Ristiusu saabumine Eestisse (2)

Ristiusu saabumine Eestisse
Ingrid- Helen Kikajoon
10. sajandi keskpaiku hakkas Euroopa paisuma . Euroopa ei mahtunud enam oma piiridesse ära. Linnad hakkasid kasvama ning samas ka inimeste vajadused kasvasid. Majandusliku aspekti poole pealt hakkas rahvaarv kasvama, röövretked vähenesid kuna Euroopas kehtisid kindlad reeglid ja hoiti korda. Kirikute võrk laienes, hakati oma misjonitööd ida poole suunama. Ristiusu tulek Eestisse oli pigem poliitilise tähtsusega, kui lihtsalt püha usu toomisega .
Ristimisega koos tuli vastu võtta kristlaste õigus, millel oli kaks poolt: 1) vaimulik: kirikus käimine, pihil käimine, kristlaste kommmete täitmine ning teine pool 2) ilmalik: kõik, kes usu vastu võtsid pidid hakkama maksma kümnist ning olid kohustatud osalema ristisõdades teiste paganate vastu.
Eestlaste esimesed kokkupuuted ristiusuga pärinevad XI-XII sajandist. 1167. aastal määrati Lundis eestlaste piiskopiks benediktlasest munk Fulco, kes ilmselt ka ise Eestit külastas. Ristitud eestlaste arv hakkas aeglaselt suurenema, ilmselt rajati mõnesse keskusse ka esimesed kirikud või kabelid. Enamasti jäid eestlased esivanemate usule siiski kindlaks, kujunedes koos balti rahvastega paganluse viimaseks kantsiks Euroopas. Kristlik Euroopa ei kavatsenud sellist olukorda kaua taluda.
XII sajandi lõpus jõudsid liivlaste aladele Väina jõe suudmes saksa kaupmehed . Neile järgnesid esimesed misjonärid. 1202. aastal asutati Mõõgavendade ordu, mille eesmärgiks oli kohalike paganate ristiusustamine . Rooma paavst kuulutas selleks välja ristisõja, pühendades vallutatavad maad Neitsi Maarjale. Üleskutse leidis arvukalt toetajaid ning Baltikumi saabus rüütleid kogu Euroopast. Osa liivlasi ja latgaleid võtsid ristiusu vastu vabatahtlikult, vastuhakkajaile avaldati sõjalist survet.
1208. aastal jõudsid ristisõdijad Eesti piiridele, ning alustasid selle alistamist. Eestlastel tuli võidelda saksa rüütlite, venelaste ja rootslaste ja taanlastega. 1210 . aastal purustasid eestlased Ümera lahingus ristisõdijate väe.
1219. aastal ründasid eestlased Tallinna all Eestit vallutama saabunud Taani kuninga Valdemar II väge. Eestlased said lüüa, ning 1227. aastaks oli kogu maa alistatud ning ristiusustatud. Kavatsus oli osa Eestit allutada otse paavstile, kuid saksa rüütlite vastuseisu tõttu seda ei tehtud, ning Eesti jagati Mõõgavendade ordu (hiljem Saksa ordu Liivimaa haru), Taani ja väiksemate piiskopkondade vahel.
Eesti ristiusustamist on hinnatud mitmeti. Osalt on selles nähtud „seitsmesaja-aastase orjapõlve“ algust, teisalt on väidetud, et ristiusustamise kaudu liideti Eesti Lääne-Euroopa kultuuriväljaga. 1
Varaseimateks ristiusu tunnusteks arheoloogilises materjalis peetakse üldiselt ristikujulisi ripatseid, mis sümboliseerisid kandja kuulumist kristlaste sekka.
Üksikuid leitud ristripatseid, muidu paganlikes matustes, seletatakse tavaliselt nähtusega, mida nimetatakse prima signatio, s. o. eelristimine või ristiga märkimine. Prima signatio vastu võtnud inimesed ei kuulunud täiel määral kristlikku kogudusse, kuid omasid teatud õigusi, mis muidu olid reserveeritud vaid kristlastele.
Kõige kasulikum oli see staatus kaupmeestele, kes, olles läbinud primisignatio ning võtnud selle kinnituseks vastu risti, võisid kaubelda vabalt kristlastega, ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest.
Ristiga märkimise majanduslik kasu ilmneb selgesti kiriku poolt tehtud jõupingutustes lõpetamaks kaubanduslikku läbikäimist mittekristlastega.
