Ufo (0)

Kas ufod on tõesti olemas ?
Ufod -(Unknow Flying Objects- tundmatud lendavad objektid)
Ufode uurimistega tegelavatele asutustele saabub iga päev enam-vähem sellelaadseid teateid:“Märkasin salapärast lendavat objekti.“ Asja uuritakse ja ehkki enamasti tuleb välja, et tegemist on vale häirega, leiab teade vahel harva ka kinnitust. Kuid selle harukordsusest hoolimata on juba ainuüksi Prantsusmaal 800 tõestatud UFO juhtumit. USA-s on neid tunduvalt rohkem.sellegipoolest pole teaduses teist nii vaieldavat teemat, kui küsimus“ Kas tulnukat on tõesti olemas?“
Väidetavasti on ufosid õnnestunud ka filmilindile jäädvustada. Astronaudid ja kosmonaudid UFOsid näinud.Paljud teadlased suhtuvad neisse siiski ubusuga. Mõned õpetlased on aga veendunud , et tulnukad o juba aastatuhandeid ufodelt meie maakera jälginud.
Miks neid „lendavateks taldrikuteks“ nimetatakse?
1947.aastal oma eralennukiga Mount Rainieri läheduses lennanud Kenneth Arnold nägi rühma ufosid. Ta luges kokku üheksa üksteise kannul üle mäeaheliku lennanud kettakujulist objekti. Kogenud piloodi hinnangul oli nende kiirus 2000km/h. Arnold jutustas pärastpoole ajakirjanikele , et objektid „loksusid koguaeg siia -sinna nagu mööda vett libisevad alustassid“. Oma artiklis nimetas ajakirjanik tundmatuid lendavaid objekte flying saucers-lendavad alustassid. Sealt saidki ufod endale rahvapärase nimetuse „lendavad taldrikud “
Kas ufosid on filmitud ?
„See lendab tohutult kiiresti, on pikergune ja ümbritsetud rohelisest valgusest. Niisugust asja pole ma veel varem näinud. Nüüd hakkas ta minu poole tulema . See pole lennuk.See on ...“ Just nimelt sellel hetkel katkes raadioside Frederick Valentichiga. Ei pilooti ega tema lennukit ei nähtud enam iial. Järgmistel päevadel pärast Valentichi kadumist Melbourne’ist lõuna pool sagenesid teated helendavatest objektidest Austraalia ja Uus- Meremaa taevas. Räägiti ülikiiresti tundmatusest rohelistest objektidest. Üks Melbourni televisiooni võttegrupp püüdis välja selgitada, mis taevas ikkagi tegelikult toimub.
Austraallased lendasid Wellingtoni, kus oli viimastel päevadel korduvalt ufosid nähtud. Varsti pärast südaööd märkasid telemehed kummalisi tulukesi, mis ilmusid korraks nähtavale, et siis jälle sama kiiresti kaduda. Kui tundmatud objektid Austraalia lennukile päris lähedale jõudsid, pimestas telemeeskonda objektidest lähtuv hele valgus.Lennukipiloot rääkis, et objektide alumine osa helendas jõuliselt, nende ülaosas paiknes aga kummaline läbipaistev kera. Neil õnnestus jäädvustada lindile 2300 kaadrit. Hilisem uurimine näitas, et objektide läbimööt oli 18-30m, määrati kindlaks ka nende kiirus- see oli 6000km/h. Filme ja lennuajal tehtud heli ülesvõtteid tutvustati 20le Ameerika teadlasele, nad jõudsid järeldusele , et tänapäeva teadus ei ole võimalik seda nähtust seletama. Kõik tavalised selgitused- näiteks meteoorid, õhupeegeldused või Maa tehiskaaslased - olid täiesti välistatud. Teadlased langetasid ühiselt otsuse, et tegemist peab olema Maaväliste lennuaparaatidega.
Inimesed kaovad jäljetult... Kuhu? Üks versioon on, et NEMAD on nad kaasa viinud,” arutleb endine kriminaaljälitustöötaja ja tänane hobiufoloog Hans Raudsik.
Mehel on kodus 30 tundi videomaterjali inimestest, kes on maaväliste olendite poolt röövitud. Nemad toodi tagasi...
