Rahvuslik liikumine kokkuvõte (1)

• hakati ennast tunnetama eesti rahvuse liikmetena.
  
• tõusis huvi oma maa, keele, kultuuri ja ajaloo vastu.
  
• hakati võitlema eestlaste kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste õiguste eest.
  
• nõuti võrdseid õiguseid baltisakslastega.
  

• eesti talupoegade vabastamine pärisorjusest (1816 / 1819).
  
• sunnismaisuse tühistamine.
  
• talupoegade majandusliku olukorra paranemine.
  
• talude päriseksostmine.
  
• koolivõrgu laienemine ja eestlaste haridustaseme kasv.
  
• talurahva omavalitsuste kujunemine, kus saadi poliitilise töö kogemusi.
  
• esimese eesti haritlaste põlvkonna kujunemine, kellest said ka rahvusliku liikumise juhtivad tegelased.
  

Esimene üldlaulupidu

• erinevad arusaamad rahvusliku liikumise eesmärkidest.
  
• erinevad meetodid oma eesmärkide saavutamiseks.
  
• juhtide omavaheline rivaalitsemine.
  

MÕÕDUKAS

RADIKAALNE

• seniste juhtide eemaldumine rahvuslikust liikumisest või surm:
  
• J.Hurt lahkus tülide tõttu Peterburi (1880).
  
• J.V.Jannsen haigestus raskelt ; see viis ka “Eesti Postmehe” allakäigule.
  
• C.R.Jakobson suri 1882; temata käis alla ka ajaleht “Sakala”.
  
• “Suur lõhe” rahvuslikus liikumises viis paljude organisatsioonide mandumisele:
  
• Eesti Aleksandrikooli idee läbikukkumine (kool avati 1880-ndate lõpul venekeelse linnakoolina).
  
• paljude rahvusliku liikumise organisatsioonide mõõdukatest liidrid vahetati välja radikaalselt meelestatud tegelastega, kes aga ei suutnud püstitatud eesmärke ellu viia.
  
• ajutiselt suleti “Vanemuise” ja “Estonia” seltsid.
  
• riigivõimud sulgesid osa ajalehti ja tugevnes tsensuur .
  
• mõned eesti lehed hakkasid toetama riigivõimude poolt teostatud venestuspoliitikat (N: A.Grenzsteini “Valgus”).
  
• Vene riigivõimude poolt teostatud venestuspoliitika alates 1880-ndate keskpaigast.
  

• 1880-1890-ndatel läbi viidud venestusreformide eesmärgiks oli:
  

• Balti erikorra aegse korralduse likvideerimine.
  
• Balti kubermangude tihedam sidumine Vene impeeriumiga.
  
• Rüütelkondade mõju ja saksa keele ning meelsuse allasurumine.
  
• NB! Selle kõrvalt tallati jalge alla ka eestlaste õigused.
  

• Milliseid reforme läbi viidi:
  

• koolireformiga (mille eesmärgiks oli avalik venestamine):
  
• allutati luterlikud talurahvakoolid Vene haridusministeeriumile.
  
• saksakeelsed linnakoolid muudeti venekeelseteks.
  
• 1880-ndate lõpust mindi üle venekeelsele õppetööle kõikides toolitüüpides.
  

• ~100 tuhat Põhja- ja Lääne- Eesti elanikku läks õigeusku.
  
• Rajati Kuremäe klooster (1892) ja Aleksander Nevski katedraal (1900).
  

• osad toetasid venestusreforme; pidasid eestlaste venestumist paremaks, kui saksastumist; kritiseerisid rahvusliku liikumise tegevust ja juhte.
  
• teised vältisid avalikku vastupanu võimude tegevusele ja üritasid võimaluse piires edendada eesti keelt ja kultuuri.
  

• Põhiliseks turule tootjaks olid mõisad- suurmajandid, kellele kuulus ligikaudu pool põllumaast ning kes kasutasid palgalist tööjõudu.
  
• Jätkus talude päriseksostmise protsess. 1916 aastaks oli mõisnike käest päriseks ostetud 4/5 taludest.
  
• Teraviljakasvatuse asemel hakkasid esile kerkima piimakarjakasvatus ja loomakasvatus (Põhjuseks viljahindade langus ja võimalus piimatooteid tänu raudteele Venemaale turustada).
  
• Põlluharimine intensiivistus ( hariti uudismaid, tehti maaparandust, võeti kasutusele kunstväetised, tegeleti karja- ja sordiaretusega jne.).
  
