Toomas Kal Esitlus kunstiajaloos Koostas: Liisa Soovere MT-09A Ehtekunstnik Toomas Kal sündinud 1975. aastal Pärnus Koolid:1982-1993 Pärnu 4. keskkool 1995-1999 Tartu Kunstikool, mööbli kujundamise ja restaureerimise eriala 2002-2003 Tartu Kõrgem Kunstikool, eksternõpe Alates 1988. aastast kullassepp Tegemised Toomas Kal teeb: Sõrmuseid Kõrvarõngaid Käevõrusid Ripatseid Kaelaehteid Rinnanõelu Lipsunõelu ja Setu ehteid Abielusõrmused briljant triipudega kullast Kuld, tsirkoonid Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Ussikujuline käevõru. Fifth level Hõbe. Majake
Pidulikel juhtudel kanti pärgi. Meeste mütse on vähe leitud. Talvel kanti karusnahkseid mütse Naiste ehted Juba lapsena hakkas inimene kandma halva eest kaitsvat ripatsit Kanti ka helmekeed, mis koosnes väga erinevatest ehetest: kaurikarbid, merevaik, klaashelmed, ripatsid Naiste ehted Rinnakett rinnanõeltega. See on kõige tähtsam ehe, väljendades jõukust ja positsiooni ühiskonnas. Mida rohkem kette ja ripatseid, seda rohkem jõukust. Koosneb kolmest osast: Rinnanõelad Ketijagajad Ketid koos ripatsitega Naiste väikehted Sõled Särgikinnised Sõbakinnised Sõrmused Käevõrud(kanti varrukate peal): Spiraalsed (3 traadist keeratud) Pranksplekist (laiemad käevõrud) Vööd ja noad Vööd olid väga olulised. Neid loeti eheteks ja neid kaunistati Riietel kanti kõlavööd Majapidamisesemed kinnitati nahkvöödele
Avastati Saaremaa, Hiiumaa, Ruhnu. Arvatavasti kohastuti mesoliitikumis aastaringseks eluks saartel. Eestis puuduvad kindlad mesoliitilised matmispaigad, kuid surnud on maetud maasse süvendatud haudadesse väljasirutatud asendis, selili, ning sageli kaetud vähemalt osaliselt kividega. Matused, eriti laste omad olid üle puistatud paksu ookrikihiga e punamullaga. Mõnel juhul on leitud hauapanuseid ja rõivaste küljes kantud loomahammastest ripatseid. Samuti on surnutele kaasa pandud tööriistu. Üldine looduse hingestatus animism. Uskumus inimeste ja loomade vahelisesse müütilisesse sugulusse totemism. KÜTTKALURKORILASED JA NENDE TÖÖRIISTAD Keskmise kiviaja inimesed elatasid end küttimisest, kalapüügist ja korilusest. Kõige enam kütiti põtru ja kopraid. Põdra liha kasutati toiduks, nahast valmistati rõivaid ja luudest ning sarvedest tööriistu
- metslooma- ja kalaluid. Pullist saadud luuesemed on iseloomulikud Kunda kultuurile. Rohkesti leidub nende seas mitmesuguse jämedusega naaskleid ja sirge või nõgusa teraga talbu - naha- ja puidutöötlemise riistu. üksikute katkenditena on esindatud ahingute, heiteodade ja tuurade otsad. Märkimist väärib koonusekujulise tipu ja pika rootsuga nooleots, samuti pajulehekujuline nooleots, mille servas soon tulekiviterade jaoks. Päevavalgele tuli ka amulettidena kantud loomahammastest ripatseid. Enamik kiviesemeid on valmistatud tulekivist. Seesugust tumedat kõrgekvaliteedilist tulekivi Eesti alal looduslikult ei leidu. Nähtavasti on Pulli asukad lõuna poolt, võib- olla praeguse Valgevene või Leedu territooriumilt tulles seda endaga kaasa toonud. Asula kultuurikihis avastati jälgi ka tulekivi töötlemisest. Valmistatud on köövitsaid, uuritsaid, noakesi, nooleotsi ja luuesemete servasoontesse kinnitatavaid pistikteri. Otsustades K
