REALISM JA GRUUSIA SÕDA (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
RIIGITEADUSED
REALISM JA GRUUSIA SÕDA
UURIMISTÖÖ
Tallinn 2011
Sisukord

Table of Contents
2. Ülevaade realismist 3
2.1 Teke ning ajalugu 3
2.1 Realismi põhiseisukohad 5
Igaüks enda eest, anarhia 5
Tugevam jääb ellu 5
Hobbes ja Morgenthau 6
Taust 9
Sõja käik 9
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Käesolev uurimistöö keskendub rahvusvaheliste suhete realismi teooriale . Teemaks valisin realismi, sest see teooria seletab minu jaoks kõige loogilisemalt konfliktide teket ning nende lahendusi. Samuti peetakse realismi üheks olulisimaks rahvusvaheliste suhete teooriaks, kuna on neist vanim ning seega on aluse pannud ka paljudele järgnevatele. Antud teooria on pärit umbes 6. sajandist enne kristust, mil Sun Tzu kirjutas Wu (tänapäeva Hiina) sõjastrateegia. Vaatamata selle vanusele, on teooria tänapäevalgi üks populaarsemaid ning enimkasutatud.
Realismi analüüsin läbi Gruusia sõja. Seda just seetõttu, et antud teema demonstreerib väga hästi realismi põhiseisukohti ning on veel praegugi päevakorras. Otsene sõjategevus algas 8. Augustil, mil Venemaa saatis oma väed Lõuna-Osseetiasse, ning lõppes 15. Augustil, kui kirjutati alla rahuplaanile. Antud sündmusi on vaadatud väga erinevatest vaatevinklitest, selge on ka see, et Venemaa versioon antud sündmuste käigust ning põhjendustest on sootuks erinev Gruusia enda ning üldiselt lääne omast. Selle uurimustöö käigus vaatlen sündmusi siiski nn lääne seisukohalt, kuna vene keele puuduliku oskuse tõttu ei ole võimalik antud materjalile ligi pääseda. Uurimistöös üritan selgusele saada, mis olid sõja tegelikud põhjused ning kas realismi põhitees, et tugevam võidab, peab alati paika. Töö on jaotatud sisuliselt kolme ossa : teooria tutvustus, Gruusia sündmuste kirjeldus ning analüüs realismi vaguses.

2. Ülevaade realismist

2.1 Teke ning ajalugu

Klassikaline realism on näidanud fundamentaalset mõtete ühtsust juba peaaegu 2500 aastat. Selle peamiste pooldajate – Thukydides, Machiavelli , Carl von Clausewitz ja Hans J. Morgenthau juurdlevad korra, õiguse ning sise-, regionaalsete- ning rahvusvaheliste tasandite muutuste üle ( Waltz , 2008).
Kõige esimeseks ralismi algeks võib pidada kunagises Hiinas (sel ajal Wu riigis) Sun Tzu umbes 6. sajandil eKr kirjutatud sõjataktika raamatut, mis koosneb kolmeteistkümnest peatükist, millest igaüks on pühendatud erinevale lahngutegevusele. Teos teeb selgeks, et kui tegemist on elu ja surma küsimusega jääb ellu tugevam, selleks aga peab olema kaval ning hästi treenima (Sun Tzu Said, kuvatud 2011).
Veel üheks algsema realismi allikana võiks välja tuua Thukydidese teose „Peloponnesose sõja ajalugu“, mis räägib Sparta ning Peloponnesose vahelisest sõjast 5. Sajandil eKr. Raamatust on tuntuim Meeloslaste ning Ateenlaste dialoog, kus Ateenlased tahavad vallutada väikest Meelose saart , kuid selle elanikud ei taha alla andmisega nõustuda, öeldes et üht pidi tuleb sellega kaasa sõda, teistpidi orjus. Ateenlased ütlesid otse, et neil on õigus saart vallutada, kuna neil on sõjaline ülekaal ning väikese saarekese saatus ei huvita kedagi peale nende endi. Seegi teos viitab realismi põhiideele (Ilves, 2008) .
Realismi seletab oma tuntuimas teoses „Valitseja“ ka Niccolo Machiavelli. Autor väidab, et edu saladuseks on eelnevatelt edukaid võite saavutanud valitsejatelt eeskuju võtmine, et kaotuste hulka võimalikult mimeerida. Teoses on välja toodud, et valitseja ainsaks ametiks peab olema sõjakunst, sest just selle valdamist oodatakse teiste valitsejalt ning vägede juhilt. (Machiavelli, 2001.) Juba see 1532. Aastal välja antud teos tõdes, et omavaheline suhtlus ei saa toimida võrdsetel tasanditel, kui üks pool on relvastatud ning teine mitte. Väga ebatõenäoline on, et relvastatu kuulab mitterelvastatut ning et mitterelvastatu relvastatut ei kuula. Seega maksab tugevama sõna.
Realism on alati populaarne olnud eelkõige kõiksuguste konfliktid ning segaduste ajal. Võimalikult just seepärast, et peab rahvusvahelist tasandit anarhiliseks ning seletab sellest tulenavaid vastuolusid. Kõige populaarsemaks sai see teooria aga pärast Teist maailmasõda, kus kõike pidi paratamatult defineerima läbi konfliktide, jõudude tasakaalu ning tugevamate võimu kaudu.

