Reisikiri (3)

Tükike Jaapanit
1. Autor Leo Mõtus sündis Viljandimaal aastal 1965. Viljandis ta elas kuni 18 eluaastani,mil ta kolis koos oma vanematega Tartusse .
Leo Mõtus õppis Tartu Ülikoolis filosoofiat ning peale ülikooli on ta tegelenud peamiselt ettevõtlusega mis on ka tema seniseid sissetulekuallikaid olnud.
21. aastasena ta soetas endale Tallinna äärelinna Laagrisse väikese majakese kus ta elab ka tänaseni.
Ta on külastanud paljusid riike ja pannud kirja palju informatsiooni nende riikide kohta , kuid raamatukaante vahele on jõudnud kolme riigi seiklused : ,,Pisike Andorra ” , ,,Austri mõnud ja võlud” ja ,,Tükike Jaapanit” , nendest viimast ta peab oma kõige paremaks reisikirjaks.
Oma reisikira lõpus ütleb Leo ,et ta naudib reisimist ning tahab tulevikus veel põnevamaid reisikirju kirjutada mis ta tänaseni on kirjutanud.
2. Jaapanlased
Loomuldasa pisut häbelikud, rahumeelsed, välismaalasekartlikud ( neilt näiteks teed küsides on soovitav seda rahulikul häälel ja naeratades teha, et neid mitte hirmutada), korda armastavad, mobiiltelefone klõbistavad, (mõistagi moblasid, millega saab ka fotosid teha ja saata), viisakad , lapselikult kergesti lõbustatavad. Iseäranis maarajoonides, kus "gaijinid" (välismaalased) nii levinud pole kui Tokyos, piisab sul vaid suu lahti teha (pole tähtis mida sa ütled) kui kogu seltskond juba aplodeerima ja tunnustavalt naerma puhkeb. Paljud gaijinid näivad seda rock- staari seisust täiel rinnal nautivat. Paljudest nohik-poistest näiteks, keda tüdrukud kodumaal suurt ei märganudki, saavad siin mängleva kergusega supermanid ja kohalike beibede jumaldusobjektid.
Suurem osa noortest linnatänavail on blondeeritud juustega (alustades kõiksugu pruunidest toonidest ja lõpetades suisa blondidega), paljud lasevad silmi suuremaks lõigata ning ihalevad ka suuremat nina, et aga rohkem gaijini moodi olla. Püha müristus! See näib nii absurdsena, et siinkohal meenub masendav dr. Peep Pree Kahvli saatest: "Iga naise juures annab midagi korrigeerida itc" ja okse tuleb peale.
Lemmikjututeemaks on metroo (seal veedab ju igaüks suure osa oma päevast). Vahetatakse infot sellest, kui pikk on täpselt kojusõit, millises jaamas ümber istutakse jne. Moes on koguda oma metrooliini nimega nänni. Gaijin-e ja inglise keelt peetakse üldiselt kangesti cooliks. Inglisekeelseid, tihtipeale mõttetuid lausekatkeid topitakse uljalt kuhu aga võimalik.
Näiteks: Tokyo tänaval pahaaimamatult patseeriv 10-aastane plika, seljas pusa mis nendib: "Spread Beaver " (Vonneguti radadel : pärani piiber ); mudilane kärus, jalas teksad kirjaga "The Power of Punk " ; paljunäinud Austraalia hipist keeleõpetajat shokeeris loosung ta varateismelise õpilase särgil: "Suck and blow is what I know " jne.
Seda nooremate vaimustust ei jaga sugugi vanem generatsioon , kellest paljud veeretavad süü riigi majandusliku allakäigu ja hukkaläinud noorte eest lääne peale. "Me pole muud kui USA orjad ," olen mitmest suust kuulnud .
