Kristluse teke (1)

Palestiina allus Rooma võimule, juutide usk oli sajandeid olnud monoteistlik ning Rooma võimud suhtusid juutidesse erandlikult, ei nõudnud neilt religioosseid auavaldusi Rooma jumalatele ja keisritele, Juudamaa valitsejatele jäeti iseseisvus ja volitused siseasjade korraldamisel kuid Augustus määras ametisse prokuraatori (roomlasest Juudamaa asevalitseja); juutide seas püsis rahulolematus võõramaise ülemvõimu suhtes ja ootus, et messias (Taaveti soost valitseja) toob õnneajastu ja taastab Iisraeli hiilguse.
Jeesus : I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja ja imetegija, kelle õpetus põhines Juutide messia ootusel. Ta rändas ringi, kuulutades jumalariigi peatset saabumist, tema kuulutuse kohaselt võisid saabuvasse taevariiki pääseda ainult need, kes temasse ja tema sõnumisse usuvad ja meelt parandavad (isekusest lahtiütlemine, jumalariigi saabumisse uskumine , jumala ja ligimese armastamine); rõhutas, et kõrge positsioon on selle takistuseks, jumalariik on avatud pigem viletsaile ja põlatuile, õpetus leidiski pooldajaid alamkihtides, tekitas ülemkihis umbusku.
Suhted juutidega olid vaenulikud: Jeesuse meelest hülgasid juudi preestrid tõelise armastuse jumala vastu, pöörates liigselt tähelepanu religioossete ettekirjutuste järgimisele; juudi preestrid nägid Jeesuses Moosese seadusest taganejat, kes eksitab juute tõelise messia ootelt. Ka Rooma võimudele tundus Jeesuse tegevus ohtlik, sest võis põhjustada rahvarahutusi.
30. pKr – Jeesus saabus oma pooldajatega Jeruusalemma, juudi preestrid lasid ta vangistada ja Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus mõistis ta surma (löödi Kolgata mäel risti)
Jeesuse õpetuse levik pärast tema surma: pooldajad uskusid, et kolmandal päeval pärast hukkamist oli ta end ilmutanud, taevasse tõusnud ja uuesti jumalariigi saabumist kuulutanud. Kindlamalt juurdus usk, et Jeesus oligi messias (Taaveti soost salvitud mees – kristus), Jeesust peeti Jumala pojaks, kelle isa oli ta maa peale saatnud jumalariigi saabumist ette valmistama. Jeesuse sõnum omandas laema tähenduse – silmas peeti kõigile Jeesuse sõnumi uskujatele saabuvat õnneaega. Usk hakkas levima ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas.
Kristlased võtsid endi hulka kõik pöördunud, sõltumata soost rahvusest või kihist , 1. ja 2. sajandil moodustati 5% Rooma impeeriumi rahvastikust, kujunes tihe koguduste võrk (esimene kogudus Jeruusalemmas); kogudus valis endi seast juhi: piiskopi või perbüteri.
Peetrus : Jeesuse jünger juba tema eluajal, rändas pärast Jeesuse surma Rooma, pani aluse kritslikule kogudusele, sai esimeseks Rooma piiskopiks.
Paulus: pöördus ristiusku alles pärast Jeesuse surma, mõjukaim krisluse levitaja Rooma riigis; rändas Süürias, Väike-Aasias, Kreekas, seletas Jeesuse õpetust, võitis pooldajaid; rõhutas, et see on mõeldud kõigile rahvastele, aitas kaasa kristluse levikule Rooma riigi idaosas.
Kristlased ja Rooma riik: Kristlus oli monteistlik, neil polnud võimalik tuua ohverid Rooma keisrite altaritele, keeldumine tekitas kristlaste vastu umbusku ja vaenu , selles nähti allumatust Rooma riigile. Usuti , et põlgus jumalate vastu toob kaasa karistuse suurtes piirkondades, kristlasi süüdistati õnnetustes, neist usuti halba. Rooma riigis oli nende usk keelatud.