Ristripatseid leitakse enamasti matustest, mis kõigi muude näitajate poolest on paganlikud, osutades seega, et maetu oli jäänud siiski seotuks oma ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. “Täielikult” ristitud inimeste jaoks oli ülimalt oluline saada maetud kristlikul moel, kuna üksnes see avas võimaluse surmajärgseks igaveseks eluks. Esmatähtis on sealjuures võimalus saada maetud pühitsetud maale, s. o. kirikut või kabelit ümbritsevale surnuaiale. See on ka üks olulisemaid põhjusi, miks ristiusu vastuvõtnud üritavad võimalikult kiiresti püstitada kabelit või isegi kirikut. Lisaks iseloomustab kristlikku matmisviisi matmine põletamata, peaga lääne suunas ning ilma panusteta. Käsitletaval perioodil maeti kristlasi enamasti surilinas või lihtsas eheteta särgis. Kõikidest viimatimainitud nõuetest esineb siiski ka kõrvalekaldeid ning primaarseks jääb siiski nõue matmiskohast pühitsetud maal.
Skandinaavias ja Soomes võtsid ristiusu esimestena vastu ülikud, kes ühtlasi püstitasid oma mõisate kõrvale ka esimesed kabelid ja kirikud. Mitmed neist kujunesid hiljem ümber kihelkonnakirikuteks. Ametliku ristiusustamise eelsete kabelite olemasolu on oletatud ka Eestis, kindlaid tõendeid nendest pole aga seni leitud. Neid pole ka kuigi lihtne avastada , kuna esimesed kabelid võisid olla kerged puuehitised, mis maapinda arvestatavaid jälgi ei jäta, neid ümbritsevad matused aga olla panusteta ning hilisematest haudadest eristamatud.
Mõnedest piirkondadest Rootsis, esmajoones Ojamaa saarelt, on siiski teada ka üleminekuaja matuseid, s. o. kirikaeda ja muidu kristlikult maetud surnuid, kes olid sängitatud hauda paganliku kombe kohaselt pidulikus rõivastuses ja koos ehetega. Sellised matused esinesid üldjuhul vaid lähima 50–100 aasta jooksul peale ristiusu vastuvõtmist, asendudes seejärel läbinisti kristliku matmiskombestikuga. Üksikud välja kaevatud ehetega matused ning üsna rohked juhuleiud Eestimaa kirikaedades osutavad, et sarnane üleminekuperiood esines ka siinmail, kohati vaid 13. sajandi jooksul, kohati aga hoopis kauem.
Kuigi kristliku mentaliteedi kohaselt maeti ühisele kalmistule kõik koguduse liikmed, rõhutati maetute sotsiaalset positsiooni kaugusega kirikust ja eriti altarist. Mida tähtsam isik omaaegses ühiskonnas, seda lähemale kirikule ta maeti. Mõningad 13. sajandi panustega luustikud on kaevatud välja Valjala ja Viru- Nigula kirikaedadest. Nagu osutas mõnede maetute asend otse kirikuvundamendi kõrval, pidid need olema sängitatud mulda juba kiriku olemasolu ajal. Tegemist oli peamiselt naiste matustega, kelle juurest leitud esemed kujutasid endist piduliku rõivastuse juurde kuulunud ehteid . Nii panused kui ka asukoht otse kiriku seina ääres viitavad maetute kõrgele sotsiaalsele positsioonile.
Et kristianiseerimine oli vägivaldse iseloomuga , on Eesti ajalooteaduses olnud üldiselt tavaks rõhutada kõigi eestlaste tugevat vastuseisu ristiusule. Sellise arvamuse taga heiastub ühtlasi ka ettekujutus siinsest suhteliselt egalitaarsest ühiskonnast 13. sajandi alguses. Viimastel aastatel on mitmed uurijad jõudnud siiski seisukohale, et üldistus on mõneti ebaõige. Kuna kristianiseerimises on üldiselt kandev roll eliidi suhtumisel , tuleb kindlasti arvestada kujunenud poliitilise olukorraga Eesti eri osades.
