Tartu Mart Reiniku gümnaasium EESTI KÄRPLASED Referaat bioloogiast Maria Kaare, 7. klass Juhendaja õp. Lauri Mällo Tartu, 2008 Sisukord Sissejuhatus lk 3 Kärp lk 4 Nirk lk 5 Mink ja naarits lk 6 Tuhkur lk 8 Metsnugis ja kivinugis lk 9 Saarmas lk11 Mäger lk13 Ahm lk14 Võtmesõnad lk16 Kasutatud materjalid lk17 2 Sissejuhatus Perekondade ja liikide arvu poolest on kärplaste sugukond kiskjaliste seltsi rikkamaid. Ta hõlmab 65 70 liiki, mis jagunevad 24 29 perekonna ja 5
www.jahindusinfo.ee Eestis elavad kiskjalised Kärplased: Metsnugis ja kivinugis e kodunugis on enam-vähem ühesuurused, koheva sabaga kiskjalised. Teistest väikestest kärplastest on nad pisut suuremad -kõrgemate jalgadega ning kehavärvus varieerub pruunist hallini. Mets- ja kivinugisel saab vahet saab teha rinnalaigu kuju ja värvuse alusel. Metsnugisel on see reeglina kollakas kuni oranz ja aheneb allosas. Kivinugisel on rinnalaik valge või kollakasvalge ning see hargneb esijalgadel kaheks. Metsnugis (Martes martes)
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on aga enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Välimus - Hunt on 110–160 cm pikk ja 85 cm kõrge. Hunt kaalub 30–50 kg (Eesti rekord on 62 kg, maailmarekord 78 kg). Saba on 35–50 cm pikk. Hundile iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja hüppeliigeseni ulatuv kohev saba, mis pole kunagi rõngas.Hundil on terav haistmine ning kuulmine. Hundid ka näevad paremini kui teised koerlased.Hunt on peamiselt ööloom, tema tegutsemisrütm võib varieeruda sõltuvalt elupaigast ja aastaajast. Eluviis - Hunt võib elada tehistingimustes 16 aastat. Looduses ei ela nad kunagi nii kaua. Vanurid tõrjutakse karjast välja surema või süüakse lihtsalt ära
Karl Kiur Saar Välimus · Euroopa naaritsal on ühtlane ja tihe pruun karvastik · Tal on tömp saba · Erinevalt mingist e. Ameerika naaritsast on tal valged mokad ja alalõug · Ta on poolveeloom ja tal on arenenud ujulestad (tagajäsemetel natuke rohkem kui esijäsemetel) · Tal on natuke lapik pea · Tema tüvepikkus on 3243 cm Välimus · Sabapikkus 1219cm · Kaal 0,51 kg · Euroopa naarits on peaaegu hävimisohus ja ühtlasi haruldasim loom Eestis · Teda hävitab ameerika naarits, keda toodi 20. saj. algul hulgaliselt Euroopasse · Ta on kantud Punasesse Raamatusse ja kuulub Eestis 1. kategooria looduskaitse alla Elukoht · Ta on poolveeloom ja ta elutseb jõgedekallastel · Ta on kohastunud vees ujumiseks ja on osav ujuja nii vee all kui ka peal · Ta eelistab väga puhtaveelisi ojasid ja jõgesid
brasiliensis), meiegi metsadesse eksiv ahm (Gulo gulo) ja mitu mägraliiki. Kärplastele on iseloomulikud hästi arenenud anaalnäärmed, kadestusväärne haistmine ja kuulmine. Enamik kärplasi on lihatoidulised, kuid mõned liigid söövad ka segatoitu. Aasias ja Aafrikas kodu leidnud meemäger (Mellivora capensis) armastab näiteks üle kõige... No mis te ise arvate, mida? 2. KASUKALOOMAD Eluviisi poolest leidub erisuguseid kärplasi: väledad hiirepüüdjad, nagu kärp (Mustela erminea) ja nirk, poolveeline loom naarits (Mustela lutreola), hea ronija nugis (Martes sp) ja hästi meelde jääva ladinakeelse nimetusega uruloom mäger (Meles meles). Elupaiga suhtes pole kärplased eriti nõudlikud. Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad: soobel (Martes zibellina), euroopa naarits (Mustela lutreola), metsnugis (Martes martes), kärp. 3. PISIKISKJA Eestis elab kümme liiki kärplasi
murdma. Kuid selleks peab olema jahitunnistus, kuid ei pea kuuluma jahiseltsi. Peab omama relvaluba, laskekaitse tunnistus, jahikoera pass. Jahipiirkond peab olema vähemalt 5000ha. Piirkonda peab ära mahtuma vähemalt ühe suuruluki elupiirkond (näiteks põdra). JAHIKOERAD: Koera põlvnemine: Kõik koeratõud pärinevad mingist ürgsest, tänaseks väljasurnud esivanemast (Buffon) Koera eellaseks on kuldsaakal Koera teke on polüfüleetiline Iidsed koeratõud ja nende järglased: Turbakoer: spitsid, pintserid, osa laikasid Inostrantsevi koer: Kaukaasia lambakoer, dogi, njuufaundlandi koer Pronksikoer: saksa lambakoer, soti lambakoer Tuhakoer Eestis kasutatavad jahikoerad: Hurdad (vene hurt e barsoi) orienteeruvad nägemismeele järgi. Nende ülesanne on ulukile järgi joosta, kinni püüda ning maha murda. Kasutatakse avamaastikel, metsas võivad joosta end surnuks.. Aasias üks olulisemaid jahikoeri. Meil nüüdseks jahindusliku tähtsuse minetanud
Euroopa naarits Mustela lutreola Gerli Liloson Rühmitamine Riik:Loomad Animalia Hõimkond:Keelikloomad Chordata Klass:Imetajad Mammalia Selts:Kiskjalised Carnivora Sugukond:Kärplased Mustelidae Perekond:Naarits Mustela Liik:Euroopa naarits Välimus Naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 2843 cm ja sabapikkus 1219 cm, kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile. Naaritsal on valged nii alalõug kui mokad, mis eristab teda mingist, kel on valge ainult alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. Elupaik Elupaigaks valib naarits kiire vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede või ojade kaldaid. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need
Saarmas Nimetus Ladina keelne nimetus (Lutra Lutra) Eesti keele nimetus (Saarmas) Rahvapäraseid nimesid (Udras) Looma kirjeldus Kehamõõtmed Tüvepikkus 60...90 cm, sabapikkus 26...55 cm Kehamass 8...15 kg Pruuni värvi karv Toitumine Toidu hangib peamiselt veest. Toitub kaladest, vähkidest, pisiimetajatest jt. loomadest, kellest jõud üle käib. Suvel on peatoiduseks kalad. Sööb ka veeputukaid ja nende vastseid. Elupaik Elab veekogude ääres. Eelistab järskude kallaste ning piisavate varjevõimalustega jõgesid, mis ka talvel on osaliselt jäävabad. Võib elada ka järvede kallastel. Saarmad elavad kaldasse uuristatud urus, mille suue avaneb vette
Eesti imetajad Kui palju on Eestis imetajaliike? Vähemalt 63 Imetajate süsteem Klass: imetajad Selts: putuktoidulised; närilised; kiskjalised; sõralised Sugukond: veislased, hirvlased Perekond: põder Liik: põder Suurkiskjaid loendatakse rohkem kui neid on, sest näiteks huntide areaal on nii suur, et loetakse “naabrite” hundid ka kokku. Põder (Alces alces) Olulisim uluk, sest on olnud siin jääajast ja on alati siin olnud. Esivanemate olulisem jahiuluk. Kõige suurem metsakahjustusi tekitav loom – sööb noort metsa. Põdra välimus
Punahirv (Cervus elaphus) on looduses laialt levinud hirve liik. Teda leidub enamjaolt kõikjal põhjapoolkeral (kaasa arvatud Eestis). Punahirve on ka viidud teistesse riikidesse näiteks Austraaliasse ja Argentiinasse. Punahirvedest on Eestis enim levinud Euroopa punahirv. Meie kodumaa aladel on punahirv vähese arvukusega, külmadel talvedel võib ta ka kohati puududa. Sageli on teda asustatud Abrukale, Hiiumaale ja Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Praegu on punahirve Eestis just Eesti läänesaartel. Punahirv on suuruselt põdra järel teine hirvlane. Punahirve värvus suvel ja talvel on erinev, suvel on ta punakaspruun ning talve poole muutub ta hallikaspruuniks. Nagu punahirve värvus on ka ta toit suvel ja talvel mõneti teistsugune. Suvel toitub see hirvlane rohttaimedest, talvel aga puude-põõsaste koortest ja võrsetest. Välimus Punahirvedel pole sarved aastaringselt, vaid os
andmetele. Töö kirjeldab saarma välimust, käitumist, levikut, elupaika, eluviise, pereelu ja toitumisharjumisi. Lisaks sellele hindab saarma arvukuse suuruse ohustatust ning liigi kaitsmise põhjuseid. 3 1. SAARMA KIRJELDUS 1.1. Taksonoomia RIIK Loomad (Animalia) HÕIMKOND Keelikloomad (Chordata) KLASS Imetajad (Mammalia) SELTS Kiskjalised (Carnivora) SUGUKOND Kärplased (Mustelidae) PEREKOND Saarmas (Lutra) LIIK Saarmas (Lutra lutra) Joonis 1. Saarmas. (autor: Nick Garbutt) 1.2. Välimus Täiskasvanud saarma keha on 7090 cm pikk, saba 3050 cm. Ta võib kaaluda 512 kg, hästi toitunud vanemad loomad isegi 15 kg. Isasloomad on mõõtmetelt suuremad ja kaalult raskemad kui emased. Näljaperioodidel kõhnub saarmas märgatavalt ning võib talve lõpul
Ameerika naaritsast on tal valged mokad ja alalõug · Ta on poolveeloom ja tal on arenenud ujulestad Välimus · Kehapikkus on 28-43 cm · Sabapikkus 12-19cm · Kaal 0,5-1 kg Elukoht · Elutseb jõgedekallastel,eelistades väga puhtaveelisi ojasid ja jõgesid · Pesa asub puuõõnsuses,mille väljapääs viib vee alla · Peale ühe peamise uru on tal ka mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. · Naarits on üksikeluviisiga ja aktiivsed öösel Toit · Naarits on röövloom · Ta sööb peamiselt kalu, konni, vähke, limuseid ja teisi veeloomi. · Võimaluse korral söövad nad ka linde pisiimetajad · Toidukülluse perioodil koguvad nad endale toiduvarusid Pojad · Naaritsa tiinus kestab keskmiselt 73.päeva · Pojad sünnivad Mais või Juunis(3-4tk) · Nägema hakkavad 1 kuu pärast · Suguküpsus saabub
puujuurte vahel, koobastes, tihnikus või kalju serva all Toitumine · Lihatoiduline loom · Saakloomadeks põhiliselt metskits, jänesed, rebane, metssea põrsad, närilised, väikesed hirvlased ja linnud · Päevas vajab umbes 1 kg liha · Varitseb saaki maapinnal ja tabab äkkrünnakuga · Puu otsa läheb vaid ohu korral, saaki ei varitse seal kunagi Pojad · Pesakonnas on 1-5 poega · Aastas on üks pesakond · Vastsündinud pojad kaaluvad 200-300 g · Pojad on sündides pimedad · Pojad lahkuvad pesast 4- kuuselt · Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob toitu · Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks Levik Euroopas · Paarsada aastat tagasi elas kogu põhjapoolkeral · Tänapäeval on enamikus Lääne- Euroopa riikides välja surnud · Eestis kogu mandril ja
Valgesaba-okassiga(Hystrix indica) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Klass: Imetajad (Mammalia) Sugukond: Okassigalased (Hystricidae) Perekond: Okassiga Valgesaba-okassiga on maailma üks suurimaid närilisi,võib kaaluda kuni 18kg. Tema karvad võivad põhjustada surma,kui talle peaks keegi selga kargama,sest okkad tulevad kergesti lahti.Elupaigana eelistab kivised künkavõlvid,kuid võib elada ka troopilistes ja parasvöötme metsades,võsastikes ja rohumaadel.On öise eluviisiga.Päeva veedab koobastes või urgudes,see pärast polnud teda näha ka loomaias.Taimtoiduline
Euroopa naarits Kadri Lebedev Kairo Riivik Kes on Euroopa naarits? Naarits ehk euroopa naarits (Mustela lutreola) on kiskjaliste seltsi kärplaste (Mustelidae) sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Euroopa naarits on Eesti kõige haruldasem imetaja, kes kuulub kaitsealuste liikide esimesse kategooriasse. Välimus Euroopa naarits on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Tüvepikkus on 28–43 cm ja sabapikkus 12–19 cm. Kaal emasloomadel 400 kuni 600 grammi, isasloomadel kuni 1100 grammi. Naarits on väga sarnane mingile ehk Ameerika naaritsale. Ameerika naaritsast erinevalt on tal valged nii mokad kui ka alalõug. Seoses poolveelise eluviisiga on tal välja arenenud ujulestad, mis on tagajalgadel suuremad kui esijäsemetel. https://www.youtube.com/watch?v=__ KCBZvFCDw
Sõralisetele peavad jahti hiilides või varitsedes. Meeldib supelda ja on head ujujad. Neil on nii palju jõudu, et nad suudavad läbi hammustada isegi suure looma selgroo. Uluksõraliste nappusel murravad kariloomi ja koeri. Esineb ka inimsööjaid. Aktiivsed on peamiselt öösel. (Loomade elu, 1987) JÄRGLASED Sigimine ei lange kindlale aastaajale. Isased on teineteisele rivaalideks ja toimuvad verised võitlused. Tiinus kestab 95-112 päeva. Pesakonnas 2-4, harvem 1 ja veelgi harvem 5-6 poega. Kutsikad sünnivad mõnes varjulises kohas ja neid kasvatab ematiiger üksinda. Pojad kasvavad kiiresti ja juba kuuselt lähevad pesast välja. Paljud hukuvad esimestel elukuudel. Järglastega koos elab ema 2-3 aastat. Suguküpseks saavad 4 aasta vanuselt. Tiigri eluiga ulatub 40-50 aastani. (Loomade elu, 1987) LISA Paljudes riikides on tiigrijaht keelatud, et säilitada teda kui liiki.
hulguvad). Eesti rändlinnud on: aed-põõsalind( tavitub Lõuna-Aafrikas), vööt- põõsalind( talvitub Ida-Aafrikas), kaelustuvi ehk meigas, ööbik, metsvint, kägu, punarind( üksikud võivad talvituda meil), hallrästas ehk paskrästas, peoleo, metskiur, rohevint( Eestis võib olla ka hulgulind), kuldnokk, käosulane, karmiinleevike, väänkael ning väike-lehelind, salu-lehelind ja mets-lehelind. Ja hulgulindudeks on suur-kirjurähn ja puukoristaja. Salumetsa kõige tavalisemad imetajad on siis taimtoidulistest: metskits, punahirv, põder, valgejänes. Sega toidulistest: siil, kährik, metssiga, mäger, orav. Loomatoidulistest: mets- karihiir, metsnugis, mutt, hunt. Osadest liikidest lähemalt: Toominga võrgendikoi: Ei ohusta teisi puuliike ainult toomingat, lapsed munetakse valmis juba suvel juuni kuus, sügisel nad kooruvad, varakevadel hakkavad need lapsed pungi sööma ja juuni kuuks pole enam ühtegi lehte puul, kus nad pesitsevad. Jätavad
Ta eelistab rohke taimekasvuga jõgede äärseid alasid, kuid teda leidub ka avatud metsaaladel, savannis ja soodes.Soolakass on osav ujuja ja ronija. ta toitub väikeimetajatest nagu jänesed ja erinevad närilised, samuti sööb ta linde,kalu, kahepaikseid ja roomajaid. Jahti peab ta nii maapeal kui puu otsast. Soolakassi sigimisaeg on detsembrist maini. Kassi tiinus kestab kuni 78 päeva. Pesakonnas on 1- 3 järglast. Emane kass toob oma järglased ilmale kivide all, puu õõnsuses või tihedas taimestikus. Pojad kaaluvad sündides 65-90 grammi. Pojad sünnivad pimedatena ja avavad silmad alles 8 päeva pärast peale sündi. Püsti suudavad nad seista juba 4 päeva pärast peale ilmale tulekut. Ema hoolitseb järglaste eest esimesed 8 kuud , peale seda alustavad pojad iseseisvat elu. Soolakassi levikuala hõlmab suurt osa Lõuna-Ameerikast. Isendeid leidub Argentiinas, Boliivias, Brasiilias, Tsiilis, Paraguais ja Uruguais.
Mustela putorius furo koduTuhkur Triin Rannak Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Taksonoomia: Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Keelikloomad (Chordata) Alamhõimkond: Selgroogsed (Vertebrata) Klass: Imetajad (Mammalia) Selts: Kiskjalised (Carnivora) Sugukond: Kärplased (Mustelidae) Perekond: Kärp (Mustela) Liik: Tuhkur (Mustela putorius) Tunnused Pikk torujas keha, lühikesed jalad Selg väga painduv Kael pikk ja jäme Küüsi ei saa sisse tõmmata Isastel kehamass 2x suurem Karvkatte värvus erinev (valgest mustani) Karvavahetus 2x aastas Koonu ots ning silma ja kõrvalesta vaheline ala valge (mask) Nahk paks ja tihe (higinäärmed puuduvad) Pärakunäärmed Elupaik (Metstuhkru) Väiksemates metsades Veekogude kaldaaladel (ka soistel aladel) Põlluservadel Inimasulais.
rohkem kui üks partner. Jooksuaeg kestab neil märtsist aprillini. Siis võib muidu öise eluviisiga minki kohata ka päevavalges. Pesa rajatakse selleks ajaks kaldale. Urusuue aga avaneb tavaliselt vee alla, mistõttu on selline pesa väga turvaline. Samal ajal on paralleelselt kasutuses ka mitmeid teisi ajutisi urgusid, kuhu vajadusel varju minna. Pojad tuuakse ilmale varakevadel, mais, pärast umbes 60 päeva kestnud tiinust. Pesakonna moodustab lisaks isasloomale ja emasloomale 4-5 poega (maksimaalselt 10 poega). Sündides on pojad paljad, abitud ja pimedad. Emapiimast toitumise lõpetavad pojad umbes kuu aja vanuselt siis, kui nad hakkavad nägema. Pojad kasvatab üles emasloom üksinda. Sügiseks on noored loomad juba iseseisvad ning juba järgmisel kevadel suguküpsed. Vastsündinuina ning kuni 1 aasta vanuseks saamiseni on poegadel väga kriitiline aeg, kus loodus teeb oma valiku ja jätab ellu vaid tugevamad. Toidulaud Ameerika naarits on suurepärane ujuja ja sukelduja
Euroopa naarits Naarits ehk euroopa naarits on kiskjaliste seltsi kärplaste sugukonda kuuluv loomaliik, üks Euroopa ohustatumaid imetajaid. Looduslikult oli naarits ajaloolisel ajal laialdaselt levinud peaaegu kogu Mandri Euroopas, Põhja Hispaaniast läänes kuni Uuraliteni idas. Levila hakkas kahanema küttimise ja elupaikade kadumise tõttu. Ta on säilinud Baskimaal, Rumeenias, Venemaal ja Valgevenes. Saksamaal nähti naaritsat aga viimati looduses 1925. aastal ja Soomes 1992. aastal. Eestis püüti viimased isendid kinni, et neid kunstlikult paljundada. Alates 2000. aastast on naaritsat taasasustatud Hiiumaale, kus elab looduses umbes 25 looma
geograafia referaat Juhendaja: Erki 2008 1 SISUKORD 1 SISUKORD..............................................................................................................................2 2 2. SISSEJUHATUS..................................................................................................................3 3 LÕUNA-AMEERIKA LOOMAD...........................................................................................4 4 IMETAJAD..............................................................................................................................5 4.1 Jaaguar..............................................................................................................................5 Välimus..................................................................................................................................5 Leviala ja elupaigad...............................................................
............................................................................... 11 Kasutatud allikad...................................................................................................... 12 2 Sissejuhatus Referaat on koostatud selleks, et rohkem lendoravast endast ja tema eluviisist teada saada. Referaadis on käsitletud lendorava välimust, tema leviala, eluviisi, toitumist ja sigimist. Samuti on toodud välja lendorava arvukuse muutused ja selle põhjused. Ledorav on Eesti üks ohustatuim liik, ke s on kantud ka Punasesse Raamatusse. Seetõttu on võimalus lendoravat looduses kohata väga väike. 3 1. Lendorava välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada
Kolju üldpikkus on 38,2– 41,3 mm, põsekaarte vahepikkus on 22,8–25,2 mm ja ülalõua hammaste rea pikkus on 7,1–7,7 mm. Looma tüvepikkus jääb vahemikku 13–20 cm, lamendunud saba on 9–14 cm pikkune. Lendorava kehamass jääb 95–175 g vahele (keskmiselt 130 g). Emasloomad kaaluvad umbes 150 grammi, isasloomad on reeglina pisut väiksemad. Nisade arv on 8. ( Lisad:pilt nr.1) 2 Leviala Lendorava areaal asub kogu Põhja-Euraasia sega- ja lehtmetsavööndis. Alates Lääne-Soomest ja Baltimaadest, läbi Siberi ja Vaikse ookeani rannikuni. Eestis on lendorav oma levila läänepiiril ning peamine levila jääb Virumaa keskosa rabasid ümbritsevatesse vanadesse metsadesse. Veel leidub teda isoleeritud asurkondadena Lõuna-Pärnumaal, Soomaal, Harju- jaRaplamaal. 3 Arvukus
(Kirk, 1990). Tunnelid toimivad saakloomade lõksudena, sest neisse kukuvad selgrootud. Rajab ka maapinnalähedasi ajutisi toitumiskäike. Nende tegemine võtab küll palju energiatm end see- eest saab sealt tunduvalt rohkem saaki kui sügaval asetsevatest püsikäikudest. (MacDonald, Barrett, 1993) Sigimine. Meil sigib mutt üks kord aastas, jooksuaeg on vadavalt 20. aprillist 5. maini, 40- päevase tiinuse järel sünnib mai lõpul (-5. juuni Põhja-Eestis) 1-9 (12) poega, kesmiselt 4-5. Vastsündinu kaal 2,5 g. Nende silmad avanevad umbes 3-nädalaselt imetamine kestab umbes 5 nädalat. Noorte iseseisvus saabub sügisel. Sigima hakkavad järgmisel kevadel (suguküpsus saabub 1-aastaselt). (Kirk 1990) Pojad on sündides karvutud. Karvakate hakkab kasvama 14 päeva vanuses. Poegi hooldab ainult emasloom. (MacDonald, Barrett, 1993) Vaenlased. Rebane, kärplased, viud, kakud, ka metssiga. (Kirk, 1990) 3) Phylogeny välja täitma ei pea;
Referaat ,,Saarmas" Kirke-Nora Miido Tallinna Kunstigümnaasium 5.C klass Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata Klass: Imetajad Mammalia Selts: Kiskjalised Carnivora Sugukond: Kärplased Mustelidae Alamsugukond: Lutrinae Perekond: Saarmas Lutra Liik: Saarmas Välimus Saarmas on suur, kehaehituselt sale, pika ja paindliku kerega ja madalate jalgadega. Keha ülapool on tumepruun aga alapool heledam.Keha suurus oleneb
Urul on tavaliselt kaks sissepääsu, millest üks jääb veepiirist allapoole; ta saab tulla ja minna nii, et kaldalt keegi ei märka. Magamiseks kasutab saarmas lihtsamaid puhkepesi, mida rajab hulga. Saarmas puhkab päeval ühes oma arvukatest pesadest, kus magab vaikuses iga päev tunni või kaks. Poegimise ajaks kaevab saarmas erilise, tavalisest palju sügavama, kindlama ja mugavama uru, mille vooderdab tavaliselt pehme rohuga. Saarma järglased. Saarmas kannab poegi üheksa nädalat, enne kui need ilmale tulevad. Pojad sünnivad enamasti mais või juunis. Poegimiseks kaevab ta erilise, tavalisest palju sügavama ja kindlama uru ning vooderdab selle pehme rohuga. Seal sünnivadki pojad maailma. Pesakonnas võibolla kaks kuni neli poega. Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsiva sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset
• Tema meelismaastikeks on alad, kus lage maastik vaheldub väikse metsaga Toit • Suviseks toiduks on metskitsel peamiselt rohttaimed • Talvel sööb ta lume seest välja ulatuvaid puhmaid • Talvel sööb ta veel väikeste puude võrseid ning haavakoort ja –oksi • Toidupuuduse korral sööb ta ka männi- ja kuuseokkaid Pojad • Metskitse tiinus kestab 144 päeva • Tavaliselt sünnib 1 või 2 poega • Pojad sünnivad kevadel • Sündides on nad tähnilised • Täpid hajuvad 2-3 kuuselt. Kuid kaovad täielikult alles talveks • Pojad lamavad põllul, teineteisest umbes 20 m kaugusel • Ema juures ei ole, sest kitsetalled jäävad kõrge muru sees märkamatuks • Aeg-ajalt käib ema imetamas • Nad hakkavad rohttaimi sööma juba paari kuu pärast, mõnikord imetab emasloom neid peaaegu talveni • Looduses elavad nad tavaliselt 7- 8 aastaseks, harva 10 aastaseks.
Kasetriibik on segatoiduline, mis tähendab, et ta sööb nii taimi kui ka erinevaid putukaid. Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii 4 esimene kui ka viimane pesakond, sest nende eluiga on lihtsalt niivõrd lühike. Pojad on sündides pimedad ning abitud. Kuuajaselt pojad enam ema nisadest piima ei saa ning söövad juba midagi tummisemat.
külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1] Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
Tagakäppade kõrgus on rebasel 12,4 kuni 18,2 cm ja kehapikkus on isastel rebastel keskmiselt 65 kuni 75 cm (vahel ka 80 cm), emastel 62 kuni 67 cm. Rebase karva värvus on väga erinev, see on tavaliselt seljapoolt punakaspruun, roostepunane, punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas ja kõhupool tukkhall või valge. Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10% liigist). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade. Hõberebase karv varieerub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse kõige hinnatumat karusnahka. Karvaotsad on hõbedased, ülejäänud osa karvast on must. Metsikut hõberebast kohtab harva ja enne kui neid hakati farmides kasvatama, oli nende karusnahk väga kallis. 3 Mustrebase karv on must, aluskarv hõbedane.
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Palukesi läheb mahukasse kõhtu hulganisti. Karu jaoks on eelistatud maiuspalad kaer ja mesi, mida tal aga õnnestub harvemini hankida. Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda. Nad eelistav värskele lihale natuke roiskunut. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse laagerdama. 5 Järglased Pruunkarul on jooksuaeg enamasti aprillist juulini. See on nii pikk muutuva pikkusega latentsperioodi tõttu. Emasloom on tiine tavaliselt 7-9 kuud. Pojad sünnivad tal jaanuaris, taliuinaki ajal. Ühes pesakonnas on tavaliselt üks või kaks poega, kuid harva võib olla ka kuni viis poega. Sündides on pojad täiesti abitud , ning suudavad ennast vaevalt nisadeni vedada ning piima imema hakata. Nende sünnikaal ei ületa poolt kilogrammi. Karupoegade silmad avanevad alles ühe kuu vanuselt
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