Pühakirja kujunemine: kuna maailmalõppu ei tulnud, hakati pärimust kirjalikult talletama. Algselt oli Jeesuse sõnum mõistetav Vana Teastamendi ( heebrea keelest tõlgitud kreeka keelde) taustal, mis oli samavõrd püha nii juutidele kui kristlastele, aga kirstlaste pühakirjas pidi olema ka kuulutuste teokstegemine; Kujunes Uus Teastament (kreekakeelne): 4 evangeeliumit – rõõmusõnumit (Markus, Matteus , Luukas, Johannes), lood apostlite tegudest, Johannese ilmutusraamat. Vana ja Uus Teastament moodustavad kokku Piibli. Terve Piibel tõlgiti ladina keelde 4. saj. pKr Hieronymuse poolt.
313. - keiser Constantinus legaliseeris ristiusu, sellest sai impeeriumi valitsev religioon , Milano edikt
330. - Constantinus muutis pealinnaks Konstantinoopoli, keiser Julianus üritas taastada vanu jumalaid, algatada kristlaste tagakiusamise, pärast ta surma loobuti paganlikkuse taastamisest.
381. – kristlus kuulutati Rooma riigiusuks, algas paganate tagakiusamine , keelati usupidustused (olümpiamängud)
395. – Rooma impeeriumi lõplik lõhenemine: Ida-Rooma e. Bütsants (pealinn Konstantinoopol) ja Lääne-Rooma (pl Rooma)
Kirik – kogu Rooma riiki hõlmav kristlaste organisatsioon , nimetati katoliiklikuks (üleüldine), muutus tähtsaimaks Rooma riigis, suurim maavaldaja, võttis üle riigi funktsioone.
Piiskopkonnad – kiriku peamised struktuuriüksused ( Jeruusalemm , Aleksandria, Antiookia, Rooma, Konstantinoopol), eesotsas piiskop (korraldas kristlaste usuelu )
Diötsees – piiskopile alluv piirkond, hõlmas ühte linna koos ümbruskonnaga
Metropoliit – peapiiskop suuremate diötseeside eesotsas, neil oli kirikut ja usku puudutavates küsimustes suurem sõnaõigus
Dogmaatika – õige usk. Kristlastele oli oluline mõista õigesti Jeesuse kuulutuste sisu, saada aru ristilöömise tähendusest, Jumala ja Kristuse vahekorrast.
Ortodoksne usutunnistus – keisritele oli tähtis et alamad ühtemoodi usku mõistaksid, kutsusid kokku kirikukogusid kus võeti vastu otsuseid ja kujunes õige e. ortodoksne usutunnistus; sõnnastati apostelliku usutunnistusena.
Hereetsia – ketserlik väärõpetus, vähemusse jäänud seisukohad.
Ariaanlus – alguse pani piiskop Arius, nad väitsid, et Kristus on inimlik mitte jumalik ja ei saa olla Isaga samaväärne. Piiskoppidele polnud see õpetus vastuvõetav ning ortodoksseks kuulutati, et Krtistuses on jumalik ja ilmalik ühendatud. Ariaanlus kuulutati hereetsiaks, aga levis germaanlaste seas.
Askees – (treening), kasin elu, lihasuretamine; kristlaste arvates tuleb hoolt kanda hinge mitte keha vajaduste eest
Eremiidid(kõrbeelanik) ja mungad (üksiklane) – sügavalt usklikud asusid impeeriumi äärealadele, kõrbetesse, mägedesse, sest eemaletõmbumine vastas askeetlikele ideaalidele
Kloostrite teke – ermeiitide ja munkade kogukond, kus eraldunud elasid kindlaks määratud ja kirja pandud eeskirjade järgi, tekkisid esialgu ida pool, hiljem läänes: kloostrite kätte kogunesid maavaldused, karm eluviis asendus luksuslikumaga. Suurt rõhku pandi ristiusu uurimisele, autorite tööde ümberkirjutamisele, noorte munkade harimisele.
Augsutinus – (354-430) hilise antiikaja silmapaistvaim kristlik õpetlane; pühendas teadmised ristiusu kaitsmisele paganate ja ketserite eest, sõnastas põhitõed. Õigustas askeesi, arendas õpetust pärispatust – inimeses peituv kurjuse alge, millest tulenevad kõik pahed; ilma jumala armuta ei suuda inimesed sellest pääseda. Kirjutas teose „Jumala riigist“, mida ristiusk hakkas kasutama võimutaotluse põhejndamiseks, tõlgendades jumalariiki katoliku kirikuna, maist riiki ilmaliku keisrivõimuna.