Mesoliitikum Eesti vanimad teadaolevad asulakohad: Pulli 9000 8550 eKr ja Kunda Lammasmägi 8700 4950 eKr. Elanikke liigitatakse Kunda kultuuri alla. Iseloomulikud jooned: Elati veekogude ääres Sarnased kivist, luust ja sarvest tööriistad Peamised elatusalad jaht ja kalapüük Matusekombed maasse kaevatud hauad maja all või asula piires surnud osalt kividega kaetud üle puistatud ookri ehk punamulla kihiga kaasa pandud tööriistu ja ripatseid maeti sellili Neoliitikum ~ 5000 eKr võeti Eestis kasutusele savinõud. Ajalises järjestuses eristatakse Narva, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuure. Kõigis on erinev savinõude valmistamise ja kaunistamise viis. Järjest olulisemaks muutuvad karjakasvatus ja algeline maaviljelus. Suured muutused toimuvad matusekommetes: matma hakatakse elukohast kaugemale, surnud on kägarasendis ja kinniseotud. Pronksaeg Eesti alalt vanimad esemed 1300 eKr, sirp ja odaots
Materiaalse vara rohkus ja väärtus osutab jõukusele. Rahvarõivais rääkisid sellest näiteks seelikute arv naise seljas ja nahkpüksid mehe jalas. Need olid silmaga nähtavad signaalid oma positisooni näitamiseks ja rõhutamiseks. Rahvarõivastes on ka säilinud kunagised peakatted ning tava, mille kohaselt abielunaine peidab oma juuksed peakatte alla, neiu aga jätab need katmata. Naised armastasid ka pärlitest, merevaigust ja korallist ehteid, ripatseid, helmeid ja kõrvarõngaid. KASUTATUD KIRJANDUS: http://www.venetalu.ee/Vene_rahvariided_3.htm http://www.tps.edu.ee/materjalid/teiste_maade_rahvakunst/riided.html http://gallery.lib.haapsalu.ee/index.php/Loeng-Kesk-Venemaa-rahvariided-4-02-2012
on leitud ka ainult kehaosasid. 13) Naabermaades kujunesid riigid omaks võetus ristiusk oli sissejuhatus Eesti keskajale, korraldati ristisõdasid ja sõjaretkesid. 14) See oli tihedalt asustatud, Eesti territooriumil võis elada umbes 150 000 inimest 15) Jõuga kääbastest leiti mitmeid surnutele kaasa pandud panuseid, peamiselt ehteid. Leitud on palju oimu- ja kõrvarõngaid, ning klaashelmetest koosnevaid kaelakeesid, ning ka ripatseid ja sõlgi. Haudadest leitud tekstiilifragmendid osutavad, et surnud maeti kinnastatud kätega. Tööriistadest on leitud vaid kirves ja sirp, relvad puudusid sootuks.
Enamjaolt olid ise valmistatud ehte hõbedast, kuid oli kasutusel ka teisi kauneid materiaale. Ehteid kantsid nii mehed ja naised, see oli tavapärane. Rooma rauaajal tulid Eestisse esmakortselt kasutusele nii sõrmused kui ka sõled. Peamiselt kantsid mehed just hõbedast sõlgi ning muude kaunistustega mehed end nii aktiivselt ei ehtinud. Naiste eheteks olid peamiselt erinevad ja mitmekülksed keed, mida tavaliselt valmistati klaashelmetest. Nende külge riputati veel erinevaid ripatseid. Naised kantsid veel mitmesuguseid käevõrusid, sõrmuseid, rinna nõelu ja sõlgi. Selle aja sõled olid nagu haaknõelad mille oli suur ja dekoratiivne kaar. Kõige uhkemad olid just erinevast materiaalist hobuseraua kujulised sõled. Käsi kaunistati võrudega ja sõrmustega. Oli võga palju erinevaid sorte sõrmuseid: spiraal sõrmuseid, kinniseid sõrmuseid jne. Varasema ajaga võrreldes oli Rooma rauaaeg aeg, kus arenes väga ehetekuntst. Ehted olid kvaliteetsemad ja keerukamad
jätkus üksiktaluline asustus ja süvened varanduslik ebavõrdsus. Rooma rauaaeg: tarandkameid hakati ehitama korralikumalt, neid piirasid müürid. Surnuid maeti põletatult. Peamisteks elatusaladeks olid kindlalt kujunenud põlluharimine koos karjakasvatusega. Põllumajanduse arengut soodustas käsitöö areng, eriti raudesemete valmistamine. Valmistati kvaliteetseid kirveid, nuge, vikateid ja sirpe. Pronksi jõudis eestisse suurtes kogustes ning hakati valmistama peeneid ripatseid, keerulisi sõlgi, kaelaja käevõrusid, sõrmuseid.