USA mainele ei tule just kasuks Jaapani lõunapoolseimal Okinawa saarel asuv USA sõjaväebaas (Jaapanil pole peale seda kui USA tuumapomme loopides maa okupeeris, oma sõjavägegi), mille sõdurid umbes aastas korra millegi jälgiga hakkama saavad, nagu näiteks 12-aastase jaapani tüdruku mitmekesi vägistamine, mis küll palju meediakära ja jõuetut raevu tekitab kuid mille puhul radikaalsemaid karistusmeetmeid ette võtta pole võimalik, sest baas on USA territoorium , ning Jaapani seadused seal lihtsalt ei kehti.
Ma pole veel kohanud rahvast kellele nii väga kummardada meeldiks kui neile siin. Kummardatakse tervitades, hüvasti jättes ja tänutäheks. Isegi õhtuse uudistesaate diktorid, ekraanile ilmudes kõigepealt kummardavad vaikides nii sügavalt, et pealagi paistab ja siis alles tervitavad sõnadega. See komme hakkab muuseas külge, ilmselt pean end Eestisse jõudes tagasi hoidma, et mind poolearulisks ei peetaks kui näiteks teed ületades mulle teed andnud juhi poole tänulikult koogutama kukun. Mu eesti sõbranna ohkas kord: " Igalt välisreisilt tulles on sul mingi uus imelik komme kaasas".
Ennenägematu on siinne teenindaja alandlikkus kliendi suhtes. Kuigi tegu võib olla kasvõi millegi nii tühisega nagu trukkide ostmine , on müüja alati suisa rohust madalam, pisut kühmus, pidevalt koogutav, nagu kardaks peksa saada kui sulle küllalt meelepärane pole. Ning midagi sulle ulatades teeb ta seda tingimata austust väljendades kahe käega.
Kummardamisega käib koos pidev vabandamine. Vabandatakse hüvastijätuks ja telefonikõne lõpus ning ka siis kui keegi sulle näiteks midagi kingib :).
Siiski, on hetki , mil kaovad jaapanlaste rafineeritus ja häbelikkus. Need hetked saabuvad tavaliselt pärast paari klaasi saket (riisivein). Purjus kodanikule on lubatud paljud asjad, mille peale muidu kulmu kortsutataks, kasvõi näiteks tänaval urineerimine (kui sa just naine pole). Ja pidutseda neile meeldib.
Veel üks mu arust kõnekas tähelepanek, mis räägib nende sõbralikust loomusest nii mõndagi. Kord ühel karaoke -peol, jäin mõttesse kuulates noormeest, kel viisipidamisest vähimatki aimu polnud, kuid kes sellest hoolimata täiel rinnal andunult oma lemmiklaulu esitas ja kuigi tema mikrofonist võimendatud kakofoonia kõrva kriipis, ei tulnud kellelgi pähegi tema poole ühtki halvustavat ega kriitilist sõna visata - kõik hoopis plaksutasid tunnustavalt kui ta lauluga ühele poole sai.
Tal polnud kordagi mõttessegi tulnud oma talendi puudumist häbeneda. Kodumaal poleks selline olukord võimalik, mõtlesin. Siin aga pole mõnitamine moes, isegi sõbralik nõõkimine mitte. Kui armas.
Isegi sinne huumor väljendab nende siirust ja on vastupidine meile omasele sarkasmile ja irooniale, siin on see rohkem slapstick (kuidas seda eesti keeles õelda?), noh umbes nagu vahtkummist nuiaga pähe tagumine vms.
Näide: kui kord suusakuurordis hotellis tööpäeva alustades hõiskasin tehtud entusiasmiga: "Kõige rohkem maailmas armastan ma peldikuid küürida!", siis arvas jaapanlasest kolleeg (kes ilmselt me imeliku huumorimeelega juba rohkem kursis oli) vajalikuks uustulnukast kolleegile selgitada: "Tegelikult teeb ta ainult nalja ja tahab sellega õelda, et talle peldikute küürimine eriti ei meeldi " :).
Otsekohesust peetakse ebaviisakas , vastakaid arvamusi suisa vulgaarseiks - sa saad pigem kuulda närvilist itsitust kui vastaspoole tegelikke vaateid.