• Kasvas talupoegade sotsiaalne kihistumine . Osa talupoegi rikastus, samas kasvas maata talupoegade ja kehvikute hulk. Suureks probleemiks kujunes maapuudus.
  
• Paljud, eriti talupoegade vaesemate kihtide esindajad (mõisamoonakad, sulasrahva esindajad või kehvikud), moodustasid põhilise osa ka nendest , kes läksid paremat elu otsima linnadesse või Venemaale.
  
• Selleks, et muretseda põllutöömasinaid ja töödelda põllumajandussaadusi renes talupoegade ühistegevus (N: piimaühistute loomine).
  

• Eesti oli 19-20.sajandi vahetuseks muutunud üheks Vene impeeriumi arenenumaks tööstuspiirkonnaks, kus Eestimaa kubermang oli 4.kohal ja Liivimaa kubermang 5.kohal. Kuni 19.sajandi keskpaigani oli juhtivaks tööstuslinnaks Eestis Narva. Sajandi lõpuks oli enamus suuremaid tööstusettevõtteid koondunud siiski Tallinnasse.
  
• Juhtivad tööstusharud olid:
  

• tekstiilitööstus (N: Narva Kreenholmi manufaktuur (rajatud 1857, kus töötas üle 5000 töölise; Sindi ja Kärdla tekstiilivabrikud).
  
• masina- ja metallitööstus (N: Tallinnas Volta ja Dvigatel ).
  
• paberitööstus (N: Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus).
  
• laevaehitustehased Tallinnas, mis rajati seoses Venemaa valmistumisega sõjaks (N: Vene-Balti, Bekkeri ja Noblesseri tehased).
  

• Tööstus ei arvestanud Eesti vajadusi (suurtehaste tooraine, seadmed , kütus ja osa töölistest toodi Eestisse sisse; enamus toodangust veeti välja). Enamik ettevõtetest kuulus kas vene päritolu ettevõtjatele, baltisakslastele või välismaisele kapitalile. Eestlased tegutsesid peamiselt väikeettevõtjatena.
  

• Sajandivahetusel toimus Eestis poliitilise elu diferentseerumine : kujunesid välja selged grupeeringud ja kerkisid esile uued juhid.
  
• Tollane Eesti ühiskond jagunes seisuslikult:
  

• Aadliks, kellest lõviosa moodustasid baltisakslased, mõningal määral oli ka vene rahvusest mõisnikke.
  
• Kodanluseks: peamiselt baltisakslased või venelased , aga kiiresti kasvas ka eestlastest kodanlaste arv- rikkad talupojad, ettevõtjad, kaupmehed , haritlased.
  
• Töölisklassiks: linnade vabriku - ja käsitöölised, maarahva kesk- ja alamkihid.
  

• Poliitiliste ideede poolest jagunes Eesti ühiskond:
  

• Konservatiivideks: kohalikud valitsusametnikud ja baltisakslastest aadlikud (mõisnikud), kes olid huvitatud vana korra säilimisest ning olid vastu igasugustele uuendustele. Selle poliitilise tiiva sisemiseks vastuoluks oli baltisakslaste vastuseis keskvalitsusele venestamisküsimuses.
  
• Liberaalideks: peamiselt eestlased, aga vähesel määral ka baltisaksa ja vene kodanlased ning rikkamad talupojad ja oskustöölised, kes ootasid keskvalitsuse poolseid reforme ja lootsid saada kaasarääkimisõigust poliitikas.
  
• Revolutsionäärideks ( sotsiaaldemokraadid ): peamiselt tööliste hulgas levinud poliitiline vool, mis oli eesmärgiks võtnud kehtiva riigikorra (tsaari isevalitsuse) kukutamise ja sotsiaalsel võrdsusel põhineva riigikorra rajamise.
  

• 20.sajandi alguses aktiviseerus ka venestusreformide tõttu vahepeal soikunud eestlaste poliitiline tegevus. Analoogselt rahvusliku liikumise aastatele saab liberaalsete vaadetega eestlaste hulgas eristada Jaan Tõnissoni ümber koondunud mõõdukamate vaadetega tiiba ja Konstantin Pätsi poolt juhitud radikaalsema meelsusega ringkondi.
  
• NB! Täidke õpiku (§5-6) abil tabel 20.sajandi alguse Eesti juhtivate poliitikute kohta:
  

Jaan Tõnisson

Konstantin Päts

• Sotsiaaldemokraatia :
  

• Esindas peamiselt tööliste ja radikaalselt meelestatud haritlaskonna ning üliõpilaste vaateid.
  