Muistses vabadusvõitluses kannatas enim Lõuna-Eesti, kus toimus suurem osa lahinguid ning suurem osa siinsest eliidist kas tapeti või tõrjuti võimult kõrvale ning maad asusid vallutuse järel haldama peamiselt saksa päritolu vasallid . Ilmselt just kohaliku eliidi hävingu tõttu juurdus ristiusk siin visalt . Parem oli olukord Põhja- ja Lääne-Eestis, kus suur osa kohalikust eliidist säilitas vähemalt esialgu oma vara ja võimu ning kujunes ümber feodaalseks vasallkonnaks. Omamaist päritolu vasallid toimisid vahendajaina nii ristiusu kui ka üldisemas mõttes feodaalse maailmakorralduse levitamisel talupoegkonna seas. Tulemuseks oli ristiusu põhimõtete kiire aktsepteerimine, mis arheoloogilises materjalis kajastub hiljemalt 14. Sajandiks omaks võetud läbinisti kristlikus matmiskombestikus.
Eripärane oli ristiusu omaksvõtt Saaremaal. Erinevalt teistest Eesti maakondadest ei suutnud vallutajad Saaremaad ka 1227. aastal endale täielikult allutada ja kohalik eliit säilitas ilmselt kogu oma võimu veel vähemalt sajandiks. Pealegi polnud saari eelnenud sõja käigus kuigi oluliselt rüüstatud, mistõttu võib arvata, et ka eliidi majanduslik võimsus polnud kuigivõrd vähenenud. Põletusmatuste järsk lakkamine ja kristliku matmiskombestiku omaksvõtt osutavad ristiusu kiirele aktsepteerimisele vähemalt kohaliku eliidi hulgas.
Kristlikule maailmale omaste tõekspidamiste ja väärtushinnangute aktsepteerimine Saaremaa ülikkonnas kajastub ka Eesti vanimate kivikirikute püstitamises, mis ilmselt toimus kohaliku eliidi majanduslikul ja ideoloogilisel toel.
Eesti talupoegade mõttemaailmas juurdus kristlus üldjuhul siiski võrdlemisi aeglaselt, mida soodustas algselt kohalikku päritolu eliidi saksastumine vallutusele järgnenud sajandite jooksul. Vanad uskumused segunesid uute, kristlike ettekujutustega ning visalt püsisid ilmselt paganlikku päritolu kombed ja riitused. Eesti puhul on ehk kõige hämmastavam, et ristiusk ei suutnud kuni päris viimaste sajanditeni kuigivõrd mõjutada perekondliku eluga seotud tõekspidamisi, mille üle kirik kehtestas enamasti range kontrolli.2
XII sajandil algas sakslaste tung itta , mis veidi hiljem hakkas oluliselt mõjutama eestlaste edasist saatust. Esialgu ületasid sakslased Elbe ja jõudsid välja Läänemere lõunarannikule. Alistatud lääneslaavlaste alale rajati 1143 . (või 1147.) aastal esimene saksa linn- Lübeck. 1202. aastal asutati eriline vaimulik rüütliordu Kristuse Sõjateenistuse Vennad. Orduvennad jagunesid mitmesse kategooriasse. Kõige tähtsamad olid rüütelvennad, kelle ülesandeks sai sõdimine. Kaupmeeste vahendusel tuli 1184 . aastapaiku augustiinlaste ordu koorihärra Meinhard Väina jõe suudmes elavate liivlaste juurde ja hakkas seal ristiusku levitama. 1186 . aastal pühitseti ta Liivimaa piiskopiks.3
Tänu selle linna rajamisele hakkas Läänemerel liiklus elavnema. Kõigepealt tulid kaupmehed, seejärel misjonärid ja lõpuks paavsti üleskutsele (1193. aastal) järgnenud ristisõdijad. Ristisõdijad kuulusid enamuses saksa väikefeodaalide hulka, keda meelitasid võimalikud maavaldused; oma osa oli ka kurjategijatel, kes tulid siia selleks, et aasta pärast patust puhtaina tagasi pöörduda. Maiseid motiive , siirast andumist pühale üritusele oli vähe, siiski ei saa seda kõrvale jätta. 4
1 Laar, M. 2005, Tallinn. Linnulennul Eesti ajaloost. 2Mägi, M. 2003, Tallinn. Eesti aastal 1200. 3Mäesalu, A. Lukas , T. Laur , M. Tannberg , T. 1997, Tallinn. Eesti ajalugu I. 4Vahtre, L. 2000, Tallinn. Eesti kultuuri ajalugu.