Teatud teavet elulaadi kohta pakuvad matused. Paraku kindlaid mesoliitilisi matuseid Eestist teada ei ole. Aivar Kriiska on oma õpikus toonud paralleeli Põhja-Lätist Zvejniekist (tänapäeva Põhja-Lätis valitses tollal Eesti alaga sarnane kultuur). Zvejnieki matusekohas olid laibamatused siruli asendis, sageli kaetud ookriga, vahel surnu keeratud nahka või kinni seotud. Enamasti oli tegemist üksikmatustega, leidus aga ka kollektiivmatuseid. Leidudest saadi enim ripatseid, ka tööriistu. Zvejnieki matmiskohas ilmnesid selged jäljed surnutega seotud kultusest. Varaneoliitilised matused Eestis olid seotud asulatega, s t maeti samasse kohta, kus elatigi, vahel otse hoonete põranda alla. Matused Kõnnu asulast Saaremaal: Ilmselt varaneoliitikumis maetud surnu lebas paremal küljel, põlved konksus, käed ilmselt pea all. Pea oli suunatud läände. Põlvede juurest leiti üsna
(reviiril)) Reviir maa-ala või territoorium, mis toitis ära kogukonna ning mille piires kogukond ümber paiknes. Peale 6500 eKr elavad inimesed aastaringsetes külades. Üks kogukond võis sisaldada umbes 40 inimest, sest kui on liiga vähe, ei suudeta ära toita ning kui liiga palju, ei suudeta ka. Inimesi maeti maa sisse kaevatud haudadesse, tegemist oli laip matustega. Laip pandi hauda väljasirutatud, selili. Haudadest on leitut ka hauapanuseid, nt ripatseid, tööriistu. Seega oli nendel ka mingisuguseid religioosseid kujutlusi. Neoliitikum kestab Eestis aastatel 5000-1800 eKr. Neoliitikumi alguseks peetakse savinõude valmistamise algust. Neoliitikumis on 3 arheoloogilist kultuuri Narva kultuur Kammkeraamika kultuur Nöörkeraamika kultuur Sai alguse 5000 eKr Sai alguse 4000 eKr Sai alguse 3000 eKr Tegemist on üsna Kasutati paremat savi. Savi Erinev eelmistest
kohalikule päritolule. Maahaudadesse maeti reeglina põletamata surnuid domineeris laibamatus. Kiviaegsetes maahaudades leidub kiviesemete tükke, luuesemeid,savinõude kilde ning koduloomade luid. Hilisemates haudades leidub töö ja tarberiistu ning ehteid, kuid hauapanuste hulk vähenes muinasajal järjest hauda ei pandud enam relvi ning töö ja tarberiistu. Noorema rauajastu- ja lastehaudadest on leitud mitmesuguseid ehteid ja maagilise kaitseülesandega ripatseid, meeste haudadest nuge. Keskaegsetel külakalmistute haudades on peamisel kohal riidejäänused ja üksikuid ehteid, leitakse ka nuge, tuleraudu ja münte. Kääbastest on leitud põletusmatuseid ja 3 esineb ka matmist savinõudes ja urnides. Hauapanuseid on kääpais vähe. Enamik põletamata surnuid on maetud kääpaalustesse haudadesse. Hauainventarilt on hilised kivikalmed rikkalikuma leiuainesega. Leitavate esemete seas võib eristada viit suuremat rühma:
tarandit kõrvuti. Surnuid maeti enamasti põletatult. Luukillukesed puistati arvukade ehetega kalmekivide vahele.igasse tarandisse maeti u 10-20ne jäänused. Rooma rauaaega peetakse üksiktalulise maaviljelusliku asutuse õitseajaks. Peamine oli siiski põlluharimine ja karjakasvatus. Põllumajanduse areng tänu kästöö arengule, eriti raudesemete valmistamine. Tehti vikateid, nuge, sirpe, kirveid. Pronks oli kättesaadavam ja tehti keerulisi sõlgi, ripatseid, käe-kaela võrusid, sõrmuseid. Keskmine rauaaeg ja viikingiaeg Linnuste rajamine keskmise rauaja (450-800pKr) algul. Tunduvalt rohkem hakati neid ehistama 8saj paiku. Paljusid neist kasutati püsivalt kogu viikingiaja (800-1050), mil ühtlasi tugevndati kaitseehitisi. Linnuste rajamiseks valiti järskude nõlvadega ja sobiva suurusega künkad. Looduslikult vähem kaitstud mäekülgede poole kuhjati kunstlik vall.