2.1 Realismi põhiseisukohad

Antud uurimustöös kasutan nii klassikalise realismi pooldajate töid kui ka neorealismi vaateid (selles töös Waltz’i seisukohad)

Igaüks enda eest, anarhia

Realism on seisukohal, et rahvusvahelistes suhetes on toimijad riigid. Riikide vahel toimub suhtlus, konfliktid, kabandus, indiviididele eriti tähelepanu ei pöörata.
Puhtas rahvusvaheliste suhete anarhismis tagab iga riik enese alahoiu vahendid nii hästi, kui võimalik. Riikidevahelises võistluses on konfliktide elemendid võrreldes koostööga ülekaalus (Waltz, 2008, lk 25). Kuskil ei ole kirja pandud rahvusvahelisi seaduseid, mida riigid peaksid omavahelises suhtluses jälgima. Kehtib vaid üldine moraali põhimõte, kuid siin tekib jälle küsimus, mida mõni riik moraalseks peab. Mõne riigi tavad võivad tistele riikidele täiesti ebamoraalsed tunduda. Kindlasti muutub moraalsuse põhimõte ka vastavalt olukorrale. Kui riik satub kriitilisse olukorda, kus sellest pääsemiseks on vaja kasutada teistele riikidele kahjulikke võtteid, siis saab määravaks, kumb riik on tugevam. Kui ärakasutatav riik on nõrk, saab kriitilises olukorras olev riik teda lihtsasti ära kasutada. Kui teine riik on aga tugev, ei hakka raskustes rabelev riik oma olukorda arvatavasti veel hullemaks tegema. Ühele riigile aga ei tundu enda elushoidmiseks teise riigi ärakasutamine üldjuhul ebamoraalne. Kui mõni riik aga eksib selle nõndanimetatud moraalipõhimõtte vastu, ei ole ka olemas vastavat karistusmeetmestikku. Kes või mis on piisavalt pädev, et määrata karistust tervele riigile ning milline oleks õige sanktsioon teise riigi elu rikkumises?
Rahvusvaheline areen on anarhiline, eneseabi süsteem, brutaalne areen, kus riigid otsivad võimalusi üksteise ärakasutamiseks. Ellujäämine sõltub riigi materiaalsetest võimetest ning liitudest teiste riikidega. Klassikaliste realistide jaoks on igasugune poliitika inimeste samadele patoloogiatele allutatud samade ajendite väljendus (Dunne, Kurki & Smith, 2010, lk 61).