Palestiina allus Rooma võimule, juutide usk oli sajandeid olnud monoteistlik ning Rooma võimud suhtusid juutidesse erandlikult, ei nõudnud neilt religioosseid auavaldusi Rooma jumalatele ja keisritele, Juudamaa valitsejatele jäeti iseseisvus ja volitused siseasjade korraldamisel kuid Augustus määras ametisse prokuraatori (roomlasest Juudamaa asevalitseja); juutide seas püsis rahulolematus võõramaise ülemvõimu suhtes ja ootus, et messias (Taaveti soost valitseja) toob õnneajastu ja taastab Iisraeli hiilguse.
Jeesus: I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja ja imetegija, kelle õpetus põhines Juutide messia ootusel. Ta rändas ringi, kuulutades jumalariigi peatset saabumist, tema kuulutuse kohaselt võisid saabuvasse taevariiki pääseda ainult need, kes temasse ja tema sõnumisse usuvad ja meelt parandavad (isekusest lahtiütlemine, jumalariigi saabumisse uskumine, jumala ja ligimese armastamine); rõhutas, et kõrge positsioon on selle takistuseks, jumalariik on avatud pigem viletsaile ja põlatuile, õpetus leidiski pooldajaid alamkihtides, tekitas ülemkihis umbusku.
Suhted juutidega olid vaenulikud: Jeesuse meelest hülgasid juudi preestrid tõelise armastuse jumala vastu, pöörates liigselt tähelepanu religioossete ettekirjutuste järgimisele; juudi preestrid nägid Jeesuses Moosese seadusest taganejat, kes eksitab juute tõelise messia ootelt. Ka Rooma võimudele tundus Jeesuse tegevus ohtlik, sest võis põhjustada rahvarahutusi.
30. pKr – Jeesus saabus oma pooldajatega Jeruusalemma, juudi preestrid lasid ta vangistada ja Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus mõistis ta surma (löödi Kolgata mäel risti)
Jeesuse õpetuse levik pärast tema surma: pooldajad uskusid, et kolmandal päeval pärast hukkamist oli ta end ilmutanud, taevasse tõusnud ja uuesti jumalariigi saabumist kuulutanud. Kindlamalt juurdus usk, et Jeesus oligi messias (Taaveti soost salvitud mees – kristus), Jeesust peeti Jumala pojaks, kelle isa oli ta maa peale saatnud jumalariigi saabumist ette valmistama. Jeesuse sõnum omandas laema tähenduse – silmas peeti kõigile Jeesuse sõnumi uskujatele saabuvat õnneaega. Usk hakkas levima ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas.
Kristlased võtsid endi hulka kõik pöördunud, sõltumata soost rahvusest või kihist, 1. ja 2. sajandil moodustati 5% Rooma impeeriumi rahvastikust, kujunes tihe koguduste võrk (esimene kogudus Jeruusalemmas); kogudus valis endi seast juhi: piiskopi või perbüteri.
Peetrus: Jeesuse jünger juba tema eluajal, rändas pärast Jeesuse surma Rooma, pani aluse kritslikule kogudusele, sai esimeseks Rooma piiskopiks.
Paulus: pöördus ristiusku alles pärast Jeesuse surma, mõjukaim krisluse levitaja Rooma riigis; rändas Süürias, Väike-Aasias, Kreekas, seletas Jeesuse õpetust, võitis pooldajaid; rõhutas, et see on mõeldud kõigile rahvastele, aitas kaasa kristluse levikule Rooma riigi idaosas.
Kristlased ja Rooma riik: Kristlus oli monteistlik, neil polnud võimalik tuua ohverid Rooma keisrite altaritele, keeldumine tekitas kristlaste vastu umbusku ja vaenu, selles nähti allumatust Rooma riigile. Usuti, et põlgus jumalate vastu toob kaasa karistuse suurtes piirkondades, kristlasi süüdistati õnnetustes, neist usuti halba. Rooma riigis oli nende usk keelatud.
Pühakirja kujunemine: kuna maailmalõppu ei tulnud, hakati pärimust kirjalikult talletama. Algselt oli Jeesuse sõnum mõistetav Vana Teastamendi (heebrea keelest tõlgitud kreeka keelde) taustal, mis oli samavõrd püha nii juutidele kui kristlastele, aga kirstlaste pühakirjas pidi olema ka kuulutuste teokstegemine; Kujunes Uus Teastament (kreekakeelne): 4 evangeeliumit – rõõmusõnumit (Markus, Matteus, Luukas, Johannes), lood apostlite tegudest, Johannese ilmutusraamat. Vana ja Uus Teastament moodustavad kokku Piibli. Terve Piibel tõlgiti ladina keelde 4. saj. pKr Hieronymuse poolt.
313. - keiser Constantinus legaliseeris ristiusu, sellest sai impeeriumi valitsev religioon, Milano edikt
330. - Constantinus muutis pealinnaks Konstantinoopoli, keiser Julianus üritas taastada vanu jumalaid, algatada kristlaste tagakiusamise, pärast ta surma loobuti paganlikkuse taastamisest.
381. – kristlus kuulutati Rooma riigiusuks, algas paganate tagakiusamine, keelati usupidustused (olümpiamängud)
395. – Rooma impeeriumi lõplik lõhenemine: Ida-Rooma e. Bütsants (pealinn Konstantinoopol) ja Lääne-Rooma (pl Rooma)
Kirik – kogu Rooma riiki hõlmav kristlaste organisatsioon, nimetati katoliiklikuks (üleüldine), muutus tähtsaimaks Rooma riigis, suurim maavaldaja, võttis üle riigi funktsioone.
Piiskopkonnad – kiriku peamised struktuuriüksused (Jeruusalemm, Aleksandria, Antiookia, Rooma, Konstantinoopol), eesotsas piiskop (korraldas kristlaste usuelu)
Diötsees – piiskopile alluv piirkond, hõlmas ühte linna koos ümbruskonnaga
Metropoliit – peapiiskop suuremate diötseeside eesotsas, neil oli kirikut ja usku puudutavates küsimustes suurem sõnaõigus
Dogmaatika – õige usk. Kristlastele oli oluline mõista õigesti Jeesuse kuulutuste sisu, saada aru ristilöömise tähendusest, Jumala ja Kristuse vahekorrast.
Ortodoksne usutunnistus – keisritele oli tähtis et alamad ühtemoodi usku mõistaksid, kutsusid kokku kirikukogusid kus võeti vastu otsuseid ja kujunes õige e. ortodoksne usutunnistus; sõnnastati apostelliku usutunnistusena.
Hereetsia – ketserlik väärõpetus, vähemusse jäänud seisukohad.
Ariaanlus – alguse pani piiskop Arius, nad väitsid, et Kristus on inimlik mitte jumalik ja ei saa olla Isaga samaväärne. Piiskoppidele polnud see õpetus vastuvõetav ning ortodoksseks kuulutati, et Krtistuses on jumalik ja ilmalik ühendatud. Ariaanlus kuulutati hereetsiaks, aga levis germaanlaste seas.
Askees – (treening), kasin elu, lihasuretamine; kristlaste arvates tuleb hoolt kanda hinge mitte keha vajaduste eest
Eremiidid(kõrbeelanik) ja mungad (üksiklane) – sügavalt usklikud asusid impeeriumi äärealadele, kõrbetesse, mägedesse, sest eemaletõmbumine vastas askeetlikele ideaalidele
Kloostrite teke – ermeiitide ja munkade kogukond, kus eraldunud elasid kindlaks määratud ja kirja pandud eeskirjade järgi, tekkisid esialgu ida pool, hiljem läänes: kloostrite kätte kogunesid maavaldused, karm eluviis asendus luksuslikumaga. Suurt rõhku pandi ristiusu uurimisele, autorite tööde ümberkirjutamisele, noorte munkade harimisele.
Augsutinus – (354-430) hilise antiikaja silmapaistvaim kristlik õpetlane; pühendas teadmised ristiusu kaitsmisele paganate ja ketserite eest, sõnastas põhitõed. Õigustas askeesi, arendas õpetust pärispatust – inimeses peituv kurjuse alge, millest tulenevad kõik pahed; ilma jumala armuta ei suuda inimesed sellest pääseda. Kirjutas teose „Jumala riigist“, mida ristiusk hakkas kasutama võimutaotluse põhejndamiseks, tõlgendades jumalariiki katoliku kirikuna, maist riiki ilmaliku keisrivõimuna.