Endine kriminaaljälituse operatiivtöötaja puutus esimest korda mõistega “hajunud inimesed” kokku paarkümmend aastat tagasi, miilitsa - aegadel . Hajunud inimesteks kutsuti neid, kelle kadumine oli müstiline - juhtumid, kus keegi lahkus keset päist päeva kodunt ja pärast seda pole teda enam mitte keegi näinud. Juhtumid, mis kammiti üksipulgi läbi ja igasugused muud versioonid olid välistatud. Jäi vaid üks: keegi viib siit inimesi kaasa...
“Aastatel 1976-1985 käis Eesti NSV kriminaaljälituse jaoskonna ülema miilitsapolkovnik Rudolf Kukkori käest läbi massiliselt tagaotsimistoimikuid. Kadumise põhjusi vaadates jõudis ta järeldusele, et osas toimikutes on midagi väga mäda,” räägib Raudsik.
“Miks inimene kadus ? Sel ajal polnud meil ei organiseeritud kuritegevust, ei metsavendlust. Ka ei olnud massiliselt maniakke-inimlihasööjaid. Kadunud inimeste hulgast oli absoluutselt seletamatuid juhtumeid viis kuni kümme protsenti.”
Inimesed hajuvad igaveseks ajaks
“Aastatel 1976-1981 tegelesin ka mina inimeste tagaotsimisega. Igal aastal tuli ette paar täiesti seletamatut juhtumit. Siis ütles polkovnik Kukkor mulle, et ta ei saa aru, kuhu inimesed jäävad.” Raudsiku arvates vihjas Kukkor versioonile: maavälised olendid on Eestimaalt inimesi kaasa viinud...
Tänaseni on Raudsikul detailselt meeles mõistetamatu ja salapärane kadumine 1980. aasta augustis. “Oli olümpia-aasta. Tallinn oli meeletu kontrolli all - miilits , julgeolek, sõjavägi. Tänavakuritegevusest polnud tol ajal mõtet rääkidagi. Või inimese röövimisest. 58aastane naine läks keset päist päeva kesklinnas Luise tänavale apteeki. Vanahärrale, kellega koos elas, rohtu tooma .” Seda naist pole enam mitte keegi näinud. Tema surnukeha pole leitud. “Ta hajus jäljetult! Töötasime selle juhtumi kallal pingsalt. Käisime korduvalt naise läbitud marsruuti pidi, kõik keldrid tuhnisime läbi...”
Raudsik ei julge kinnitada, et selle juhtumi puhul oli mängus just maaväliste olendite käsi, aga see pole välistatud. “Kuhu haihtus inimene keset suvepäeva kesklinnast? Pealegi, tol ajal ma maavälistele jõududele ei mõelnud ja sel teemal ka ei räägitud.”
Hajunud inimestest rääkides läheb Raudsiku hääl järjest valjemaks. Ta tunnistab, et tema süda valutab siiani tolle naise pärast - kus ta siis ikkagi on või kuhu jäi?
Kaheksakümnendate aastate lõpus tekkis Raudsikul ufoloogia-huvi. Mida tõsisemalt ta asjasse süüvis, seda enam hakkas peas keerlema mõte: kui äkki NEMAD viivad inimesi kaasa... Mõistet “maavälised olendid” ta ei kasuta. “Me ei tea ju, kes nad on!”
Kellegi poolt röövitud inimesed
“ Hoian tänaseni kadunud inimeste juhtumitel silma peal, nüüd juba hobi korras.” Raudsiku sõnul võib vähemalt üks möödunudaastane kadumise lugu olla seotud just maaväliste olendite sekkumisega.
“ Neiu kadus talvel. Kaitseliit ja politsei otsisid, kammisid metsa läbi. Inimese jäljed kadusid keset teed - ta lihtsalt haihtus... Muud versioonid on minu teada välistatud. Maniaki kätte sattudes oleks surnukeha juba leitud või jäljed kuskilt...”
Üheksakümnendatel hakkas Raudsik lindistama juhtumeid inimestega, keda ufod olid röövinud ja hiljem tagasi toonud . Kodus on tal soliidne videoteek intervjuudega kümmekonna inimese kohtumisest maaväliste olenditega.
Saarlanna Virve juhtumit peab Raudsik oma kogu pärliks. Naine viidi ära oma kodust neljaks tunniks ööl vastu 15. maid 1990. Juhtumi kohta on Raudsikul 10 tundi videomaterjali.
“Kolm meest tulid Virve majja. Nad olid täiesti normaalse välimusega, nagu meie teiega, mitte mingid rohelised mehikesed . Ja rääkisid Virvega puhast eesti keelt.” Virve poeg magas teises toas, abikaasat polnud kodus. “Naisele öeldi viisakalt, et kas te ei tahaks ka meile külla tulla? Juba öösärgis naise esimene mõte oli: tõmbaks püksid ka jalga. Kuid tema liigutusi tõkestati ja naine läks, nii nagu oli. Kadunud oli ta neli ja pool tundi.”
Naine mäletavat, kuidas lennuaparaat vahepeal Abruka saare lähedal seisma jäi. Saar oli olnud hästi näha. Järsku kadus meri alt ära ja viuhti! Kuhu ta viidi, seda Virve ei tea.
Teda ootas ees viisakas seltskond. Juttu alustati vene keeles, siis mindi üle soome keelele ja lõpuks eesti keelele. Kokku külastati Virvet aastatel 1990-1991 maaväliste olendite poolt kolm korda.
“Valetas? See on välistatud.” Hans Raudsiku sõnul kontrollisid Virvet toona nii Kuressaare psühhiaater Ülle Saar kui ka Jämejala haigla psühholoog - naine oli täiesti normaalne.
“See, kes neid linte kuulab, tunnetab kohe, et seitsme klassi hariduse tasandil sellist juttu välja ei mõtlegi. Huvitav on juhtum veel sellepärast, et Virvele jäeti mälu alles, seda ei suudetud kustutada. Ta mäletab detailselt, mis temaga juhtus.”
Saaremaal eriti palju juhtumeid
Viimati kohtus Raudsik Virvega möödunud aastal ning saarlanna oli äärmiselt vitaalne ja elurõõmus. “Toona oli eriti palju ufojuhtumeid Saaremaal,” meenutab Raudsik. Paraku lõppes üks lugu traagiliselt: 1991. aasta südasuvel pani mees, keda oli poolteist aastat järjest katseteks kaasa viidud , endale nööri kaela.
“Oli vaikne ja tore külamees. Rääkis küla peal sellest, mis temaga toimub. Algul mõeldi, et on end segaseks joonud. Ütles, et ei suuda enam taluda neid katseid, mis tehakse. Ähvardas endalt elu võtta. Ja võttiski.”
Raudsiku sõnul on Eestis juhtumeid, kus ufod inimesi mingitel põhjustel kaasa viivad, umbes kümmekond aastas. Kui rääkida vaid neist, kes on tagasi tulnud... “Kui palju aga teadmata kadunud inimestest võib olla NENDE poolt viidud, seda arvu ei oska küll öelda.”
Ufoversiooni kasuks räägib Raudsiku esitatud kaalukas seik 1991. aasta kevadest. “Olin just rääkinud ühe Järvamaa daamiga, kellest oli ka saade sarjas “ Monoloog tundmatuga”. Tema ütles, et kui teist korda see “raketimees” tuli, oli too öelnud, et kui nüüd veel meiega kaasa tuled, pole sa seal enam üksi, vaid sul on kaaslannad. Ühe tõime Harjumaalt, teise Raplamaalt! Ja mis kummaline asjaolu pärast seda selgus? Samal ajal kadusid just nii Harjumaalt Tabasalust kui ka Rapla kandist kaks keskealist naist! Nad on siiani jäljetult kadunud.”
Raudsik meenutab tollase Harju prefektuuris tagaotsimisega tegelnud operatiivtöötaja sõnu: “Mul on viis toimikut inimestest, kelle kohta mul on kahtlus , et nad on samamoodi läinud. Operatiivtöötaja julges seda mainida ka oma tolleaegsele kõrgele ülemusele. Järgnes järsk vihasööst: “Sa raisk lähed puhkad mul seal seevaldis kuu aega! Ja mõtled hästi järele, enne kui selliseid lollusi suust välja ajama hakkad!” Rohkem keegi sel teemal ei iitsatanudki.”
Kas Raudsik ise ei karda , et teda ennast ükskord kaasa viiakse? Aga kelle puhul see välistatud on. Kui mulle mõistus alles jäetakse, siis saaksin ma ju ka ise neilt midagi küsida,” ütleb ufoloog Hans Raudsik.
http://www.youtube.com/watch?v=U4ywcyqvRmU