Tugevam jääb ellu

Realism on seisukohal, et sõda on maailmas täiesti normaalne nähtus. Seejuures kõige võimsam on see, kel on teistest rohkem sõjalist jõudu. Riigid peavad ise endaga hakkama saama, kui vaja, siis kasutama füüsilist (sõjalist) jõudu.
Oma kuulsas tekstis, „ Politics Among Nations“, tutvustab Morgenthau teravat erinevust rahvusvahelise ning sisepoliitika vahel, mida ta süsteemselt õõnestab. Igasugune poliitika, toonitab ta, on võitlus võimu pärast, mis on lahutamatu osa sotsiaalsest elust endast (Dunne, Kurki & Smith, 2010, lk 61). Realistid peavad välis- ning julgeolekupoliitikat sisepoliitikast tunduvalt tähtsamaks, kuna sellest sõltub riigi püsimajäämine. Samas on ka ühiskonnas lakkamatu võimuvõitlus, nagu rahvusvahelisel mängumaal.
Ühised sidemed on õrnad ning kergesti õõnestatavad individuaalide, fraktsioonide ja riikide piiratud ühepoolsete kasumipüüdlustega. Kui see juhtub, siis pikaajalised konfliktide reguleerimismehhanismid, nagu alliansid ning jõudude tasakaal ei pruugi mitte konflikti ärahoidmises läbi kukkuda , vaid võib isegi sise- ning rahvusvahelise vägivalla tõenäolisemaks muuta (Dunne, Kurki & Smith, 2010, lk 59). Praeguses maailmas kehtib igas olukorras põhimõte, et igaüks on oma õnne sepp ehk igaüks enda eest, seda siis nii üksikisikute, organisatsioonide, ettevõtete ning rahvusvahelisel tasandil. Paratamatult peab aga edu saavutamiseks ning oma eesmärkide saavutamiseks omavahel koostööd tegema. Siinkohal tuleb aga siiski meeles pidada, et kui tekib konflikt, on igaüks valmis enda kasuks teiste jalgealust õõnestama. Riikidevaheliste alliansside moodustamine võib väga kergesti pigem rohkem konflikte ning vägivalda tekitada. Ajaloos on sellest väga mitmeid näiteid, kus üks riikide vahel tekivad probleemid, sest üks ühines teisega .

Hobbes ja Morgenthau

Klassikalisest realismist võiks veel välja tuua Hobbes’i kolm põhimõtet: 1) inimesed on võrdsed; 2) nad suhtlevad anarhias; 3) neid juhib võistlushimu, ebakindlus ja au. Inimesed on võrdsed, sest ka kõige nõrgemal on võimalus tappa tugevaim, olgu see siis salajase mahhinatsiooni või teistega ühinemise abil. (Burchill, Linklater,Devetak jt, 2005, lk 32.) Inimesed on võrdsed, kuid neist tugevam jääb ellu.
Käsitletud realismi võtavad hästi kokku Morgenthau 6 põhimõtet, mille ta on sõnastanud oma kuulsaima teose „Politics Among Nation “ avapeatükis:
1. Poliitiline realism usub, et poliitikat, nagu ka üldist ühiskonda, juhivad inimese loomusest tulenevad seadused.
2. Huvi defineeritud võimu tingimustes, annab realismisle rahvusvaheliste suhete maastikul toetuspinna. Juhid käituvad ja mõtlevad vastavalt suurema võimu soovile.
3. Realism eeldab, et tavaliselt mõistetakse huvisid võimuna, kuid selle tähendus ei ole täpselt paika pandud. Autori sõnul on riikide tähtsaimaks eesmärgiks ellujäämine ningülejäänud huvid on teisejärgulised. Võim=jõud.
4. Poliitiline realism on teadlik moraal tähtsusest poliitilistes tegudes, kuid on seisukohal, et universaalseid moraalseid väärtusi ei saa rakendada rahvusvaheliste suhete selgitamisel, vaid tuleb lähtuda konkreetsest juhtumist.
5. Realism ei identifitseeri ühe riigi moraalseid püüde maailma moraaliseadustega. 6. Poliitilistes otsuste analüüsimisel tuleb säilitada poliitilise sfääri autonoomia ehk poliitilisi samme tuleb analüüsida läbi poliitiliste kriteeriumite.
6. Poliitiliste otsuste analüüsimisel tuleb säilitada poliitilise sfääri autonoomia. Tuleb mõelda läbi võimu defineeritud huvi. (Morgenthau, 1993, lk 4-16.)