Nende jaoks on ülimalt raske, kui mitte võimatu millegiga mitte nõus olla või siis eitavalt vastata. Pigem näeb nende vastus välja nii: "Aga mis sa ise arvad ?" või "Miks sa küsid minult selliseid küsimusi?" Nende kuude jooksul olen paljusid kohalikke kiusanud küsimusega: "Noh, ütle, kas sinu arust me, gaijinid, oleme jaapanlaste arust haisvad ?" (on üldteada, et me keha lõhn on tugevam kui nendel ja seega nende haistmismeelele pisut solvav). Võite ette kujutada nende kimbatust ja neid vingerdavaid vastuseid mida ma kuulda sain: "Ei ole! Kes sulle seda ütles? Meie oleme ju samuti haisvad"
Tõele kõige lähemale jõudis pika pinnimise peale noormees pärast seda kui temaga paar kuud külg-külje kõrval töötanud olime: "Noh, võibolla mõni inimene tõesti arvab nii, aga mina pole küll kunagi seda mõelnud!".
Ebaviisakas on ka tänaval söömine ( erandiks vana hea jäätis), kuigi gaijini jaoks pole kõikvõimalike reeglite rikkumine just surmapatt. Vastuvaidlematult ropp on aga nuuskamine. Sündsamaks alternatiiviks on lärmakas stoiline luristamine, kuni leiad mõne privaatse koha kus see ropp asi omaette korda ajada.
Lärmakas luristamine on miskipärast kombeks ka nuudlisuppi süües. Jälgisin kõrvalt, kuidas see heli mu kõrva riivas ja mõtisklesin: "Näe, kui ühiskonna poolt rikutud ma olen! Huvitav, milline oleks mu loomulik reaktsioon sellele nähtusele kui mulle poleks lapsest saati pähe taotud, kuivõrd ebasünnis on suppi luristada? Kui
suhteline on kõik siin maailmas.
Grupp (perekond, kolleegid jne.) on tunduvalt tähtsam kui üksikisik, ilma grupita puudub inimesel point. Kõik teised määratletakse kas grupi sisse või väljaspoole kuuluvateks.
Mõned gaijin -id, kes siin keelt ja kultuuri õppides aastaid veetnud, tõstavad lõpuks meelt heites käed üles: "Selle kultuuri sisse on võimatu pääseda!" Aga võibolla seisnebki see "sisse pääsemine" oma prioriteetide allutamises grupi omadele, mida paljud gaijin-id pole valmis tegema.
Tavaliselt jäädakse samale ametipostile kogu eluks, (kuna palk kasvab koos firmas töötatud ajaga ), nii et lõpuks veedabki mees koos kolleegidega palju rohkem aega kui perega . Kuna kodu asub tihti Tokyost vähemalt 2 tunni tee kaugusel, ning tööpäevad on pikad, ta tihti nädala sees koju ei jõuagi. Seks tarbeks on neile öö mööda saatmiseks välja mõeldud klaustrofoobilised kapsel -hotellid - tillukesed toapugerikud, kuhu peale voodikese ja teleka seina sees muud ei mahugi.
Huvitaval kombel pole vähimatki tähtsust sellel, mida sa täpselt ülikoolis õppisid, sest kompanii ise õpetab sind välja täpselt nii nagu neile sobilik. Näiteks üks kes kirjandust õppinud, maandus advokaadibüroosse, teine neiu , saanud kraadi seksuaalkäitumises töötab nüüd pangas, me plasmafüüsikust sõber pühendus pärast raadi kaitsmist hoopis piloodiameti õpingutele. Noorel aga, kes ühe aasta Saksamaal töötanud, on hiljem raske jaapanlaste kompaniis tööd leida, kuna väljamaa muutvat inimese liiga iseseisvaks:)
Turvaline
Maarajoonides ei vaevuta maja ega autouksi lukustama. (Kui palju on maailmas järele jäänud maid kus niiviisi elada võib?) Tokyo tänavatel seisavad puntras lukustamata jalgrattad, mida nähes võib tekkida kiusatus ta sealt lihtsalt ühes võtta ning temaga päikeseloojangusse sõita. Siin asjad nii ei käi - politsei on agar ratturite dokumente kontrollima. Kord peale keskööd jäises kevadtuules kodu poole vantsimas, peaaegu komistasime külmal kõnniteel lebavale "salaryman"-ile (ühine nimetaja ülikonnas palgatööliste kohta), kes oli enne kojuminekut otsustanud väikese kosutava joobnud uinaku kasuks külmal asfaldil. Näol vaevumärgatav õnnis naeratus, näis ta oma olukorraga ülimalt rahul olevat. Inimesed tema ümber häirimatult oma õiseid asjatoimetusi jätkamas itc. Teda seal kaitsetult pikutamas vaadeldes jooksid silme eest läbi pildikesed kodust: tüli norivad joodikud, verised kaklused, rõõvkallaletungid - mingi teine planeet vist .
Metroos, kus enamus inimesi veedab 1-3 tundi oma päevast, pannakse pagas lihtsalt pea kohale restile, et siis pingil istudes sügavasse õiglaseunne vajuda. (Neil on haruldane anne minutiga uinuda et siis täpselt oma peatuses virguda.) Kui juhtud midagi kaotama, siis tõenäoliselt leiad oma kadunud asja hiljem leiubüroost.
Ainus, mis (peale maavärinaohu - viimane Big One, mis Tokyo maatasa tegi oli küll aastal 1923, kuid väiksemaid tuleb ette pidevalt; ühel öösel ärkasin selle peale, et me 5-korruseline paneelmaja nagises ja vibreeris, ning köögis kolisesid nõud itc. Keegi ei oska ette kujutada, mis juhtuks tänapäevases pilvelõhkujalinnas, kui maaema end taas korralikult raputama suvatseks hakata) su turvalisust ehk häirida võib, on käperdajad. Mul endal seda küll kordagi kogeda ei õnnestunud kuid kuulsin mitut tüdrukut rääkimas ontliku välimusega keskealistest meestest, kelle käsi rahvarohkel tipptunnil metroos otsekui kogemata õrnalt üle su rinna vms. libiseb.
Häda on selles, et esimese hooga ei saa ju aru, kas see tõesti polnud vaid juhuslik puudutus . Jaapani naistel on tavaks piinlik olukord häbenedes maha vaikida, kuid palju efektiivsem oleks käperdavast käest kinni haarata, ning häälekalt hõigata "chikan!" (pervert!) Kui üks saksa neiu aluspesu oma teise korruse rõdule kuivama riputas ning selle järgmisel hommikul varastatuna leidis, soovitas politsei tal edaspidi ettevaatlikumalt käituda :)
Mehed ja naised
26a. on enam-vähem see viimane piir, millest kauem naised abiellumisega oodata ei kannata. Siis tulevad appispetsiaalsed "Leia endale abikaasa" peod. Abielludes lahkub enamus töölt ja jääb koduseks.
Muuseas, enne leibade ühte kappi panemist on normaalne palgata detektiiv , et nuhkida välja, ega potensiaalse abikaasa suguvõsas pole burakumin'i verd (s.o. ajalooline madalam klass kes tegi tõid mida teised teha ei tahtnud, nagu lihunik , nahatöötleja jne. nende avalikdiskrimineerimine on siiski illegaalne.)
Mehe-naise rollid paistavad ikka veel kindlalt paigas olevat. Mehe mureks on koduvälised afäärid, samas kui naine kodu siseasjadega tegeleb. Naise roll on meest kuulata, tema vajaduste rahuldamise eest hoolt kanda, ta frustratsioonidele ventiiliks ning üldse igati toeks olla. (Iga eduka mehe taga on ju teadagi naine. Iga eduka naise taga on tema ise.)
Muutused selles vallas toimuvad kuid tunduvalt aeglasemalt kui läänemaailmas.
Võrdsete palkade ja töötingimusteni on veel pikk maa minna. Sakslannast tuttav kurtis, et tööl on suitsunurgas suitsetamine lubatud vaid meestel, naised pidavat seda tillukese köögi nurgas, peaaegu et salaja tegema.
Palgapäeval toob mees kogu oma palga naise kätte, millest siis too mehele iganädalast taskuraha annab, poes, kosmeetikus ja kursustel (nt. inglise keel, käitumine (moes on õppida, mida ja millal öelda), ikebana ) käib, perepuhkusi planeerib. Mul on siiski kahtlus nimega Kuri, et eks need mehed ikka salamisi osa rahast endale jätavad, et jääks ära ebamugav selgitamine teemal, miksnad mõnes striptiisiklubis v. bordellis mingil õhtul nii palju kulutasid.
WC
Eriliseks vaatamisväärsuseks on tualetid, kus nupulevajutusega saad esile kutsuda veesolina sarnase heli, et sa ei peaks oma loomulike asjatoimetustega kaasaskäivate häälte pärast kaaskodanike ees silmi peast häbenema, nupuvajutuse peale sõidab poti sisemusest välja toruke , mis sind hellalt puhtaks peseb, teisele nupule vajutades ilmub toruke erineva nurga alt, võimalik on tellida ka prilllaua temperatuuri ning rullida sellele kaitsev paberkate. Ainus, mida ma kogu oma nutikuse juures välja mõelda ei suutnudki oli see, kuidas lihtsalt vett peale lasta!
Müügiautomaadid
Jaapani 120 milj. elaniku kohta on automaate 20 miljonit ning neil on linnapildis suur osa (absoluutselt arusaamatuks jääb, miks küll keegi nende klaase sisse ei peksa ja tasuta tänavapeo lootuses neile kirvega ei viruta nagu mujal maailmas kombeks). Automaadist saab osta kõike: karastusjooke, kuuma kohvi teed ja suppi, suitsu, õlut, saket, viskit, riisiroogi, burgereid, lipse, arvuti tarkvara , kondoome, pornot. Second- handi fännid võivad 400-600 kr. eest osta kolmekaupa vaakumpakendisse pakitud koolitüdruku kantud aluskad, koos oletatava omaniku fotoga. Milline ideaalne suveniir.
Trendihullus
Kõige tähtsam asi maailmas on olla MOES, olla iga hinna eest COOL. Ja kõige coolim on olla underground . -- Kõige-kõige coolim on muidugi olla David Beckham , aga kuna see paljudele kättesaadav pole siis jääb neil üle vaid pikemalt mõtlemata osta kõike millelt tema nägu vastu vaatab, alates kommidest ja lõpetades autode ja elukindlustusega.
Hea näide hullusest on ka firmamärk Bathing Ape (võI Alba Rosa võI Final Home jne.), millest keegi nagu midagi ei tea, aga mida kõik ometi kannavad.
Firmapoe ligiduses pole mingil juhul näha suuri silte, ning ilmtingimata peab ta asuma keldrikorrusel nagu top secret . Underground olla on nii tähtis ja niiii hip! Nende absoluutselt mittemidagiütlevad ühevärvilised T-särgid maksavad u.1300 kr. lihtsalt sellepärast, et kuskile on peidetud logo Bathing Ape!
Taolistes poodides võib juhtuda, et müüja lihtsalt keeldub sulle mingit rõivaeset müümast, kuna see sulle EI SOBI ning aitab leida midagi, mis su seljas coolim välja näeb! Muidugi toimuvad Bathing Ape nime all ka "salajased" underground kunstinäitused, kus keerutavad plaati underground dj-d, ning underground telesaated. Imelik, leidsin ükspäev, nad punnitavad nii jäägitult coolid olla, et lõpuks hakkab tunduma et nad ongi coolid!
Moes on: kõik, mida telekast piisavalt agressiivselt ette sõõdetakse, kõik staarid, olla võimalikult gaijini moodi, moblaantennide küljes tolknevad tillukesed mänguloomakesed, kuni kümme tükki korraga, hip-hop musa , jaapani pop, kulme kitkuvad noormehed (Tokyos kitkumata kulme ei leiagi), tüdrukutel laigulised sõjaväepüksid koos pikkade teravate ninadega tikkkontsadega, rasedate T-särgid, Hello Kitty (meie 25-27- aastaste põlvkond peaks lapsepõlvest mäletama seda ajulageda kassi pildiga T-särki, see oli ainuke välismaa kirjaga särk, mis meil stagnaajal saada oli. Siin on terved Hello Kitty poed mõttetut stuffi täis), blondeeritud juuksed, värvilised kontaktläätsed, solaariumibeibed on rohkem nagu paari aasta tagune rõõgatus, kuid neid näeb ikka veel üsna märkimisväärsel hulgal ja muidugi kõige tähtsam: mõõdapääsmatud Louis Vuittoni kotid itc (kui sul Vuittoni kotti pole, siis sa nagu polekski tüdruk!)
Vuittoni uue poe avamisel (mitte et tema poode Tokyos enne poleks olnud!), veetsid mõned järjekorras kaks ööpäeva, et aga kindlasti avamise sooduspakkumisest osa saada. Mu tuttav, kes teisel päeval poodi külastas, pidi sabas seisma 40 minutit.
Mainimata ei saa jätta ka organiseeritavaid paaripäevaseid moereise näiteks Itaaliasse, "spetsiaalsetele Gucci või Prada soodusmüükidele Milaanos" itc
Vahest mõtlen, et ma pole veel näinud nii Jumala-kauget maad kui see siin. Vaat, mis juhtub, kui inimesel langevad päevakorrast ära elutähtsad mured mille nimel rabelemisele vaesemate maade inimesed oma elu kulutavad: (mida süüa, kus magada , kellega sugu jätkata, kuidas end turvaliselt tunda) - kui hinges just Jumalat pole, poeb sinna tühjus. Siin on inimesed on oma sisemise tühjuse täitnud religiooniga mille nimi on shopping ning järgivad seda ustavalt ning vankumatult.
Nende pühamud - massiivsed kaubamajad - on alati rahvast tulvil. Ja küllap juba jätkub neid, kes selle eest hoolt kannavad, et shoppingu-usulistel juba igav ei hakkaks - alati annab ju järjekordseid jaburusi välja mõelda, mida siis osava PR-ga lihtsameelsetele usuhulludele ette sõõta.
Juukselõikus maksab siin u. 750 kr. kuid eriti trendikas kultussalongis ollakse valmis välja kõhima ka 1500 kr. (et saada Just Seda Soengut). Juuksurid teenivad kosmilisi summasid. Tokyo väärib mu arust maailma soengupealinna nime. Kui palju originaalsust, geniaalsust, julgust, hullumeelsust ja lihtsalt friiklust! Ilmselt tuleb see sellest, et materjal on neil kõigil absoluutselt ühesugune - mustad karmid sirged paksud juuksed - ning juuksuril tuleb ellujäämiseks lihtsalt nahast välja pugeda, et aga klientide täitmatut cooli-nälga rahuldada. See ei tähenda muidugi, et nad kahvanägude juustega midagi mõistlikku peale hakata oskaksid.
3. ,,Kõnnime sügavkaunil lumenõlval, kui väiksed muumitrollid.”
,,Lumeterakesed nagu jooksid tuulega mööda mäenõlva.”
,,Tihti oli kuulda ka südamehääli, sest kõik näis nii haidvaikne”
4. Raamat oli huvitav ja kaasatõmbav . Seda lugedes said palju asju teada , üks asi tuli mulle kohe üllatusena, see et Jaapanis on kombeks tänaval nuudlisuppi süües lüristada kõva häälega.
Raamat ei olnud lühike ega ka pikk, sest tihtipeale võivad pikkade ja igavate raamatute lugemine ebameeldivaks muutuda ning lugeja ei pruugi kogu raamatus olevat informatsioon tajuda, kuid Leo Mõtuse reisikirja oli väga hea lugeda ja soovitan seda ka teistele.