Ristiusu püsimajäämine ja levik (0)

Ristiusu püsimajäämine ja levik
Järgenvas tekstis on juttu kristluse sünnist, mis mees oli Jeesus ja kelleks teda peeti. Väga oluline on kindlasti teada kuidas sai alguse üldse kristluse levik ja mis sellele kaasa aitasid. Samuti on juttu, kes olid apostlid ning mis rolli nad mängisid kristluse levimisel. Põhjalikult on käsitletud ka Rooma riigi esialgset suhtumist kristlastesse ja hilisemaid ristisõdu, mille eestvõtjaks Rooma paavsti ise oli.
Juudi soost rändjutustleja Jeesus elas ja tegutses 1.saj pKr, kes kuulutas peatselt saabuvast jumalariigist. Peamisteks tingimusteks jumalariiki pääsemiseks pidas ta siirast usku ja armastus Jumala ning ligimeste vastu. Jeesus rõhutas korduvalt, et Jumalariiki ei pääse mitte niivõrd rikkad ja edukad, vaid pigem viletsad, kes on nõus end usus ja armastuse Jumala hoolde usaldama . Selline õpetus leidis palju pooldajaid ühiskonna alamkihtide seas, kes tahtsid paradiisi jõuda ning saavutada surmajärgset õndsust. Loomulikult nähti selles Moosese õpetuse eiramist ning Jeesus löödi risti Jeruusalemma lähedal Kolgata mäel umes aastal 30 juuda prokuraator Pontius Pilatuse käsul. Jeesuse hukkamine ainult suurendas tema kuulutuste uskumist ning tema pooldajate arvate oli just Jeesus Vana Testamendi ettekuulutatud messias ehk Kristus. Juba varsti hakati teda pidama Jumala pojaks, kuna toimus ülestõusmise ime.
Jeesuse jumalariigi sõnumil oli võrreldes juutide messiaootusega hoopis laialdasem tähendus. Jeesus ei soovinud vaid Iisreali riigi hiilguse taastamist, vaid tahtis, et üle kogu maa saabuks nendele inimestele rahu- ja õnneaeg, kes Jumalat usuvad. Peagi pärast Jeesuse surma hakkas tema poolehoid laienema ka Rooma impeeriumi muude rahvaste hulgas. Sellele aitas tublisti kaasa kristluse ja teiste sel ajal Rooma riigi aladel levinud Idamaade ja Kreeka jumalate sarnasus. Kristlaste uskumust Jeesuse surmajärgsuse kohta meenutas nii mõnegi Rooma jumala surma ja taassünni müüt. Kristlus levis väga kiiresti just alamklassides, kuna kristlastel ei olnud vahet , kas nende hulgas leidub orje, rikkaid või vaeseid. Kristlus suutis Vahemeremaades väga tugevasti kanda kinnitada.
Väga suureks abiks kristluse levimisel olid apostlid ehk rändjutustlejad. Rooma linna kristlikule kogudusele pani aluse üks Jeesuse kaaslane ja apostel Peetrus . Ta kutsus oma nooremaks vennaks, keda Paulust peetaks üheks tugevaimaks kristluse propageerijaks. Ta käis misjoniretkedel Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas, kus ta võitis usule uusi pooldajaid, pidas kogudustega kirjavahetust ning püüdis kõigile selgeks teha Jeesuse õpetuse olemust vastavalt oma arusaamadele. Apostlite tegevus andis tõuke tiheda koguduse võrgu tekkele. Iga kogudus valis enda seast juhi, keda nimetati piiskopiks või vanema ehk presbüteri, kelleks sai tavaliselt mõni jõukam ja lugupeetum koguduseliige, kelle kodus käidi koos asju arutamas. Esialgu koguduste vahel hierarhilist alluvusvahekorda ei tekkinud.
Kristlaste hulk oli kasvanud umbes 5 % - ni Rooma keisririigi rahvastikust 1. Ja 2. Sajandi vahetusel. See oli piisavalt suur hulk inimesi, et avalikkuses tähelepanu äratada. Kristlust eristas teiste jumalate kultusega range monoteism , kuid oli ka ühiseid jooni. Tõelise kristlase arvates eksisteeris ainult üks jumal, kõikidesse teistesse jumalatesse suhtuti põlastusega. Kristlased pidasid ristiusu levitamist paganate seas oma kohustuseks , seega ei näidanud nad välja oma vastumeelt paganate ja ebajumalate vastu. Kristlastele endile tähendas ebajumalate austamine kristlusest lahtiütlemist, seetõttu oli ka ohvrite toomine Rooma keisri altarile välistatud. Selline suhtumine aga tekitas kristlaste vastu vaenu ja pahameelt, eriti Rooma riigivõimu hulgas. Arvati, et Rooma jumalate põlgamine toob kaasa nende viha inimeste vastu, seepärast süüdistati kristlasi mitmetes loodusõnnetustes ja ootamatutes sündmustes. Rahva seas levisid kristlaste kohta erinevasd halvustavad kuulujutud , mis olid täiesti alusetud. Sellised kuulujutud tekitasid paratamatult konflikte kristlaste ja mittekristlaste vahel. Aeg-ajalt korraldati kristlaste üle ebainimlikke kohtuprotsesse, püüdes neid surmaotsusega ähvardades Rooma jumalatele ja keisrile ohverdusi tooma sundida , kuna kristlastes nähti mässuõhutamist. Esimestel sajanditel siiski väga palju kristlaste tagakiusamist Rooma keiserriigis ei kohanud. Tagakiusamised ainult võitsid ristiusule uusi pooldajaid ja üha rohkem inimesi olid valmis Jumalale truuks jäädes surema. Märtrisurma peeti otseteeks paradiisi.
11. saj alguseks oli ristiusk levinud juba peaaegu üle Euroopa ja paljudes vägevates ning võimsates riikides. Ristiusuks oli saanud Roomas samuti riigiusk. Sel ajal oli Rooma-katoliku kiriku pea Rooma paavst endale eesmärgiks võtnud kogu maa ristiusku pöörata. Alguse said suured ristisõjad. Ristiretke käigus rööviti ja tapeti elanikke massiliselt. Suur osa oli siin sakslastel, kes olid oma alasid laiendanud ida arvelt ja sealsedki elanikud ristiusku pööranud. 12. Sajandil jõuti ka Läänemere idakaldale. Esialgu püüti Liivimaa inimesed misjonäride abiga rahumeelselt ristiusku pöörata, kui see aga ei ünnestunud, kuulutas Rooma paavst Liivimaa vastu sõja. Loodi Mõõgavendade ordu, kelle varustus oli võimas ja sõdurid hästi treenitud . Seega suudeti alistada Baltimaad ning nad ristiusku pöörata, sh ka Eesti.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ristiusk mis sai alguse 1. Saj hakkas levima väga jõusalt peale Jeesuse hukkamist. Kristlus leidis endale palju pooldajaid, algul alamkihtide seas, hiljem ka laialdasemalt. Kristluse leviku eelduseks oli tema pidamine kauaoodatud messiaks. Kristlus levis peagi üle maailma, kristlasi küll algul kiusati taga kuid aja mõõdudes sai kristlus paljudes riikides tunnustatud usuks ja seal kus seda veel ei tunnustatud püüti inimesed ristiusku pöörata ristisõdadega, mis nõudsid palju inimelusid.