikutahma ega selliste asjade jälgi. See mõistatus on senimaani veel lahendamata . Nüüdseks on kindlaks tehtud ,et ka egiptlased tundsid elektrit.1936. aastal leiti Bagdadi lähedalt väljakaevamistel 2000 aasta vanune Partia ajastust pärit savipudel, milles olid vasest silinder ja selle sees sinine raudpulk. Ühe Hildesheimis toimunud näituse jaoks valmistati selle aparaadi mudel ja silinder täideti veiniäädikaga. Ja selles saavutati tõepoolest ühevoldiline elektripinge . Egiptuses aga avastati Dendera templi salapärastes hauakambrites seinamaalingutelt elektripirni täpne kujutis. Nende jooniste põhjal valmistas Austria insener Walter Garn niisuguse põiekujulise asjanduse täpse mudeli. Ta sai 40 cm pikkuse klaasmuna, mille läbimõõt oli kõige laiemas kohas 12cm . Selle selle otsad olid vaiguga suletud ning vaigu sisse oli sulatatud ühel pool plaatelektrood ja teisel pool teravik . Kui plaatelektroodi ja teraviku vahele tekitatakse elektripinge,hakkabki igivana templilamp helendama.
Mida varjab sfinks ?
Vaaraod arvasid, et Giza sfinks on lebanud oma kohal juba aegade algusest saadik. Sellegipoolest lükkasid Euroopa egüptoloogid selle salapärase kuju loomise au vaarao Chephrenile, kes käskis ehitada teise Giza püramiidi. Nimelt oletati, et sfinksil on Chephreni näojooned. Kuid see valearvamus on nüüdseks kõrvale heidetud ja võib kindlalt õelda , et sfinks on palju vanem. Arvatavasti koguni palju vanem kui püramiidid. Sfinksi vanust pole võimalik tuvastada radiosüsiniku meetodil, sest see on tehtud ainult looduslikest kividest. Sfinksil leiduvad jäljed viitavad sellele, et kuju on elanud üle tohutuid uputusi. Kuid śelliseid üleujutusi ei esineneud mitme tuhande aasta vältel enne vaarao Chephreni valitsusaega. Egüptoloogid juhivad tähelepanu asjale, et enne püramiidide ehitajaid elasid nendel aladel arvatavasti ainult kiviajainimesed. Geoloogid on pidanud sfinksi tõenäoliseks ehitamisajaks umbes 10 500. aastat eKr. Sfinks on suunatud itta ja just nimelt sellesse suunda, kust tõuseb päike siis, kui päev ja öö on ühepikkused. Teadlased arvestasid välja ,et aastal 10 500 eKr vaatas sfinks täpselt lõvi tähtkuju poole. Tänapäeval usuvad õpetlased, et Giza platoo võimsad ehitised ei tähista mitte mõne kultuuri algust vaid hoopis lõppuperioodi. Gooti gatedraalidki ei sündinud üleöö ja püramiidide ehitamise algushetkest kuni nende valmimiseni kulus päris palju aega. Kreeka filosoof Platon pidas Giza ehitisi suures veeuputuses hukkunud kõrge arengiga rahva viimaseks päranduseks. Platoni ja teistegi autorite kirjatõõdes mainitakse mingeid ürikuid millesse olevat talletatud kadunud tsivilisatsiooni teadmised. Platon nimetas seda oma mandri hävimisel ellu jäänud ja endale Egiptuses uue koduma leidnud atlantislaste tsivilisatsiooniks. Üks ameerika ekspeditsioon avastas 1991. aastal sfinksi parema esikäpa alt suure neljakandilise tühimiku. Kuid Egiptuse riik ei andnud teadlasterühmale luba asja põhjalikumalt uurida.
Jäljetult kadunud
Kuhu läks Norfolki rügement?