2. Nimetused lk 4 3. Asuala lk 4 4. Arvukus lk 4 5. Keel lk 5 6. Ajalugu lk 5 7. Elatusalad lk 7 8. Usund lk 7 9. Tänapäev lk 7 10. Lisad lk 8 3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959
tehtud, ning Eesti jagati Mõõgavendade ordu (hiljem Saksa ordu Liivimaa haru), Taani ja väiksemate piiskopkondade vahel. Eesti ristiusustamist on hinnatud mitmeti. Osalt on selles nähtud ,,seitsmesaja-aastase orjapõlve" algust, teisalt on väidetud, et ristiusustamise kaudu liideti Eesti Lääne-Euroopa kultuuriväljaga. 1 Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Üksikuid leitud ristripatseid, muidu paganlikes matustes, seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele. Kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud
armukesega. Nad kõik olid prantslased, ka kuningas ja kuninganna, aga Buckingham oli inglane, seega ka prantslaste vaenlane tegelikult, kuid Anna (kuninganna) armastas teda ikkagi. Constance tegi hertsogile katet, et ta saaks kohtuda kuningannaga, kuna tegelt nad poleks tohtinud suhelda. Sellel ööl andis kuninganna hertsogile 12 teemantiga ripatsi, kui kardinal sai teada, et kuninganna oli hertsogile andnud teemantitega ripatsi ütles ta kuningale, et kuninganna kannaks neid ripatseid mingil pidulikul üritusel. Kui kuninganna sai kuninga soovist teada, läks ta närvi, sest need teemandid olid Londonis Buckinghami hertsogi käes. Samal ajal saatis kardinal ühe oma käsilastest kauni ja võluva mileedi Londonisse, palus tal tantsida ja ära võrgutada hertsog, et ta saaks temalt ära lõigata vähemalt 2 teemantit ripatsi küljest ning nendega tagasi tulla. Kuninganna palus toateenijal, Constance'l minna
ja iriidiumi jt. Sulameid. Plaatina on ka asendamatu materjal lennukitööstuses, keemias, masinaehituses, elektrotehnikas jne. Juveliiride jaoks on plaatina parimateks omadusteks elastsus, vastupidavus ning suur peegeldusvõime. Väga peenikest plaatinatraati kasutatakse filigraantehnikas ehete valmistamiseks. Plaatina näeb väga pidulik ja effektne välja koos vääriskivide, eriti briljantidega. Enamasti valmistatakse plaatinast elegantseid ja väga kergeid peenikesi käevõrusid ning ripatseid. Puhastamine ja hooldamine: Plaatina on vastupidav. Oma tiheduse tõttu hoiab ta teemanti või mõnda muud vääriskivi teistest metallidest kindlamalt paigal. Kõik väärismetallid on siiski mingil määral kriimustustele vastuvõtlikud ja plaatina ei ole erand. Ent plaatina kriimustuste puhul muudab metall lihtsalt asukohta, mitte ei kao. Kui soovite plaatinast eseme tugevat läiget säilitada, laske seda poleerida. Nõuanne: Plaatina on eriti kaunis koos teemantiga
(Need kokku = Ajalooline aeg). Mesoliitikum Vanim teadaolev asukoht on Pulli asula, kus elati u. 9000-5000e.Kr. Ajaliselt järgmine on Kunda Lammasmägi 8700-4950 e.Kr. Isel. Jooned: · Veekogude ääres · Tööriistad-kivist, lust ja savist. · Peamised elatusalad-kalapüük ja jaht. Matmisviis: · Maasse kaevatud hauad · Maetud selili sirgasendis · Osaliselt kividega aketud · Üle puistatud ookri e punamulla kihiga · Haudades on palju ripatseid pmst looma hammastest · Kaasa pandud tööriistu. Tööriistad: · Valmistatud kivist lust ja sarvest ning ka puust. · Tulekivi-kasutati lõikamistöödeks ja ka kvarstitükke. · Kõõvitsad-terava servaga pikerguse või ümara kujuga tööriistad, kasutati loomnahkadelt rasvakihi kaapimiseks, luu- ja puitesemete pinna tasandamiseks jne. · Uuritsad-esileulatuva tugeva nukiga-töödeldi ja tükeldati sarvi ning luid.
Muuseumi püsinäitusel on eksponeeritud selle kolju järgi Leedu Teaduste Akadeemias tehtud büst. Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldail olnud asulakohad - Kääpa, kus elati 5000 aastat tagasi, Villa, elati 4500 tagasi ja noorimana Tamula asulakoht, mis oli kasutusel III a.t.viimasest veerandist kuni II a.t. I veerandini e. Kr. Siin elati umbes 4250 aastat tagasi 500 aasta jooksul. 1943.a. saadi Tamula asulakohast Eesti vanim peiteleid, mis sisaldas huvitavaid merevaigust ripatseid ja luust esemeid. Linnasüdamest teele asudes kulub pool tundi, et jõuda läbi pargi ja üle kauni rippsilla Tamula muinasasula juurde. 1322. aastast pärinevad esimesed teated Kirumpää linnuse kohta, mis rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks. Kivilinnuse ümber tekkis ulatuslik kaupmeeste-käsitööliste asula, omataoliste hulgas
vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel. Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted tutulused, mida Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid. Esiajaloolisi ehteid leitakse eelkõige matusepanustena haudadest. Pronksiaegsed matmiskombed ei näinud ette rohkete ehete hauda kaasa panekut; enamasti ei saada matustest üldse panuseid. Ka kindlustatud asulatest leitud valamisvormikatked kuuluvad suhteliselt lihtsatele ehtevormidele. Meie teadmised Eesti pronksiaegsetest ehetest on seetõttu ülimalt napid. Arvata võib, et suur osa ehetest-kaunistustest oli nii pronksiajal kui ka järgnevatel
Sesoonsed külad asenduvad aastaringsete küladega. Kokku on Eestis leitud mesoliitikumist umbes 100 külakohta. Inimeste arv külas sõltus sellest, palju toitu oli. Kuni 40 inimest moodustasid ühe kogukonna, paras hulk, et hankida ja jagada toitu võrdselt. Eesti aladelt matusepaiku pole leitud, Lätist on leitud, kuna on sama Kunda kultuur, siis järeldame, et maeti maasse kaevatud haudadesse ja tegemist oli laipmatustega. Laibad on pandud hauda selili. On säilinud ripatseid ja tööriistasid, mis on pandud hauda kaasa. Neoliitikum 5000-1800 eKr Lõunas toimus neoliitiline revolutsioon e mindi üle karjakasvatusele ja põlluharimisele. Põhjas algab neoliitikum savinõude kasutusele võtuga. Kõige varasem arheoloogiline kultuur on NARVA KULTUUR. Kammkeraamika kultuur ja nöörkeraamika kultuurid olid 2 olulisemat. 2 näidet, et kammkeraamika kultuur oli kõrgemal tasemel kui Kunda kultuur. Võeti kasutusele keraamika
Lõuna pool kanti – nagu öeldud – rohkem vaipseelikut: villasest kangast valmistatud ning vöösse töödeldud rõivaeset, millel mõnikord oli linasest riidest vooder. Jalas kanti nahast poolsaapaid, aga ka nööridega pastlaid. Rahvarõivastes on säilinud ka kunagised peakatted ning tava, mille kohaselt abielunaine peidab oma juuksed peakatte alla, neiu aga jätab need katmata. Naised armastasid ka pärlitest, merevaigust ja korallist ehteid, ripatseid,helmeid ja kõrvarõngaid HIINA RAHVARÕIVAD Hiina talupoegade rõivad olid lihtsad ja õmmeldud labase koega riidest. Tavaliselt kandsid nad laia säärega pükse, puuvillasest riidest tuunikat ning õlgedest viiske. Peas oli kübas, mis kaitses päikese kui ka vihma eest. Põhjas kanti sooja karvamütsi, lambanahast kasukat ja vateeritud jopet. Riiete stiil ja isegi värv oli määratud seadusega ning näitas sotsiaalset seisundit.
Väga levinud on ka ripatsid ja helmekeed, samuti ka sõrmused ja käevõrud. Paljud helmetest on läbi käinud ka tuleriidal ning praegu kuldfooliumiga helmed enam nii ilusti ei sära, kui nad algselt võisid seda teha. Kaelaripatsid viitavad kõige rohkem tollaegsetele uskumustele. Rooma rauaajal on toimunud suur muutus vormid on tulnud kuskilt mujalt. Domineerima hakkavad geomeetrilised vormid (ring, romb, nelinurk vahel isegi võib välja lugeda risti kujutist, on ka ripatseid, mis meenutavad taevakehi -kuud). Sel ajal hakkavad levima ka sõled. Need võivad olla väliselt väga erinevad. Seda sõlge nimetatakse ,,kärbissõleks". Ketassõled sümboliseerivad otseselt Päikest. Parempo olne sõlg on Rooma rauaajal väga laialt levinud, svastika oli sel ajal väga levinud. Ta oli 15nda sajandi matuse juures ilusti rinnale asetatud. Kas võib olla sel ajal ehteid, mida
selle kolju järgi Leedu Teaduste Akadeemias tehtud büst. Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldail olnud asulakohad - Kääpa, kus elati 5000 aastat tagasi, Villa, elati 4500 tagasi ja noorimana Tamula asulakoht, mis oli kasutusel III a.t.viimasest veerandist kuni II a.t. I veerandini e. Kr. Siin elati umbes 4250 aastat tagasi 500 aasta jooksul. 1943.a. saadi Tamula asulakohast Eesti vanim peiteleid, mis sisaldas huvitavaid merevaigust ripatseid ja luust esemeid. Linnasüdamest teele asudes kulub pool tundi, et jõuda läbi pargi ja üle kauni rippsilla Tamula muinasasula juurde. 1322. aastast pärinevad esimesed teated Kirumpää linnuse kohta, mis rajati Tartu piiskopkonna idapiiri kaitseks. Kivilinnuse ümber tekkis ulatuslik kaupmeeste-käsitööliste asula, omataoliste hulgas pindalalt üks suuremaid
