Vadjalased (0)

Häädemeeste Keskkool
Vadja
Referaat
Juhendaja : Aira Rahu
Koostaja : Pille-Riin Makilla
Häädemeeste 2009
Sisukord
1. Vadjalased lk 4
2. Nimetused lk 4
3. Asuala lk 4
4. Arvukus lk 4
5. Keel lk 5
6. Ajalugu lk 5
7. Elatusalad lk 7
8. Usund lk 7
9. Tänapäev lk 7
10. Lisad lk 8
Vadjalased
Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatšinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud ( paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid : ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale , kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926. aasta andmeil 705, 1959 . aastal oli häid vadja keele oskajaid Leningradi rajoonis .
Nimetused
Vadjalaste endanimetus on vadjalain, vad´d´alaizõd, vadjakko, mavätši. Vanemas vene traditsioonis on vadjalasi ja teisi läänemeresoome vod´. rahvaid nimetatud tšuudideks. Konkreetselt vadjalaste tähistamiseks kasutatakse vene keeles etnonüümi
Asuala
Vadja keelt räägitakse veel Luuga jõe alamjooksul , Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis mõnes külas - Jõgõperä (Krakolje), Liivtšülä (Peski), Luuditsa (Lužitsõ). Osa vadjalasi elab oma kodukülas vaid suviti .
Arvukus
2002. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal 73 vadjalast. Vaid 12 neist elas Leningradi oblastis ja 12 Peterburis.1 Tundub, et tegemist on inimestega, kes on viimasel ajal hakanud väärtustama oma vadja juuri ning tunnistanud end vadjalasteks. 1989. aasta rahvaloenduse käigus arvati vadjalased „teiste rahvaste“ hulka.
Keel
Vadja keel kuulub koos eesti ja liivi keelega läänemeresoome keelte lõunarühma. See on eesti (põhjaeesti) keele lähim sugulaskeel (ka vadjalased on nimetanud oma keelt maakeeleks – maa tšeeli). 2002. aasta rahvaloenduse andmeil oli Venemaal 774 vadja keele oskajat. Tegemist on ilmselt veaga. Vadja keeles eristatakse nelja murret – ida- ja läänemurre ning kukkusi ja kreevini murre. Viimast kõnelesid 15. sajandil Lätisse küüditatud vadjalased (kreevinid) ning see hääbus 19. sajandi keskel. Kukkusi (Kurovitsõ) külas kõneldav murre on tegelikult vadja ja isuri segamurre. Idamurret räägiti II maailmasõja ajal veel vaid ühes külas (Itšäpäivä, vene k Itsepino) ning tänaseks on alles jäänud vaid läänemurde viimased kõnelejad. Kirjakeel puudus kuni 2000. aastate alguseni, mil filoloog Mehmet Muslimov lõi läänemurdel põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku.
Ajalugu
I ja II aastatuhande vahetusel pKr asustasid vadjalased kogu hilisemat Ingerimaad. Läänes ulatus nende asuala ilmselt ka Ida-Eestisse (Vaiga ehk Vaia muinasmaakond, Jõuga kääpad), kagus võis see küündida Novgorodini. I aastatuhande II poolel pKr hakkas vadjalaste asuala lõunaossa saabuma idaslaavlasi (Ilmeni sloveenid). 9. sajandi lõpul osalesid vadjalased Kiievi Russi loomisel, nende eliit venestus tasapisi . II aastatuhande algul asusid Karjala kannaselt hilisema Ingerimaa idaossa isurid ning liikusid järk-järgult läände kuni Narva jõeni. Tekkis vadja-isuri segaasustus. Kiievi Russi killustudes 12. sajandil jäid vadjalaste alad Novgorodi feodaalvabariigi koosseisu. Selle riigi loodepoolset administratiivüksust nimetati Vadja viiendikuks, pealinnas oli Vadja (Tšuudi) tänav, vadja sõjasalgad osalesid Novgorodi sõjakäikudel. Alates 13. sajandist oli vadajalaste asuala sageli Vana- Liivimaa ja Novgorodi vaheliste võitluste tallermaaks. 1440 . aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse, Bauska lähedale. Kohalikud elanikud hakkasid neid kutsuma kreeviniteks (läti k sõnast krievs ’ venelane ’), sest nad toodi Venemaalt. 1846. aastal kohtas A. J. Sjögren veel mõnd oma keelt mäletavat kreevinit. Kui Wiedemann 1870. aastal asja uurima läks, olid kreevinid lõplikult lätistunud, ent tal õnnestus lahendada nende päritolu mõistatus (F. J. Wiedemann, Ueber die Nationalität und die Sprache der jetzt ausgestorbenen Kreewinen in Kurland. St.-Peterbourg 1871). 1480 . aastail, pärast Novgorodi ühendamist Moskva suurvürstiriigiga küüditati vadjalasi Venemaa siseossa. Kui Ingerimaa 1617. aastal Stolbovo rahuga Rootsi koosseisu läks, pagesid paljud sajandite vältel tasapisi õigeusklikeks saanud vadjalased luteri usu eest ise Venemaale. Tühjaks jäänud maadele asutati luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Põhjasõjas sai Venemaa Ingerimaa tagasi ning 1703. aastal rajati Neeva suudmesse impeeriumi uus pealinn, mis muutis põhjalikult kogu piirkonna geopoliitilist kliimat. Peterburi rajamisega kaasnes venelaste massiline sissevool Ingerimaa idaossa. Kõik see viis vadjalaste kui etnilise rühma hajumiseni. Nad sulasid kokku venelaste, soomlaste, isurite ja eestlastega. 1848. aastal loendas Peter von Köppen Ingerimaal 37 küla, kus elas kokku 5148 vadjalast. Lisatõuke vadjalaste hajumisele andis pärisorjuse kaotamine (1861) ning sellega kaasnenud rahvastiku liikuvuse kasv. Peteburi vajas ka vadjalaste nappi tööjõudu.
1920. aastate NSV Liidu rahvuspoliitika (põlismaistamine ehk korenizatsija) vadjalasi ei puudutanud. Mingisugust autonoomiat nad ei saanud, kirjakeelt neile ei loodud. 1926. aasta andmeil oli vadjalasi järel 705. Põllumajanduse kollektiviseerimisega seotud küüditamised (1929- 1931 ) tabasid ka vadjalasi. II maailmasõja ajal oli vadjalaste asuala aastaid sõja tallermaa ja Saksa rinde tagala . Paul Ariste andmeil oli 1942. aastal alles veel 300-400 vadja keele oskajat. Sõja lõppfaasis evakueeriti koos ingerisoomlastega Soome ka osa vadjalasi ning anti pärast sõda NSV Liidule välja. 1959. aastal oli Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis häid vadja keele oskajaid 35 ning need olid valdavalt vanema põlvkonna esindajad. 1989. aastaks oli H.  Heinsoo andmetel järgi 62 vadjalast, vadja keelt oskasid neist umbes pooled.
Alates 1990. aastate teisest poolest on toimunud omalaadne vadja taassünd. 1997 asutas Tatjana Jefimova, kelle abikaasa on vadjalane , Luuditsas eramuuseumi, kuhu kogus etnograafilisi esemeid ja vanu fotosid . 2001. aastal muuseum põles, praegu seda taastatakse. Alates 2000. aastast korraldatakse Luuditsas igal suvel külapidu, millest on kujunenud vadjalaste ja vadja huviliste kokkusaamiskoht. 2003. aastal loodi vadja lipp , vapp ja hümn. Jõgõperä keskkoolis õpetatakse fakultatiivselt vadja keelt ja kodulugu, tegutseb folklooriansambel „ Linnud “. 2003. aastal ilmus Peterburis Mehmet Muslimovi poolt väljatöötatud vadja kirjakeeles raamat „Vadda kaazgõt. Vodskije skazki“ (40 lk, tiraaž 200). Aprillis 2005 registreeriti Vadja Kultuuri Selts (esinaine Tatjana Jefimova).
Elatusalad
Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus , millega liitub loomakasvatus . Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades.
Usund
Vadjalased sattusid õigeusu mõjusfääri juba 10. sajandi lõpul, ent sisuliselt said nad õigeusklikeks ehk alles 16. sajandil. Vadja küladest pole kristluse- eelse usundi elemendid lõplikult kadunud tänini.
Tänapäev
Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad vadja memmedelt lindistamas vanu laule ja lugusid . On ehk tegu esimese vadjalaste rahvusliku ärkamisega? Loodame, et pole veel lootusetult hilja.
Lisad
Vadjalaste sümboolika
Vadja lipp
Vadja vapp
Vadja riietus
Kaart