1915. aastal toimunud Gallipoli lahing nõudis tuhandeid inimelusid. 266 sõdurit kadus jäljetult. Nad lihtsalt haihtusid. Sajad sõdurid nägid pealt kuidas vanemleitnand Beauchamp ja osa ühest Norkfolki rügemendi pataljonist marssisid kõrgendiku kohal hõljuva pilve sisse. Selle pilve seest ei tulnud need mehed, 16 ohvitseri ja 250 sõdurit, enam iial välja. Kadunuks on jäänud need sõdurid tänapäevani ja nende saatus on meile teadmata.
Mis osa on pilvedel ?
Seletamatute nähtuste juures mängivad tihtipeale mingisugust rolli pilved . 1952. aastal märtsis oli näiteks ameerika eskadrilliülem J. Baldwin oma eskadrilliga luurelennul piki Korea piiri. Ta lendas kaaslaste silmade all tumehalli pilve sisse. Ja jäigi sinna. Keegi pole teda pärast seda enam näinud .
Kus oli kapral Valdes ?
Juhtub sedagi , et jäljetult kadunud inimesed äkitselt jälle välja ilmuvad . Nad ei mäleta toimunust midagi. 1997. aastal 25. aprillil haihtus seitsme sõduri silme ees otsekui õhku Tšiili armee kapral Armando Valdes. Viieteistkümne minuti pärast oli kapral Valdes taas oma sõdurite juures. Tal polnud aimugi, mis temaga juhtus. Kaprali käekell aga näitas, et on mõõdunud viis päeva. Ning Valdesil oli viiepäevane habe.
Kas rännak olematusse?
Sir Walter Raleigh rajas Ranoke’i saarele tänapäeva Põhja-Carolinas inglise asunike küla. Heas ümbruses kosus see kiiresti. Maapind oli viljakas ja esimese lõikuse saak varsti aidas . Siis otsustas Walter veel kord Euroopasse purjetada, et sealt varustust ja uusi asunikke juurde tuua. Kuid tagasi jõudes leidis ta eest väljasurnud küla.Langetamisele määratud puude all vedelesid kirved. Kirstudes ja kappides olid riided. Miski ei viidanud võitlusele või külaelanike ootamatule lahkumisele. Kusagil ei olnud näha ka laipu. Seegi juhtum jäi igavesti lahendamata.
Kuidas selgitada kadumisi Bermuda kolmnurgas?
Juba aastasadu on meresõitjad Bermuda kolmnurka – merd Bermuda saarte, Florida ja Puerto Rico vahel. See piirkond on inimestele õuduse peale ajanud, sest seal on kogu aeg laevu jäljetult kaduma läinud. Need haihtusid olematusse. Sealt pole peaaegu kunagi leitud ellujäänuid ega laevavrakkide jäänuseid. Juba Kolumbusele torkas sõidul Ameerikasse silma mingi salapärane helendus. Kolumbus kirjutas oma päevikusse: „Tundus nagu tõstaks ja langetaks keegi küünalt”. Seda helendust on nähtud Bermuda kolmnurgas üha uuesti ja uuesti ning märgatud koguni mehitatud kosmoselaevadelt. Selgitust ei ole sellele aga leitud tänapäevani.
Millist rolli mängib aeg?
Leidub arvamusi mille kohaselt on Bermuda kolmnurk tavalisest erinevate füüsiliste dimensioonidega ja seetõttu kulgeb aeg seal kiiremini või aeglasemalt või ei liigugi üldse. Mõned juhtumid näivad seni tõestamata väiteid kinnitavat. Näiteks lugu piloot Bruce Gernoniga, kellel tuli 1970. aastal Miamile lähenedes läbi pilvede lennata . Pärast Miamis maandumist tegi ta kindlaks,et tema lennuaeg oli olnud pool tundi lühem kui tavaliselt. Veelgi dramaatilisem on kahekümne kaheksa reisijaga Miamile lähenenud Eastern Airline’i lennuki juhtum. Lennuk kadus kümneks minutiks Miami lennujaama dispetšeritorni radariekraanilt. Aga kohe pärast häireolukorra puhul ette nähtud toimingute alustamist ilmus lennuk jälle nähtavale ja maandus õnnelikult. Selle lennuki pardal polnud keegi midagi ebatavalist märganud. Kuid keegi ei osanud ka segitada, miks kõik lennuki kellad , isegi käekellad, olid kümme minutit taha käinud.