Gruusia sõda

Miks?

Esimeseks vahetuks tõukeks sõjale oli NATO tippkohtumine Bukarestis käesoleva aasta aprillis . NATO enamus läks sellele ettepanekuga anda nii Gruusiale kui Ukrainale liikmesuse tegevuskava (MAP), näidates seega neile praktilist teed NATOsse, kinnitades samas kommünikees, et see ei tähenda automaatset kutset NATOsse. Mõned liikmesriigid, täpsemalt Holland , Prantsusmaa ja Saksamaa, pidasid seda Venemaa suhtes liig vaenulikuks sammuks. Uus Venemaa president pidi saama signaali, et Lääs pole Venemaa suhtes vaenulikult meelestatud ning rahulikult asju ajades on võimalik kokkuleppele jõuda. Gruusia ja Ukraina lubati nimelt võtta NATO liikmeks, aga seda ainult juhul, kui Gruusia oma territoriaalse terviklikkusega seotud probleemid lahendab. (Laar, 2008.) Venemaa pidas seda aga Lääne nõrkuse märgiks ning sai sellest sõnumi, et on õige aeg tegutseda oma äranägemise järgi. Selge on see, et Venemaa ei soovi Gruusia läänestumist. Selle vastu ollakse osalt seetõttu, et kui Gruusial õnnestuks selline demokraatlik pööre, annaks see positiivset eeskuju ka teistele Venemaa mõju all olevatele aladele (nt. Taga- ning Põhja- Kaukaasia ). Antud tingimuste seadmisega mängiti aga trumbid Venemaa kätte, andes tollele selged juhtnöörid, kuidas Gruusia NATOga liitumist takistada.
Moskva eesmärk oli valitseda energiaallikate ja Euroopa tarneteede üle ning Thbilisi kuulus koalitsiooni, mis üritas Moskvat üle kavaldada, luues alternatiivse marsruudi Kaspia energia toomiseks läände Venemaast mööda minnes. Kreml teatas Thbilisile avalikult, et Gruusia peab otsustama, olla on Moskva või lääne poolel, ning et Moskva suhtumine Abhaasia ja Lõuna- Osseetia külmutatud konfliktide lahendamisse sõltub Gruusia vastusest sellele kesksele küsimusele. ( Asmus , 2010, lk 23.)
Krooniline ja olukorda teravdav taustategur oli Venemaa jälestus Eduard Ševardnadze vastu, kes oli Šaakasviili eelkäija Gruusia liidri kohal. Putini silmis kuulus Ševardnadze pattude hulka ka vastutus Nõukogude Liidu lammutamise eest Gorbatšobi välisministrina, lisaks tema läänesõbralikkus. (Asmus, 2010, lk viii.) Putin on avalikult tunnistanud, et peab sajandi suurimaks katastroofiks Nõukogude Liidu lagunemise, seega on põhjendatud külmad tunded tollaste riigiametnike vastu.
Gruusia tegi hulgaliselt vigu, mis viisid sõjani. Vahel tundus, et Thbilisi ajab välispoliitikat, mida Richard Nixon nimetas kunagi „hullumeelse teooriaks“ ja kus ähvardatakse tähelepanu pälvimiseks käituda irratsionaalselt - Gruusia puhul siis ähvardus Venemaaga sõtta minna, lootes sellega lääne tähelepanu pälvida (Asmus, 2010, lk 25) Gruusia arvatavasti ei uskunud, et Venemaa siiski suure kallaletungi korraldab või siis loodeti lääne sekkumisele. Igasugune rahvusvaheline reaktsioon oli aga alla arvestatava piiri. Toetus ning füüsiline ning sõjaline abi Gruusia toetamiseks oli minimaalne.
Üheks sõja puhkemise põhjuseks loetakse sageli ka lääne vähene tähelepanu toimuvale. Usa, kes peab end üle maailma demokraatia edendajaks ning kaitsjaks võttis esimesed suuremad saamud kriisi lahendamiseks alles siis, kui sõjategevus oli puhkenud, saates sinna välisminister Rice ’i. Esimeste konfliktinähtude ilmnemisel ning nende süvenemisel ei pööratud sellele piisavat tähelepanu, keegi ei uskunud, et probleem võib nõnda suureks paisuda. Küsitav on ka rahvusvaheliste organisatsioonide roll antud olustikus. Nähtavasti polnud rahvusvaheline kohalolek ning organisatsioonide mehhanismid piisavalt tõhusad, et hoida ära sõja puhkemist, rääkimata siis konflikti lahendamisest.
Kõikvõimalikest kriisi põhjustest peetakse kõige pädevamaks energiaküsimust.

Kuidas?

Taust

Vene-Gruusia konflikti juured peituvad piirkonna ajaloos, rahvustraditsioonides ning erinevates püüdlustes, samuti ka lõunaosseetide, abhaaside ning grusiinide eelarvamuses üksteisest. Nõukogude okupatsioon ning selle lagunemine suurendas veel enam omavahelist vaenu ning umbusaldust.
16. aprillil 2008 allkirjastas Venemaa president Vladimir Putin korralduse, millega andis Vene täitevvõimudele käsu seada sisse ametlikud , juriidilised suhted Abhaasia ja Lõuna- Osseetia separatistlike režiimidega. Vastavalt siis avada ka neis piirkondades Venemaa esindused, kes osutaks konsulaarteenuseid. Gruusia võimud said Moskva sammudest teada aga avalikest allikatest, mitte läbirääkimiste teel.
1. märtsil kuulutasid Abhaasia separatistlikud võimud välja osalise mobilisatsiooni.
5. märtsil pöördus Lõuna-Osseetia separatistlik režiim Venemaa ja lääneriikide poole palvega
tunnustada oma iseseisvust
Juba 2005. aasta märtsis toonane Abhaasia separatistliku valitsuse
kaitseminister Sultan Sosnalijev, et abhaaside relvajõudude ohvitsere õpetatakse välja
Venemaal.
7. märtsil esitas Abhaasia separatistlik parlament rahvusvahelisele kogukonnale ja Venemaale
palve tunnustada oma iseseisvust.
11. märtsil teatas Venemaa esindaja NATOs Dmitri Rogozin, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia
„tegelik lahkulöömine“ Gruusiast algab kohe pärast seda, kui Gruusia saab mingisugusegi
väljavaate alliansiga liitumiseks. (Kaas, 2008.)
Sündmuste taustast lähtub, et Venemaa oli oma käiku pikalt ette planeerinud. Nende pikem eesmärk oligi Gruusia sõtta tõugata, et vältida tolle NATOga liitumist. Siinkohal jääb selgusetuks veel eelnevad sammud/tegevused Abhaasia ning Lõuna-Osseetiaga suhete tugevdamiseks.

Sõja käik

7. augusti ööl alustas Gruusia suurtükivägi Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvali pommitamist.
Ootel olid ka teised Gruusia väed, mis peagi astusid sõtta ka Venemaa, Lõuna-Osseetia ja
Abhaasia relvastatud jõugud. Vastaspool suutis lühikese ajaga peatada Gruusia vägede
edasitungi Lõuna-Osseetiasse. Vastulöögina liikus oma pommitajatest ja Musta mere
laevastikust turvatud Vene sõjavägi Gruusia sisemusse ning sulges riigi põhilise idast läände
viiva tee, mis ulatus Poti sadamast peaaegu, et Gruusia pealinna Tbilisini välja. Vastuolust
arenes välja kombinatsioon riigisisesest ja –välisest sõjast. Ühel pool oli Gruusia, teisel pool
aga Venemaa koos Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga. Mitmetel puhkudel rikuti sõjas ka
rahvusvahelisi inimõigusi, seda eelkõige Lõuna-Osseetia relvastatud grupeeringute poolt,
keda Vene armee ei suutnud kontrollida.
Pärast viiepäevast sõdimist, alustasid 12. augustil 2008 Vene president Dmitri Medvedev,
Gruusia president Mikheil Saakašvili ja Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy relvarahu
läbirääkimisi. Sarkozy vahendas sealjuures Euroopa Liidu seisukohti. Sõda lõppes aga 15.
augustil kui Saakašvili relvarahu lepingule alla kirjutas. (Asmus, 2010.)

Sündmused realismi valguses

Üldiselt võib öelda, et Gruusia sõda vastab realismi põhimõtetele, sest tegu oli siiski eelkõige ühepoolse mõjuvõimu laiendamisega. Sõja tekkepõhjused on Venemaa võimu laiendamise/kindlustamise katse selleks, et hoida enda käes energiaturu monopol. Gruusia vastas sellele pikkade mahhinatsioonide järel Venemaale sõja kuulutamisega, et pälvida lääne tähelepanu toimuvale ülekohtule. Siin kehtib põhimõte, et iga riik seisab enda eest nii, kuis oskab, kuid siiski võim on selle käes, kel on rohkem jõudu. Venemaad ei karistatud antud vahejuhtumi eest eriliste sanktsioonidega, kuna ta varustab suurt osa maailmast gaasiga ning keegi ei taha riskida selle lepingu kaotamisega. Siinkohal tuleb mängu ka moraalipõhimõte, mida realistid suhteliselt tähtsusetuks peavad. Ei Venemaa, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ega lääne käitumine antud olukorrale polnud üldisele moraalinormile vastav, küsitav on ka Gruusia enda moraalsus . Selliste sündmuste valguses kehtib eelkõige põhimõte, et moraal kohandub vastavalt olukorrale.
Gruusia kriisi sündmused on ka praktiline näide sellest, kuidas sõjaline jõud ning riikide/piirkondade omavahelised liidud on justkui kahe otsaga mõõgad, mis võivad konflikte nii juurde tekitada, kui ka ära hoida. Üldlevinud arvamus on siiski, et mida rohkem liitlasi ning sõjajõudu, seda kindlam on seljatagune. Venemaa käitus ilmselgelt vägivaldselt, et hoida ära Gruusia ühinemine NATO riikidega ning ülemaailmse pahakspanu osaks sai Venemaa toetus Abhaasiale ning Lõuna-Osseetiale. Nõrgem pool on oma nõrkuse tõttu oma sõjalist jõudu ettevaatlikult kasutama, liitlasi otsima , appi võtma ideoloogilisele sõjapidamise või kohandama oma eesmärke (Waltz, 2008, lk 25). Küsitav on ka see, kas Gruusia oleks julgenud Venemaale ametlikult sõda kuulutada, kui ta poleks lootnud lääne kiirele abile. Siit ka järeldus, et rohkem sõjajõudu võib tekitada rohkem vägivalda, nagu väidab ka klassikaline realism.
Venemaa rahvusvaliselt agressiivne poliitika on tema eelkäija, Nõukogude Liidu ning tema valitsejate pärand. Kuna eelnevad juhid (Lenin, Stalin ) olid rahvusvahelisel areenil väga mõjukad, suutsid oma tahtmist läbi suruda erinevate vahenditega ning kasutasid tihti sõjalist jõudu, soovivad seda poliitikat jäljendada ka järgnevad juhid, et kindlustada edu ka enda ettevõtmistele. See on üks esimesi realistlikke põhimõtteid, mis on välja toodud juba Machiavelli teoses „Valitseja“.
Rahvusvaheline õiguson enamike realistide meelest ebavajalik, sest seda ei järgi nagunii kõik riigid. Selleks, et õigus aga efektiivselt toimida saaks, pevad seda üheselt mõistma ning tunnustama mõlemad pooled. Antud juhtumis on aga üks pool pigem demokraatlik ning teine pigem autoritaarne, siit ka põhjus, miks kahe riigi õiguse- ning moraali mõisted nõnda erninevad on. Venemaa, kui mitte veel demokraatlik riik ei järgi loogliselt ka demokraatlikke reegleid vaid käitub rahvusvahelisel areenil oma südametunnistuse ning huvide järgi. Venemaa poolelt võib jälle väita, et tegu on oma riigi majanduse kaitsmiseks tehtud operatsiooniga.
Siin tuleb arvesse võtta ka riiide ajaloolist tausta , kust selgub , et tegu on mõnes mõttes veel 2 ideoloogia võitlusega: Nõukogude Liidu kommunismi pärand Venemaal ning sirguv demokraatia Gruusias, mida toetab lääs.
Realismi teoorias mängib rolli ka riikide mõjuvõimu demonstreerimine. Kuidas muidu saaks nõrgemad riigid aimu oma viletsamast olukorrast. Ka seda juhtumit võib vaadelda mõnes mõtted Venemaa jõudemonstratsioonina, näitamaks läänele, et hoolimata nende toetusest Gruusiale on Venemaal siiski vabad käed oma huvide läbisurumiseks. Samuti näitas lääne vähene reageering sündmustele ning Venemaa pea olematud sanktsioonid riigi majanduslikku võimu maailmas.
Kokkuvõttes võib öelda, et Gruusia sõja sündmused on üldiselt kooskõlas realismi põhimõtetega. Antud olukorras kehtib tõesti põhimõte, et jõud=võim. Olgu see siis majanduslik või poliitiline.

Kasutatud kirjandus

Teosed:
Asmus, Ronald, D. (2010). Väike sõda, mis raputas maailma. Gruusia, Venemaa ja Lääne tulevik. Tallinn: Eesti Ajalehed. Lk viii, 23-25.
Burchill, Scott ., Linklater, A., Devetak, R., Donnely, J., Patterson, M., Reus- Smit , C., True, J. (2005). Theories of international relations . Third Eedition. New York : Palgrave Macmillian. Lk 32.
Dunne, Tim.,Kurki, Milja., Smith, Steve. (2010). International Relations theories. Discipline and Diversity . Second Edition . Oxford: Unity Press. Lk 61-58.
Machiavelli, Niccolo. (2001). Valitseja. Tallinn: Vagabund
Morgenthau H. J. (1993). Politics Among Nations, The struggle of power and peace . Brief edition. New York: McGraw- Hill Humanities, lk 4-16.
Waltz, Kenneth, N. (2008). Realism and international politics. New York: Rouledge. Lk 24-25.
Võrgulehed:
Ilves, Toomas, H. (2008). Meeloslasi Mäletades. Kuvatud detsember, 2010. Diplomaatia . Võrguleht: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&no_cache=1&L=161475d217&tx_ttnews[tt_news]=710&tx_ttnews[backPid]=481&cHash=0928d4a202
Kaas, Kaarel. (2008). Taustapaber: Gruusia-Vene kriisi areng ja tagamaad . Kuvatud detsember, 2010. Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus. Võrguleht: http://www.icds.ee/fileadmin/failid/Kaarel_Kaas_-_ABH_Taust.pdf
Laar, Mart. (2008). Sõda Gruusias. Kuvatud detsember, 2010. Diplomaatia. Võrguleht: http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[backPid]=468&tx_ttnews[tt_news]=660&cHash=002ba4e599
Lionel Giles’i tõlgitud võrguväljaanne(2011). Sun Tzu’s Art of War. Kuvatud detsember, 2010. Võrguleht: http://suntzusaid.com/