tehtud lohk. Nõud olid küllalt suured, läbimõõt võis olla u 0,5m, pikkus ka, pandi see kivide vahele ja lõke tehti ümber, tänapäeval on üritatud seda järele teha, aega võttis kaua. Tegemist on äärmiselt korralike asjadega. Hoonete suurus sellest ajast on u 50-60 m², see oli kliima poolest Eestis üks soodsamaid ajajärke, talved olid pehmemad, olid soo-kilpkonnad. Matuseid on ka avastatud sealt, usutakse, et maeti sinna tähtsamaid tegelasi. Neil oli merevaigu ripatseid ja ka inimkujulisi ripatseid. Savist kujukesi on ka leitud, madusid ja veelinde. Paelkeraamika ja nöörkeraamika, levinud Kesk-Volgast Prantsusmaani. Eestist on teada veerandsada kalmistust ja mõned asuladki. Nim tuleb sellest, et enne põletamist tehti nööriga jäljed ümber. Võib-olla pandi nöörikohtadele kandesangad? Seal kasutati ka venekujulisi kirveid, need on väga hoolikalt lihvitud, neil on välja lihvitud esi ja tagaküljel randid, laienev kand
vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel. Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted tutulused, mida Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid. Härnevi tüüpi ehtenõel Tuula tutulus Luust kaksiknööp Esiajaloolisi ehteid leitakse eelkõige matusepanustena haudadest. Pronksiaegsed matmiskombed ei näinud ette rohkete ehete hauda kaasa panekut; enamasti ei saada matustest üldse panuseid
võis kujuneda Laadoga järve ääres, kuid see pole täpselt teada. Kammkeraamika levikuala on küllaltki suur. Kammkeraamika kultuurile on väga iseloomulik tulekivist valmistatud tööriistad. Merevaikehteid kammkeraamika kultuuri muististelt. Vanasti kinnitati neid rõivastele või peakatetele. Läti ja Leedu uskumustest on merevaigul veel tähtsam ja olulisem roll, kurja tõrjumine. Merevaiku on kasutatud ka arstimisel. Ripatseid kammkeraamika kultuuri muististelt – leiame Eesti alal ka inimeste peakujutised või inimnäo kujutised. Need on otsevaates. Karula kirikumüüridel neoliitiline joonis. 15. sajandil ehitatud kirik. Tegemist võiks olla kahe inimkujutisega. Karjala Äänisjärve (Onega) kaljujoonised – inimesed ja loomad. Nöörkeraamika kultuur – jõuab hiljem. Kultuuri varasemad nimetused: - Venekirveste kultuur - Sõjakirveste kultuur
Kõik Eesti mesoliitikumi asulad, sealhulgas Pulli ja Kunda Lammasmägi, kuuluvad nn Kunda kultuuri. Inimesed paiknesid peamiselt veekogude läheduses (soodne küttida ja kalastada, parem liikumisvõimalus). Elati 15- 30 liikmeliste kogukondadena. Peamine tegevus oli jaht ja kalastamine. Tähtsal kohal olid ka loodusannid: taimed , marjad juurikad jne. Inimesi maeti asulakohtadesse ja ka põranda alla. Selili välja sirutatult. Hauda pandi kaasa hammastest ja merevaigust ripatseid ning tööriistu ja jahitarbeid. Noorema kiviaja üldiseloomustus – kammkeraamika kultuur (perioodi alguse dateering, asulakohad, elamud ja tegevusalad) ja nöörkeraamika kultuur (perioodi alguse dateering, asulakohad, elamud ja tegevusalad). Noorema kiviaja alguseks peavad arheoloogid keraamika kasutuselevõttu. 1) Kammkeraamika kultuur (4000 eKr, seotud uute hõimude saabumisega Idast) 2) Venekirveste kultuur (ka nöörkeraamika, 3000 eKr, pärit lõunast)
Kammkeraamika kultuurile on iseloomulik vaimne tegevus. On leitud matmisi. Asulates on surnu mõnikord maetud elamu põranda alla. On leitud loomakujukesi sarvest, luust ja merevaigust. On ka inimkujukesi (näo kujutised). Kujukesi on palju välja tulnud asulatest ja leitud matusekohtadest. Luustikke on mõnikümmend. Erilised inimesed maeti asulasse nt šamaanid või pealikud. Šamaan oli tark, ravitseja, iseloomulik küttide ja kalastajate ühiskonnas. Ripatseid pandi rohkem riiete ja peakatte külge. Merevaigust üritati teha korralikke ehteid, ka nööpe ja helmeid. Merevaigul oli eriline tähendus. Eesti folklooris on merevaigu tähendus kaotsi läinud, Lätis ja Leedus on see palju olulisem. Kolmas neoliitiline kultuur Läänemere ääres oli nöörkeraamika kultuut, mis haaras enda alla suure osa Euroopa. Algselt nimetati seda ka sõjakirveste kultuuriks, sest tehti ilusaid lihvitud kirvaid. Nimetatakse ka venekirveks.