• Kujunes Eestis tsaarivalitsuse poliitika tulemusena, kuna siia saadeti Venemaa suurlinnadest pärit revolutsionääre, kes alustasid ka siin põrandaalust (illegaalset) tegevust ja rajasid Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) allorganisatsioone.
  
• Eesmärgiks oli monarhia kukutamine Venemaal ja võrdsusühiskonna rajamine.
  
• Venelastest sotsiaaldemokraadid eitasid rahvuslust (e. olid internatsionalistid).
  
• Eestlastest sotsiaaldemokraadid olid VSDTP ringkondadega eri meelt rahvuse küsimuses. Nende tegevus oli koondunud 1903 Tartus ilmuma hakanud ajalehe “Uudised” ümber ning juhtivateks tegelasteks olid Peeter Speek ja Mihkel Martna. Nende eesmärgiks oli demokraatliku vabariigi loomine Venemaal ja vähemusrahvuste (st. ka eestlaste) õiguste laiendamine.
  

• Revolutsiooni põhjused (hõlmavad nii Venemaad, kui ka Eestit):
  

• Venemaa poliitiline süsteem oli iganenud- valitses absolutistlik monarhia (isevalitsus).
  
• Puudusid peamised kodanikuõigused ja demokraatia.
  
• Parteide ja ametühingute tegevus Vene impeeriumis oli keelustatud.
  
• Kodanlus oli poliitiliste otsuste tegemisest kõrvale jäetud.
  
• Suured sotsiaalsed vastuolud maal (mõisnike ülemvõim; talupoegade maapuudus; vastuolud jõukate ja vaeste talupoegade vahel jne.).
  
• Tööliste halvad elutingimused (madal palk, pikad tööpäevad, kehvad töötingimused).
  
• Vene impeeriumi äärealadel toimuv venestuspoliitika (vene keele peale surumine; ametnikkond oli vahetatud umbkeelsete venelaste vastu, kes ei tundnud kohalikke olusid; vene õigeusu pealetung) jne.
  

• Revolutsiooni käigus:
  

• Toimusid tööliste streigid kogu Eestis.
  
• Üliõpilased katkestasid 1905 Tartu ülikoolis sisuliselt kogu aastaks õppetöö ja osalesid revolutsioonilises liikumises.
  
• Paljudes mõisates keeldusid mõisamoonakad tööst ja hävitasid mõisnike vara.
  
• Peeti isevalitsuse vastaseid demonstratsioone (N: Tallinnas 16.oktoober 1905, mis lõppes sõjaväe sekkumisega ja nn. Uue Turu veretööga).
  
• 1905 aasta lõpul põletati peamiselt Põhja- ja Lääne-Eestis mõisaid.
  
• Vene armees ja laevastikus toimusid vastuhakud jne.
  

• Revolutsiooni tulemused:
  

• Tsaarivalitsuse poolt välja antud oktoobrimanifestiga (17.oktoober 1905.a.) lubati tegutsema hakata parteidel (senised parteid olid varem illegaalsed).
  
• Eestis kujunesid välja mõned vasakpoolsed ja liberaalsed (tsentristlikud) erakonnad (N: Jaan Tõnissoni loodud Rahvameelne Eduerakond).
  
• Eestlased said 1905.a. revolutsiooniga esimese tõelise õppetunni edasiseks vabadusvõitluseks.
  
• Vene impeeriumis kehtestati senisest veidi liberaalsem (ehk vabameelsem) nn. duumademokraatia ajajärk- esmakordselt kutsuti Vene riigis kokku valitud rahvaesindus- Riigiduuma , mille töös osales ka eestlaseid (näiteks J.Tõnisson).
  
• Võimud vähendasid impeeriumi ääremaadel venestuspoliitikat.
  
• Teatud edu saavutasid eestlased ka kohalike omavalitsuste tasandil- eestlaste kontrolli alla läksid paljud linnaomavalitsused.
  

• NB! Vastake õpiku (§5-6) abil järgmistele küsimustele:
  

Mõõdukate nõudmised

Radikaalide nõudmised

Kirjandus

Muusika

Teater

Kujutav kunst

Kehakultuur

• RAHVUSLIK LIIKUMINE. EESTI KUNI 20.SAJANDI ALGUSENI- KONTROLLTÖÖ KÜSIMUSED: