Apostel Pauluse elu ja tegevus (0)

Apostel Pauluse elu ja tegevus

Kõik inimesed on vähemalt midagi apostel Paulusest kuulnud . Kui just täpseid fakte ei teata, siis selge on, et varajases kristluses ta tähtis mees olevat olnud ning Uuest Testamendist saab tema kohta lugeda ka. Paulus on esimesel sajandil elanud Jeesuse järgiatest kõige tuntum just tänu Luuka kirjutatud „ Apostlite tegudele“ ja paljudele tema kirjadele Uuse Testamendis .
Esimesi viiteid tema kohta leiabki Apostlite tegude raamatust, mis on jätk Luuka evangeeliumile ning kirja pandud umbes 1. sajandi lõpus. Selle kirjatüki eesmärgiks on näidata, kuidas kristlus levib üle maailma. Raamatu seitsmendas peatükis kohtumegi Paulusega, keda siis veel Sauluse nime all tunti. Räägitakse seal aga hoopis esimesest kristlikust märtrist Stefanosest, kes oma usu pärast kividega surnuks loobiti. Saulus , kes sealsamas viibis , oli tema hukkamise poolt.
Pauluse vanemad olid diasporaas elavad juudid , siiski hoolitsesid nad selle eest, et nende poeg õpiks teiste keelete kõrval ka heebrea keelt. Iisraeli isa kohus oli õpetada oma poega lugema juba viiendast eluaastast peale. Pauluse suurepärane piiblitundmine pärinebki arvatavasti sellest, et isa oma kohustusi unarusse ei jätnud ja poega pisikesest peale Pühakirja lugema harjutas. Vanematelt sai ta kaasa veel mitmeidki juudi kombeid, mille hiljem kristlusesse mugandas. Õpinguid jätkas ta Jeruusalemmas Gamalieli käe all, kuni algas esimene kristlaste tagakiusamine .
Gamaliel tegutses Jeruusalemmas rabide kooli juhatajana ja oli tollal ka variseride juht, samuti kuulus Paulus enne pöördumist variseride hulka. Nende ülesandeks oli jägida, et kõik inimesed ikka ilusti Moosese käske täidaksid. Teoloogiliselt põhinesid variserid Vana Testamendi raamatutele ja oma suulisele traditsioonile – mõlemad olid võrdselt autoriteetsed usu ja praktika aluseks. Nende usk Jumalasse oli sarnane deismile, nad uskusid ingleid, vaimolendeid, pidasid oluliseks palvetamist, usku ja häid tegusid . Nad ootasid Messia tulekut ja viimset kohtupäeva sellega seoses, variserid uskusid hinge surematust. Palju sellest, mida variserid uskusid, sobis ka algkristlastele. Jeesus oli variseride kohta öelnud: „Kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee!“ (Mt 23:3).
Pauluse teod, 2. sajandi apokrüüfiline tekst, kirjeldab apostlit kui väikest kasvu, hõredate juuste ja kõverate jalgadega heas vormis meest, kelle kulmud olid keskelt kokku kasvanud ja nina veidi kongus. Selle kirjelduse järgi on läbi ajaloo ka teda kujutatud. Ta oli targosest pärit juudi soost telgimeister ning algul entusiastlik kristlase tegakiusaja. „Ent Saulus hakkas laastama kogudust, käis mööda kodasid ning vedas kaasa naisi ja mehi ning andis need vangi“ (Ap 8:3).
Teel Damaskusesse juhtus temaga kummaline lugu. Sauluse ümber sähvatas valgus, ta kukkus ning kuulis Jeesust temaga kõnelemas. Kui Saul maast üles tõusis ja silmad avas, ei näinud ta enam midagi – mees oli pimedaks jäänud. Ta juhatati linna ning mees palvetas kuni tema juurde saabus üks jüngritest, kes ta taas Jumala abiga nägijaks tegi. Kuigi Pauluse ajaloolisuses ei kahelda, peetakse seda sündmust ikkagi ainult piibli legendiks.
Kui Saulus nägemise tagasi sai lasi ta ennast ristida , samuti hakkas ta kuulutama Jeesust, et see on Jumala poeg. Räägitakse ka, et just siis muutis Saulus oma nime Pauluseks. Tegelikult on tal need mõlemad nimed kogu aja koos olnud. Saulus oli lihtsalt tema juudi nimi ning Paulus Rooma kodankunimi. Tollal oli paljudel kaks nime.
Peale ristimist veetis ta kolm aastat erakuna ja hakkas siis ennastsalgavalt jutlustama. Ta reisis väga palju – arvatakse, et mees läbis oma teel pea 13 000 km, mis on tolle aja kohta ikka päris suur vahemaa, arvestades, et seda käidi enamasti jala või siis eeslitega. Paulust saatis nii mitmelgi tema misjoniretkedest evangelist Luukas, kes on kirjutanud „Apostlite tegude“ raamatu. Oma teises kirjas korintlastele räägib Paulus, et teda on keppidega pekstud, püütud kividega surnuks visata , kolm korda on ta üle elanud laevahuku ja kord veetis kogu ööpäeva vees.