4000 ekr jõudis siia. Majad neljanurgelised, keerulise vaiade süsteemiga. Jõe äärsed olid peataumispaik, vastavalt aastaajale. Kammkeraamika kultuuri ajast korralikult teada ka matused( teatakse u 25 matust)Matused paiknevad asula territooriumil, sageli ka omaaegse elamu all.Asulaterritooriumile maeti ainult kõige tähtsamad. Panused väga erinevad. Elanikevahel tihedad suhted, aktiivne kaubavahetus. Kammkeraamikas valmistati ka ripatseid, nägudel oli religioosne tähendus. Hing võis rännata inim kuju sisse. Matustelt kus on hauas palju selliseid riptseid peetakse samaanideks. Kammkeraamika kultuuri ajast on Eesti soodest võetud turbaproove , leitud kultuurtaimede õietolmu. Siin on tuntud kaer ja oder · Nöörkeraamika kultuur. Varasemad nimetudes venekirveste kultuur, sõjakirveste kultuur. Jõudis u 3000 ekr. Ilusad lihvitud kivikirved, millel on olemas silmaaugud
laotud müürid.Tarandid rajati üksteise kõrvale ja need moodustasid ühe kalme, surnuid maeti enamasti põletatatult. Surnutele ei pandud kaasa relvi ega tööriistu, sest arvati et hauatagune elu on pidu ja pillerkaar. Eesti elanike peamiseks elatusalaks oli kindlalt kujunenud põlluharimine koos karjakasvatusega. Veel kujunes välja käsitöö areng, eriti raudesemete valmistamine, kasutusele tulid ka vikatid ja sirbid, hakati valmistama ka mitut tüüpi keerulisi sõlgi, ripatseid, kaela- ja käevõrusid ning sõrmuseid. Kaubandushuvid suundusid nüüd Rooma impeeriumi poole, võimalik, et Eestis kasvatatud vilja vahetati põhja- ja idapoolsete naabritega karusnahkade vastu, mida omakorda lõuna poole edasi müüdi. Kauplemine lõungas toimus enamasti balti hõimude vahendusel. Lõuna poolt hangiti enamasti pronksi. Edusamme majanduselus soodustas see, et rooma rauaaeg oli rahulik ja sõdadevaba aeg. PILET 14 1.Makedoonia tõus ja hellenism Philippos II
marginaalselt tegelema ka põllumajandusega, täpsemalt teravilja kasvatamisega. -) Aastast 3000 eKr sai alguse Nöörkeraamika kultuur ning peamiseks elatusalaks hakkas muutuma põlluharimine ja loomakasvatus ning asustus hakkab kaugenema suurematest veekogudest ja tekkima hakkasid üksiktalud. -) Eesti aladelt matuseid leitud ei ole, kuid Lätis on leitud väga palju maahaudu. Leitud laibad olid asetatud sellili ning neile oli kaasa pandud erinevaid panuseid, ripatseid, tööriistu ja lastematustel oli peale pandud ka ookrimulda. Neo-liitukumi juures on leitud, et hauad paiknesid otseselt elamute all ja haud oli voodertatud ehk põhja oli pandud oksi ja kasetohtu, et see moodustaks aseme ning pea alla oli asetatud puuhalg. Nöörkeraamika ajalised matused paiknesid asustusest mõnevõrra eemal ning laibad olid maetud küllili, konksus põlvedega ja on jälgi nagu käed oleks olnud kinni seotud (mehed vasakule küljele ja naised paremale küljele).
töökodades kui kodudes, värvimisega tegelesid aga elukutselised värvalid. Rõivaid kaunistas tikand, mis sai eriti armastatuks hilisel ajastul. Lemmikmotiivideks olis lihtne joonmuster, lilled, krookusevanikud, linnud ja kalad. Ehted: Minose naisi on kujutatud kandmas pikki peenikesi kaelakeesid, mis olid mõnikord kuni kolm korda ümber kaela keeratud. Kanti ka sõrmuseid, rippuvaid kuldkõrvarõngaid ja mitmesuguseid ripatseid. Hilisema ajajärgu kullassepad valmistasid juba inimese ja loomakujutistega ehteid. Ehetesse olid kiindunud ka Minose mehed, kelle puusapõlle esiosas võis näha helmestest võrku. Meeste käevõrud olid tihti kaunistatud graveeritud ornamentidega ning neid lükiti käsivarrele ühekorraga mitu. Tavalise minoslase kaelakee oli valmistatud kivikestest, rikkad aga uhkustasid
töökodades kui kodudes, värvimisega tegelesid aga elukutselised värvalid. Rõivaid kaunistas tikand, mis sai eriti armastatuks hilisel ajastul. Lemmikmotiivideks olis lihtne joonmuster, lilled, krookusevanikud, linnud ja kalad. Ehted: Minose naisi on kujutatud kandmas pikki peenikesi kaelakeesid, mis olid mõnikord kuni kolm korda ümber kaela keeratud. Kanti ka sõrmuseid, rippuvaid kuldkõrvarõngaid ja mitmesuguseid ripatseid. Hilisema ajajärgu kullassepad valmistasid juba inimese ja loomakujutistega ehteid. Ehetesse olid kiindunud ka Minose mehed, kelle puusapõlle esiosas võis näha helmestest võrku. Meeste käevõrud olid tihti kaunistatud graveeritud ornamentidega ning neid lükiti käsivarrele ühekorraga mitu. Tavalise minoslase kaelakee oli valmistatud kivikestest, rikkad aga uhkustasid
esimesed leiukohad olid Kunda Lammasmägi ja Pulli Pärnu lähedal; iseloomulik Lammasmäele: eluviisilt kütid ja kalastajad, elamuks püstkoda, tööriistad olid kivist, sarvest ja luust, arvatavasti päritolult europiidid Neoliitikum e noorem kiviaeg u 3300 1500 a eKr: u 3300 a eKr saabusid soomeugrilased ja nendega koos kammkeraamika kultuur; leiukohad: Akali, Kullamaa, Valma; leidude hulgas on palju luust ja merevaigust ripatseid; iseloomulik: eluviisilt kütid kalastajad, elamuks püstkoda, tööriistad paremini töödeldud tulekivist, oskus valmistada savinõusid; laibamatused, surnu maeti sinna, kus ta oli elanud, koos hauapanustega u 2500 a eKr tuli lõuna poolt venekirveste kultuur, mida seostatakse balti hõimudega (indoeurooplased); kõige suurem oskus oli kivi puurimine, lihvimine ja nöörkeraamika; tegelesid karjakasvatuse ja algelise maaharimisega
vajalikuks väetiseks). Söödiviljelus sai alguse Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal, kus mullakiht oli õhuke, aga viljakas. Põldude rajamisega kaasnes elanike paikseks muutumine ja esimeste külade teke. Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus. Uute põldude tekkides tihenes ka asustus. Alguse sai käsitöö hoogne areng, eriti tänu siiakanti jõudnud suurtele pronksikogustele. Tehti sõlgi, sõrmuseid, käe-ja kaelavõrusid, ripatseid jne. Kaubeldi lõunapoolsete hõimudega, tõenäoliselt oli tähtsaim siinne kaup karusnahk, võimalik, et ka vili. Kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega, millesse maeti kuni 20 inimese põletatud jäänused. Aastal 98 pKr mainis Rooma ajaloolane Tacitus esimest korda "aestide" hõimu. EESTI I AASTATUHANDE II POOLEL Olulisim märksõna, mis seda perioodi iseloomustab, on linnuste rajamine. See tähendab, et Eesti aladel
Osa valis ühe, osa teise võimaluse. Nii viidi valla staatusesse 11 alevit: Aegviidu, Järvakandi, Kohila, Kohtla-Nõmme, Märjamaa, Lavassaare, Pärnu-Jaagupi, Tamsalu, Tootsi, Võsu ja Vändra. 1999. aastal oli Eestis 47 linna, 15 maakonda ja 207 valda. RISTIUSU TULEK Väljavõte raamatust Eesti aastal 1200: Ristiusu jõudmine Eestisse Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis ühekaupa kantuina polnud ilmselt mitte lihtsalt ehteiks, vaid sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka. Ristripatsi sümboolsesse tähendusesse tuleb siiski suhtuda ettevaatlikult. Nii Eesti mandriosast kui ka näiteks Lätist on naiste haudadest leitud mõnikord mitmeid, vahel isegi üle kümne ristripatsi,mis sellisel kujul omasid tõenäoliselt siiski üksnes ehte funktsiooni. On ju rist iseenesest vana sümbol, mis mingil kujul esineb pea kõigis paganlikes kultuurides
Keskmisel rauaajal (600-800 pKr) ning viikingiajal (800-1050 pKr) jätkub kollektiivne matmine kääbastesse, tarandkalmetesse ja kivikirstkalmetesse. Tollel perioodil ilmuvad kalmetesse relvad, mis võiksid anda tunnistust poliitilistest-sotsiaalsetest muutustest ühiskonnas (Järve 2007: 7). Hiline rauaaeg (1050-1225 pKr) tõi endaga kaasa taas laibamatuse, muutuse põhjuseks oli ristiusk. Hauda pandi endiselt kaasa rohkelt ripatseid, ehteid, töö-ja tarberiistu (Torp-Kõivupuu 2003: 32). 1995.-2000. aastatel toimunud Tõnija eelrooma ja rooma rauaaegsetel tarandkalmete kaevamise osteoloogiline analüüs näitas, et ükski skelett ei esinenud kalmes tervena. Igast surnust oli kalmes vaid osa luid, needki enamasti purustatud kujul. Osteoloogiline materjal osutab kahekordse matmise kombele5. Kombega seostatakse üldiselt uskumust, et "vaid keha täielik hävitamine vabastab hinge pääsemaks teispoolsusse"
Jahiülikond sobis kuningale kõige enam ja selles riietuses näis ta tõepoolest kuningriigi esimese rüütlina. Kardinal läks kuninga juurde ja ulatas talle mingi kasti. Kuningas avas selle ja leidis kaks teemantripatsit. «Mis see tähendab?» küsis ta kardinalilt. 237 «Mitte midagi erilist,» vastas see, «ainult kui kuninganna peaks ilmuma teemantripatsitega, milles ma küll kahtlen, siis lugege need üle, kõrgus, ja kui ripatseid on ainult kümme, siis küsige Tema Majesteedilt, kes võis temalt varastada need kaks.» Kuningas vaatas küsivalt kardinalile, kuid ta ei jõudnud midagi küsida, sest kõigi suust kõlasid rõkkavad imetlushüüded. Kui kuningas näis oma kuningriigi esimese rüütlina, siis kuninganna oli kindlasti Prantsusmaa kõige ilusam naine. Tõsi, jahikostüüm sobis talle suurepäraselt; ta kandis siniste sulgedega viltkübarat,
annaabi.ee 