Kust tuli udu?
Ühe leavafirma omanik, kes pidi 1966. aastal puksiiriga tühja laeva Puerto Ricost Floridasse tooma , kirjeldas pärastpoole neid vempe, mida meri võib Bermuda kolmnurgas visata . Tema reis oli nagu õudusunenägu. Kompassinõel hakkas meeletult ringi keerlema. Mõne sekundi pärast puhkes torm . Puksiirilaeva mootorid ütlsid üles. Kõik komandosilla elektroonikaseadmed läksid tundmatu jõu mõjul hulluks. Mingi vägi tiris slepis olevat kaubalaeva tugevsti enda poole. Seejärel langes tühja kaubalaeva kohale ebaloomulik udu, mis oli eriti silmatorkav juba seetõttu, et taevas säras ere päike. Kapten oli valmis pukseerimistrossi katki raiuma, kuid udupilv haihtus ootamatult. Puksiiri mootorid ja aparaadid töötasid jälle normaalselt, surve tagumisele laevale andis järele ja kadus. Kapten, kes arvas juba, et tema tund on tulnud, võis kergendustundega sõitu jätkata.
UFOd - külalised maailmaruumist.
Mis juhtus ufoküttidega?
Aeg ajalt võib radariekraanidel tundmatuid lendavaid objekte näha. Lennukid stardivad siis kohe ufosid jälitama ja nende päritolu kindlaks tegema. Mõnikord ei pöördugi jälitajad tagasi. Kui 1948. aastal ilmus taevasse hiiglasuur hõõguv ketas , tõusid õhku kolm jälituslennukit. Nad pidid objekti lähedalt vaatlema. Ketas aga kihutas minema ja üks lennuk hakkas teda jälitama. Sama päeva õhtul leiti jälituslennuki põlenud rusud . Samalaadseid näiteid on palju. Enamasti jõuavad aga ufod tänu suurele kiirusele ja manööverdusvõimele põgeneda ning jätavad jälitajad nõutult maha. Kuid on teada ka mõni juhus , mil tundmatudel objektidel võis olla kurje kavatsusi. Näiteks 1953. aastal teatas raadio teel lennuki DC-6 piloot, et talle läheneb ufo. Pärast seda teadet katkes raadioside . Veidi hiljem leidis otsimisrühm lennuki rusud ning meeskonna ja kahekümne reisija laibad.
Tähekaart Ceta Retikult.