Paulus pani aluse kristluse levikule kogu rooma impeeriumi aladel, eelkõige just kreeklaste seas. Selleks käis ta kolmel suurel misjoniretkel: Süüras, Väike-Aasias ja Kreekas. Nende reiside käigus pani ta aluse esimestele kristlikele kogukondadele väljaspool Jeruusalemma. Kuna ta kuulutas ristiusku enamasti mittejuudi maades, pälvis ta tiitli „ paganate apostel“. Kristlikes kogudustes olid esindatud ka orjad , ülekaalus olid siiski madalamast klassist vabad inimesed, nende hulgas oli naiste osakaal väga suur. Kogudustega liitumiseks ei olnud rahalisi piiranguid ega polnud olulised ka filosoofilised teadmised. Sellegipoolest moodustasid ristiusku inimesed vaevalt 1% kogu Rooma riigi rahvastikust. 2. ja 3. sajandil see arv aga oluliselt kasvas.
Esimese reisi tegi Paulus Küprosele ja teel läbi Galaatia püüdis jutlustada ka juutidele, kuid need olid tema suhtes tõrjuvad. Ka kristlikud juudid Jeruusalemmas, eriti Peetrus , ei nõustunud Paulusega.
Teist misjonireisi alustas Paulus Kreekast Makedoodiast, kuhu juhatas teda unenägu. Sellega toodi Uus Testament esmakordselt Euroopasse. Unes nägi ta ühte meest teda sinna kutsuvat ja abi paluvat (Ap 16:9). Ta arvas , et Issand on kutsunud neid sinna evangeeliumi kuulutama. Seal aga heideti ta segaduste tekitamise eest vangi, kuid samal ööl toimunud maavärin avas kõik vangla uksed ja ahelad. Seal edasi viis ta tee Ateenasse, kust Paulus leidis altari , mis oli pühendatud „tundmatule jumalale “ (Ap 17:23) ning veetis seejärel poolteist aastat Korintoses . Pärast Efesose külastamist pöördus ta Jeruusalemma tagasi.
Kolmas reis viis ta esmalt läbi Väike- Aasia ning kaks aastat viibis ta Efesoses . Läbi Ahhaia , Makedoonia ja Miletose reisis ta Jeruusalemma, kus roomlased pidid ta vangistama, et teda vihaste juutide eest kaitsta. Oodanud kaks aastat kohtuotsust, kasutas ta Rooma kodaniku õigust pöörduda keisri kohtu poole.
Teel rooma juhtus aga õnnetus ning nende laev läks põhja. Laevahukust pääsenud, sattus Paulus saarele nimega Malta. Seal sai ta salvata mürkmao käest, kuid hammustus ei teinud talle midagi. Samuti ravis Paulus käte pealepanemisega terveks kohaliku mõisniku isa ning veel mitmed saareelanikud. Käte pealepanemine tähendas Püha Vaimuga ravimist. Kohalikud pidasid Peetrust jumalaks . Sealt reisis ta edasi Rooma. Nii lõppeb „Apostlite tegude raamat“.
Paulust on veremgi jumalaks peetud. Tema esimese misjonireisi ajal, kui ta Lüstras kuulutamas oli ning jalutau mehe terveks ravis, pidas kohalik rahvas teda Hermeseks, sest tema oli see, kes rääkis, ja Tema kaaslast Barnabast Zeusiks, kes inimeste kujul maa peale on tulnud (Ap 14). Rahvas tahtis neile ohverdada. Pauluse vastuväited ning saabunud juutide süüdistuste tulemisena lõppes sündmus aga Paulust kividega loopides.
Vanimad Uue Testamendi teosed ongi just Pauluse kirjad, mis dateeritud 1. sajandi nelja- ja viiekümnendatesse aastatesse, kirjutatud on need tema misjonireiside ajal erinevatele kogudeustele ning neid loeti ette jumalateenistustel. Kokku on Pauluse nimega kirju 13 tükki, kuid 7 nendest on päriselt tema poolt kirjutatud (kiri roomlastele, 1. ja 2. korintlastele, filiplastele, galaatlastele, Fileemonile , 1. thessalooniklastele). Teised kirjad esindavad lihtsalt tema koolkonda . Pauluse autorlus annab kirjadele lihtsalt suuremat kaalu. Tollal oli kombeks, et kirjadele oma õpetaja nimi alla kirjutatakse , sest edastatakse tema ideid ja vaateid. Pauluse kirjad õhutasid noori kogudusi ühinema üheks kirikuks.
Pauluse kirjas roomlastele sõnastab ta oma peamised õpetused Jumalast, Kristuse lunastustööst, inimeste patust ja õigeksmõistmisest, uuest elust Jumala armus , juutide-paganate seosest Jumala päästeplaanis ja palju muud. Kiri on adresseeritud konkreetsetele lugejatele, kellest Paulus lootis abilisi ja kaastöölisi.
Pauluse ja korintlaste vahel oli ilmselt suurem kirjavahetus kui meieni on säilinud. Korintose linn oli tollal tuntud oma kõlvatu eluviisi poolest ning inimeste uuele elule suunamine ei käinud nii lihtsalt. Kiri on kirjutatud vastuseks konkreetsele olukorrale korintose koguduses: tülid, ebalojaalsus Paulusele ning muud praktilised küsimused. Teine kiri nendele on kirjutatud umbes aasta hiljem, kus Paulus tervitab korintlaste meeleparandust ning hoiatab neid eksiõpetuste eest.
Kiri galaatlastele tegeleb võitlusega Galaatia kogudusse tulnud juudistajatega, kes tungivalt nõudsid evangeeliumile lisada ka juutlikke seadusi alates Moosese käsuõpetuse pidamisest ja ümberlõikamisest kuni muude juutlike rituaalideni. Kui Paulus sellest eksiõpetusest teada sai, kirjutas ta neile üsna otsekohese kirja, milles mõistab juudistajate tegevuse hukka.
Filiplastele kirjutas Paulus vangis olles. Sellel kirjal on üsna personaalne iseloom. Paulus tänab filiplasi korduva rahalise toetuse eest, mis talle vangis olles on vägagi ära kulunud. Paulus vihjab ka võimalusele, et ta ise võib vangst peagi vabaneda ja filiplasi külastada. Lisaks kasutab ta juhust, et hoiatada kogudust lõhenemise ja juudistajate eest.
Kirjadest thessalooniklastele omastatakse Paulusele ainult esimene. Ta julgustab kirjas noort kogudust olema usus kindel ja vastupidav. Thessaloonika ja kristlaste suhted ei olnud just kõige sõbralikumad.
Kiri Fileemonile on Pauluse kanoonilistest kirjadest lühim ja kõige ühesema eesmärgiga. Ta palub oma sõpra Fileemonit olema armuline põgenenud orja Oneesimose vastu, kes naasta tahab, kuna too vahepeal on kristlaseks hakanud.
Jeesuse ja Pauluse õpetustes võib ühe nurga alt näha algul täiesti erinevaid asju. Kui Jeesus kuulutas Jumalat, siis Paulus rääkis Jeesusest; kui Jeesus rääkis tulevasest Jumala riigist, siis Paulus rõhutas Jeesuse messiaks olemist; Jeesus kutsus inimesi lihtsale meeleparandusele ja rõhutas usule pühendumist, samas kui Paulus arendas välja keerulise teooria usu põhjendamiseks, asja, millest Jeesus ise pole sõnagi maininud, ja mis algsest sõnumist võõras näis. Siiski rääkisid nad samast asjast . Jeesus oli nagu arhitekt ja Paulus ehitaja, kes plaanid ellu viis.
Ei piiblis ega ka mujal ajaloos pole kindlalt öeldud kuidas või millal Paulus suri, kuid kristlike traditsioonide järgi leidis Paulus oma lõpu märtrina surres, kui pärast 64. aasta suurt tulekahju Rooma linnas kristlaste esimene massiline tagakiusamine toimus. Põlengu taga olevat olnud küll keiser Nero , kes seda oma lõbustuseks teha laskis , kuid avaliku viha vältimiseks süüdistas Nero kristlasi. Teiste hulgas tapeti ka Paulus, kellel Rooma kodanikuna mõõgaga pea maha löödi. Pauluse hauast sai Rooma palverändurite üks peamiseid sihtkohti.
Peale surma kuulutati apostel Paulus pühakuks. Tema eluajal kasutati veel sõna „püha“ kõikide kristlaste kohta kui enesemääratlust. Näiteks Algab Pauluse kiri Efeslastele sõnadega: „Pühadele, kes on Efesoses, ja usklikele Kristuses Jeesuses“ (Ef 1:1). Hiljem lakati sõna pühak elavate kohta kasutamast ja nõnda hakati rääkima vaid surnutest – inimestest, kes oma elu jooksul olid olnud nii pühad, et nende paradiisi minekus polnud mingit kahtlust.
Pauluse misjonitöö oli tähelepanuväärne, kuid ta andis olulise panuse ka kristliku teoloogia väljatöötamisse. Tema kirjad ei olnud vaid manitsevat sorti jutlused : need visandasid arusaama lunastuse olemusest, mille võtsid lähtealuseks hilisemad teoloogid.
Kasutatud allikad
Uus Testament
M. McMahon „Pühakud“
http://www.kehrakogudus.ee/vana/texts/mklg5-5.ht m
N. T. Wright, Paul: fresh perspectives
4