Abikaasad Betty ja Barney Hill väitsid, et mingisugused umbes 1 meetri ja 30 CM pikkused olendid röövisid nad ühelt üksikult maanteelt. Kahe tunni pärast tõid tulnukad abielupaari jälle samale maanteele tagasi kuid 50 kilomeetri kaugusele röövimiskohast. Betty ja Barney ei mäletanud vahepeal toimunust midagi. Loomulikult ei tahtnud mitte keegi sotsiaaltöötaja ja tema naise lugu uskuma jääda. Seepeale nõustusid Betty ja Barney hüpnoosiseisundis oma seiklust kirjeldama. Nii naine kui ka mees jutustasid üht ja sedasama : kosmoselaeva pardal nad lahutati üksteisest ja mõlemat uuriti põhjalikult. Need olendid olevat olnud inimesest väiksemad, nende silmad aga suuremad kui inimestel. Nina ei olnud välja arenenud. Üldiselt olevat võõrad kohelnud Bettyt ja Barneyt äärmiselt viisakalt ja vastutulelikult. Oma päritolu selgitamiseks näitasid tulnukad neile tähekaarte. Betty ja Barney suutsid need kaardid üles joonistada. Jooniseid näidati astronoomidele, kes seisid mõistatuse ees: ühest küljest tundsid nad mõned tähtkujud ära, kuid teisest küljest leidus neil ka tähti, mis olid 1967. aastal täiesti tundmatud. Järgnevate aastate jooksul on avastatud palju tookord tundmatuid tähti. Üks astronoom püüdis seda mõistatust lahendada. Tal õnnestus konstrureerida viie aastase töö tulemusena taevakaart, millel olid märgitud ka need hiljem avastatud tähed. Kõige suurem probleem seisnes aga selles, et esialgse kaardi koostamisel kasutatud vaatluspunkt ei asunud Maal vaid kusagil väga kaugel. Kui see töö lõpuks tehtud sai, kontrollis rühm astronoome Ohio professori Walter Michelli juhtimisel kaarti kõige moodsamate arvutite abil. Nad jõudsid järeldusele ,et kaardil kasutatakse üht osa meie linnuteest. Kuid kujutatakse nii nagu paistab linnutee meie Maast 36 valgusaasta kaugusel asuvalt tähelt Ceta Retikuli.
Surmajärgne elu.
Kas surm on ilus?
Tuhanded inimesed on surmast naasnud. Haiguse või õnnetusjuhtumi tagajärjel on nad viibinud ajutiselt kliinilise surma seisundis, millest neid on õnnestunud taas välja tuua. Enamik neist on öelnud et pöördusid ellu tagasi vastumeelselt. Seda nähtust on uurinud paljud arstid. Nad on võtnud vaatluse alla sadu niinimetatud surmajärgsete kogemustega patsiente. Nad jõudsid järeldusele, et surm on ilus. Rahvusvahelisel surmajärgsete kogemuste uurimise seltsil on üle tuhande teadlasest liikme. Arvukad küsitlused on näidanud, et umbes kolmandik elluärganuist peab oma surmajärgseid kogemusi positiivseks. Muuseas muutusid nad pärast sellist elamust ka kaasinimeste suhtes sallivamaks ja kaastundlikumaks. On koguni esinenud paranemisi psüühilistest haigustest . Mõbed kurjategijad naasid tagasi õigele teele.
Kas hing lahkub kehast?
Võtame näiteks ühe 50-aastase Seattle ’i naise kellel seiskus haiglas süda. Tema doktor Kimberley Clark meenutab:”Ka hingamine oli juba lakanud. Sellegipoolest püüdsime naise elule tagasi võita. Ja see läkski korda.” 50-aastase naise läbielamised kliinilise surma ajal andsid arstidele palju informatsiooni, kusjuures õnnestus kindlalt tuvastada ka tema jutustuse tõelevastavus. Patsient rääkis, et ta hõljus toanurgas ning jälgis huviga arstide ja õdede võitlust tema elu eest. Ta kirjeldas täpselt elustamistoiminguid ja nende järjestust. Seejöärel olevat ta aknast parkimisplatsile vaadanud. Naine luges üles kõik need autod, mis saabusid parklasse või lahkusid sealt sellal, kui ta oli „surnud”. Pärast seda olevat ta aga palatist välja lennelnud, mitu korrust allapoole laskunud ja näinud kolmanda koruse aknalaual sinist tenniskinga. Arst vaatas järele. Aknalaual lebas tõepoolest sinine tennis . Arsti kommentaar: ”Naisel polnud kuidagi võimalik tennist ülevalt näha ja päris kindlasti polnud ta varem kolmandal korrusel käinud. Järelikult pidi ta oma kehast lahkuma .”
Sisukord:
Eelajaloolised mõistatused
Jäljetult kadunud
Ufod- külalised maailmaruumist
Surmajärgne elu